Tsiviilasja number
2-12-21120
Kohus Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Osaühingu Vitransa hagi Spetsiaallogistika OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks ning Spetsiaallogistika OÜ vastuhagi võla ja viivise väljamõistmiseks 22.04.2015, Tallinn Harju Maakohtu 02.07.2014 otsus Spetsiaallogistika OÜ apellatsioonkaebus 3848,61 eurot
Otsuse tegemise aeg ja koht Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Asja arutamine Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalikus menetluses Hageja osaühing Vitransa (registrikood 10058851), esindaja Tamara Vologžanina Kostja Spetsiaallogistika OÜ (registrikood 10988314), esindaja advokaat Anu Talu
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14.08.2014 otsus muutmata ja Spetsiaallogistika OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maakohtus vastuhagilt tasutud riigilõiv jätta 16 % ulatuses osaühing Vitransa kanda ning 84 % ulatuses Spetsiaallogistika OÜ kanda. Muud maakohtu menetluskulud jätta 30 % ulatuses hageja kanda ja 70 % ulatuses kostja kanda. Poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Spetsiaallogistika OÜ kanda.
3.Tagastada apellandile 07.04.2015 esitatud menetluskulude nimekiri. Edasikaebe kord ja selgitused Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2.
Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja palub 13.08.2013 esitatud (19.07.2012 alustatud maksekäsumenetlusest üle tulnud) ja hiljem täspsustatud hagiavalduses mõista kostjalt välja põhivõlg 6123,67 eurot, 01.12.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras 568,97 eurot ning lisanduv viivis alates 02.12.2013 tasumata võlgnevuse põhisummalt, kuid mitte suuremas summas kui võlgnevuse summa. Poolte vahel oli pikaajaline koostöö kaubaveo valdkonnas. Hageja täitis kostja poolt esitatud veotellimusi ning esitas töö eest kostjale arveid. Alates 2011 juulist kostja arveid korrektselt ei tasunud. 27.12.2011 saatis hageja kostja juhatuse liikmele saldoteatise ja palus sellele hiljemalt 01.01.2012, vastuväited esitada. Kostja seda ei teinud. Kostjal on tasumata arved nr 218/11, 219/11, 220/11 ja 230/11 kokku 2655,43 eurot. 02.12.2013 suurendas hageja nõuet arvest nr 128/11 tuleneva 126,72 euro suuruse võlgnevuse (summa sisaldab käibemaksu) võrra. Arve kogusumma oli 3468,24 eurot. Kostja on tanud 31.12.2013 hagejale arve nr 128/11 katteks 3341,52 eurot. Arved nr 218/11 ja 230/11 on jätkuvalt tasumata, kostja ei ole tasunud ka arvet 220/11 vaidlustamata osas. Arve nr 220/11 esialgne suurus oli 1939,34 eurot, seda korrigeeriti hiljem 1529,33 euroni, sealhulgas kostja kütusekulu katteks. Kostja on arve kätte saanud. Hageja leiab, et kostja oleks pidanud pretensioonid arvete kohta esitama mõistliku tähtaja jooksul, mida kostja aga ei teinud. Poolte vahel oli kokkulepe parkimisteenuste osutamises hinnaga 25 eurot parklakoha kohta kuus. Kostjal oli huvi parkida haagiseid hageja territooriumil, kuna nii olid kostja kulud haagiste hoidmisel väiksemad. Kostja ei ole ühelegi autojuhile andnud korraldust tuua haagised kostja territooriumile. Haagisega registreerimismärgiga XXXXX teostas hageja viimase veo kostja jaoks 18.01.2012 ja nagu tavaks, jäi haagis hageja territooriumile. Kostja, kes oleks võinud haagise ka varem ära viia, nõudis haagist tagasi alles pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse kättesaamist. Kostja ei ole varem avaldanud tahet haagist kätte saada. Kostja vastuväited
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja tunnistas arveid nr 218/11 (700,76 eurot) ja 230/11 (372,55 eurot, arve peal kirjas 372,56 eurot, kuid tegemist ilmselt arvutusveaga) täies mahus ja arvet nr 220/11 osaliselt summas 1313,33 eurot (17.10.2013 menetlusdokumendis tunnustatud osa 1313,66 eurot), kokku 2386,64 eurot. Kostja ei tunnista põhivõlgnevust summas 268,79 eurot järgmiselt: arve nr 219/11 täies ulatuses (60 eurot) ja 220/11 osaliselt (tunnistamata osa 216 eurot). Pooltel puudus kokkuleppe, et hagejal on õigus nõuda ühe veose korral nii tunnitasu kui ka kilomeetritasu. Arvel nr 220/11 märgitud nõuet ei tunnistanud kostja 216 euro ulatuses. Kostjale ei ole esitatud arvet 220/11 ei esialgses summas 1939,34 eurot ega korrigeeritud summas 1529,33 eurot. Seega ei saanud pooled arvet ka korrigeerida. 31.12.2013 koostatud kreeditarve arvele nr 220/11 ei dokumenteeri majandustehingut, kuna ei ole koostatud mõistliku aja jooksul ja kreeditarvel kajastatu ei nähtu kohtule esitatud arves 220/11, kuna hageja on kohtule esitanud arve nr 220/11 alusel nõude summas 1522,12 eurot. Vale on hageja väide, et ta ei nõustunud kunagi vedama veoseid, kui teenuse osutamise aeg oli alla 4 tunni. Kuna veoseid organiseeris kostja, oli sellest tulenevalt kostjale teada ka ajavahemikud peale- ja mahalaadimiste vahel ning asjaolu, et hageja esitas arveid suurema ajakulu eest, kui vedu kestis. Poolte vahel ei olnud lepingut parkimisteenuse osutamiseks. Kostjale kasutusõiguse alusel kuuluvaid haagiseid registrimärgiga XXXX, XXXX, XXXX ja XXXXX valdas ja kasutas hageja enda majanduslikest huvidest lähtuvalt. Kostja soovis, et hageja tooks igakordselt pärast teenuse osutamist haagised tagasi kostja territooriumile asukohaga XXXXXXX, Tallinnas, kuid hageja seda ei teinud.
