Eesti Vabariigi nimel
Kohus Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
30.04.2015 Tallinnas 2-14-10673 IZ hagi PS vastu võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.09.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
IZ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja IZ (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov Kostja PS (IK XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja (eestkostja) Lasnamäe LOV, jurist Liisi Raamets-Tunali
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 30.09.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-14-10673 muutmata, hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes IZ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi
taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-147-14 p. 22 määrab tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide ning kohustatud menetlusosalisele vastuväidete esitamiseks. Hagi asjaolud IZ esitas 10.03.2014 Harju Maakohtule hagi PS vastu võla 5000 euro ja viivise 5000 euro saamiseks. Pooled sõlmisid 23.01.2013 kirjaliku laenulepingu, mille alusel sai kostja kätte laenuna 5000 eurot. Laenulepingu p 3 kohaselt pidi kostja tagastama hagejale laenu hiljemalt 23.04.2013. Kostja laenu ei tagastanud. Vastavalt laenulepingu p-le 6 on hagejal õigus nõuda laenu tähtajaks tagastamata jätmise korral viivist 0,5 % päevas. Nõue muutus sissenõutavaks 24.04.2013. Menetluse käigus vähendas hageja nõuet 5000 euroni, väites, et kuivõrd laenuleping oli tühine jääga laenusumma 5000 eurot oli kostja kätte saanud, siis on tal õigus nimetatud summa tagasi nõuda alusetu rikasutmise sätete alusl.. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hagejalt 5000 eurot laenuks saanud ja kostja kui piiratud teovõimega isiku allkiri laenulepingul seda asjaolu ei tõenda. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus jättis 30.09.2014 otsusega hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue on suunatud kostja poolt raha maksmise kohustuse täitmisele VÕS § 108 alusel. Korrigeeritud hagiavalduse kohaselt hageja nõustus, et tema poolt kostjaga 23.01.2013 sõlmitud laenuleping on tühine, kuna kostja oli lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega, ja leidis, et raha tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus leidis, et hageja väited kostjale tühise tehingu alusel raha 5000 euro üleandmise kohta on tõendamata. Olukorras, kus pooltevaheline tehing kujutab endast tühist tehingut, ei saa teisiti hinnata ka kostja omakäelist kinnitust laenulepingul raha kättesaamise kohta. Kostja suhtes läbiviidud kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti kohaselt esines kostjal väidetava laenulepingu sõlmimise ajal 23.01.2013 kaugele arenenud krooniline vaimuhaigus püsikululise paranoidse skisofreenia kujul, mille tõttu ta ei suutnud oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eeltoodust tulenevalt kohus järeldas, et nii nagu laenulepingu kui tehingu puhul, ei saanud ka kostja
omakäelise kinnituse puhul raha saamise kohta aru, mida ta oma allkirjaga kinnitab. Laenulepingu tekstist võib aru saada, et selle sõlmimise eesmärgiks ei olnud mitte lihtsalt laenu andmine, vaid soov kallutada kostjat oma korterit hagejale müüma. Asjaolu, et ta oli huvitatud kostja korteri omandamisest, kinnitas ka hageja. Hageja väitel andis ta kostjale laenu, mida korteri müügilepingu sõlmimisel oleks arvestatud osaliseks ettemaksuks korteri müügihinnast, sularahas, kuna viimasel puudus pangakaart. Kohus leidis, et selline selgitus on paljasõnaline ja vajadusel oleks hagejal olnud ka muid võimalusi, kinnitamaks raha üleandmist. Kohtu hinnangul võib laenulepingu tekstist järeldada, et hageja tegelikult kahtles 23.01.2013 tehingu sõlmimisel kostja vaimses seisundis ja temaga sõlmitud lepingu kehtivuses, s.t pidas võimalikuks selle tühisust, vastasel korral ei oleks laenulepingusse lisatud selliste lepingute jaoks ebaharilikku klauslit - p 9 - laenulepingu sõlminud isikud on vaimselt terved, teovõimelised isikud ning on koostanud käesoleva lepingu vabatahtlikult ja ilma sunduseta. Osundatu viitab, et hageja pidas kostja vaimse seisundi tõttu tema piiratud teovõimelisust tõenäoliseks, kuid lootis seda puudust ületada nimetatud klausli lisamisega lepingusse. Sularaha üleandmist kostjale ei tõenda ka hageja poolt esitatud täiendavad tõendid, sh tõendid selle kohta, et hageja võttis ca kuu aega enne tehingut 27.12.2012 välja sularaha 3000 eurot ja et hagejal oli 23.01.2013 