Kaija Piirmets (eesistuja), Aleksandr Kondrašov, Siret Siilbek
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.05.2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-23-17679
Kohtuasi
Y.G (Y.G) hagi N.T (N.T) ja A.T (N.T) vastu 2505 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.03.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y.G 06.04.2025 apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Y.G apellatsioonkaebuse hind 2505 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Y.G (isikukood XXX), lepinguline esindaja Pille Martin Kostja I N.T (isikukood XXX) Kostja II A.T (isikukood XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 10.03.2025 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-23-17679 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y.G (hageja) esitas 15.12.2023 Harju Maakohtule N.T (kostja I) ja A.T (kostja II) vastu hagi, mida on täiendatud 03.03.2024 ja 30.05.2024. Hageja palus solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja mõista hageja poolt liisinguautole tehtud kulutused 2505 eurot ning tasumata põhiosalt (2505 eurolt) viivise alates hagi esitamise kuupäevast 15.12.2023 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt tasusid hageja ja kostja II viie aasta jooksul (alates 02.08.2018) ühiselt, võrdselt pooleks, liisinguauto Škoda Rapid, nr märgiga XXXXXX, liisingumakseid. Kostja I oli tehnilises passis sõiduki esmasel registreerimisel 02.08.2018 märgitud sõiduki vastutava kasutajana ning hageja ja kostja II olid tehnilises passis märgitud sõiduki kasutajatena. Sõiduki liisingulepingu sõlmisid kostja I ja Swedbank AS. Sõiduki liisingumakseid aga maksid igakuiselt hageja ja kostja II pooleks. Hageja kandis oma osa, 75 eurot kuus, vahel rohkem, kostja II arvele, kes omakorda kandis kogu liisingu kuumakse oma ema, kostja I arvele. Hageja ja kostja II tasusid võrdselt pooleks ka sõiduki hoolduskulud. Hageja tasus üksi sõiduki ülevaatuse 35 eurot ja numbrimärgi asenduse eest 10 eurot.
2.1.Septembris 2022 lõppes hageja ja kostja II kooselu ning auto jäi järgnevaks kümneks kuuks hageja kasutada, liisingumakseid tasuti endiselt pooleks. 18.07.2023 võttis kostja II auto ilma hagejat või kostjat I teavitamata oma valdusesse, kasutades selleks varuvõtit. Sellest ajast kuni tänaseni on sõiduk kostja II käes, kes vahetas välja ka auto lukustussüsteemi. Kuna hageja ja kostja II olid elukaaslased, oli pooltel kokkulepe, et liisingumaksed tasuvad hageja ja kostja II kuni sõiduki liisingu lõppemiseni. Sõiduki liisingu lõppemisel pidi auto minema uue vastu vahetusse või müüki ja viimasel juhul ka müügist saadud raha jaotamisele hageja ja kostjate vahel. Liisitud autole tekib omand siis, kui liisinguvõtja auto jääkväärtusega välja ostab. Seega tekkis kostja I auto jääkväärtuse tasumisega omand. Hageja liisingumaksetest sai kasu kostja I, kes ostis auto välja selle võrra väiksema hinnaga, millises ulatuses hageja liisingumakseid tasus. Samas kirjutati auto kostja II nimele, seega tekkis autole ka temal omand. Kostjad olid teadlikud, et liising on kümne kuu pärast lõppemas, mistõttu oli neile kasulik, et hageja ka need viimased kümme kuud veel rahaliselt liisingumaksetesse panustaks, vähendades sellega sõiduki väljaostu hinda. Tekkis olukord, kus hageja oli viis aastat tasunud poole auto liisingumaksetest ja tegi läbi selle justkui kostjatele „kingituse“. Kostjad keelduvad hagejale hüvitamast kasvõi poolt tehtud kulutustest. Hageja on pöördunud mõlema kostja poole e-maili teel, kuid autoga seotud kirjadele ei reageerita või keeldutakse hageja tasutud kulutusi hüvitamast.
