Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

lk 2 kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7).

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Vastavalt esitatud hagile /t.l. 2/ sõitis kostja 21.08.2013.a registreerimata bagiga ilma juhtimisõigust omamata avalikul teel, põhjustades liiklusavarii sõidueesõigusega teele ette sõites. Avarii käigus sai kahjustada hagejale kuuluv sõiduk Honda Accord riikliku registreerimismärgiga *** Remondi maksumuseks kujunes 2024 eurot. Lisaks tekkisid hagejal kulud sõiduki teisaldamisega töökotta summas 295 eurot. Hageja pöördus esialgu ise kahjuhüvitamise nõudega kostja poole. Konkreetse kahjukalkulatsiooni sai kostja seaduslik esindaja L e kätte 14.01.2014. Kostja kahju ei hüvitanud ning hageja pöördus abi saamiseks oma õigusabikulude kindlustuse poole (D.A.S., kes esitas 13.02.2014 hageja nimel kostjale kahjunõude summas 2319 eurot). 19.02.2014.a helistas kostja seaduslik esindaja D.A.S.-ile ning soovis asjaolusid ning kahju suurust täpsustada. Kostja seaduslik esindaja avaldas, et oleks nõus 1500 eurot hüvitama, kuid peab enne nõu advokaadiga. 25.02.2014 keeldus kostja lepingulise esindaja kaudu kahju hüvitamisest ning tegi ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas 450 eurot. Hageja nimetatud kompromissiga ei nõustunud, kuivõrd tekitatud kahju oli oluliselt suurem. 13.03.2014.a tegi D.A.S. kostjale uue ettepaneku kahju hüvitamiseks. 14.03.2014 toimus tihe meilivahetus D.A.S.-i ja kostja lepingulise esindaja vahel, millega D.A.S. proovis selgitada kostjale, et kui viimane ei nõustu kahju suurusega, tuleks esitada vastavad tõendid. Kostja keeldus tõendeid esitamast, selgitades, et soovib asja pigem kohtus lahendada ning ka tõendid esitab vaid kohtus. Kostja seaduslik esindaja selgitas telefoni teel, et kohtuotsuse alusel kahju hüvitades oleks kindlam tunne, et keegi pole teda petnud. Kuivõrd kokkuleppele ei jõutud kogus hageja tõendeid, et veenda kostjat kahju hüvitama kohtuväliselt. Hageja tellis Avariigrupp OÜ-lt sõiduki turuväärtuse hindamise. Hindamisakti alusel on sõiduki väärtus 2100 eurot. Hindamisakti maksumus oli 139 eurot. Eelnevast tulenevalt saab öelda, et sõiduki taastamine pole majanduslikult põhjendatud ning maksmisele peaks kuuluma sõiduki turuhind. Kuivõrd hageja soovib sõiduki endale jätta, siis lahutab ta kahjunõude suuruse arvutamiseks maha sõiduki romu väärtuse, milleks on 170 eurot. Seega on kahjuhüvitis sõiduki kahjustamise eest kokku 2100-170=1930 eurot. Hageja tasus sõiduki teisaldamise eest sündmuskohalt Tallinnasse 295 eurot. Kuivõrd kostja hinnangul oleks pidanud sõiduki teisaldama lähimasse remonditöökotta, siis võttis hageja hinnapakkumise ka Kuressaarde teisaldamise kohta. Vastava hinnapakkumise järgi oleks teisaldamine Kuressaarde maksnud 111,71 eurot. Seega on otsene kahju, seal hulgas kahju kindlakstegemise kulud, kokku 1930,00+111,71+139,00=2180,71 eurot. 22.05.2014.a esitas D.A.S. uue kahjunõude hüvitamise ettepaneku. Kostja seaduslik esindaja keeldus kahju hüvitamisest e-maili teel. Hageja on seisukohal, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7, § 1056 lg 1 ning § 1057 alusel. Hageja selgitab, et politsei fikseeris avariipaiga ning tegi 06.02.2014.a otsuse väärteoasjas nr 2740,13,001616. Väärteo otsusega kvalifitseeriti väärtegu järgnevalt: juhtimisõiguseta

lk 3 sõitmine, registreerimata sõidukiga sõitmine, turvavöö kinnitamata jätmine sõidukijuhi poolt ning varalise kahju tekitamine. Vaadates üle sündmuskoha ning tehes järelpäringu ka Maanteeameti liikluskorralduse osakonda, on selge, et kostja on tekitanud kahju sõites sõidu eesõigusega teele, ilma seal liikunud sõidukile teed andmata. Kui kostja poleks seadusvastaselt juhtinud sõidukit, mis pole vastavalt seadusele registrisse kantud, poleks vastavat kahju tekkinud (põhjuslik seos). Kostjal puudub sõiduki juhtimisõigus, mistõttu puudub tal ilmselt arusaam, kuidas tuleks sõidukiga liigelda ning liiklusohutust tagada. Lisaks pole selge, millised funktsioonid olid iseehitatud bagil. Pole teada, kas vastaval sõidukil olid olemas näiteks nõuetekohased pidurid. Kostja on teadlikult ning süüliselt eiranud liiklusseaduses (LKS) kehtestatud nõudeid. Kostja istus registreerimata sõiduki rooli teadmisega, et tal puuduvad piisavad teadmised sõiduki juhtimiseks. Politsei ning Maanteeameti selgituste kohaselt liikus kostja kohalikult teelt, mille laius oli alla 3 meetri riiklikule maanteele. Kostja pidi aru saama, et liigub peateele ning oleks pidanud veenduma ristmiku ületamise ohutuses. LS § 57 lg 3 sätestab, et kui juht ei tea, kas ta sõidab pea-, sõidueesõigusega või kõrvalteel, peab ta tegutsema arvestusega, et asub kõrvalteel. Eelnevast tulenevalt on kostja rikkunud seadusest tulenevat hoolsuskohustust ning teinud seda kõike teadlikult, seega tahtlikult. Eelnevast tulenevalt on kostja ka kahju tekkimises süüdi. Olenemata oma süüst vastutab kostja tekkinud kahju eest VÕS § 1056 lg-le 1. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Seadus on eraldi nimetanud ka suurema ohu allikad. VÕS § 1057 alusel vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Eelnevast tulenevalt on kostja vastutav kahju tekkimise eest nii süüliselt kui ka seadusest tulenevalt. Kostja on mõistetud süüdi ka väärteo toimepanemises ning kostja pole vastavat otsust vaidlustanud. Kuivõrd kahjuhüvitis on hetkel hüvitamata kostjast tulenevatel põhjustel ning kostja oli teadlik kahju tekkimisest juba õnnetuse toimumisel 21.08.2013, soovib hageja viivitusintressi vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatule. Hageja arvestab viivitusintressi alates päevast, mil saatis kostjale täpse kahju suuruse. Kostja seaduslik esindaja sai täpse kahjukalkulatsiooni kätte 14.01.2014.a. Kuivõrd kostja on keeldunud kahju hüvitamisest algusest peale, arvestame viivitusintressi alates 15.01.2014.a. 02.06.2014.a seisuga on viivitusintress summas 68,11 eurot. Iga lisandunud päeva eest alates 03.06.2014.a soovib hageja saada viivitusintressi 0,0226% päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni. 25.03.2015 esitatud teesides jääb hageja oma nõude juurde ja peab vajalikuks märkida järgmist. Ei väärteo- ega tsiviilmenetluse käigus pole tuvastatud, et hageja sõidukit juhtinud juht oleks rikkunud liikluseeskirju ning seega sellega suurendanud liiklusõnnetuse toimumise riski. Juht R R on oma politseile antud ütlustes selgitanud, et sõitis mööda peateed ning järsku ilmus peateele tema sõiduki paremasse nurka bagi. R R on viidanud, et see kõik juhtus nii järsku, et ta ei jõudnud isegi pidurdada. Hilisemalt kohtus ülekuulamisel on R R täpsustanud enda antud ütlusi sellega, et jõudis vaid jala panna piduri pedaalile, kuid vajutada ei jõudnud, enne käis pauk. See kõik on kirjeldanud, kui ootamatu oli bagi ilmumine peateele R Ri jaoks ning tal polnud võimalik midagi teha,