Kostjal on õigus enda kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 110 lg 1 alusel. Hageja kasutas kostjale teenuse osutamisel kostjale kasutusõiguse alusel kuuluvat haagist XXXXX, millise eest tasus kostja renti 20,40 eurot/päev United Trailers OÜ-le. Pärast koostöö lõppemist ei tagastanud hageja kostjale haagist kuni 14.06.2012. Seoses haagise kinnipidamisega hageja poolt tekkis kostjal kahju 3610,80 eurot (20,40 eurot*177 päeva, ajavahemik 21.12.2011-14.06.2012). Lisaks on hagejal tagastamata kostjale 199 liitrit kütust. Välisveol Soome Vabariigi põhjaalale ei jagunud hagejal kütust sihtkohta jõudmiseks ning kostja autost pumbati hageja autosse 199 liitrit kütust. Arvel nr 128/11 kajastatud nõudeid kostja tasumata 126,72 euro ulatuses ei tunnista. Hageja ei ole tõendanud, et veo "28.06-01.07 Tallinn-Keila-Paldiski-Kapellskär" kilomeetri hind oli poolte kokkuleppel 0,850 eurot (arve nr 128/11 6. kirje). Kostja vastuhagi ja selle põhjendused
3.Kostja esitas 09.04.2013 vastuhagi, milles palub kohustada hagejat tagastama kostjale 199 liitrit diislikütust või mõista (alternatiivselt) hagejalt välja kohustuse täitmata jätmise eest kahjuhüvitis summas 275,62 eurot (199 liitrit * 1,385 eurot/l); mõista hagejalt välja võlgnevus summas 300 eurot; mõista hagejalt välja õigusvastaselt haagise kinnipidamisest tekitatud kahjuhüvitis summas 3121,20 eurot. Samuti palub kostja mõista hagejalt välja viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja kordab vastuhagis oma vastuses toodud käsitlust 199 liitrit kütuse andmisest hagejale. 06.07.2011 ja 08.07.2011 tegi kostja hageja autojuhile A. S ülekanded kütuse ostmiseks kokku summas 300 eurot, et hageja saaks kostjale osutada teenust kokkulepitud hinnas (0,77 eurot/km). Kostjani on jõudnud küll kütuse ostmise kohta üks tšekk, kuid kütust või raha ei ole kostjale tagastatud. Kostja kordab vastuses esitatud väiteid haagise tagastamata jätmise kohta. Hageja paigutas haagise ette ja kõrvale alati enda veokid või teised haagised, mille tulemusena ei olnud kostjal võimalik enda veokiga haagise juurde pääseda ning seda ära viia. Lisaks oli hageja sulgenud endale kuuluva tagaluuktõstukiga furgoonveoautosse kahe haagise (XXXXX ja XXXXX) ported ning kostjal puudus võimalus nende kättesaamiseks. Hagejal puudus seaduslik alus pandiõiguse rakendamiseks kostjale kasutusõiguse alusel kuuluva haagise suhtes, samuti sellega teenuse osutamiseks enda majandustegevuse huvides kolmandatele isikutele. Kuna hageja kostjale haagist ei tagastanud, ei saanud kostja haagist omanikule tagastada ning selle tagajärjel tekkis kostjal rendimaksete tasumise kohustuse näol kahju 3121,20 eurot (20,40 eurot*153 päeva, ajavahemik 11.01.2012-14.06.2012). Kostja taganeb 06.07.2011 ja 08.07.2011 kütuse ostu- müügi lepingutest ja nõuab ülekantud raha tagastamist. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vaidleb vastu vastuhagile. Kostja ei ole enne 10.04.2013 esitanud ühtegi vastuväidet arve nr 137/11 kohta. Kostja 15.08.2011 maksest ei olnud selge, mis ulatuses ja mis arvet kostja tasus. Arve nr 137/11 tulenev ei ole täidetud. Kuna arvet nr 220/11 esialgses summas 1939,34 eurot on vähendatud summani 1529,33 eurot (s.o 410,01 euro võrra) muu hulgas ka kostja kütusekulu katteks, on vastuhagi nõue 199 liitri kütuse hüvitamiseks alusetu. Hageja esitatud Mažeikiu Nafta tellimuskinnituse nr MT00762 kohaselt on diislikütuse 1 liitri hind 2011 juulis 0,983 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on vastavalt sellele kreeditarves nr 137/13