2.2.Hagiavalduse esitamise seisuga oli auto müügis 8500 euroga. Kostjad saavad kogu müügist tuleneva summa alusetult ning seda saab käsitleda alusetu rikastumisena. Ka siis, kui sõidukit ei müüda ja see jääks kostjate valdusesse, on tegemist alusetu rikastumisega, kuivõrd hageja on panustanud sõidukisse kogusummas 3706,48 eurot. Sinna kuuluvad liisingumaksed perioodil august 2018–juuli 2023 summas 2505 eurot, samal perioodil tehtud sõiduki hooldusmaksed 1156,48 eurot, sõiduki ülevaatus 35 eurot ja numbrimärgi riigilõiv 10 eurot. 2
2-23-17679
3.Hageja tõi välja, et mingit kokkulepet selles, et hageja peaks või võiks ka sissemaksu tasuda, ei olnud. Kumbki kostjatest seda ei palunud ega nõudnud. Tagantjärgi selle välja toomine ei oma asjas mingit tähtsust. Hageja oli lapsehoolduspuhkusel (kostja II lapsega) sõiduki liisimise alguses ega poleks saanud nagunii midagi panustada. Kostja II väide, et hageja ei ole avaldanud soovi sõidukit välja osta, ei vasta tõele. Hageja saatis kirja kostjale I sooviga auto välja osta, kuid kirjale ei vastatud. Kuigi kostja I väidab, et sõidukisse panustab tavaliselt omanik, ei ole tema ühtegi hooldusarvet tasunud. Sõiduk jäi kostjate valdusesse, seega on hageja tasutud liisingumaksed olnud neile kasulikud (VÕS § 1042 lg 1). Kostjate vastuväited
4.Kostjad ei võtnud hagi õigeks ega tunnistanud esitatud nõudeid.
5.Kostjad tõid välja, et hageja ei ole kunagi Škoda Rapid XXXXXX omanik olnud. Auto võttis liisingusse kostja I oma poja kostja II palvel. Kõik ülekanded kostjale I tegi kostja II. Auto ostis välja kostja I. Hageja takistas auto kasutamist ja auto müümist. Hageja tekitas autole lisakulud, mille maksis kinni kostja I. Vahemikus oktoober 2022–juuli 2023 tekitas hageja autole kahju, mida oleks saanud ära parandada. Autol oli kaskokindlustus, aga hageja ei andnud autot tööde teostamiseks. Kostja II tasus liisingu lõppedes auto hoolduse 288 eurot, lisahoolduse 724 eurot ning kerekahjustused neljakordse kaskoga 960 eurot.
5.1.Hageja tasus oma osa auto kasutamise eest. Tema osa oli kokkulepitult 75 eurot kuus, mis moodustas liisingumaksest 1/3. Kogu ülejäänud summa tasus kostja II kokkuleppeliselt kostja I kontole igas kuus 250 eurot, mille omakorda tasus kostja I liisinguandjale. Selle summa sees kajastus ka liikluskindlustus keskmiselt u 16 eurot ja kaskokindlustus keskmiselt u 33 eurot. Sissemakseks tasus kostja I 02.08.2018 1668,20 eurot, mida kostja II jooksvalt tagasi tasus. Hageja osa esimesest auto sissemaksest oli 0 eurot. Kostja I tasus auto jääkväärtuse summas 4500 eurot. Autot kasutab kostja II, kes on oma emale tasunud auto väljaostu summa.
5.2.Kostjad tõid välja, et autot ei ostetud hagejale, vaid tal oli kasutamisõigus. Mingit kokkulepet ega lepingut ei ole temaga kunagi sõlmitud. Hageja kandis oma osa auto kasutamise eest. Hageja ei olnud kunagi auto omanik. Hageja ei ole soovinud autot välja osta. Hageja omastas auto perioodil oktoober 2022–juuli 2023, keeldudes autot kostjale I üle andmast. Hageja tasus endiselt 75 eurot kuus ja kasutas autot vastutava kasutaja keelust hoolimata. Kostjad olid korduvalt palunud auto üle anda, kuid hageja keeldus. Autol hakkas lõppema liisinguperiood. Hageja oli kostjale II põhjustanud hulgaliselt kannatusi, mille tõttu polnud mingit põhjust teda sellises ulatuses edasi toetada. Autol ei ole kunagi lukustussüsteemi välja vahetatud. Autovõti võeti hagejalt ära, kuna ta kasutas autot jälitustegevuseks. Üks autovõti on endiselt hageja käes, mida ta keeldub tagastamast.