lk 4 et ise õnnetust ära hoida. Peateel liikuja ei pea mõistlikul peatuma või aeglustama iga külavahe tee juures, peateel liikujal on põhjendatud ootus, et kõrvalteelt liikujad täidavad oma seadusest tulenevaid kohustusi. Lisaks puudus riigimaanteel ka hoiatav märk teede ristumise kohta, mis oleks pidanud sõiduki juhi rohkem tähelepanelikumaks muutma. Samas on nii väärteo- kui ka tsiviilmenetluse käigus selgeks tehtud olulised asjaolud, et bagi juht ehk kostja rikkus oluliselt ja teadlikult liikluseeskirju, luues sellega suure ohu avarii tekkeks ning antud oht ka realiseerus. Kostja istus rooli, teades, et tal puudub juhtimisõigus ning seega piisavad kogemused, lisaks ei olnud sõiduk registrisse kantud, vaid ise ehitatud ning seega ei saanud kindel olla selle turvalisuses, sh pidurite korrasolekus. Kostja istus rooli ning läks liiklema avalikele teedele. Nii politseile antud ütlustest kui ka kohtus antud ütlustest selgub, et kostja tähelepanu oli häiritud ning ta ei jälginud teed vaid vajus lihtsalt peateele ette. Kostjal oli reaalne võimalus, olles hoolas, mitte raskelt hooletu, avariid vältida, rääkimata sellest, et ta poleks tohtinud üldse sellel teel selle sõidukiga olla. Põhjuslikus seoses kahju tekitamisega oli aga konkreetselt kostja see tegevus, et ta oli raskelt hooletu ristmikule jõudes, teades, et kõrvaltee ristub peateega. Arvestades, et kostja sõiduki kiirus väidetavalt ei olnud suur, olid kostjal olemas kõik võimalused bagi peatamiseks. Eelnevast tulenevalt on selge, et avariiga tekitas kostja hageja omandile varalist kahju ning on selles kahju tekitamises ka süüdi (VÕS § 1043). Kuna R Ril puudusid reaalsed võimalused, et õnnetust ära hoida ning kostja pole pidanud vajalikuks seda eraldi ka ekspertiisiga tõendada, siis ei tohiks kindlasti kostja süüd vähendada VÕS § 139 ja 140 korras. Kogu menetluse käigus on olnud vaidlus selle üle, kui suur peaks olema kahjuhüvitis. Hageja tellis enne kohtusse pöördumist oma kahjustada saanud sõidukile ekspertiisi, määramaks, mis oli konkreetse sõiduki väärtus enne liiklusõnnetust. Ekspertiisi teostas riiklikult tunnustatud ekspert Toomas Alekõrs, kes leidis, et sõiduki avariieelseks hinnaks on 2100 eurot. Ka kostja valitud ekspert Rene Räästas on samaväärse kvalifikatsiooniga: riiklikult tunnustatud ekspert. Eksperdi ja hageja hinnangul soovis kostja eksperdilt hageja sõidukiga sarnaste esemete keskmist turuhinda, mitte konkreetse sõiduki väärtust. Rene Räästas koostaski ekspertiisi sarnaste sõidukite turuväärtusele summas 1500 eurot. Hageja küsis eraldi arvamuse Toomas Alekõrrelt, miks ekspertiisid erinevad. Ekspert Toomas Alekõrs selgitas, et erinevus seisneb selles, et Rene Räästas on ekspertiisis kajastanud sõiduki väärtusena sarnaste sõidukite keskmist turuväärtust, mitte konkreetse sõiduki väärtust. Rene Räästas on valinud neli müügipakkumist ekspertiisi koostamiseks, millel ühelgi pole NAV-i ega nahksisu. Mõlemad eksperdid on olnud seisukohal, et samaväärset sõidukit Eestis ei müüda, mistõttu polnud Rene Räästa võimalik valida ka Eesti turult sarnase varustusega sõidukit. Toomas Alekõrs laiendas oma ekspertiisi teostamiseks otsinguid ning otsis samaväärse varustusega sõidukeid erinevatest Euroopa suurematest sõidukimüügi portaalidest. Toomas Alekõrs tuvastas seega laiapõhjalise uuringu tulemusena kahjustatud sõiduki avariieelse väärtuse. Hageja on kohtule esitanud ka eksperdi kirjalikud selgitused, miks ja kuidas kujunevad kahe ekspertiisi summalised vahed. Hageja soovib rõhutada, et hageja esitatud Toomas Alekõrre täiendavad seisukohad on TsMS § 272 lg 2 kohaselt lubatud tõenditeks. Need ei lükka ümber kostja tellitud eksperdi arvamust, vaid selgitavad, milles seisneb kahe ekspertiisi vahe. Eelnevast tulenevalt ei saa

