Osaühingu XXX hagi XXX OÜ vastu 2782,15 euro ja viivise väljamõistmiseks ning XXX OÜ vastuhagi 3696,84 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
põhihagi hind 3580,65 eurot ning vastuhagi hind 3776,38 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja: osaühing XXX (registrikood XXX; asukoht
esindajad
XXX);
Hageja tehinguline esindaja: XXX (e-post: XXX) Kostja: XXX OÜ (registrikood XXX; asukoht XXX) Kostja tehinguline esindaja: advokaat Anu Talu (OÜ Advokaadibüroo Järve, Otti ja Partnerid, e-post: [email protected])
Asja läbivaatamise kuupäev
16. juuni 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada nii põhihagi kui vastuhagi osaliselt.
2.Rahuldada hageja osaühing XXX põhinõue kostja XXX OÜ vastu 2207,64 euro ulatuses ja kostja põhinõue hageja vastu 300 euro ulatuses ning tasaarvestada käesoleva otsusega poolte eelnimetatud nõuded, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1907,64 eurot (üks tuhat üheksasada seitse eurot ja 64 senti).
2-12-21120 (kakssada seitsekümmend viis) eurot käesoleva otsuse resolutsiooni 3. punktis nimetatud kohustuse täitmisel.
5.Mõista kostjalt XXX OÜ hageja osaühing XXX kasuks välja otsuse tegemise hetkeks (s.o 2. juuli 2014 seisuga) sissenõutavaks muutnud viivitusintress (viivis) põhinõude esemeks oleva kohustuse täitmisega viivitamise eest summas 553,83 eurot (viissada viiskümmend kolm eurot ja 83 senti). Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 3. juulist 2014 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (1907,64 eurot) tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni ning viivis samas määras resolutsiooni 4. punktis märgitud põhinõude 275 eurot tasumata osalt arvates resolutsiooni 3. punktis nimetatud kohustuse täitmisest hageja poolt kuni rahalise kohustuse kohase täitmiseni kostja poolt, kuid kokku resolutsiooni käesoleva punkti alusel mitte rohkem kui rahuldatud põhinõuete
summa 2182,64 euro (kahe tuhande
ühesaja kaheksakümne kahe euro ja 64 sendi) ulatuses.
6.Jätta vastuhagi 3121,20 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmise nõuete osas rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta vastuhagilt tasutud riigilõiv menetluskuluna 16% ulatuses hageja osaühing XXX kanda ning 84% ulatuses kostja XXX OÜ kanda. Muud menetluskulud jätta 30% ulatuses hageja kanda ja 70% ulatuses kostja kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 2. juulil 2014. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse 2(19)
2-12-21120 kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Osaühing XXX (edaspidi hageja) esitas 29.05.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXX OÜ (edaspidi kostja) vastu põhivõlgnevuse 2655,43 euro, viivise 1712,98 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule tähtaegselt vastuväite ning Pärnu Maakohtu 19.07.2012 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
Osaühing XXX esitas 13.08.2013 hagiavalduse, milles palub hilisemaid täpsustusi ja täiendust arvesse võttes mõista kostjalt välja põhivõlg 2782,15 eurot, 01.12.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras summas 568,97 eurot ning lisanduv viivis alates 02.12.2013 seadusjärgses määras tasumata võlgnevuse põhisummalt, kuid mitte suuremas summas kui võlgnevuse summa.
Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel pikaajaline koostöö kaubaveo valdkonnas. Hageja täitis kostja poolt esitatud veotellimusi ning esitas töö eest kostjale arveid. Arved koostas hageja lähtudes pooltevahelisest kokkuleppest ja autojuhi aruande alusel, milles fikseeriti veo olemus ja kestus tundides. Tulenevalt liiklusseadusest luges hageja mittegabariitseteks vedudeks suuremõõtmelised veod, mille kauba mõõtmed olid suuremad haagise mõõtmetest või oli kaup raskekaaluline või mittestandardne või vajas veoks eriluba. Tavalise veose tasu oli 0,704 eurot kilomeeter (väljaspool linna) või 20 eurot/tund (linnas). Mittegabariitsete veoste korral oli tasu 0,77 eurot (väljaspool linna) või 25 eurot/tund (linnas). Esinesid ka n-ö kombineeritud veod. Kui vedu toimus osaliselt linnas ja sellest väljas, fikseeris juht linnas tundide arvu ja linnast väljas kilometraaži. 2011.a juulis ja augustis tasus kostja mõned hageja esitatud arved osaliselt. Alates 2011.a oktoobri lõpust hakkas kostja tasuma arveid suvalistes summades ning jättis mõned arved üldse tasumata. Hageja juhatuse liikme päringu peale kostja midagi ei vastanud ega põhjendanud arvete tasumata jätmist. 27.12.2011 kostja juhatuse liikme elektronposti aadressile XXX ja XXX saadetud saldoteatise kohta kostja määratud tähtajaks, s.o hiljemalt 01.01.2012, vastuväiteid ei esitanud. Hageja leiab, et saldoteatises märgitud arvete (sh arved nr 218/11, 219/11, 220/11 ja 230/11) osas on hagi tõendatud saldoteatisega kui võlatunnistusega. Kostjal olid hagiavalduse esitamise seisuga tasumata arved nr 218/11, 219/11, 220/11 ja 230/11 üldsummas 2655,43 eurot. 18.05.2012 saadetud pretensioonile kostja ei reageerinud ega tasunud pretensioonis antud tähtajaks, s.o 24.05.2012, võlgnevust. 02.12.2013 suurendas hageja nõuet arvest nr 128/11 tuleneva 126,72 euro suuruse võlgnevuse (summa sisaldab käibemaksu) võrra. Arve kogusumma oli 3468,24 eurot. Kostja on tanud 31.12.2013 hagejale arve nr 128/11 katteks 3341,52 eurot. Kostja poolt vaidlustamata arved nr 218/11 ja 230/11 on jätkuvalt tasumata, kostja ei ole tasunud ka arvet 220/11 vaidlustamata osas. Kostja vastuväited arve nr 220/11 kohta on hageja hinnangul alusetud ja põhjendamata. Poolte vahel olid erinevad kokkulepped veoteenuse osutamisel. Näiteks suurte mittegabariitsete öiste saadetistega oli kokkulepitud hinnaks 30 eurot/tund. Hageja ei ole kunagi nõustunud vedama 3(19)
2-12-21120 veoseid, milliste vedu võttis aega alla 4 tunni, kuna see ei olnud majanduslikult mõistlik. Puhkepäevadel toimuva veo korral oli minimaalne maksumus linna piires 100 eurot. Vaidlustatud veo kestvus võis olla tingitud veoki seisakust seoses järjekordadega või probleemidest veose peale- ja mahalaadimisel. Laadimise õigeaegsuse eest vastutas kostja ning hageja ei pea kandma kahju seoses auto seisakuga veose peale- ja mahalaadimise ebakorrektse korraldamise ning viivitustega. Kostja ei ole võtnud teekonna pikkuse arvutamisel arvesse, et osadel teedel on suurte ja raskete veokite liikumine keelatud, samuti on kostja esitatud kaartidel arvestatud kilomeetrid linnast linna, kuid mitte liikumine linna sees. Suuremate veokite liikumine toimub tavaliselt ringiga, mitte otse läbi kesklinna. Arvestada tuleb ilmastiku- ja teeoludega ning remonditöödega teedel, linnas liikumisel ka liiklusummikutega. Arve nr 220/11 esimese kolme kirje puhul on vastuväited alusetud ja otsitud. 