5.3.Kostja II tõi välja, et poolte vahel ei ole sellist kokkulepet olnud, nagu hageja väidab. Arutuse all olid erinevatel aegadel erinevad võimalused. Kostja I ei ole auto omamise eest kasumit teeninud. Hageja sai väga headel ja soodsatel tingimustel autot kasutada. Hageja kasutas autot perioodil oktoober 2022–juuli 2023 omavoliliselt. Seejuures kasutas ta autot ainuisikuliselt ja makstes kaootiliselt 75 eurot (ei maksnud iga kuu). Ülejäänud summa tasus kostja II, kes autot ei kasutanud. Hageja eeldab, et endale sobiva summa tasumine teeb ta automaatselt auto omanikuks. Hagejale tehti pakkumine 11.10.2022 lahendada auto teema kompromissiga. Hageja autot ei tagastanud. Hiljem on hagejalt korduvalt palutud auto tagastada. Hageja autot endiselt ei tagastanud. 2023. a augustis olid kostjad sundolukorras, sest liisinguleping hakkas lõppema. Hagejalt auto saades oli see mõlgitud viiest erinevast kohast. Autol oli kaskokindlustus, kuid korraga sai kaskot kasutada ühe kindlustusjuhtumi 3
2-23-17679 jaoks. Ülejäänud summa 950 eurot oli kostja II sunnitud ise tasuma. Kui hageja oleks juhtumitega tegelenud koheselt, siis seda kulu poleks olnud. Märkimist väärib ka hageja hilisem suhtumine. Hageja avaldas, et tema ei pea midagi korda tegema, sest see pole tema kohustus, kuna tema nimi ei ole kusagil kirjas. Hageja lähenemiskeeld kostjale II omab tähtsust, kuna näitab suhtlemise iseloomu selle aja vältel, mil auto oli hageja kasutuses. Inimlikust aspektist oli kostja II nõus 2022. a oktoobris jagama auto müügist ülejäänud summa võrdselt. Hageja ei olnud sellega nõus, vaid omastas auto enda kasutusse. Nüüdseks on auto hind ja autole tehtud kulutused muutnud auto müügist tekkiva summa hagejaga jagamise võimatuks. Vastasel juhul maksaks kostja II ebaproportsionaalselt auto eest peale. Kostja II on seisukohal, et hageja võlgneb talle auto eest kokku 4250 eurot, s.o perioodil oktoober 2022–juuli 2023 auto omastamise ja kasutamise eest 2500 eurot, tekitatud kahju eest 950 eurot ning hoolduskulude eest sellel perioodil 800 eurot. Auto väärtus ei ole nii kõrge, et kostja II auto väljaostu puhul või edasise müügi korral alusetult rikastuks. Hageja eelnevalt tekitatud kahju autole on olnud märkimisväärne. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 10.03.2025 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning määras, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
7.Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudus vaidlus järgmiste oluliste asjaolude üle: -
01.08.2018 sõlmis kostja I vaidlusaluse sõiduki liisingulepingu; kostja I tasus sõiduki sissemakse 1668,20 eurot; kostja I oli sõiduki Škoda Rapid XXXXXX tehnilises passis märgitud sõiduki vastutava kasutajana; hageja ja kostja II olid sõiduki tehnilises passis märgitud sõiduki kasutajatena; hageja kohustus tasuma sõiduki eest kostjale II 75 eurot kuus; kostja II kohustus tasuma sõiduki eest 250 eurot kuus; oktoobrist 2022–18.07.2023 kasutas sõidukit ainult hageja; sõiduk anti kostja II valdusesse üle 18.07.2023; kostja I tasus 22.08.2023 auto jääkväärtuse 4524,60 eurot; vaidlusalune sõiduk on tänaseks võõrandatud kolmandale isikule.
Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on hageja tasutud 2505 euro võrra alusetult rikastunud, sh kas hageja pidi sõiduki müügist saama raha.