lk 5 kahe võrdse kvalifikatsiooniga eksperdi hinnangutest eelistada üht teisele, ilma õigusliku põhjenduseta. Käesoleval juhul on eksperdid kindlaks teinud, et asja parandamine on ebamõistlikult kulukas ning sõiduk tuleb tunnistada hävinenuks. VÕS § 132 lg 1 sätestatust tuleneb, et hüvitada tuleks nii samaväärse sõiduki väärtus kui ka soetamisekulud. Kuivõrd ka see tuleks üsna kulukas, arvestades, et Eestis sellise varustusega sõidukit ei müüa ning seega tuleks lisaks sõiduki maksumusele arvestada juurde välismaalt sõiduki toomise kulud. Kõike eelnevat arvesse võttes, tuleks hüvitamisel kohaldada VÕS § 132 lg-t 2, mis sätestab, et kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Selleks, et teha kindlaks konkreetse hävinenud asja väärtus, tuleb arvestada konkreetset asja ja selle varustust, mitte samaväärsete asjade turuväärtust. Eelnevast tulenevalt ei ole kostja poolt tellitud ekspertiis kohane, kuna pole hinnatud konkreetse sõiduki väärtust. Seega tuleb lugeda hageja hävinenud asja väärtuseks 2100 eurot. Hageja ei vaidle vastu kostja eksperdi poolt hinnatud romu väärtusele, kuna romu teadupärast hinnatakse selle järgi, mis on selle kokkostu hind. Kokkuostu juures pole aga oluline, kas istmed on nahast või tekstiilist. Eelnevast tulenevalt leiab hageja, et kuigi tema küsitud hinnapakkumise kohaselt oleks saanud sõiduki eest kokkuostus 170 eurot, siis ei välista ta ega hakka tellima sellekohast täiendavat ekspertiisi, et mõnes kohas on võimalik saada kokkuostu eest ka 250 eurot. Eelnevast tulenevalt palub hageja lugeda kahjustatud sõiduki väärtuseks 2100 eurot ning kahjutasu välja nõudmisel lahutada sellest romu väärtuse 250 eurot, kuna soovib romu endale jätta objektiivsetel põhjustel (romu on juba olulisel määral taastatud). Seega on kahjuhüvitise suuruseks 1850,00 eurot. Lisaks sõiduki väärtuse hüvitamisele jääb hageja oma nõude juurde seoses puksiiriga. Sõiduk oli seisukorras, millega ei tohtinud liikluses liigelda, eriti veel suurtel maanteedel. Kuna sõidukil on automaatkäigukast, siis ei saa seda puksiirida köie otsas, seega on õigustatud nõuda puksiiri kulusid vähemalt selles ulatuses, mis oleks kulunud avariipaigast Kuressaarde teisaldamisele summas 111,71 eurot. Hageja küll puksiiris tegelikult sõiduki Tallinnasse remondi töökotta, kus sõidukit on kogu aeg remonditud, millega tekkisid tegelikkuses rohkem kui kaks korda suuremad kulud, kuid hageja mõistab, et vastab tegu ei olnud majanduslikult kõige otstarbekam ja seetõttu kostjalt suuremat summat ei nõue. Kostja keeldus kohtuväliselt korduvalt kahjuhüvitamisest ning vaidles hüvitatava summa suuruse üle, leides, et autot saab ise remontida ning kostjal pole kohustust maksta rohkem kui 450 eurot, mistõttu oli hageja sunnitud tellima sõidukile ekspertiisi, mille kuluks on 139 eurot. Hageja palub kohtul käsitleda kulu kahjukindlakstegemise kuluna ning see kostjalt välja mõista. Hageja toonitab, et antud kulu tekkis puhtalt kostja tõttu ning hageja proovis vastavat kulu vältida. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja nõuet ei tunnista. Kostja osundab, et kohtuväliselt on hageja esindaja teatanud kostjale, nagu oleks vaidlusalune sõiduk taastatud/remonditud ja on kohtuvälise nõude esitanud ülepaisutatud maksumusega remondikalkulatsiooni alusel. Hagist nähtub, et sõiduk on tegelikkuses taastamata ja hageja enda poolt esitatud hindamisaktist nähtub, et

lk 6 sõidukil on esinenud hulgaliselt kahjustusi enne avariid. Seega on ilmne, et hageja peamiseks eesmärgiks oli rikastuda kostja arvel, mitte aga tegeliku kahju hüvitamine. Kostja deklareerib, et vaidleb vastu kõigile hageja tõenditele, seisukohtadele ja põhjendustele. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud kostja teo ja kahjuliku tagajärje vahel põhjus-tagajärg seose olemasolu. Väärteoasja toimikust pärinevad tõendid võivad olla kohased väärteomenetluses liiklusseaduse rikkumise ja süü tõendamiseks, mitte aga väidetava õigusvastase kahju põhjustaja süü tõendamiseks tsiviilmenetluses. Hageja poolt esitatud muud tõendid aga ei tõenda kahju suurust ja väidetava kahju eksisteerimist. Kostja vastuväited hageja poolt esitatud tõenditele: Remondikalkulatsioon – hageja on politseile 08.10.13 saadetud e-kirjas väitnud, et Honda remont läheb rohkem maksma kui selle turuväärtus enne avariid. Seega on hageja ise kinnitanud Honda remondi ebamõistlikkust. Vaidlus puudub selles, et Honda remont/taastamine on ebamõistlik. Seega ei saa viidatud remondikalkulatsiooniga tõendada hageja poolt esitatud väiteid kahju rahalise suuruse kohta. Lisaks muule sisaldab tõendina esitatud remondikalkulatsioon materjale ja töid, mis ei kuulu ega saa kuuluda hüvitamisele õigusvastase kahju koosseisus, sest hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud kostja teo ja konkreetse kahjuliku tagajärje (iga konkreetne kahjustus) vahel põhjus-tagajärg seose olemasolu. Hageja ei ole tõendanud, et remondikalkulatsioonis märgitud kahjustused on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel. Puksiirteenuse arve – tõend ei tõenda kahju tekkimist ega kahju suurust. Hageja otsustas transportida sõiduki vabariigi teise otsa Tallinnasse omal algatusel. Selline kulutus ei olnud vajalik ega ka mõistliku suurusega. Põhjusel, et hageja väidab puksiirteenuse eest tasumist ja sellest lähtuva kahju hüvitamist, ei ole arve piisav kulutuse tõendamiseks. Hageja ei ole esitanud makse teostamise kohta dokumenti. Eesti Posti teatis kättetoimetamise kohta – poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on esindaja vahendusel saatnud kostjale kirju ja kostja on need kätte saanud. Seega ei ole tegemist asjas tähtsust omava tõendiga. Hindamisakt sõiduki turuväärtuse kohta õnnetuse toimumise päeva seisuga - viidatud hindamisakt ei ole tehtud pädeva isiku poolt, sest tegemist ei ole kohtueksperdiga. Samuti ei nähtu, et hindamisakti oleks teinud isik, kes on registreeritud vastaval alal tegutsemiseks majandustegevuse registris. Hindamisakt sisaldab üksnes eelduslikke arvamusi nii sõiduki väärtuse kui ka hinnatava sõiduki vigastuste kohta, mis ei ole ühegi kohase tõendiga tõendatud (Honda esiklaasi mõrad, mida ei esinenud politsei poolt fikseerituna ega auto fotodel, mis on tehtud õnnetuse järgselt). Seejuures on kasutatud andmeid tunduvalt väiksema läbisõiduga Honda Accord mudelite kohta. Sõiduki hooldusajalugu on esitatud üksnes 2009. aastani ja selle andmetest nähtub, et sõidukil on esinenud pidevad vead seoses mootori tööga. Hindamisakti aluseks on võetud hageja ütlused ja hageja poolt esitatud ülepaisutatud hindadega remondikalkulatsioon ning teadmata päritolu andmete väljatrükid välismaal asuvatest sõidukitest. Meelevaldselt on hindamisaktis kajastatud üksnes osa sõidukitest, väitega nagu oleks suur osa sõidukeis põlvkond vanemad. Selline hindamine ei ole tõene ja ei tõenda hageja sõiduki harilikku tegelikku väärtust enne avarii toimumist. Hindamisakti arve – tegemist on hageja ja hagejale teenuse osutaja vahelise kokkuleppe alusel koostatud arvega. Põhjusel, et tegemist ei ole ekspertarvamusega, ei ole võimalik suvalist arvet lugeda kahju kindlakstegemise kulutuseks, mille hüvitamise nõuet oleks õigus esitada kostjale.