arve nr 220/11 juurde teinud tasaarvestuse 199 l kütuse kohta hinnaga 195,62 eurot. Asjaolust, et kostja andis hageja autojuhile 300 eurot, ei olnud hageja teadlik ning ülekande põhjust ei tea. Hageja keeldus kostjale teenuste osutamisest pärast 18.01.2012, kuna kostja veoteenuse osutamise eest ei tasunud. 27.12.2011 seisuga esitatud saldoteatise kohaselt oli kostja võlgnevus hageja ees 7265,54 eurot. Hagejal oli sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu (otsus tsiviilasjas nr 2-12-21122 põhivõlgnevuse väljamõisemiseks summas 2022,72 eurot, jõustunud 02.05.2013). Hageja ei nõustu tasaarvestusega, kuna ei ole kostjale võlgu. Kostjal oleks olnud iga hetk võimalik võtta kütust hageja juurest. Haagise kinnipidamine ei ole tõendatud. Maakohtu otsuse põhjendused
5.Maakohus rahuldas nii põhi- kui vastuhagi osaliselt (VÕS § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 esimese lause, § 744 lg 1, § 787 alusel). Kuigi VÕS normid veotasu osas on dispositiivsed, jäid hageja väited kombineeritud tasu kohta tõendamata. Seega on arvel nr 220/11 positsioon "14.11 Tallinn-Nõmme-SGA-SPL-Kopli" summas 100 eurot (koos käibemaksuga 120 eurot) õiguslikult põhjendamatu. 2011.a novembris osutatud transporditeenuste mahtusid puudutavate vastuväidete esmakordsel esitamisel alles kohtumenetluses ei käitunud kostja kohtu hinnangul heauskselt (TsÜS § 138, VÕS § 6 lg 1 ja 2). Kohus ei pidanud veenvaks kostja väiteid, et ta ei ole hagiavaldusele lisatud arvet nr 220/11 summas 1529,33 eurot hagejalt varem saanud. Juhul kui kostja väidetu vastaks tõele, pidanuks ta paluma puuduva arve esitada vähemalt pärast hageja poolt 27.12.2011 saadetud saldoteatise saamist. Saldoteatisel on tasumata arvete hulgas märgitud ka 30.11.2011 esitatud arve 220/11 (küll teistsuguses summas). Lisaks ei ole pooltel vaidlust teiste hageja esitatud arvete kättesaamise üle. Kohtu hinnangul on eelmärgitut arvestades eluliselt väheusutav, et kostja ei ole kätte saanud just seda ühte arvet. Arvestades vaidlusaluste teenuste iseloomu, võib hagejal rohkem kui kaheksa kuu möödumisel osutuda objektiivselt võimatuks tuvastada ja tõendada, miks üks või teine vedu võttis kostja poolt arvatust rohkem aega. Veo teostamisele kulunud aeg võib sõltuda konkreetsel päeval ja kellaajal valitsenud teeja liiklusoludest, võimalikest liikluskorralduse muudatustest seoses teetöödega jms. Samuti peaks olema eelduslikult (st teistsuguste kokkulepete puudumisel) õigus nõuda tasu ka juhi seadusega ette nähtud puhkepauside aja eest, samuti reisiaja pikenemise eest võimalike viivituste tõttu kauba peale või maha laadimisel. Eelmärgitut arvestades võib mõistlikult eeldada, et oma võimalikud pretensioonid arvel märgitud töötundide osas esitab tellija vähemalt arve tasumistähtaja jooksul. Hea usu põhimõttest lähtuvalt peab kohus kostja poolt hilinemisega esitatud vastuväiteid lubamatuks ning nendega asja lahendamisel ei arvesta. Arvel nr 128/11 märgitud veo "28.06-01.07 Tallinn-Keila-Paldiski-Kapelskar" puhul puudus pooltel kokkulepe 0,850 euro suuruse kilomeetri hinna kohta. Samuti ei ole hageja tõendanud hinnakokkulepet arvel märgitud veo "28.06-01.07 Tallinn-Keila-Paldiski-Kapelskar" puhul. Seetõttu tuleb jätta hageja käsitletav nõue rahuldamata. Tõendamata on hageja väide, et poolte vahel oli parkimisteenuse suhe (VÕS § 271). Asjaolust, et haagised, millega hageja kostjale veoteenuseid osutas, seisid aeg-ajalt hageja territooriumil, ei saa