8.Maakohus leidis nähtuvalt esitatud ja vaidlusvälistest asjaoludest, et vastavalt kokkuleppele pidi hageja tasuma kostja I auto kasutamise eest 75 eurot kuus kuni sõiduki liisingu lõppemiseni. Kuna kokkuleppe kohaselt tasus hageja sõiduki liisingumaksetest kuus 75 eurot ja kostja I 250 eurot, siis kuulus hageja poolt igakuiselt hüvitamisele ca 1⁄4 igakuisest liisingumaksest ning kuna hageja kasutas vaidlusalust sõidukit, siis vastas maakohtu hinnangul poolte vaheline kokkulepe üürilepingu tunnustele (VÕS § 271). Asjaoludest ei nähtunud, et nimetatud kohustust ei olnud olemas või see langes hiljem ära.
9.Maakohtule esitatud tõenditest järeldus, et sõiduki müügist saadav raha kuulus jagamisele vaid juhul, kui müügist saadakse rohkem raha, kui sõiduki liisingumaksete jm eest tasuti. Kuna müügist saadi vähem raha, kui sõidukile oli kulunud, siis ei kuulunud sõiduki võõrandamisel saadud raha jagamisele (dtl 17, 159). Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et pooled olid kokku leppinud selles, et tema poolt igakuise 75 euro tasumise järgselt pidi sõiduki liisingumaksete lõppemisel sõiduk uue vastu välja vahetatama või 4
2-23-17679 võõrandatama ja viimasel juhul ka müügist saadud raha jaotamises hageja ja kostjate vahel. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et hageja on tasunud liisingumakseid summas 2505 eurot ehk ligi 33 kuu eest, kuid liisingu perioodiks oli viis aastat. Lisaks kasutas hageja perioodil oktoober 2022–18.07.2023 sõidukit ainuisikuliselt, kuigi kokkuleppe kohaselt oli see soetatud kasutamiseks nii hagejale kui ka kostjale II. Kostjad on tõendanud, et kostja I tasus auto sissemakse 1668,20 eurot (dtl 116). Kostja I tasus 22.08.2023 auto jääkväärtuse 4524,60 eurot (dtl 121). Lisaks tasuti viis aastat liisingumakseid. Sõiduk müüdi 5800 euro eest. Maakohtu hinnangul ei saanud kostjad sõiduki võõrandamisel raha sõiduki algväärtusest rohkem, seega ei kuulunud täitmisele kokkulepe, et sõidukist saadud raha jagatakse hagejate ja kostjate vahel. Siinjuures omab tähtsust asjaolu, et maakohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja tasumiskokkulepe sarnanes üürisuhtega ja hagejal on olnud võimalus vaidlusalust sõidukit omaks otstarbeks kasutada, sh sellest osal ajal ainuisikuliselt. Muuhulgas märkis maakohus, et sõiduki eesmärgipärane kasutamine kulutas sõidukit, millest tulenevalt vähenes ka sõiduki väärtus.
10.Maakohtu hinnangul tuli arvesse võtta asjaolu, et 18.07.2023, kui kostja II sai sõiduki enda valdusesse, tasus kostja II liisingu lõppedes auto hoolduse eest 288 eurot, lisahoolduse eest 724 eurot ning hüvitas hageja tekitatud sõiduki kerekahjustuste remondi eest kaskokindlustuse omavastutuse 960 eurot. Hageja tõi välja, et on panustanud sõidukisse kogusummas 3706,48 eurot. Sinna kuuluvad liisingumaksed perioodil august 2018–juuli 2023 summas 2505 eurot, sõiduki hooldusmaksed hageja osa perioodil august 2018–juuli 2023 1156,48 eurot, sõiduki ülevaatus 35 eurot ja numbrimärgi riigilõiv 10 eurot. Asja materjalidest nähtub, et nii hageja kui ka kostja II on teinud kulutusi sõiduki hooldamisele, kuna mõlemad pooled kandsid poole hoolduskuludest. Maakohus juhtis aga tähelepanu, et hagi esemeks ei ole sõiduki hoolduse eest teostatud maksed. 27.02.2024 palus maakohus hagejal täpsustada, millises ulatuses ta soovib liisingsõidukile tehtud kulutuste hüvitamist. 03.03.2024 avaldas hageja, et palub välja mõista vaid hageja poolt panustatud liisingumaksed summas 2505 eurot.