lk 7 Romu hinnapakkumine – hinnapakkumine on võetud üksnes ühelt pakkujalt ja pakkumine ei ole tehtud siduval viisil. Võttes arvesse vaidlusaluse sõiduki väidetavat varustust, on viidatud Honda romu jääkväärtus vähemalt 300 eurot. Puksiiri hinnapakkumine sündmuskohalt Kuressaarde – tegemist ei ole äriühingu poolt tehtud hinnapakkumisega, vaid teadmata päritoluga e-kirja väljaprindiga. Hagejal oli võimalik tellida Honda teisaldamine Orisaares asuvalt teenusepakkujalt. Maanteeameti selgitused liikluskorralduse kohta – maanteeameti ametniku selgitused ei asenda haldusakti – liiklusmärki. Vaidlus puudub asjaolus, et bagi sõidusuunal puudus „anna teed“ märk. See asjaolu on tõendatud politsei poolt sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerituga. Vaidlus puudub asjaolus, et 21.08.2013.a viibis kostja liiklusregistris registreerimata bagiga ja ilma juhtimisõigust omamata avalike teede ristumiskohas. Viidatud asjaolu on tõendatud väärteomenetluse käigus. Poolte peamine vaidlus seisneb selles, kas kostja on vastutav hageja sõidukile põhjustatud kahju eest ja kas nõutav kahju suurus on tõendatud. Kostja on seisukohal, et kuigi kostja rikkus liiklusseadust ja juhtis sõidukit avalikul teel ilma juhilube omamata, ei ole viidatud asjaolu vahetus põhjuslikus seoses kostja tsiviilõigusliku vastutusega ja tekkinud kahjuga. Väärteomenetluse toimikust nähtub, et D K omandis olev sõiduk on tee alal ilma pidurduseta otsa sõitnud kostja poolt juhitud omavalmistatud sõidukile. Seega on väärteomenetluse materjalidest nähtav Honda juhi tsiviilõiguslik süü, sest juht on olnud hooletu ja ei ole valinud mõistlikku sõidukiirust, mis võimaldaks takistuse ilmnemisel pidurdama või kokkupõrke vältimiseks kõrvalpõiget tegema. Asjaolu, et Honda sõitis bagile otsa, on tõendamist leidnud väärteomenetluses ka tunnistaja J Pprotokollitud ütlustega. Honda juhi hooletuse ja Hondale tekkinud kahjuliku tagajärje vahel on vahetu põhjuslik seos, sest teeoludele ja juhi kogemustele vastava sõidukiiruse valimisel oleks Honda juht R R suutnud pidurdada või sooritada kõrvalpõike, mis oleks ära hoidnud kahju tekkimise. Honda juht R R on väärteomenetluses antud ütlustes 21.08.2013 kinnitanud: „Tulin Tornimäe ristist saareküla poole. Sõitsin peateel, kui järsku ilmus paremalt poolt kõrvalteelt pagi ja sõitsin talle otsa ei jõudnud pidurdada.“ Ükskõik kes või missugune takistus oleks R R poolt juhitud Honda teele ilmunud liiklusõnnetuse kohas, oleks tagajärjeks olnud kokkupõrge Hondaga. Honda juht ei pidurdanud ega teinud kõrvalpõiget. Järelikult juhtis Honda juht R R sõidukit kiirusega, mis ei võimaldanud tal vältida takistusele otsasõitu. Üldtuntud on füüsikast teadaolev fakt, et pidurdamise tagajärjel kaotab sõiduk oluliselt kiirust ja kokkupõrke kahjulik tagajärg on tunduvalt nõrgem, kui ilma pidurdamata juhul. Honda juht ei pidurdanud ega teinud kõrvalpõiget. Ka väärteomenetluse materjalidest on nähtav Honda juhi tsiviilõiguslik süü, sest juht on olnud hooletu ja ei ole valinud mõistlikku sõidukiirust, mis võimaldaks takistuse ilmnemisel pidurdada või kokkupõrke vältimiseks kõrvalpõiget tegema. Selline tegevus on käsitletav juhi raske hooletusena (VÕS § 104 lg 2) ja liiklusseadus § 50 sätestatu rikkumisena. Kostja osundab, et Honda juht pidi teede ristumiskohal ette aimama, et ristuvalt teelt võib teele ette tulla takistus ja seetõttu võib osutuda vajalikuks pidurdada või teha kõrvalpõige. Honda juht ei pidurdanud ega teinud ka kõrvalpõiget, vaid sõitis kostja bagile pidurdamata otsa. Sellise tegevuse tagajärjena said kahjustada vaidlusalune Honda, kostja