sellist järeldust teha. Seetõttu ei ole õiguslikult põhjendatud arves nr 219/11 kajastatud nõue summas 60 eurot. 27.01.2012 kostjale saadetud saldoteatist ei saa lugeda võlatunnistuseks, kuna pooltel polnud kokkulepet, et mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve VÕS § 204 lg 2). Kõnealune saldoteatis on eeskätt raamatupidamislik dokument, mis võib kaudselt tõendada poole väiteid ka tsiviilõiguslikus vaidluses. Seega on hagejal arvete nr 218/11, 220/11 ning 230/11 põhjal kostja vastu sissenõutavaks muutnud nõudeid kogusummas 2482,64 eurot, s.o kostja poolt tunnustatud nõude summa, millele lisandub arvest nr 220/11 lähtuvalt 80 eurot (koos käibemaksuga 96 eurot) tasuna autojuhi nelja töötunni eest. Kostja poolt esitatud 199 liitri kütuse tagastamise nõue on tõendamist leidnud ja õiguslikult põhjendatud (VÕS § 396 lg 1 alusel). Hageja võttis omaks asjaolu, et kostja poolt kirjeldatud kütuse ümberpumpamine toimus (I kd, tl 202). Hageja primaarseks kohustuseks laenulepingu järgi oli sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga tagastamine, st 199 liitri diislikütuse tagastamine. Nimetatut kinnitasid tunnistaja D.Vi ütlused. VÕS § 197 lg-st 1 tulenevalt saab ühepoolselt tasaarvestada samaliigilisi kohustusi. Hageja väited kütuse tagastamise nõude rahalise tasaarvestamise kohta ei ole tõendatud. Hageja on väitnud, et hagile on arve nr 220/11 lisatud korrigeeritud (vähendatud) kujul summas 1529,33 eurot. Algselt olevat arve olnud esitatud summas 1939,34 eurot. Korrigeerimine on toimunud väidetavalt muu hulgas vaidlusaluse kütusekulu katteks. Samas ei ole hageja kohtule arvet nr 220/11 esialgsel (vähendamata) kujul tõendina esitanud. Hageja on esitanud üksnes kreeditarve koostamise kuupäevaga 31.12.2013. Nimetatud kreeditarve, vaadelduna koos eelnevalt esitatud arvega nr 220/11 summas 1529,33 eurot, ei ole koostatud vastavalt raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatule. Pole võimalik veenduda, et 31.12.2013 koostatud kreeditarve ka tegelikult dokumenteerib väidetavalt toimunud majandustehingut. Kreeditarve ei ole koostatud mõistliku aja jooksul pärast võimaliku majandustehingu toimumist. See on koostatud rohkem kui kaks aastat pärast majandustehingu väidetavat toimumist, seejuures pärast vastuhagi esitamist ning menetlusse võtmist. Samuti ei nähtu kreeditarvel olev informatsioon kohtule esitatud (korrigeeritud) arves nr 220/11. Teineteist välistavate versioonide esitamine muudab hageja väited arve nr 220/11 korrigeerimise kohta kohtu jaoks väheveenvateks. Kohus rahuldas kütuse tagastamise nõude. Kostja nõude 300 euro suuruse võlgnevuse väljamõistmiseks osas leidis kohus, et see on tõendatud ja rahuldas VÕS § 396 lg 1 alusel. Kostja kahju 3121,20 euro hüvitamise nõude osas leidis kohus, tõendamist ei leidnud haagise XXXXX õigusliku aluseta kinnipidamine ajavahemikul 11.01.-14.06.2012 hageja poolt. Dokumentaalsetest tõenditest nähtus, et kostja esindajapöördus haagise tagastamise sooviga e-kirja teel hageja poole alles 07.06.2012. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on haagis kostjale tagastatud 14.06.2012, so mõistliku aja (7 päeva) jooksul kostjalt vastavasisulise taotluse saamisest arvates. Tunnistaja D.Vi ütlused ei kinnita kostja väiteid haagise varasema tagastamissoovi kohta. D.Vi ütluste kohaselt seisis haagis hageja kasutuses olnud territooriumil (Nõlva 4, Tallinn) pikka aega. Selle asjaolu üle puudub pooltel tegelikult vaidlus. D.V ei osanud samas meenutada, millal soovis kostja haagist hageja territooriumilt ära võtta. Tunnistaja väitel võis see olla 2012. aasta augustis või septembris. See ei lange samas kokku kostja enda väidetega. T.F ütlused sisuliselt kinnitavad kostja väiteid haagise kinnipidamise kohta ajavahemikus 11.01.2012 - 14.06.2012. Samas ei ole T.F ütlused üksinda kohtu hinnangul vaidlusaluse asjaolu kohta piisavaks tõendiks. Tuleb arvestada, et tunnistaja näol on tegemist Spetsiaallogistika OÜ tegevdirektoriga, kes võib seetõttu olla isiklikult huvitatud vaidluse lahendamisest kostja kasuks. Kohtu poolt samuti üle kuulatud tunnistaja M.Vi mäletamist mööda ei ole kostja haagise tagastamise sooviga hageja poole pöördunud.