11.Seega leidis maakohus, et kostjad ei ole alusetult rikastunud. Poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe tasuda üürilepingust tulenev kohustus 75 eurot kuus ja see kokkulepe ei ole hiljem ära langenud. Maakohus on tuvastanud, et pooled olid kokku leppinud selles, et sõiduki müügist saadav raha kuulus jagamisele vaid juhul, kui sõiduki võõrandamisel saadakse müügist raha rohkem, kui sõiduki eest tasuti ning siinsel juhul ei olnud sõiduki müügihind kõrgem, kui selle eest tasutud liisingumaksed ehk kostjad ei saanud sõiduki võõrandamisel raha rohkem, kui sõiduki eest tasuti ehk ei saabunud poolte vahelise kokkuleppe tingimus, mis kohustaks kostjaid hüvitama osa vaidlusaluse sõiduki müügihinnast hagejale.
12.Maakohus jättis hagi rahuldamata, mistõttu tuli menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Maakohus märkis, et 13.01.2025 avaldas kostja II, et tal puuduvad menetluskulud ning kostja I menetlusdokumentidest ei nähtunud, et ta oleks menetluskulusid kandnud. Seetõttu määras maakohus, et hageja poolt kostjatele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puudusid. Apellatsioonkaebus
13.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 10.03.2025 otsuse täies ulatuses tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi põhjendatud ulatuses või alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta nii maakui ka ringkonnakohtus kostjate kanda.
5
2-23-17679
14.Hageja ei nõustu maakohtu esitatud hinnanguga, et hageja ei ole tõendanud, et pooled olid kokku leppinud selles, et tema poolt igakuise 75 euro tasumise järgselt pidi sõiduki liisingumaksete lõppemisel sõiduk uue vastu välja vahetatama või võõrandatama ja viimasel juhul ka müügist saadud raha jaotamises hageja ja kostjate vahel. Väär on ka maakohtu järeldus hagi rahuldamata jätmisel põhjendusel, et kohtu hinnangul ei saanud kostjad sõiduki võõrandamisel raha sõiduki algväärtusest rohkem, seega ei kuulunud täitmisele kokkulepe, et sõidukist saadud raha jagatakse hagejate ja kostjate vahel. Maakohtu viidatud kokkulepet ei ole hageja kostjaga I sõlminud ega sellise eesmärgiga kokku leppinud. Enamgi veel, sellist allkirjastatud kokkulepet ei ole kohtule kostjad kirjalikult esitanud.
14.1.Hageja juhib tähelepanu sellele, et kohtuotsuses on selged faktivead, sest autoliisingu kuumakse oli kokku 250 eurot, millest hageja maksis 75 eurot ja kostja II maksis 175 eurot. Ülekande kostjale I tegi lihtsalt kostja II oma arvelt koos hagejalt saadud summaga. Kokkulepet ei olnud selles, et auto müügitulemustest sõltus, milline summa hagejale makstakse. Hagejal on õigus saada vähemalt pool tema tasutud summast, mis omab tähtsust auto lõppväärtusele. Teise poole tasutud summast nõustub hageja jätma kostjatele auto kasutamise eest ja selle võib lisada hageja panusena auto jääkväärtuse osale.
14.2.Maakohus ei ole hageja esitatud tõenditega tutvunud, sest hageja on tegelikult tasunud 60x75 ehk 4500 eurot. Hageja on esitanud oma nõude osale tasutud summast, s.o 2505 eurole, kuivõrd hageja kasutas samuti autot. Hageja on lähtunud sellest, et ausam oleks osa makstud summast jätta auto nn jääkväärtuse väljaostmise makseks. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et maksis kokku makseid 60 kuu eest ja mitte 33 kuu eest, nagu kohus vääralt otsuse p-s 10 viitab. Autot ei kasutanud hageja alusetult ja mitte üksnes enda tarbeks, vaid kostja I lapselapse ja kostja II lapse lasteaeda, treeningutesse ja huvialaringidesse sõidutamiseks, kuivõrd elukohas puuduvad vajalikud ühistranspordi võimalused. Peale seda, kui kostja II võttis auto hageja kortermaja eest, tekitas kostja II oma käitumisega hagejale majanduslikult raske olukorra, kuivõrd edaspidiselt lapse lasteaeda ja huvialaringidesse viimiseks oli vajalik soetada sõidukorras auto, mille ostuks oli hageja sunnitud raha laenama, sest kostja II ei toetanud oma last majanduslikult. Hagejal oleks võimalik olnud panustada sõidukõlbliku auto soetamisse haginõudena esitatud 2505 euro ulatuses.