lk 8 bagi ja bagis viibinud kostja ning kaassõitja. Seega on Honda juhi R R teo (pidurdamata jätmine ja kõrvalpõike tegemata jätmine) ning kahjuliku tagajärje – Honda kahjustuse – vahel vahetu põhjus-tagajärg seos. Eeltoodust tulenevalt ei lasu tsiviilõiguslik vastutus kostjal, sest kahjuliku tagajärje tekkimine oli hageja (Honda juhi) poolt ette nähtav ja seega ka välditav. Kahju põhjustamises on vahetult süülise käitumisega (raske hooletus) osalenud vahetult kahju saanud sõidukit juhtinud isik (kahjustatud isik VÕS § 139 tähenduses), kelle tegevust saab omistada hagejale. Seega isegi juhul, kui kohus tuvastab kostja tsiviilõigusliku vastutuse, kuulub kahjunõue vähemalt vähendamisele VÕS § 139 ja VÕS § 140 alustel. Kostja osundab, et sündmuskohal kostja poolt juhitud bagi sõidusuunal ei olnud riigimaantee 21155 Audla – Saareküla – Tornimäe – Väike väin ristumiskohal teega nr 63440018 Ardla – „Anna teed“ märki. Seega oli tegemist võrdsete teede ristmikuga ja parema käe reegli eiramisega Honda Accord juhi poolt. Kuigi hageja on hagile lisanud maanteeameti töötaja Aivo Tasane poolt saadetud e-kirja, ei asenda see e-kiri liikluskorraldusvahendit. LS § 57 lg 3 sätestab, et kui juht ei tea, kas ta sõidab pea-, sõidueesõigusega või kõrvalteel, peab ta tegutsema arvestusega, et asub kõrvalteel. Honda juht ei arvestanud liiklusseaduses sätestatuga ja sõitis kostja poolt juhitud bagile ilma pidurdamata otsa. Viidatud 1998. aasta Honda Accord harilik väärtus enne kahjujuhtumit ei ületanud 1000 eurot. Lisaks nähtub politsei poolt sõiduki vaatlusel fikseeritud kahjustustest, et peale väliste kahjustuste oli sõiduk säilinud, sh mootor, käiguosa, sisutus, kapotid, tuled jne. Seega oli ja on võimalik müüa vaidlusalune Honda varuosadeks tervikuna või lahtivõetuna kõrgema hinna eest kui hageja poolt näidatud romu jääkväärtus. Hageja tellis Avariigrupp OÜ-lt sõiduki turuväärtuse hindamise. Majandustegevuse registrist ei nähtu, et viidatud äriühing tegutseks sõidukite hindamise tegevusalal. Seda hindamisakti ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks. Seega ei ole hageja lubatud viisil tõendanud vaidlusaluse Honda turuväärtust enne kahjujuhtumit. Kostja on Kuldne börs veebikeskkonnast välja printinud ja hageja esindajale saatnud analoogsete sõidukite müügipakkumised, millest nähtub, et analoogse Honda väärtus enne avariid oli vahemikus 950 eurot kuni 1350 eurot. Hageja poolt esitatud nn hindamisaktis esitatud andmed ei ole kontrollitavad. Nii nähtub viidatud hindamisaktist, et hindaja on teinud päringu sõidukite otsimiseks, mille läbisõit algab 150 000 km. Vaidlusaluse sõiduki odomeetri näit on aga 269261km. See tähendab, et hindaja on otsinud sõidukeid, mis on ca 119 000 km vähem läbinud, kui vaidlusalune Honda. Kostja poolt Saksamaa sõidukite müügiportaalidesse tehtud päringud on andnud sõidukite hinnad, mis on poole võrra madalamad hageja esitatud hindamisaktiga võrreldes. Viidatud sõidukite keskmine hind ei ületa 1000 eurot, kusjuures ka 2000. aasta väljalaske Honda Accord hinnad jäävad 1000 euro piiridesse. Teadaolevalt on internetiportaalide vahendusel müüdavate sõidukite hinnad kaubeldavad reaalse ostu korral vähemalt 25 kuni 30 %. Kostja vaidlustab seetõttu kõigi hageja poolt nn hindamisaktis kajastatud sõidukite andmed. Kostja osundab, et hageja poolt esitatud hindamisaktis on vaidlusaluse Honda juures loetletud hulgaliselt vigu, mis ei ole põhjustatud avariist. Kohtuliku sõiduki ekspertiisiaktiga nr 14-1034 on kindlaks tehtud, et sõiduki väärtus enne avariid oli ca 1500 eurot ja avariilise sõiduki turuväärtus peale avariid 250 €. Seega ei saa sõiduki kahjustumisest tekkinud kahju olla suurem kui 1250 eurot.

