4.2.Lõpetada menetlus kõrvalnõuete (intressi ning viiviste) nõudes seoses selles osas hagist loobumisega.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus G.S.W kanda.
5.Välja mõista G.S.W-lt menetluskuluna ringkonnakohtus 1057,72 eurot M.A kasuks.
maakohtus
1468,14
eurot
ja
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.G.S.W (hageja) esitas 18. aprillil 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M.A-lt (kostja) 4826,87 euro saamiseks. Kuna võlgnik esitas kohtu makseettepanekule vastuväite, siis maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 10. mail 2024 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 4000 eurot, intressi 777,49 eurot, viivise 77,40 eurot ja jooksva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates 10. maist 2024 tasumata põhivõlalt summas 4000 eurot kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Pärast hagi esitamist vähendas hageja oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista üksnes laenusumma 4000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 21. märtsil 2023 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX (edaspidi leping), mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 4000 eurot. Lepingu p 13 kohaselt jõustub leping, kui panga allkirjajäljendiga lepingudokument on laenusaajale kättesaadavaks tehtud ning laenusaaja kinnitab lepingu tingimustega nõustumist iseteeninduse vahendusel või muul panga poolt aktsepteeritud viisil. Lepingu p 2 kohaselt on lepingu sõlmimise tasu 40 eurot, mille pank peab kinni laenusaajale ülekandmisele kuuluvast laenusummast tasaarvelduse teel. Laenuleping sõlmiti laenu tagastamise lõpptähtajaga 20. märts 2028, vastavalt lepingu p-le 2 on intressimäär 11,69% aastas. Krediidi kogukulu (laenu tagastamiseks tehtavate maksete kogusumma) oli lepingu koostamise päeval 6379,28 eurot. Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, mistõttu lõpetas hageja lepingu 5. aprillil 2024 ülesütlemisega. Hageja on krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil küsinud teavet kostjalt endalt ja teinud andmete kontrollimiseks täiendavad päringud kolmandate isikute peetavatesse andmekogudesse. Kostja on edastanud hagejale krediiditaotluse, milles on märkinud
2
igakuiseks sissetulekuks 1100 eurot, kohustuseks 0 eurot ja ülalpeetavate arvuks 0. Hageja on krediidivõimelisuse hindamisel kontrollinud kostja andmeid vastavalt pangas kehtivatele laenu andmise reeglitele. Kostja märkis enda sissetulekuks 1100 eurot, Maksu- ja Tolliameti päringuga on teada, et kostja aritmeetiline keskmine sissetulek on 1246,93 eurot. Laenu andmisel võttis hageja arvesse kostja igakuiseks sissetulekuks 1100 eurot ja kohustuseks arvutatud elatusmiinimumi 303,40 eurot. Hageja hinnangul oli kostja maksevõime laenutaotluse esitamise hetkel laenu saamiseks piisav. Hageja kasutas kostja isikusamasuse tuvastamiseks kostja digitaalset isikutunnistust. Kui kostja ei ole hoidnud oma digitaalallkirja andmise vahendeid piisava hoolsusega või võimaldas teadlikult nende kasutamist kolmanda isiku poolt, vastutab ta endiselt lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest. Isikutuvastuse vahendi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal, seega on nende hoidmisel kõrge hoolsuskohustus. Kostja ise laadis oma seadmesse kaugligipääsetavust võimaldava programmi ja võimaldas kolmandatel isikutel ligipääsu enda pangakontole.
2.Kostja vaidles hagile vastu.