14.3.Maakohtu otsuse p-s 11 tehtud viide kostja II tehtud kulutustele pärast kostja II sõiduki enda valdusesse saamist jääb hagejale arusaamatuks. Kostja I viis auto maja eest tagavaravõtmega ära, mistõttu puudus hagejal kohustus enam mingeid makseid tasuda. Hageja vaidleb vastu ka kohtuotsuses nn hageja tekitatud kahju ning kohtulahendi koostamisel tuginetud auto kerekahjustustele, sest kostjad ei ole seda faktiliselt tõendanud. Tegemist on paljasõnalise väitega, millega kohus on arvestanud eelduslikult hageja kahjuks.
14.4.Hageja hinnangul on ebamäärased ja asjassepuutumatud viited kohtuotsuses sellele nagu oleks hageja põhjustanud kostjale II hulgaliselt kannatusi ja hageja kasutas autot jälitustegevuseks. Lubamatu on kostja II ja maakohtu viited hagejale lähenemiskeelu seadmisele. Arvestades asjaolu, et kostja II ei toetanud kunagi oma last ega hagejat, kuid hageja tasutud summat kasutas enda huvides liisinguauto jääkväärtuse vähendamisel ära, siis on hagejal õigus makstu tagastatud saada.
14.5.Maakohtu otsuses on jäetud täielikult põhjendamata, miks kohus jättis täies ulatuses hagi rahuldamata. Kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele (RKTKo 23.01.2006, 3-2-1-146-05, p 27). Käesoleva vaidluse puhul olid pooled 6
2-23-17679 seadnud eesmärgiks autoliisingu tagastamise selle maksegraafikus määratud perioodil ning selle lõppemisel auto jääkväärtusega välja osta. Hagejal ei oleks saanud olla õiguspärast ootust haginõudele juhul, kui ta ei oleks tasunud omalt poolt auto liisingust tulenevaid kuumakseid ning kui teda ei oleks olnud auto kasutajana auto passis. Arvestades hageja panustatud summat auto ostuhinnale, siis on põhjendatud hageja nõue saada oma osa auto müügist protsentuaalselt panustatud summast. Kohtuotsuse põhjendus, et automüügist saadi vähem raha, kui eeldati, on arusaamatu ja põhjendamatu. Teadaolevalt arvestatakse auto turuhinna määramisel eelkõige läbisõitu/kilometraaži ja väljalaske aastat, mistõttu oleks alusetu ja naiivne lasta hagejal arvata, et saadakse sama hind, kui maksti liisingusse. Vastustajate seisukoht
15.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb vaidlustatud maakohtu otsus tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
17.Kolleegiumi hinnangul juhindus maakohus õigesti sellest, et hageja poolt liisingumaksetesse panustatu tagastamise üle otsustades tuleb kohtul esmalt hageja nõue kvalifitseerida, st selgitada välja, millisel õiguslikul alusel saab hageja nõude hagis esitatud asjaolusid arvestades rahuldada. Maakohus jättis aga hageja nõude kvalifitseerimiseks olulised asjaolud välja selgitamata, jättes sellega olulises ulatuses täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded, mistõttu on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata ja ringkonnakohus ei saa seda puudust apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
7
2-23-17679
18.Hageja on nõudnud 2505 euro tagastamist või hüvitamist kostjatelt seoses autole tehtud kulutustega. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt: -
01.08.2018 sõlmis kostja I sõiduki Škoda Rapid reg märgiga XXXXXX (sõiduk) liisingulepingu; kostja I tasus sõiduki eest sissemaksu 1668,20 eurot; kostja I oli sõiduki tehnilises passis märgitud sõiduki vastutava kasutajana; hageja ja kostja II olid sõiduki tehnilises passis märgitud sõiduki kasutajatena; hageja kohustus tasuma sõiduki eest kostjale II 75 eurot kuus; oktoobrist 2022–18.07.2023 kasutas sõidukit ainult hageja; sõiduk anti kostja II valdusesse üle 18.07.2023; kostja I tasus 22.08.2023 auto jääkväärtuse 4524,60 eurot; vaidlusalune sõiduk on tänaseks võõrandatud kolmandale isikule.