18.11.2011 teekonnalehelt nähtub, et auto läbis 14-15.11.2011 kokkuvõttes 393 km ja osaliselt oli töö linnas. Arvel nr 220/11 märgitud 14.11.2011 reis "Tallinn-Nõmme-SGA-SPLKopli" (Tallinna sisene, tunnimäära alusel) ja 14-15.11 reis "Tallinn-SGA-SPLTallinn-Kohtla J-Maardu" (Tallinna väline, kilomeetrite alusel) on kaks erinevat reisi ja mõlemad on tehtud kostja nimele vormistatud veolubade alusel. Seetõttu on arvestatud tasu erinevate määrade alusel. Arvel nr 220/11 märgitud 30.11.2011 reis "Tallinn-Volta-RGR-Volta-Tallinn" on tõendatud CMR-ga 30.11.2011. Kuna kostja esialgselt 23.11.2011 ja 24.11.2011 toimunud reise "Tallinn-RGR-Volta-Tallinn" ei vaidlustanud, leiab hageja, et kostja on nende reiside osas nõude omaks võtnud ja hageja nõusolekuta omaksvõttu tagasi võtta ei saa. Arve nr 220/11 esialgne suurus oli võidetavalt 1939,34 eurot, seda korrigeeriti hiljem summani 1529,33 eurot, sealhulgas kostja kütusekulu katteks. Hageja ei vaidle vastu, et kütust ühest veokist teise tangiti. Kostja on arve kätte saanud. Hageja leiab, et kostja oleks pidanud pretensioonid arvete kohta esitama mõistliku tähtaja jooksul, mida kostja aga ei teinud. Hageja leiab, et poolte vahel oli ka kokkulepe parkimisteenuste osutamises hinnaga 25 eurot parklakoha kohta kuus. Kostjal oli huvi parkida haagiseid hageja territooriumil, kuna nii olid kostja kulud haagiste hoidmisega väiksemad. Kostja ei ole ühelegi autojuhile andnud korraldust tuua haagised kostja territooriumile. Haagisega registreerimismärgiga XXX teostas hageja viimase veo kostja jaoks 18.01.2012 ja nagu tavaks, jäi haagis hageja territooriumile. Kostja, kes oleks võinud haagise ka varem ära viia, nõudis haagist tagasi alles pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse kättesaamist. Kostja ei ole varem avaldanud tahet haagist kätte saada. Hageja on arvestanud viivist ajavahemiku 30.12.2011 kuni 01.12.2013 eest tasumata võlgnevuse põhisummalt kokku summas 568,97 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja viivised mitte suuremas summas kui põhivõlgnevuse summa 2782,15 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja vaidleb hagile vastu.
Kostja tunnistab arveid nr 218/11 (700,76 eurot) ja 230/11 (372,55 eurot, arve peal kirjas 372,56 eurot, kuid tegemist ilmselt arvutusveaga) täies mahus ja arvet nr 220/11 osaliselt summas 1313,33 eurot (17.10.2013 menetlusdokumendis tunnustatud osa 1313,66 eurot), kokku 2386,64 eurot. Kostja ei tunnista põhivõlgnevust summas 268,79 eurot järgmiselt: arve nr 219/11 täies ulatuses (60 eurot) ja 220/11 osaliselt (tunnistamata osa 216 eurot).
4(19)
2-12-21120 Kostja on seisukohal, et tal on õigus keelduda arvete tasumisest. Teenuse osutamisel Tallinnas või Tallinna ümbruses oli hagejal õigus nõuda tasu kulunud aja eest (tunnitasu). Kui teenust osutati mujal, arvestati tasu läbitud kilomeetrite järgi. Nii tunnitasu kui ka kilomeetri hind sõltus veose liigist. Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise veoseveo korral oli tunnitasu 25 eurot tund ja 0,77 eurot kilomeeter ning tavalise veoseveo korral 20 eurot tund ja 0,70 eurot kilomeeter. Pooltel puudus kokkuleppe, et hagejal on õigus nõuda ühe veose korral nii tunnitasu kui ka kilomeetritasu.