20.märtsil 2023 helistas kostjale väidetavalt SEB Panga töötaja, kes väitis, et keegi püüab kostja pangakontole ligi pääseda. Kostjat juhendati edasi suhtlema väidetava järgmise SEB Panga töötajaga, kes veenis kostjat enda arvutisse alla laadima programmi. Hiljem kostja, olles sisse loginud enda pangakontole, leidis, et kontole on tema teadmata laekunud 21. märtsil 2023 Placet Group OÜ-lt 2000 eurot ja hagejalt 3960 eurot ning seejärel 22. märtsil 2023 oli kostja kontolt 6006,05 eurot kantud 12 ülekandega kolmandale isikule. Kostja sai hiljem aru, et temaga vestelnud inimesed oli petturid. Kostja pöördus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poole. PPA alustas 22. märtsil 2023 asjaolude uurimiseks kriminaalmenetluse, mis lõpetati 26. juunil 2023 kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu. Seega ei ole kostja teinud tahteavaldust hagejaga lepingu sõlmimiseks. Kostjale kuuluva arvuti analüüsist selgus, et kostja arvutis ajavahemikul 20. märts kuni 21. märts 2023 oli kaugjuurdepääsu rakendus ning alates 20. märts 2023 17:03:08 võis kostja arvuti kaudselt olla kättesaadav kolmandatele isikutele, sh kelmidele, kes esitlesid ennast panga ja politsei töötajatena. See väide on tõendatud osaühingu BinarWelt 8. septembri 2025 tõendiga.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 12. novembri 2025 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva põhivõlgnevuse 4000 eurot, lõpetas menetluse kõrvalnõuete (intressi ning viiviste) nõudes seoses selles osas hagist loobumisega, jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 615 eurot. Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega kostja tahteavalduse puudumise tõttu laenulepingu mittesõlmimise kohta. Kostja usaldas enda arvuti telefoni teel kostjaga suhelnud isikute kasutada ja kostja nõustumisel laeti kostja arvutisse alla arvutiprogramm, mille abil kostja andmeid kasutades sõlmiti kostja nimel hagejaga laenuleping. Maakohus lähtus Riigikohtu praktikast (tsiviilasi nr 2-16-124450 p 23), leides, et kui isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine. Kriminaalmenetlus on lõpetatud 26. juunil 2023, kuna menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et antud juhul on kostja tarkvara oma arvutisse allalaadimisega võimaldanud või vähemalt tekitanud võimaluse teha tehinguid 3
kolmandate isikute poolt kostja nimel. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt ei ole tuvastatud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ja seetõttu ei ole võimalik käesoleval juhul asuda seisukohale, et lepingu on sõlminud keegi kolmas isik. Lepingul on kostja digitaalallkiri, mistõttu on käesoleval juhul tuvastatud, et kostja on tehingu sõlmimiseks vähemalt mingil kujul nõusolekut avaldanud ja lõpliku tahteavalduse on teinud isik, kellele kostja enda esindamiseks antud juhul arvutile ligipääsu võimaldamisega volituse andis. Kostjal on täitmata hagejaga sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused. Kostja väited tahteavalduse tegemata jätmise ja hagejalt kostja kontole laekunud vahendite kostja tahtevastaselt kolmandale isikule ülekandmise ja kostja mitterikastumise kohta ei ole kostja vastutusest vabastamise aluseks. Antud juhul ei saa VÕS § 1033 lg-t 1 kohaldada, sest hageja poolt üle kantud rahalised vahendid ei ole hävinud, neid ei ole hageja poolt ära tarvitatud ega kahjustatud. Kostja on tekitanud olukorra, kus kostjast tingituna ei teki hagejal õigust raha kolmandatelt isikutelt tagasi nõudmiseks. Kostja käitumises esineb vähemalt VÕS § 104 lg 4 sätestatud süü vorm raske hooletusena, mis olukorras, kus kostjalt nõutakse tagasi üksnes temale üle kantud põhisumma tagastamist, on alternatiivseks aluseks kostja vastu esitatud nõude rahuldamiseks kahju hüvitamise sätete alusel (VÕS § 101 lg 1, § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja lg 4).