Hageja on vaidlustanud aga maakohtu tuvastatut, et kostja II kohustus tasuma sõiduki eest 250 eurot kuus, millest tulenevalt kuulus hageja poolt igakuiselt hüvitamisele ca 1⁄4 igakuisest liisingumaksest ning leiab, et hageja ja kostja II tasusid liisingumaksed pooleks. Samuti on hageja kaebuses tuginenud sellele, et kuna hageja ja kostja II olid elukaaslased, oli pooltel kokkulepe, et liisingumakseid tasuvad hageja ja kostja II kuni sõiduki liisingulepingu lõppemiseni. Liisingulepingu lõppemisel pidi sõiduk minema uue vastu vahetusse või müüki ning viimasel juhul ka müügist saadud raha jaotamisele hageja ja kostjate vahel. Kostjad on seevastu eitanud hagejaga lepingu sõlmimist. Kostja II on esile toonud, et poolte vahel olid erinevatel aegadel arutluse all erinevad võimalikud lahendused, kuid hageja väidetud kokkulepet nende vahel ei sõlmitud.
19.Toimiku materjalidest nähtub ringkonnakohtule esmalt, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud hageja ja kostja II tasutud summade suurused. Kostja II on tasunud kostjale I iga kuu 250 eurot, milles sisaldus auto liisingumakse 163 eurot, liikluskindlustus 16 eurot, kaskokindlustus 33 eurot ja ülejäänud oli kostja II makstud auto esmane sissemakse (1000 eurot), mida kostja II osamaksetena kostjale I tagastas (dtl 114). Seega nähtub eeltoodust, et auto igakuine liisingumakse oli 163 eurot, millest hageja tasus 75 eurot ja kostja II 88 eurot. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud perioodil august 2018–juuli 2023 liisingumakseid kokku 2561 eurot, mitte 4500 eurot (hageja 15.12.2023 hagiavaldusele lisatud konto väljavõtted, dtl 5 jj). Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, kui palju on hageja tasunud liisingumaksete katteks perioodil august 2018–juuli 2023, paludes hagejal täpsustada oma nõude kujunemist ning andes hagejale võimaluse vajadusel esitada täiendavaid tõendeid tehtud liisingumaksete kohta.
20.Teisalt on kolleegiumi hinnangul maakohus kvalifitseerinud poolte kokkuleppe üürisuhteks, kuid jätnud põhjendamata, kuidas on tekkinud liisingulepingu sõlmimise raames üürisuhe ning kelle vahel on sõlmitud üürileping. Ringkonnakohtu hinnangul võivad esile toodud asjaolud viidata hageja ja kostjate vahelisele seltsingule. Sellest tulenevalt ei täitnud maakohus eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgitamiskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi).
8
2-23-17679
20.1.Kohustuse täitnud kolmas isik võib VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt ei ole kohus seotud hageja väidetud nõude õigusliku alusega (õigusliku kvalifikatsiooniga) vaid kontrollib nõuet kõigil õiguslikel alustel, mille alusel selle saab hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Hageja rahalist nõuet tuleb esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 19.2).
20.2.Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas sõiduki eest tasutud liisingumaksete tagastamise nõudele saaks kohaldada siinsel juhul seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600 jj). Hageja nõudest on võimalik aru saada, et hageja huviks on saavutada auto võõrandamisel saadud rahast oma panuste (eelkõige tasutud liisingumaksete) tagastamine või hüvitamine (VÕS § 603). Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui:
mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 19, RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 22).
20.2.1.Hageja väitel tegi ta makseid nii auto soetamiseks (liisingumaksed) kui ka hoolduseks, mis mõlemad saab lugeda rahaliselt hinnatavaks panuseks auto omandamisel või parendamisel, eeldusel, et need kulud moodustavad olulise osa sõiduki omandamise või säilitamise ja parendamise eesmärgil tehtud kulutustest ja on võrreldavad kostja tehtud kulutustega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb poolte eesmärki auto omandamisel uuesti hinnata, sh nendevahelisi kokkuleppeid sõiduki liisimisel kui ka seoses hilisema auto müügist saadava võimaliku kasumi jaotamisega. Vajalik on välja selgitada seltsinglaste panuste suurus ning saadud kasum, mis tuleks seltsinglaste vahel vastavalt nende panustele tagastada ning ülejääk jagada.