lk 9 Kuigi hageja väidab hagiavalduses, et tasus sõiduki teisaldamise eest sündmuskohalt Tallinnasse, ei ole hageja esitanud ühtegi tasumist tõendavat dokumenti, vaid üksnes arve. Kui hageja väidab, et kahju on tekkinud kulutuse kandmise tagajärjel, siis peab hageja tõendama kulutuse tegelikku kandmist. Hageja ei ole kulutuse kandmist tõendanud. Hageja poolt esitatud hinnapakkumine auto Kuressaarde teisaldamise kohta ei ole kohane ega vasta tegelikkusele. Viidatud hinnapakkumine ei ole tehtud äriühingu poolt ja ei ole siduv. Ilmselgelt on hinnapakkumine lähtunud hageja poolt näidatud kilometraažist ja eeldatud asukohast Kuressaares, mitte tegelikust veo kaugusest ja teisaldusveoki asukohast. Hageja on 20.01.2015 kohtuistungil omaks võtnud asjaolu, et sõiduk lahkus sündmuskohalt omal jõul ja pargiti Saaremaal asuvale kinnisasjale. Seega on hagetud puksiirteenuse kulu nõue alusetu. Käesoleval juhul ei ole kostja üksinda osalenud liiklusõnnetuses. Kuigi kostja juhitud sõiduk ei vastanud nõuetele ja kuigi kostjal pudusid juhiload, ei ole see aluseks nõuda tsiviilkahju hüvitamist kostjalt. Kostja osundab viidetele VÕS §-s 1056 ja §-s 1057 kohaldamise kohta. Kuna kohaldub riskivastutus, siis ei tule kahjuhüvitise üle otsustamisel võtta arvesse mitte üksnes seda, kes liiklejaist õnnetuse põhjustas, vaid ka kahjustatud isiku enda liiklusvahendist tulenevat tavapärast liiklusriski (ohtu, mille eest suurema ohu allika omanik vastutab). Hageja omandis olev sõiduk Honda Accord sõitis ilma pidurdamata või kõrvalpõiget tegemata otsa kosja poolt juhitud bagile. Seega jaguneb kahjuliku tagajärje osas Honda juhi ja kostja vahel. Väärteoasja materjalidest ilmneb, et avarii sündmuskohal oli hea nähtavus ja teekate oli kuiv. Materjalidest ei nähtu, et teel oleks viibinud teisi sõidukeid peale avariis osalenute. Honda juhil puudus mistahes põhjus pidurdamata jätmiseks või kõrvalpõike tegemata jätmiseks. Honda juht on seega vastutav suurema ohu allika käitlemise tagajärjel tekkinud kahju eest. Seega isegi juhul, kui kohus tuvastab kostja kohustuse hüvitada hagejale kahju, vastutab suuremas osas kahju tekkimise eest vahetult hageja (Hondat juhtinud isik). Käesoleval juhul on kostjaks alaealine, seega isik, kelle teovõime ja otsustusvõime ei ole veel mõistliku isiku kohane. Seega tuleb kostja osas hinnata ka teismelise isiku (alaealise) võimet mõistlikult hinnata käitumise tagajärge. Honda juht aga oli liiklusõnnetuse toimumise ajal täisealine ja pidi autojuhina ette nägema takistuse teele ilmumise kui riski realiseerumise tõenäosust. Kostja osundab, et suuremal määral jättis hageja (Honda juht) järgimata juhile omistatava ja tavaliseks peetava hoolsuse, sest sõitis kostja bagile külje pealt sisse ilma pidurdamata ja/või kõrvalpõiget tegemata. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on alusetu ja tõendamata. Kostja taotleb, et juhul, kui kohus siiski leiab, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, kohaldaks kohus VÕS § 139 ja VÕS § 140 sätestatut ja vähendaks kostjalt välja mõistetava kahjuhüvitise suurust vähemalt poole võrra. Kostja osundab, et asjas esinevad VÕS § 139 ja § 140 kohaldamise alused, sest Honda juht ei olnud hoolas ja sõitis otsa teele ilmunud takistusele, ilma pidurdamata ja hoogu vähendamata ning kõrvalpõiget tegemata. Seega jättis Honda juht (hageja) sooritamata manöövrid, mis oleks kahju tekkimise välistanud või vähemalt tekkiva kahju suurust oluliselt vähendanud. Hagejale (Honda juhile) oli takistuse ilmumine ristuvalt teelt ettenähtav ja sõidusuuna hoolika jälgimise korral ka vahetult nähtav. Väärteomenetluses 21.08.2013 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabeli fotolt 1 nähtub, et Honda sõidusuunast oli hea nähtavus ristmikule. Ristmikule võis kõrvalteelt läheneda mistahes takistus ja Honda juht pidi sellise riski realiseerumisega arvestama, kuid jättis arvestamata. Seega põhjustas Honda juhi raske hooletus intensiivse kokkupõrke kostja bagiga, mille tagajärjel

lk 10 kahjustusid mõlemad sõidukid ja bagis viibinud isikud (kostja ja kaassõitja). Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks oleva fototabeli fotolt nr 2 nähtub, et bagi paikneb tee maal, kuigi sisuliselt teepeenra tsoonis. Väärteoprotokolli liiklusõnnetuse skeem tähistab oletatava kokkupõrke kohana ristmiku teemaa äärejoonest 2m. Seega toimus kokkupõrge 1 meetri kaugusel Saareküla-Tornimäe tee äärest. Honda juhile jäi kõrvalpõikeks vähemalt 5 meetrit vaba tee pinda. Honda juht kõrvalpõiget ei teinud ja sõitis bagile otsa, seejuures ilma pidurdamata. Tsiviilkahju on seega põhjustatud hageja raske hooletuse tagajärjel. Hageja raske hooletuse ja kahjuliku tagajärje (sõidukite ja isikute kahjustus) vahel on põhjus-tagajärg seos. Põhjusel, et kostja ei tunnista põhinõuet, ei tunnista kostja ka põhinõudest tulenevaid viiviseid. Kostja ei tunnista väidetavaid sõiduki teisaldamiskulusid, samuti on alusetu ja ebavajalik väidetud kahju kindlakstegemise kulu. Kostja palub ka nende nõuete osas hagi rahuldamata jätta. Kõik menetluskulud asjas määrata hageja kanda. Kostja palub kohtul arvesse võtta asjaolu, et on teinud hagejale pakkumisi kompromissiks. Veel 20.01.2015 on kostja teinud hagejale alternatiivsed pakkumised kompromissiks, mille kohaselt kostja hüvitab kompromissina summa 1250 eurot ja hagejale jääb avariiline sõiduk või kostja hüvitab hagejale kompromissi korras 1500 eurot ja kostja omandab avariilise sõiduki. Hageja ei ole kostja pakkumisi vastu võtnud. Kostja taotleb, et kohus võtaks kostja kompromissi pakkumisi arvesse menetluskulude väljamõistmise otsuse tegemisel juhul, kui kohus otsustab hagi tervikuna või osaliselt rahuldada.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulnud ära menetlusosaliste seisukohad ja tunnistajate ütlused, leiab, et esitatud hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus nõustub hagejaga, et hageja nõue on käsitletav lepinguvälisel ehk deliktilisel vastutusel põhineva kahju hüvitamise nõudena (VÕS § 1043 jt). VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (p 5) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Deliktilise vastutuse üldised eeldused on teisele isikule kahju tekitamine, õigusvastasus ja süü. Kohus kontrollib alljärgnevalt nende eelduste esinemist. I Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja J E sõitis 21.08.2013 registreerimata bagiga, ilma juhtimisõigust omamata, avalikul teel. Kostja sõitis kõrvalteelt ette sõidueesõigust omavale, hagejale kuuluvale sõidukile, Honda Accord, riikliku reg nr. ***, mida juhtis R. Rt. Sellega põhjustas kostja liiklusavarii, mille tulemusena said mõlemad sõidukid kahjustada. Toimunu on tõendatud väärteomenetluse nr. 2740,13,001616 materjalidega /t.l. 124a/. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Kuressaare pjk. 06.02.2014.a. otsusega /t.l. 17 I kd/ mõisteti kostja süüdi LKS § 223 lg 1 järgi