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 12. novembri 2025 otsus selle resolutsiooni punktide 1, 2 ja 4 osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole taotlenud laenu ega allkirjastanud laenulepingut. Maakohus rahuldas hagi tuginedes Riigikohtu 16. detsembri 2019 otsuses asjas 2-16-124450 punktis 23 antud kohtu selgitustele, milles on käsitletud olukorda, kui isik andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Riigikohtu viidatud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Kostja puhul on kõige olulisem tuvastada, kas laenu võtmine oli kostja tahe. Maakohtule esitatud kriminaaltoimik viitab sellele, et kostjat mõjutasid kelmid intensiivselt, talle pidevalt helistades, sh anti juhiseid kostja arvutisse programmi allalaadimiseks. Kostja ei teadnud laenu võtmisest, seega puudub kostja tahteavaldus hagejaga laenulepingu sõlmimiseks. Seda, et helistajate suunamisel oli kostja alla laadinud arvutiprogrammi, mis helistaja selgituste kohaselt pidi kostja varale rünnakud kõrvaldama, ei saa käsitleda kostja hooletusena. Kostjal puudub süü. Kostjale ei saa ette heita, et ta allus juhistele, mis pärinesid isikutelt, keda ta pidas panga ja riigivõimu esindajateks. Kostja uskus, et programmi allalaadimist on viidatud eesmärgiks vaja. Kelmid oskavad luua ohvritele väära ettekujutuse tegelikest asjaoludest, kasutades seejuures ära kelmide ohvriks langemise ennetamiseks kasutatavaid võtteid ja ennetusmeetodeid, ning mõjutada ohvreid tegema endale kahjulikke toiminguid. Kostja käitumist ei saa käsitleda käibekohustuse rikkumisena ega omistada sellele õigusvastasust. Olukorras, kus arvutiprogramm on alla laetud pettuse tagajärjel, ei ole põhjendatud kohaldada esindusõiguse sätteid. Hageja ei esitanud nõuet laenusumma tagastamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Isegi kui selline nõue oleks esitatud, ei ole kostja hageja rahast rikastunud, mis on menetluses veenvalt tõendanud. Seetõttu puudub alus hageja nõude rahuldamiseks ka alusetu rikastumise sätete alusel.
4
Hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist ei ole põhjust hinnata, sest laenulepingut kostja ei sõlminud.
5.Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja ei nõustu kostja väidetega, et kostja ei ole taotlenud laenu ega allkirjastanud laenulepingut ning kostjal puudus tahe lepingu sõlmimiseks. Pooled on sõlminud lepingu vastavalt VÕS § 9 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1. Kostja poolt maakohtule esitatud tõenditest nähtub üheselt, et kostja nõusolekul on toimunud kostja arvutisse arvutiprogrammi allalaadimine, millega kostja andis vabatahtlikult ligipääsu oma isiklikule arvutile ning digitaalse allkirja andmise vahendite kasutamisele. Kostja ei ole hoidnud oma digitaalallkirja andmise vahendeid piisava hoolsusega või võimaldas teadlikult nende kasutamist kolmanda isiku poolt, seega kostja vastutab endiselt lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest. Hageja ei pea vastutama selle eest, et kostja on lubanud oma arvutit ja digitaalse allkirja andmise vahendeid kasutada kolmandatel isikutel. Kostja poolt arvutiprogrammi allalaadimist ja vabatahtlikku ligipääsu andmist enda arvutile ja digitaalallkirja andmise vahenditele saab tõlgendada vähemalt kaudse tahteavaldusena TsÜS § 68 tähenduses. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (RKTKo nr 2-16-124450, p 24.). Kostja on vääralt leidnud, et puudub alus nõude rahuldamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1033 lg 1 kohaldub olukordades, kus rikastunud isiku valduses olnud saadu on hävinud või ära langenud tema enda tahtest sõltumatult. Käesolevas asjas oli aga kostja see isik, kes oma tegevuse (või hooletuse) kaudu võimaldas kolmandatel isikutel oma kontole ligipääsu. Seega on ilmne, et kostja rikkus oma hoolsuskohustust, mistõttu on tema väide rikastumise äralangemisest põhjendamatu. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja poolt üle kantud rahalised vahendid ei ole hävinud, neid ei ole ära tarvitatud ega kahjustatud. Kostja käitumise tõttu ei teki hagejal õigust selle summa kolmandatelt isikutelt tagasi nõudmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab ise teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi põhinõude 4000 eurot väljamõistmiseks rahuldamata ning poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Pooled ei vaidle selles, et kostja nimel 21. märtsil 2023 hagejaga sõlmitud laenulepingu alusel kandis hageja kostja pangakontole 3960 eurot (40 eurot oli laenulepingu vormistamise tasu, mille hageja laenusummast maha arvas), mis on seejärel koheselt kolmanda isiku poolt (kostja pangakonto väljavõttel märge: Easy Payment and Finan/Calle Gran Via 57 8E/Madrid) välja võetud. Pooled ei vaidle ka selles, et enne laenulepingu sõlmimist oli kostja arvutisse laaditud kostja nõusolekul kaugjuurdepääsu võimaldav programm. Pooled vaidlevad selles, kas kostja oli enda arvutisse programmi laadimist lubades raskelt hooletu ja peab tema nimel sõlmitud laenulepingu alusel hagejale tagastama põhivõla 4000 eurot.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõude rahuldanud.