20.2.2.Seltsingusuhte likvideerimise sätete kohaldamisel autole saab kõne alla tulla esmajoones selle võõrandamisest saadud raha jaotamine VÕS §-de 602–604 kohaselt. See tähendab esmalt sõiduki omandamisega seotud võimalike kohustuste mahaarvamist tulemist (VÕS § 602), seejärel panuste tagastamist tulemi arvel (VÕS § 603) ja viimaks ülejäägi jaotamist vastavalt panustele (VÕS § 592 lg 1, § 604).
9
2-23-17679
21.Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et asja ei saa lahendada seltsingu likvideerimise sätete järgi, tuleb hinnata, kas poolte vahel võis kulutuste kandmise osas olla muu leping ning millele see oli suunatud ning kas ja milliste kulutuste hüvitamist hageja sel alusel võiks nõuda. Hinnata tuleb ka seda, milline mõju on poolte kokkuleppele sellel, et hageja kasutas 10 kuud autot ainuisikuliselt, s.o kas poolte vahel võib kõne alla tulla üürisuhe sõltumata seltsingu sätete kohaldamisest. Kostjad on tuginenud sellele, et hageja kasutas autot vastutava kasutaja (kostja I) keelust hoolimata ning kostjad on palunud auto korduvalt neile üle anda. Sellest tulenevalt ei pruugi siiski olla tegemist üürisarnase võlasuhtega, nagu on maakohus leidnud.
22.Maakohus ei ole analüüsinud hageja nõude rahuldamise võimalust käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha, kui kohus ei saa lahendada asja lepingusätetele tuginedes.
22.1.VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine või teise isiku kohustuse täitmine (RKTKo 15.05.2013, 3-2-1-57-13, p 12, RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 12). Hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda VÕS § 1023 lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast (RKTKo 15.05.2013, 3-2-1-57-13, p 12, RKTKo 15.01.2015, 3-2-1-118-14, p 19).
22.2.Selleks, et hageja saaks liisingumaksete hüvitamist kostjalt nõuda, peaks kulutuste kandmine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele, st kui kostjad on asjaajamise (kulude kandmise) heaks kiitnud või see vastas nende huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks õigel ajal täitmata kostja seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või oli asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui hageja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Seega ei ole käsundita asjaajamine välistatud, kui tehtud kulutused tulevad kasuks ka hagejale endale, st piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri (RKTKo 08.10.2014, 3-2-1-61-14, p 29, RKTKo 15.01.2015, 3-2-1-118-14, p 16, RKTKo 04.03.2015, 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (RKTKo 08.10.2014, 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (RKTKo 15.01.2015, 3-2-1-118-14, p 19).
22.3.Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3).
10
2-23-17679
23.Üksnes juhul, kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb seda kontrollida alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel. Sellisel juhul võivad tulenevalt hagi asjaoludest tulla kõne alla VÕS § 1028 (soorituskondiktsioon) või VÕS § 1042 (kulutuste kondiktsioon). Hagejal tuleb Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt VÕS § 1028 kohase nõude rahuldamiseks tõendada, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Nõude esitamiseks peab olema selge see, milles sooritus seisnes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (RKTKo 10.12.2019, 2-16-10632, p 11.1). Saaja võib seejärel esitada vastuväite, mis välistab nõude maksmapaneku, eelkõige mõne VÕS § 1028 lg-s 2 loetletud vastuväite või VÕS § 1033 lg-st 1 tuleneva rikastumise äralangemise vastuväite (RKTKo 02.12.2015, 3-2-1131-15, p 14). VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida sooritusega (st millegi üleandmisega) oma kohustust saaja ega kolmanda isiku ees (puudub soorituse tegemise tahe). Sellisel juhul võib üleandjal siiski tekkida nõudeid saaja vastu alusetu rikastumise nõue VÕS § 1042 alusel.
24.Eelnevat arvestades tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, jääb menetluskulude jaotus vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele TsMS § 173 lg 3 viimase lause järgi maakohtu otsustada.
(allkirjastatud digitaalselt)
11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.