Arvel nr 220/11 on hageja arvestanud Tallinn-Kohtla-Järve veoseveo nii tunnimäära ("14.11 vedu Tallinn-Nõmme-SGA-SPL-Kopli", 4h) kui ka kilomeetrite ("14-15.11 vedu Tallinn-SGA-SPL-Tallinn-Kohtla-J-Maardu", 34km+325km) järgi. 14-15.11 vedu ei olnud kombineeritud, poolte vahel puudus selleks kokkulepe. Eraldi veoteenust 4 tundi ei ole osutatud. Teekonna arvestuse kohaselt on hageja poolt osutatud teenuse edasi-tagasi teekonna pikkus ca 340 km. Arvel on hageja märkinud 359 km. Kombineeritud veo puhul oleks pidanud olem kilomeetrite kogus (alates linnapiirist) väiksem. Seega ei ole sisuliselt "14.11. Tallinn-Nõmme-SGA-SPL-Kopli" vedu toimunud. Kostja ei nõustu tunnitasuga kogusummas 100 eurot. Lisaks ei nõustu kostja arvel 220/11 märgitud ajamahuga – "16.11. Kopli-TNT-SGA-RGR-TNT-Tallinn" veoks kulus maksimaalselt 7,5 tundi (arvel märgitud 8 tundi). Vastavalt teekonnalehele on autojuht alustanud tööd 8:20 ja lõpetanud 16:15, tööpäeva keskel on autojuhil olnud 1-tunnine (11:40-12:40) lõunapaus, mida kostja hinnangul tööaja hulka ei arvata. Miski ei kinnita, et 30.11. vedu "Tallinn-Volta-Rgr-Volta-Tallinn" kestis 6 tundi, peaks olema 3 tundi. 23.11. vedu "Tallinn-RGR-Volta-Tallinn" peaks olema 4 tundi (arvel märgitud 4,5 tundi). Seega kostja ei tunnista arvet 220/11 kokku 216 euro ulatuses. Kostjale jääb arusaamatuks hagiavaldusele lisatud raamatupidamise andmikus nähtuv arve 220/11 summas 1939,34 eurot. Kuna hageja on arve kirjeldust ja summat muutnud, jääb kostjale arusaamatuks, mille eest on hageja arvestanud 417,22 eurot. Seega on tegemist lisaks eelkirjeldatule ka ebaselge nõudega. Kostjale ei ole esitatud arvet 220/11 ei esialgses summas 1939,34 eurot ega korrigeeritud summas 1529,33 eurot. Seega ei saanud pooled arvet ka korrigeerida. Hageja koostab ja muudab arveid enda suvast tulenevalt. Kostjale on jätkuvalt ebaselge, mida kajastas arve nr 220/11 summas 1939,34 eurot. 31.12.2013 koostatud kreeditarve arvele nr 220/11 ei dokumenteeri majandustehingut, kuna ei ole koostatud mõistliku aja jooksul ja kreeditarvel kajastatu ei nähtu kohtule esitatud arves 220/11, kuna hageja on kohtule esitanud arve nr 220/11 alusel nõude summas 1522,12 eurot. Vale on hageja väide, et ta ei nõustunud kunagi vedama veoseid, kui teenuse osutamise aeg oli alla 4 tunni. Kuna veoseid organiseeris kostja, oli sellest tulenevalt kostjale teada ka ajavahemikud peale- ja mahalaadimiste vahel ning asjaolu, et hageja esitas arveid suurema ajakulu eest, kui vedu kestis. Kostja leiab, et poolte vahel ei olnud lepingut parkimisteenuse osutamiseks. Kostjale kasutusõiguse alusel kuuluvaid haagiseid registrimärgiga XXX, XXX, XXX ja XXX valdas ja kasutas hageja enda majanduslikest huvidest lähtuvalt. Kostja soovis, et hageja tooks igakordselt pärast teenuse osutamist haagised tagasi kostja territooriumile asukohaga XXX, Tallinnas, kuid hageja seda ei teinud. Seetõttu ei tunnista kostja arvet nr 219/11 summas 60 eurot. Hageja hakkas parkimistasu nõudma alles alates augustist 2011, seega pärast seda, kui poolte vahel tekkisid lahkarvamused osutatud transporditeenuse mahu kohta ning kostja ei tasunud arveid ulatuses, mida ta ei tunnistanud. Hageja on tuginenud parklateenuse osutamise lepingulisele alusele, kuid tsiviilasjas nr 2-12-21119 on hageja kohtuistungil tunnistanud, et esitas arved alusetust rikastumisest tulenevalt. Hageja lepinguline suhe XXX AS-iga ei puutu kostjasse. 5(19)