seisuga pangaarvel raha 19 076,34 eurot. See tõendab küll, et hagejal võis olla väidetava laenu andmiseks vajalik rahasumma, kuid mitte seda, et see rahasumma oleks olnud kostjale laenuna üle antud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kaebuse väidete kohaselt on maakohus eksinud tõendusmaterjali tõlgendamisel ning ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt lähtuvalt TsMS § 232 lg-st 1. TsÜS § 84 lg 1 kätkeb endas põhimõtet, mille kohaselt ei teki pooltel õigusi ega kohustusi. Praegusel juhul ei olnud apellandil kohustust anda raha üle, vastustajal ei tekkinud kohustust seda hiljem tagasi maksta koos intressiga. Samas paberkandjal reaalselt sõlmitud leping ning fakt, et raha üle anti, on konkreetsed elulised asjaolud. Tehingu tühisuse hilisemal ilmnemisel kohaldatakse tsiviilõiguses restitutio põhimõtet ning olematu kohustuse alusel üleantu tuleb tagastada. Hoolimata tehingu tühisusest on tõene fakt, et leping sõlmiti, allkirjastati ning raha anti üle. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 422 nähtub, et kostjal oli reaalne tahe müüa oma korter ära. Apellant ei soovi vaielda selle üle, kas see tahe oli ajendatud vastustaja vaimsest seisundist, kuid praeguses menetluses on tähtis, et apellandil polnud võimalik seda teada. Samuti on apellandi poolt kohtule esitatud hagi täpsustuses näha, et apellandi väited, mis olid esitatud enne eksperdi arvamuse esitamist kohtule, olid kooskõlas eksperdi arvamuses kajastatud asjaoludega. Apellandil puudus põhjus valetada, kuna tegutses ausal eesmärgil, mida kinnitab ka kohtuekspertiisiaktist nähtuv. Seega maakohtu väide paljasõnalise väite ning väljamõeldud asjaolude kohta on põhjendamatu. Kohtuekspertiisiakti 5. leheküljel kirjeldab kohtupsühhiaater vastustajat selliselt: „Kehaliselt on ta keskmist kasvu, korrapärase kehaehitusega. Kehaliselt on kaebusteta. /---/ Psüühiliselt viisaka ja korrektse käitumisega ja olekuga. Vastab viisakalt küsimustele, käitumine igati väljapeetud ja rahulik.“ Seega apellant polnud teadlik asjaolust, et vastustaja on piiratud teovõimega isik. Kohtupsühhiaatri väidete toel võib iga mõistlik isik näha, et tegemist oli väliselt täiesti tavalise inimesega ning apellant ei oleks pidanud mõistlikult eeldama, et vastustaja ei saa aru oma tegemistest.
Kohtu väide sellest, et apellant kahtlustas, et vastustaja on piiratud teovõimega lisatud lepinguklausli kaudu, on põhjendamatu. Tegemist on täiesti tüüpilise klausliga ükskõik mis tüüpi lepingute puhul. Näitena esitab apellant kohtule AS-i Krediidipanga Liisingu laenulepingu asjasse mittepuutuvate isikute vahel, milles on sarnane säte toodud punktis 7. Apellant ei tegelenud asjas pettusega, vaid käitus hea usu ning mõistlikkuse printsiipide kohaselt, mistõttu on ka kohtu otsuses toodud väited ja järeldused põhjendamatud. Kuna vaidlus puudub selle üle, et lepingu sätted/kinnitused raha saamise kohta on kirjutatud kostja poolt omakäeliselt ja käsitsi, on ka tõendatud, et raha on üle antud ja hagi rahuldamata jätmiseks polnud alust. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikus rõhutada järgmist. Nagu maakohus tuvastas, on sõlmitud laenuleping tühine, kuna kostja oli selle sõlmimise ajal piiratud teovõimega isik. Sellega, et laenuleping on tühine, nõustus ka hageja, muutes hagi tühise tehingu alusel saadu tagasi nõudmiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja kinnitus hagejalt laenulepingu alusel 5000 euro üleandmise kohta kujutab endast täitmise kviitungit VÕS § 95 lg. 1 järgi, kuid antud juhul on see ebausaldusväärne tõend, kuivõrd selle andis isik, kes ei saanud aru oma tegude tähendusest ega suutnud neid juhtida, s.o. oli piiratud teovõimega. Seega pidi hageja, tuginedes väitele, et ta on tühise laenulepingu alusel kostjale üle andud 5000 eurot ja kostja on kohustatud selle VÕS § 1028 lg. 1 järgi tagastama, esitama muid tõendeid 5000 euro üleandmise kohta. Nagu maakohus õigesti märkis, et ole hageja muid tõendid esitanud ja 5000 euro kostjale üleandmist tõendanud. Seega on hagi õigesti jäetud rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et asjas ei oma tähtsust, kuidas mõistis hageja kostja vaimset seisundit ja see, kas laenulepingus esinev kinnitus selle kohta, et pooled on vaimselt terved ja teovõimelised, on laenulepingutes ebatavaline või mitte. Apellatsioonimenetluse kulud jätab kohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
Reet Allikvere
Tiit Kollom
Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.