lk 11 kvalifitseeritavas väärteos ja talle määrati karistusena rahatrahv 25 trahviühikut, e. 100 eurot. Otsus jõustus 03.03.2014. Kostja süü teo toimepanemises on tõendatud väärteo sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fotodega, millest ilmneb, et sündmuskohaks olnud ristmikul teeserv on vabaks raiumata tee kruusakattega. Kohtu poolt sündmuskoha vaatluse läbiviimise ajaks oli tee saanud asfaltkatte ja teeserv oli nõuetekohaselt võsast ning puudest vabaks raiutud. R RIütlustega /t.l. 130/ selle kohta, et 21.08.2013, kui ta sõitis Tornimäelt Saareküla poole, sõitis Välta küla külateelt tema juhitud sõidukile ootamatult ette bagi. Ta ainult jõudis näha, et midagi tuli aga pidurdada ei jõudnud. Enne käis pauk ja ta püüdis ainult autot teel hoida. J Pantud ütlustega /t.l. 131/ selle kohta, et 21.08.2013 sõitis ta koos Jaak Eldemeeliga viimasele kuuluva bagiga. J Pistus kõrvalistmel. Sõideti Välta külateed mööda Tornimäe-Saareküla tee ristmikuni. Enne ristmikule jõudmist võttis J E hoo maha ja hakkas käiku vahetama. Teel olnud kõrguste vahe tõttu bagi jõnksatas ja see ilmselt tõmbas juhi tähelepanu bagile, mis sel hetkel liikus edasi. Kui ta uuesti vasakule vaatas, oli juba hilja, sest peateel sõitnud auto oli väga lähedal ja bagi oli juba peateel. Tunnistaja vaatevälja segasid puud, mis takistasid vaadet teele. Ka tunnistaja kinnitas, et teadis tee andmise kohustusest, kuna oli samal teel varem liikunud jalgrattaga. Ka kostja ise oma seletuses /t.l. 20 II kd/ on tunnistanud, et teadis kohustusest anda teed peateel liikujale, kuid bagi liikus edasi ja miski tõmbas tema tähelepanu paremale ning kui ta uuesti vasakule vaatas nägi suurel kiirusel lähenemas autot, mis tema bagile otsa sõitis. Ristmik oli halva nähtavusega. Seega on kostja süü varalise kahjuga liiklusõnnetuse põhjustamises tõendatud. Vaidlust pole poolte vahel selles, et liiklusavarii tulemusena sai kahjustada hagejale kuuluv sõiduk. Kahju hüvitamisest on Eesti Liikluskindlustuse Fond keeldunud põhjusel, et kahju tekitati kindlustamisele mittekuuluva sõidukiga. II Kostja esitatud nõudega ei nõustunud, kuna leiab, et tema poolt toime pandud rikkumine ei ole kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle tagajärg. Kostja leiab, et tegemist on tema ja hagejale kuulunud sõidukit juhtinud isiku segasüüga ja seetõttu ei pea kostja tekkinud kahju hüvitama. Kostja on veendunud, et hagejale kuuluvat sõidukit juhtinud isikul oli võimalik pidurdada või teha ümberpõige, et kokkupõrget vältida. Sõiduki juht seda ei teinud ja vastutab seetõttu suurema ohuallika valdajana ise tekkinud kahju eest. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Riigikohus oma otsuses asjas nr 3-1-1-95-11 on pidanud vajalikuks märkida, et liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. See tähendab, et tegemist võib olla situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma, et tagajärg ära langeks. Iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus tuleb kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest.

lk 12 Kohtu hinnangul ei ole kostja viited hageja sõidukit juhtinud juhi poolsetele rikkumistele, sh hooletule käitumisele, tõendatud. Juhul kui juhil olnuks piisav aeg pidurdamiseks või ümberpõikeks, oleks see kajastunud ka liiklusavarii menetlusdokumentides, mida antud juhul ei ole. Kostja viited LS § 57 lg-le 3 on asjakohatud, kuna kostja on kinnitanud, et ta teadis, et sõitis kõrvalteelt eesõigusega teele ning tavaliselt annab ta sellel ristmikul suurel teel sõitvale autole teed (väärteoasja 2740,13,001616 väärteoprotokoll, 16.10.2013 J. Eldemeeli ülekuulamise protokoll). Ka hageja autot juhtinud isik on väärteomenetluses kinnitanud, et ta teadis, et sõidab peateel (21.08.2013 R R-Iütlused liiklusõnnetuse asjaolude kohta). Ka on kostjat väärteoasjas karistatud mh LS § 57 lg 1 rikkumise eest, mis sätestab, et kõrvalteel sõitev juht peab andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. Järelikult on väärad kostja väiteid hageja poolt parema käe reegli järgimata jätmise kohta. Seetõttu ei saa kohus ka rakendada nn. jagatud vastutust. Küll aga on kohus, analüüsides liiklusolukorda avarii toimumise eel, tuvastanud, et J ELE omistatud erinevatest liiklusnõuete rikkumistest oli vähemalt üks tegu - liikumine sõidueesõigusega teele ilma selle manöövri ohutuses veendumata ja läbi laskmata peateel liikunud sõidukit - saabunud kahjuliku tagajärje (teisele sõidukile varalise kahju tekkimine) suhtes põhjuslikus seoses, s.t. selle rikkumise äramõtlemisel ei oleks kokkupõrget toimunud. R. ReLe ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist, kuna ta võis usalduspõhimõttest lähtudes, arvestada sellega, et teised liiklejad käituvad vastutustundlikult ja järgivad liikluseeskirjade nõudeid, mille kohaselt kõrvalteel peateele sõitja peab andma teed peateel sõitjale. Kohus nõustub siinkohal hageja seisukohaga, et peateel liikuja ei saa iga ristumise ees kõrvalteega hoogu maha võtta, et veenduda, et keegi kõrvalteelt ette ei sõida. Teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutab kohus reeglina conditio sine qua non testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse (avarii) põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada ellimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja tegu mõtteliselt kõrvale ja hinnatakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka kostja väidetava teota, ei ole kostja tegu kahju põhjuseks. Antud juhul ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks rikkumist toime pannud ja ei oleks sõitnud peateele, ilma manöövri ohutuses veendumata. Seega on kostja süü põhjuslikus seoses tema tegevuse ja kahju tekkimise vahel tõendatud. Kostja väited segasüü ja vastutuse jagunemise kohta on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Kohus ei saa nõustuda kostja väitega, et ristmik oli eemalt nähtav ja juht pidi piisavalt kaugelt kõrvalteel liikujat nägema ning pidi oma kiiruse valima selliselt, et jõuaks pidurdada või ümber põigata. Kostja ise on kinnitanud ja sündmuskohal tehtud fotod tõendavad, et tegu oli halva nähtavusega ristmikuga, kus kõrvalteel liikuja oleks pidanud olema eriti hoolikas, et vältida peateel liikuva sõiduki takistamist. Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud. III Poolte vahel on vaidlus selle üle, millises ulatuses peaks kostja hagejale kahju hüvitama.