5
9.Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et tema andmeid (isikusamasuse tuvastamiseks) on kasutatud hagejale krediiditaotluse esitamiseks (dtl 51). Taotluses on mh märgitud hageja igakuine sissetulek ja pangakonto number. Taotluse saamise järel tegi hageja päringud ning kontrollis talle sisestatud sissetulekute andmeid. Samal päeval, st 21. märtsil 2023 on tehtud ka hageja otsus krediiti anda ja sõlmiti laenuleping, mis on kostja nimel digitaalselt allkirjastatud (dtl 45-46). Raha kanti üle kostja pangakontole (dtl 78). Kostja leiab vastuväitena hageja nõudele, et ta ei ole lepingut hagejaga sõlminud. Kostjalt pettuse teel saadud andmeid on kasutatud tema nimel erinevate tehingute tegemiseks, kuid kostja ei ole hagejale teinud tahteavaldust vaidlusaluse laenulepingu sõlmimiseks. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks mh Politsei- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse algatamiseks (dtl 80) ja 26. juuni 2023 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse (dtl 81), WhatsAppi vestlused (tõlge dtl 170) ja BinarWelt OÜ 8. septembri 2025 tõendi, et kostja arvutis leidusid alates 20. märtsist 2023 kaugrakenduste paigaldusprogrammid AnyDesk ja AeroADmin ja see arvuti võis olla sellest ajast kättesaadav kolmandatele isikutele (tõlge dtl 146), samuti esitas kostja enda SEB Panga pangakonto väljavõtte (dtl 78).
10.Ringkonnakohus leiab, et kostja on oma väiteid selles, et ta sattus pettuse ohvriks ja temalt saadi hagejaga tehingu tegemiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks vajalikud koodid pettuse teel, piisavalt tõendanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Pettuse eesmärgiks saab olla ka isiku kallutamine muud tegu tegema. Kostja selgituste kohaselt tehti talle telefoni teel ettepanek petturite peatamiseks paigaldada arvutisse kaughaldusprogramm. Kostjal on nii IDkaart kui ka Smart ID, kuid kostja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, kas tal paluti kaughaldusprogrammi paigaldamise käigus sisestada ka vastavaid koode. Kostja on selgitanud, et talle helistas SEB Panga töötaja, kes veenis kostjat suhtlema järgmise SEB Panga töötajaga, kes veenis kostjat enda arvutisse alla laadima programmi. Kui kostja sai aru, et temaga vestelnud inimesed olid petturid, pöördus ta koheselt panka ja politsei poole. Kostjal ei olnud alust kahelda end panga töötajana tutvustanud isikute kõnede ja väidete tõepärasuses, sest need olid piisavalt veenvad ja usutavad, kõned tegid erinevad isikud. Kostjaga võeti ühendust just pettuse ennetamise eesmärgil. Kostja ja tundmatu isiku vahelisest WhatsAppi kirjavahetusest (tõlge dtl 170) nähtub, et kostjale lubati tagada rahaline ja kindlustusalane turvalisus ja viidati koostööle politseiga.