Kostja väited registreerimismärki XXXXX kandva haagise enda huvides kasutamise kohta perioodil 11.01.2012 - 14.06.2012 ei oma kostja nõuete kontekstis õiguslikku tähtsust. Hageja ei ole menetluses kategooriliselt väitnud, et ta teostas vaidlusaluse haagise suhtes pandiõigust. Hageja on küll arvanud, et tal oleks see õigus kostja tasumata arvete tõttu olnud. Teiste sõidukite ja haagiste paigutamine vaidlusaluse haagise ette ja kõrvale võis hageja poolt toimuda turvakaalutlustel. Samal põhjusel võisid haagise ported olla paigutatud teise furgoonveoautosse. Lisaks ei ole tõendatud põhjuslik seos hagejale ette heidetud lepingurikkumise ning kostjal väidetavalt tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Kostja väidab, et haagise tagastamise korral oleks ta saanud selle United Trailers OÜ-le tagastada ning ei oleks pidanud ajavahemiku 11.01.2012 - 14.06.2012 eest rendimakseid tasuma. Kohus leiab, et väidet haagiste tagastamise soovi kohta ei saa tõendatuks lugeda. Kõnealuste asjaolude kohta on ütlusi andnud kostja tegevdirektor T.F. Üksnes T.F ütlused ei ole ka selle asjaolu kohta piisavaks tõendiks. Tunnistaja polnud oma ütlustes järjekindel. Esmalt tunnistaja väitis, et haagist sooviti tagasi kuna (kostja) ettevõte arenes ning haagist oli kostjal endal võimalus kasutada teiste tellimuste täitmiseks. Hiljem T.F täpsustas, et sellel momendil, kui kostja tahtis haagist ära võtta esimest korda, sooviti haagist rendileandjale tagastada. 2012 suveks olevat aga olukord muutnud ning haagist oli võimalik kostjal endal töö jaoks kasutada. Hagejalt tuleb kostja kasuks põhinõudena välja mõista täitmata rahaline kohustus summas 300 eurot ning kohustada hagejat tagastama kostjale 199 liitrit diislikütust. Kohus jätab rahuldamata kostja nõude kahju hüvitamiseks summas 3121,20 eurot. Kohus hindas, kas ja millal võis kostja keelduda võla 2 482,64 eurot tasumisest (VÕS § 110 lg 1 alusel) ja leidis, et see oli juhtumi asjaolusid arvestades vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu. Kohus pidas õigustatuks kostja keeldumist arve nr 218/11 ja/või arve nr 220/11 tasumisest 275 euro ulatuses. Kostjalt kuulus hageja kasuks väljamõistmisele põhinõuete katteks välja 2207,64 eurot (s.o 2482,64 € - 275 €) ning hagejalt kostja kasuks 300 eurot. Kooskõlas TsMS § 445 lg 1 teise lausega tasaarvestas kohus otsuse resolutsioonis hageja nõude 2207,64 eurot osaliselt kostja nõudega 300 eurot ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1907,64 eurot. Kohus kohustas VÕS § 110 lg-st 5 juhindudes kostjat tasuma hagejale ka 275 eurot tingimusel, et hageja tagastab kostjale 199 liitrit diislikütust või kostja on sattunud hageja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitusse. Kohus tasaarvestas osaliselt arvest nr 218/11 lähtuva hageja nõude (700,76 €) 300 euro ulatuses, kui esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse (VÕS § 201 lg 1 p 1). Hageja ei saa arvestada viivist 275 euro suuruselt põhinõudelt, mille osas kostjal on seni alust VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes täitmisest keelduda. Seda saab arvestada TsMS §-le 367 kohaldamisel. Kohus arvestas sissenõutavaks muutunud viivise otsuse tegemise aja seisuga (02.07.2014) ja mõistis selle 553,83 euro ulatuses välja kostjalt, edasi protsendina põhinõudelt (1907,64 €) tasumata osalt alates 03.07.2014 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 esimeses lõikes sätestatud määras ning protsendina põhinõude (275 €) tasumata osalt alates kütuse tagastamise kohustuste täitmisest hageja poolt kuni põhinõude täitmiseni samas määras (TsMS § 367), kuid mitte üle põhinõuete summa (2182,64 eurot). Kuivõrd hagejal ei ole pärast käesoleva otsuse resolutsiooniga teostatavat tasaarvestust kostja suhtes täimata rahalisi kohustusi, jättis kohus vastuhagis esitatud viivisenõude rahuldamata.