lk 13 Hageja märgib, et kuivõrd asjas on leidnud kinnitamist, et sõiduauto parandamine oleks ebamõistlikult kulukas, siis soovib ta sõiduauto väärtuse hüvitamist VÕS § 132 lg 2 alusel, milleks on 2100 eurot. Hageja tugineb hagile lisatud T. Alekõrre ekspertiisiaktile /t.l. 35/, mille kohaselt sõiduki avariieelseks hinnaks oli 2100 eurot. Hageja nõustus, et auto väärtus peale avariid on 250 eurot. Seega peaks hageja hinnangul hüvitis olema 1850 eurot. Lisaks soovib hageja auto puksiiriga seotud kulutuste hüvitamist summas 111,71 eurot ning ekspertiisile tehtud kulutusi summas 139 eurot. Kostja poolt valitud ekspert Rene Rästas hindas sõiduki väärtuseks enne avariid 1500 eurot /t.l. 178/ ning avariijärgseks väärtuseks 250 eurot, kui sõiduk müüakse lammutusfirmale kompleksselt. Mõlemad eksperdid lähtusid sellest, et auto ei ole taastamiskõlblik ja tuleb utiliseerida. Hageja on kohtule teatanud, et on asunud autot taastama, kuid sellest olenemata soovib ainult auto väärtuse hüvitamist. Kostja on pakkunud kompromissiks, et hüvitab hagejale 1250 eurot ja hagejale jääb avariiline sõiduk või kostja hüvitab 1500 eurot ja omandab avariilise sõiduki. Hageja pakkumist vastu ei võtnud põhjusel, et on sõiduki remonti alustanud ja panustanud sellesse üle 2000 eurot. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 3 ls 2 sätestab, et kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-19-13 märkinud järgmist: „Asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.“ Et asja väärtuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige kohalikust keskmisest turuhinnast, siis tuleb kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda R. Rästase poolt koostatud ekspertarvamusest, kuivõrd R. Rästas on ekspertarvamuse koostamisel võtnud aluseks Eesti turu. T. Alekõrs seevastu aga Euroopa turu. Hageja etteheited, et R. Rästas pole arvestanud sõiduauto lisavarustusega pole asjakohane. Nii nähtub ekspertarvamusest (lk 3), et ekspert on sõiduki lisavarustusest teadlik, kuid konkreetselt autol olev lisavarustus ei tõsta sellises vanuses auto turuväärtust oluliselt. Kohtul puudub alus eksperdi sellises seisukohas kahtlemiseks. Seega on ekspert hageja autole hinnangu andmisel arvestanud ka sõiduki lisasid. Toodud põhjendustel võtab kohus arvesse kohtumenetluse käigus määratud ekspertiisi tulemuse, mille kohaselt hüvitise suuruseks saaks olla 1250 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kahju vähendamine VÕS § 139 alusel pole põhjendatud, kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et hageja autot juhtinud isik pole antud juhul liiklusnõudeid rikkunud ning on käitunud hoolsalt. Kahju vähendamine pole põhjendatud ka VÕS § 140 alusel. Kostja oli küll liiklusõnnetuse põhjustamisel alaealine, kuid asja materjalidest

lk 14 nähtuvalt sai ta oma teost ning selle tagajärgedest aru. Kohtule ei nähtu, et kahju välja mõistmine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või vastuvõtmatu. Puksiiriteenusele tehtud kulutuste osas märgib kohus, et hageja on ise kinnitanud, et sõiduki transportimine Tallinnasse oli ebavajalik. Tõendamata on, et sõiduk vajas üldse remonditöökotta viimiseks puksiirteenust, kuivõrd asjas on leidnud kinnitamist, et sõiduk liikus sündmuskohalt ära ilma puksiiri kasutamata. Seetõttu jätab kohus nimetatud kulu kostjalt välja mõistmata. Arvestades poolte vahel peetud kohtuväliseid läbirääkimisi ning vaidlust sõiduki taastamise ja väärtuse üle (asjakohane kirjavahetus toimikus), leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõistja hageja ekspertiisi kulud summas 139 eurot. Põhjusel, et kostja vaidles hageja nõudele vastu, oli hageja sunnitud tellima eksperthinnangu. Kostja väited, et tegemist pole pädeva isiku poolt tehtud ekspertiisiga, on otsitud. Tegemist on riiklikult tunnustatud eksperdiga ning on seega igati pädev ekspertarvamuse koostamiseks. III VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatu annab võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni Hageja on esitanud kohtule viivisnõude vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatutle. Hageja nõustab kostjal viivist alaltes 15.01.2014. Algses hagis soovib hageja viivise väljamõistmist summas 68,11 eurot. Oma 25.03.2015 seisukohas on hageja aga pidanud mõistlikuks põhinõuet vähendada 80 euro ulatuses ning palunud vastavalt sellele ka muuta viivisearvestust. Et kohus rahuldab hagi üksnes osaliselt, tuleb viivisearvestuses lähtuda väljamõistetud summast. Seadusjärgne viivisemäär oli 01.01.2014 Eesti Panga teatel 0,25% (aastas). Seega on 2014. a esimesel poolaastal kehtinud seadusjärgne intressimäär 0,15+8=8,25% aastas. Asjavahemikul 15.01.2014 – 02.06.2014, so 139 päeva eest oli 1250 euro suuruse nõudesummalt arvestatud viivis 39,27 eurot (1250*0,0825/365*139). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kahjunõude, mis sisaldas ka nõuet eksperdi kulutuste hüvitamiseks, edastanud kostjale 22.05.2014. Seega tuleb nimetatud summalt arvestada viivisintressi alates 23.05.2014 – 02.06.2014. 11 päeva viivisintress on 0,35 senti (139*0,0825/365*11). Seega oli viivisenõue seadusjärgses määras seisuga 02.06.2014 39,62 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis kahjuhüvitise tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni.

lk 15 IV TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Et kohus rahuldas esitatud hagi kostja poolt esitatud kompromissiga sarnases ulatuses ning millega hageja ei nõustunud, jäävad hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel tema enda kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi rahuldamise korra kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja kahjunõue on olnud 2100,71 euro suurune, millest kohus mõistis kostjalt välja 1389 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõude 66,1% ulatuses. TsMS § 136 lg-st 1 tulenevalt jäävad seega kostja menetluskulud 33,9% ulatuses hageja kanda. Kostja on TsMS § 176 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostjal tekkinud menetluskulusid kokku 1108 eurot. Kohus on tutvunud esitatud menetluskulude nimekirjaga ning hinnanud nende põhjendatust ja vajalikkust (TsMS § 175 lg 1). Kohus leiab, et esitatud nimekirjas toodud ajakulu pole ülepaisutatud ning on kooskõlas asjas tehtud menetlustoimingutega. Seetõttu leiab kohus, et kostja menetluskulud on täies ulatuses, so 1108 euro ulatuses, vajalikud ja põhjendatud. Tuginedes TsMS § 136 lg-le 1 mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 33,9% ulatuses, so 375,61 eurot.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.