11.Politsei- ja Piirivalveameti teatise ja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse järgi alustati kostja avalduse alusel kriminaalasi nr XXXXXXXXXXXX KarS § 213 lg 1 (arvutikelmus) alusel ja kriminaalasi lõpetati seetõttu, et menetluses ei suudetud kindlaks teha isikut, kes on kuriteo toime pannud. Seega on määrusega tuvastatud, et kuritegu kostja suhtes on toime pandud, menetlust ei ole lõpetatud kuriteo sündmuse puudumise tõttu. Lisaks tõendab kostja pangakonto väljavõte, et laenuna kostja kontole kantud raha on ka välja võetud välisriigis (Hispaanias). Kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole aga etteheidetav kostjale. Kostjale ei ole ka etteheidetav, et hagejat ei kaasatud kannatanuna kriminaalmenetlusse, vastava taotlusega tuleb hagejal pöörduda asja menetleja poole.
12.Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja on oma PIN-koodide hoidmise hoolsuskohustust rikkunud süüliselt, olles vähemalt raskelt hooletu. Kuivõrd praeguses asjas on tõendamist leidnud, et kostja andmed, sh PIN-koodid, mida kasutati kostja nimel laenu saamiseks, said kolmandad isikud kostja arvutisse sisenedes pettuse teel, siis ei ole kostja avaldanud tahet võtta hagejalt laenu. Seega ei ole kostja ise
6
teinud tahteavaldust tehingu tegemiseks hagejaga. Tegemist ei ole olnud ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei tule praegusel juhul laenulepingu sõlmimisele kohaldamisele ka esindusõiguse sätted. Teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on tühine TsÜS § 129 lg 1 järgi, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu heaks kiidab (vt RKTKo 21. detsember 2016, nr 3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti PIN-koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandale isikule vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal oleks olnud tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (võrdle RKTKo 16. detsember 2019. nr 2-16124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12. juuni 2024, nr 2-23-11584, p 11). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja laadis oma arvutisse kaughaldusprogrammi, mis võimaldas kolmandatel isikutel tema arvutist andmeid saada, üksnes tema suhtes kasutatud pettuse tõttu. Olukorras, kus kostja tahteavaldused või tegevus (arvutiprogrammi laadimine) on tehtud pettuse tagajärjel, ei ole põhjendatud digitaalallkirja andmiseks saadud vahendite kasutamisele kohaldada esindusõiguse sätteid. Kostja ei pidanud arvestama sellega, et tema arvutist saadud andmeid, sh PIN-koode kasutatakse muul eesmärgil. Kostja on oma tõendamiskohustuse täitnud ja tõendanud, et hagejaga laenulepingu sõlmimiseks kasutatud kostja andmed said kolmandad isikud tema arvutist, millele juurdepääsu nad said pettuse teel. Kostjal puudus tahe hagejalt laenu võtta või kedagi laenu võtmiseks volitada. Seetõttu puudub tal ka kohustus laenulepingut täita ja laen tagastada. Kostja nimel kolmanda isikuga tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud. Kostja ei pea tühist tehingut täitma. Maakohtu käsitlus kostja süülisest, st õigusvastasest käitumisest ei ole kooskõlas kostja esitatud tõendite ja tuvastatud asjaoludega. Maakohtu otsus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 4000 eurot tuleb tühistada ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Hageja selgelt väljendatud nõue tuleb kirja panna hagiavalduses (TsMS § 363 lg 1 p 1). Hageja on esitanud maakohtule üksnes laenulepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja ei ole esitanud kohtule nõudeid lepinguvälisel alusel, sh alternatiivselt ja ei ole hagis tuginenud kostja süülisele käitumisele tema suhtes. Sellele ei viita ka menetluses poolte esile toodud asjaolud. Seetõttu ei saanud maakohus kohtuotsust tehes kaaluda, kas kostja on hageja arvel alusetult rikastunud või kas kostja on hagejale kahju tekitanud, sest selliseid nõudeid ei olnud hageja kostja vastu hagiavalduses esitanud. Sellist õigust ei olnud maakohtul vaatamata sellele, et kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hageja arvel alusetult rikastunud. Ringkonnakohtu menetluses hageja oma nõuet enam uute, sh alternatiivsete nõude alustega täiendada ei saa. Hageja taotlus saata kohtuasi uueks läbivaatamiseks maakohtule tuleb jätta seetõttu ka rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kostja deliktilisele käitumisele ei viita ükski menetluses esile toodud asjaolu.