Kohus jättis vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu menetluskuluna 16% ulatuses hageja kanda ning 84% ulatuses kostja kanda. Kuivõrd vastuhagi oli suunatud eeskätt põhihagi tasaarvestamisele, jaotas kohus muud menetluskulud võrdeliselt põhihagi rahuldamise ulatusele. Apellatsioonkaebus
6.Apellant vaidlustab maakohtu otsuse hagejalt välja mõistetud põhihagis esitatud arves nr 220/11 märgitud autojuhi töötundide 96 eurot (koos käibemaksuga) ja sellest tulenevalt arvestatud viiviste ning vastuhagis esiatud kahju 3121,20 euro ja viivise rahuldamata jätmise osas ning menetluskulude jaotuse. Apellant ei nõustu kohtu põhjendustega arve nr 220/11 1529,33 eurot kättesaamise kohta. Vastustaja esitas tavapäraselt arveid elektrooniliselt. Hageja oleks saanud oma väidet apellandile saadetud ekirjaga. Kohus on õigesti märkinud, et hagiavaldusele lisatud arve ja vastustaja raamatupidamise andmikes kajastatud arve nr 220/11 on lõppsummas erinevad. Arve kohta teineteist välistavate versioonide esitamine muutis hageja väited arve nr 220/11 korrigeerimise kohta kohtu jaoks väheveenvaks. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, miks kohus asus seisukohale, et arve nr 220/11 summas 1 529,33 eurot edastamise kohta on hageja väited veenvamad kui kostja vastuväide. Käsitlus on vastuoluline. Autojuhi nelja töötunnitasu 96 euro ulatuses väljamõistmine ei ole õiguspärane, sest apellant kohustus tasuma veoteenuse, mitte autojuhi töötunnitasude, lõunapauside ega muu sellise eest. Arve nr 220/11 positsiooniga 16.11 seoses on maakohus jätnud tähelepanuta apellandi vastuväited positsioonide 30.11 ja 23.11 ajamahu osas. Vastuhagi on kohus jätnud rahuldamata tõendite ebaõige hindamise tõttu. Maakohus on jätnud apellandi seisukohad kahjunõude ja pandiõiguse teostamise osas tähelepanuta, tunnistajate T.F, M. Vi ja D. Vi ütlused kogumis hindamata ja vastustaja kinnitust tõlgendanud vääralt apellandi kahjuks. Samuti pole maakohus põhjendanud, miks ta ei võtnud arvesse apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohti ja sellega seonduvat õiguslikku käsitlust. Maakohus ei ole hinnanud United Trailers OÜ poolt apellandile väljastatud arveid ja maksekorraldusi, millest nähtus ühtlasi poolhaagise XXXXX rent vaidlusaluse perioodi eest. Arvetest nähtus ka asjaolu, et pärast koostöö lõppemist tagastas apellant United Trailers OÜ-le poolhaagise 861GR. Asjaolu, et apellandil ei olnud võimalik poolhaagist XXXXX tagastada ning sellega seotud kulutusi optimeerida, kinnitasid tunnistajate ütlused. Maakohus jättis hindamata United Trailers OÜ juhatuse liikme J. K poolt allkirjastatud tõendi, mis ei olnud usaldusväärne. Vastustaja püüdis peale nõude saamist enda ebaseaduslikku käitumist kunstlikult loodava tõendiga põhjendada. Viivise väljamõistmine vastustaja kasuks ei ole õige, kuna viimane on poolte koostöö jooksul pidevalt koostanud arveid enda suva järgi, jätnud pikaajaliselt tagastamata kütuse, tagastamata võla ning lõpuks kinni hoidnud apellandile kasutusõiguse alusel kuuluvat haagist. Olukorras, kus lepingupool ei käitu heauskselt ja õiguspäraselt, ei ole õige tema kasuks viivise väljamõistmine. Samal põhjusel tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta täies ulatuses vastustaja kanda. Vastus apellatsioonkaebustele
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale arve nr 220/11 alusel 96 eurot (tunnitasu veo eest). Samuti vaidlevad pooled, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt tasu haagiste kasutamise eest 3121,20 eurot ja viivist selle summa tasumisega viivitamise eest. I
9.Seoses arvega nr 220/11 vaidlevad pooled esiteks, kas hageja sai arvel esitatud nõudest teada. Segadust tekitab asjaolu, et 30.11.2011 kuupäeva kandev arve 220/11 on esitatud summas 1529, 33 eurot (I kd, tl 27), kuid kajastub hageja erinevates raamatupidamisdokumentides erinevates summades. Nimetatud arvest tulenev nõue on kajastatud raamatupidamisprogrammi väljatrükis 27.01.2012 seisuga 1522,12 eurot (lisandub viivis 33 päeva eest 0,50 eurot päevas kokku 251,15 eurot) (I kd, tl 49). Samuti kajastub sama väljatrüki järgmisel lehel (I kd, tl 50) sama arvel märgitud summa 1 939,34 tasumine 417,22 euro ulatuses, mille tulemusena jäi arve tasumata osaks 1522.12 eurot.
10.Kostja vaidles osaliselt 216 euro ulatuses arvel nr 220/11 põhinevale hageja nõudele 1522,12 eurot vastu eelkõige järgmistel põhjustel: - Arvel kajastus nii tunnitasu kui ka kilomeetritasu, kuid pooltel puudus kokkulepe selliselt mõlemaid komponente arvestava veohinna kujundamiseks (24.09.2012 kostja menetlusdokument p 3.4); - Kostja ei nõustunud tunnitasu määraga 100 eurot; - Kostja ei nõustunud arves toodud ajamahtudega erinevate veoste lõikes (18,5 h asemel pidas kostja põhjendatuks 15,5 h); - Kostja ei olnud arvet enne hagi esitamist saanud; - Kostjale jäi ebaselgeks arvel märgitud summa vähendamine hageja poolt ehk mille eest arvestas hageja 417,22 eurot arve summast 1939,34 eurot maha, sellest tulenevalt leidis kostja, et tegemist on ebaselge nõudega; - Hageja ei ole arvel märgitud andmete õigsust veenvalt põhistanud (16.10.2013 menetlusdokument p 5); - Pooltel puudus kokkulepe viivise suuruses 0,5 %; - Kostjal oli õigus keelduda arvete tasumisest VÕS § 110 lg 1 alusel, kuna hageja tekitas kostjale kahju kostja valduses oleva haagise kinnihoidmisega, ei tagastanud kostjale 199 l kütust ning 300 eurot kütuse soetamiseks laenatud raha.