14.Asja materjalide alusel ei saa välistada, et vastutustundliku laenamise põhimõtte igakülgne järgimine hageja poolt oleks aidanud pettuse teel laenulepingu sõlmimist kostja nimel ära hoida. Krediidiasutuste seaduse § 86 lg 31 järgi peab krediidiasutus tarbijale laenu andmisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) §-des 47–53 1 sätestatut. KAVS § 49 lg 4 kohaselt võib krediidiandja tarbijale krediiti väljastada, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumise ja analüüsimise tulemusena veendunud, et 7
krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepingus kokkulepitud tingimustel. KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 järgi peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Krediidiandja peab kontrollima tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Praegusel juhul avaldati laenutaotluses kostja nimel, et kostjal igakuised majandamiskulud puuduvad. Hageja jättis igakuiste majandamiskulude suuruse täpsustamata, võttes ilma laenutaotluse esitanud isikuga suhtlemata positiivse laenuotsuse tegemisel arvesse taotleja igakuiste kohustustena nn keskmise kuluna 303,40 eurot. Krediiditaotlus laekus hagejale 21. märtsil 2023 kell 09.59 ja sai hagejalt positiivse otsuse samal päeval kell 10.24 (dtl 51, 55). Seega toimus kostja nimel edastatud laenutaotluse käsitlus 25 minutit, mis ei pruukinud olla piisav aeg kõigi seaduses sätestatud nõuete täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul jättis hageja talle esitatud teabe kontrollimiseks mõistliku pingutuse tegemata ja soodustas sellega pettuse teel laenulepingu sõlmimist.
15.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema menetluskulu suuruseks maakohtus 1582,94 eurot (koos käibemaksuga) ja ringkonnakohtus 602,20 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtus lisandub riigilõiv 455 eurot. Kostja ei ole käibemaksukohuslane. Kostja menetluskuluks on eelkõige õigusabikulud (maakohtus 9,87 h ja ringkonnakohtus 4,25 h). Õigusabi on kostjale osutatud hinnaga 110 eurot/h (lisandub käibemaks). Menetluskulu koosseisus on ka esindaja sõidukulud. Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulude maht ja suurus on vastavuses asja keerukuse ja selle olulisusega kostja jaoks, samuti on menetluskulu suurust mõjutanud tõendite kogumise vajadus. Kostjale osutatud õigusabi tunnihind on vastavuses kohtupraktikas mõistlikuks peetava tunnihinnaga. Tegemist on vajaliku ning põhjendatud kuluga TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus vähendab kostja põhjendatud menetluskulu suurust üksnes kostja esindaja sõidukulu osas maakohtus. Alates 1. augustist 2016 saab analoogia korras advokaadi sõidukulude hüvitamisel lähtuda justiitsministri 26. juuli 2016 määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast (kord) (vt Riigikohtu 29. septembri 2021 määrus kohtuasjas nr 214-63261, p 12). Seega ei ole sõidule kulunud aja hüvitamisel alust lähtuda mitte poole ja esindaja kokkulepitud tunnihinnast, vaid analoogia alusel korrast. Menetluskulude nimekirja kohaselt sõitis kostja esindaja seoses tõendi kogumisega Narvast Jõhvi politseijaoskonda. Arvestades Narva ja Jõhvi vahelist kaugust (50 km) ning korra § 151 lg 1 p-i 1, tuleb hüvitada kostja esindaja sõiduaeg 15 eurot ja mitte taotluses märgitud 129,80 eurot. Seega on kostja põhjendatud menetluskulu suurus maakohtus kokku 1468,14 eurot. Kostja põhjendatud menetluskulu suurus ringkonnakohtus on 1057,72 eurot. Kostja põhjendatud menetluskulu tuleb välja mõista hagejalt. (allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.