11.Maakohus leidis, et kostja vastuväited seoses hageja nimetatud arvest tuleneva nõudega on põhjendatud 100 euro ulatuses, mis puudutab veolepingu hinna tariife, kuid vastuväidete esitamisel veosemahtudele kuritarvitab kostja oma õigusi, esitades need 2011 novembris osutatud teenuste osas alles käesolevas menetluses (maakohtu otsuse p 21). Tulenevalt hea usu põhimõttest ei arvestanud kohus kostja vastuväidetega veose mahtudele. Seega on kohus otsuses põhistanud, miks ta ei arvesta kostja arvega 220/11 seoses toodud vastuväiteid erinevatele positsioonidele.
12.Maakohus pidas väheveenvaks kostja väidet, et ta arvet nr 220/11 summas 1529,33 hagejalt varem ei saanud, samas kui teiste arvete kättesaamise kohta vaidlus puudus. Samuti leidis maakohus, et kostja oleks pidanud paluma puudu oleva arve esitada vähemalt pärast hageja 27.12.2011 saadetud saldoteatise (I kd, tl 44) saamist.
13.Maakohus märkis põhjendatult, et hageja esitas seoses arve nr 220/11 korrigeerimisega erinevaid ja teineteist välistavaid versioone, mistõttu jäid hageja väited arve korrigeerimise kohta väheveenvaks.
Nimetatud väiteid kostja omaks ei võtnud (kostja 16.10.2013 menetlusdokument p 11) ja hageja oma sellekohaseid väiteid edaspidises menetluses ei tõendanud.
14.Samuti möönis kostja arvete saatmist e-postiga ja juhtis sellega seonduvalt tähelepanu asjaolule, et hagejal on võimalik oma väiteid arve e-postiga saatmise kohta võimalik tõendada e-kirjaga. Nimetatud menetlusdokumendis juhib kostja tähelepanu asjaolule, et saldoteatisest nähtub arve nr 238/11 ülemaksmine 417,22 euro võrra. Võrreldes esialgset hageja raamatupidamise andmikest kajastuvat arve 220/11 summat 1939,34 ja korrigeeritud arvet 220/11 1522,12 eurot, on vähendatud arve täpselt sama summa võrra erinev, so 417,22 euro võrra. Nimetatust saab järeldada, et hageja korrigeeris arvet 220/11 ületasutud arve nr 238/11 summa 417,22 euro võrra. Nimetatu muudab usutavaks kostja väited, et arvet nr 220/11 kostjale esialgses ega muudetud summas ei saadetud. Samas ei ole kostja eitanud saldoteatise saamist ega põhjendanud, miks ei saanud ta saldoteatisest teada arve esitamisest ja ei informeerinud hagejat asjaolust, et arvet pole kostja saanud. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et arves nr 220/11 esitatud teenuseid üldse ei osutatud. Hageja on lisaks arvele esitanud ka 30.11.2011 arve aluseks oleva CMR-i (I kd, tl 59). Korrektne olnuks hageja poolelt esitada ka esialgne suuremas summas koostatud arve ja selgitada, millised selle komponendid väiksemas ulatuses esitatud sama numbrit kajastaval arvel ei kajastu. Kuivõrd aga poolte vahel ei ole vaidlust hageja poolt selle arvel märgitud veoteenuse osutamise osas üldiselt, ei muuda see hageja nõuet ebaselgeks. Maakohtu seisukoht, et veenev ei ole ühe arve mittekättesaamine kostja poolt arvestades muude arvete ja saldokinnituse saamist, näitab üksnes kohtu siseveendumuse kujunemist ega muuda otsust seetõttu ebaõigeks.
15.Maakohus mõistis lisaks kostja poolt tunnustatud nõude summale välja arvest nr 220/11 tuleneva nõude 80 eurot (koos käibemaksuga 96 eurot) tunnitasuna. Maakohus ei ole seejuures lähtunud seisukohast, et tegemist on töötasu kuluga, vaid kostja poolt vaidlustamata asjaolust, et veoteenuse osutamisel Tallinnas või selle ümbruses oli hagejal õigus nõuda tasu kulunud aja eest ehk tunnitasu alusel. Seejuures leidis maakohus põhjendatult, et tunnitasu arvestamisel tuleb vastupidise kokkuleppe puudumisel arvesse võtta ka nt autojuhi puhkepausid. Apellant ei ole väitnud, et konkreetse 14.11.2011 veose osas on maakohus arvestanud nii tunni- kui kilomeetritasu ja nimetatu arvestamine ei nähtu ka arvelt nr 220/11 (I kd, tl 27). Seetõttu on maakohtu otsus selles osas õige ja puudub alus selle tühistamiseks. II
16.Edasi vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses, kas hageja pidas kostja kasutuses olnud haagise XXXXX õigusvastaselt kinni ja kas sellest tulenevalt on kostjale tekkinud vastuhagiga nõutud kahju 3121,20 eurot.
17.Kostja leidis vastuhagis, et hagejal ei olnud haagise suhtes pandiõigust (09.04.2013 menetlusdokument p 2.3, I kd, tl 119). 27.05.2013 on hageja vastuhagile vastates leidnud, et ta ei pidanud haagist õigusvastaselt kinni, sest kostja hoidis haagist hageja territooriumil ja ei nõudnud seda enne maksekäsumenetlust kordagi tagasi. Edasi leiab hageja, et tal oli õigus teostada pandiõigust, kuna kostja oli jätnud arved tasumata (27.05.2013 menetlusdokument p 3, I kd, tl 153). Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei väitnud kategooriliselt, et teostas pandiõigust. Maakohtul tuli kohaldada õigust eluliste asjaolude suhtes, mitte lähtuda üksnes kostja alternatiivsetest õiguslikest väidetest. Elulised asjaolud ei viidanud käesoleval juhul kostja poolt pandiõiguse teostamisele. Asjaoludest nähtus, et sellist õiguslikku käsitlust enne kohtumenetlust pooled ei arutanud ja hageja pandiõiguse teostamisele varem tuginenud ei olnud. Eeltoodu tõttu ei oma tähendust poolte seisukohad
menetluses pandiõiguse teostamisel ja kohus ei pidanud lähtuma Riigikohtu lahendis 3-2-1-165-12 toodud seisukohtadest.
18.Maakohus on põhjendanud, miks ta ei pea tunnistaja T.F ütlusi haagise kinnipidamise kohta usaldusväärseks tõendiks olukorras, kus ülejäänud tõendid tunnistaja ütlusi ei kinnita. Maakohus on põhjendatult leidnud, et D.Vi ütlused (II kd, tl 40-42) ei kinnita kostja väiteid konkreetse haagise kinnipidamise kohta kostja poolt märgitud perioodil. Seejuures on tähelepanuväärne, et tunnistajal on olnud täpselt kuupäevaliselt meeles 2011 aastal tehtud ülekanded A.Sile. Küsimustele haagise kinnipidamise alguse kohta tunnistaja täpset kuupäeva meenutada ei oska, mäletab pooltevahelist vaidlust arvete tasumata jätmise osas, et V.H ei lubanud haagist ühel päeval kostja autojuhil võtta, kuid ei mäleta kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid, mh kui kaua haagist ligikaudu kinni peeti.
19.Tunnistaja M.V kuulati kohtu poolt üle peale 5-minutilist vaheaega istungil. Isegi, kui hageja esindaja selle aja jooksul tunnistajaga suhtles, oli kostjal võimalik esitada tunnistajale küsimusi, mis oleks kõrvaldanud kostja kahtlused tunnistaja usutavuse osas. M.V ei mäletanud haagise seonduvaid asjaolusid täpselt, mis võimaldab väita, et tunnistaja ei olnud ette valmistatud ja ta võis olla detailid unustanud seoses pikema perioodi möödumisega vaidlusaluste sündmuste möödumisest. Tunnistaja mäletas vaid üldiselt, et hageja nõudis haagiste äravedu ja kostja haagise kättesaamise nõuet ei esitanud.
20.Kohus ei ole tuginenud esmajoones M.Vi ütlustele, kuid hindas tõendeid nende kogumis. Üksnes kostja tegevdirektorina töötava tunnistaja T.F ütlused (II kd, tl 43-44) kinnitasid kostja väiteid haagise kinnipidamise kohta. Samas leidis kohus põhjendatult, et arvestades poolte töötajateks mitteolevate tunnistajate vastupidiseid või erinevaid ütlusi, tunnistaja T.F võimalikku isiklikku huvitatust vaidluse lahendamisel kostja kasuks, ei ole otsust vaidlustatud osas võimalik rajada üksnes T.F ütlustele. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel ja on teinud otsuse kõiki tõendeid igakülselt ja objektiivselt oma siseveendumuse kohaselt hinnates.
21.Maakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas ta võtab asja arutamisel arvesse hageja poolt 09.10.2014 esitatud United Trailers OÜ juhatuse liikme J.Küngase poolt saadetud e-kirja ja allkirjastatud kirja (I kd, tl 245-247, 255). 14.01.2014 menetlusdokumendi p-s 19 ja 20 (II kd, tl 1.5, 1.7) on kostja vaielnud tõendi vastuvõtmisele vastu, kuna tõend ei vasta tõendi nõuetele (pole tunnistaja ütlus) ega ole usaldusväärne (tõendi tekst on koostatud hageja juhiste alusel). Kohtuistungi protokollist nähtub tõendi käsitlemisel (II kd, tl 2), et kohus on hagejale selgitanud, et tal on õigus kutsuda tõendile allakirjutanud isik kohtusse tunnistajaks. Konkreetse seisukoha võtmata jätmine nimetatud tõendite osas on küll menetluslik viga, kuid kohtu menetluslikest juhistest kohtuistungil saab järeldada, et kohus nõustus kostja vastuväidetega tõendite osas. Tõenditega arvestamata jätmine nähtub ka kohtuotsusest. Seetõttu on põhjendamatu apellandi etteheide kostjale, et kohus nimetatud tõendeid otsuses ei hinnanud.
22.Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus õigesti kostja vastuhagis esitatud nõude 3121,20 euro koos viivisega hagejalt väljamõistmiseks rahuldamata.
23.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
24.Tulenevalt Riigikohtu lahendi seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22), määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud
menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Esitatud menetluskulude nimekiri tuleb apellandile tagastada.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt /
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt /
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt /
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.