2-12-21120 Kostjale jääb ebaselgeks, miks oleks kostja pidanud andma hageja töötajatele korraldusi haagiste toimetamiseks kostja territooriumile, kuivõrd on iseenesest mõistetav, et teisele isikule kuuluv asi tagastatakse pärast kasutamist. Kuna hageja osutas kostjale teenust tihti, nõustus kostja haagiste hoidmisega hageja territooriumil. Pärast rendiarvete esitamist ei lubanud kostja enam haagiseid hageja territooriumile jätta, kuid hageja ei andnud oma töötajatele korraldust tagastada haagised peale igat vedu. Kostjal on õigus enda kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 110 lg 1 alusel. Hageja kasutas kostjale teenuse osutamisel kostjale kasutusõiguse alusel kuuluvat haagist XXX, millise eest tasus kostja renti 20,40 eurot/päev XXXOÜ-le. Pärast arusaamatuste tekkimist ning koostöö lõppemist ei tagastanud hageja kostjale haagist kuni 14.06.2012 ning ei lubanud enda territooriumilt haagist ära viia. Hageja poolt osutati haagisega XXX teenust kostja huvides 20.12.2011. Kostja on seisukohal, et hagejal puudus seaduslik alus kostjale kasutusõiguse alusel kuuluva haagise suhtes pandiõiguse rakendamiseks, veel vähem sellega teenuse osutamine kolmandatele isikutele. Vedajal on pandiõigus veosele, mitte veokile. Kostja hinnangul ei mäleta XXXOÜ esindaja tegelikke asjaolusid ja kinnituskiri on koostatud hageja esindajalt saadud juhiste alusel. Hageja väide, et ta nõudis kostjalt haagise äraviimist, on vastuolus hageja enda väitega pandiõiguse kehtivuse kohta. Kuna hageja kostjale õigeaegselt haagist ei tagastanud, tekkis kostjal seoses asjaoluga, et kostjal oli kohustus tasuda haagise ees rendimakseid, kahju summas 3610,80 eurot (20,40 eurot*177 päeva, ajavahemik 21.12.201114.06.2012). Lisaks on hagejal tagastamata kostjale 199 liitrit kütust. Välisveol Soome Vabariigi põhjaalale ei jagunud hagejal seoses veoki väikese kütusemahutiga kütust sihtkohta jõudmiseks ning kostja autost pumbati hageja autosse 199 liitrit kütust. Hageja ei ole vaatamata lubadusele kostjale kütust tagastanud. Kostja viitab VÕS § 101 lg 1 p-le 2 ning § 110 lg-le 1 ja leiab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu. Hageja väide, et 199 liitri kütuse nõue on ebaselge, on vastuolus hageja selgitusega, mille kohaselt vähendati arvet 220/11 muu hulgas kostja kütusekulu katteks. Kostja on mitmeid kordi hagejale suuliselt (ka telefoni teel) selgitanud arvete tasumata jätmise või osalise tasumise põhjust. 07.06.2012 saatis kostja hagejale nõudekirja haagise ja lisavarustuse üleandmiseks. 14.06.2012 haagise üleandmisel selgitas kostja ka hageja lepingulisele esindaja arvete (ka osaliselt) tasumata jätmise põhjuseid. Arvel nr 128/11 kajastatud nõudeid kostja tasumata 126,72 euro ulatuses ei tunnista. Muu hulgas leiab kostja, et hageja ei ole tõendanud, et veo "28.06-01.07 Tallinn-KeilaPaldiski-Kapellskär" kilomeetri hind oli poolte kokkuleppel 0,850 eurot (arve nr 128/11 6. kirje).
KOSTJA VASTUHAGI SISU
7.Kostja esitas 09.04.2013 kohtule vastuhagi, milles palub: - kohustada hagejat tagastama kostjale 199 liitrit diislikütust või mõista (alternatiivselt) hagejalt välja kohustuse täitmata jätmise eest kahjuhüvitis summas 275,62 eurot (199 liitrit * 1,385 eurot/l); - mõista hagejalt välja võlgnevus summas 300 eurot; - mõista hagejalt välja õigusvastaselt tekitatud kahjuhüvitis summas 3121,20 eurot. 6(19)
2-12-21120 Kostja soovib tasaarvestada hageja nõude summas 2386,65 eurot kostja nõudega 3421,20 eurot (võlgnevus 300 eurot ja kahju 3121,20 eurot) ja välja mõista hagejalt kostja kasuks lõplik summa 1034,55 eurot. Alternatiivselt palub kostja tasaarvestada hageja nõue summas 2386,65 eurot kostja nõudega 3696,82 eurot (võlgnevused 275,62 eurot, 300 eurot ja kahju 3121,20 eurot) ning mõista hagejalt kostja kasuks välja lõplik summa 1310,17 eurot. Samuti palub kostja mõista hagejalt välja viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras ning jätta menetluskulud hageja kanda.
Vastuhagi kohaselt pumbati 03.07.2011 Soomes Kemis autoparklas 199 liitrit kütust kostja veokist Renault Magnum registrimärgiga XXX ümber hageja veokisse Scania registrimärgiga XXX. Kostja, kes osutas hagejale veoteenust, pidi toimetama veose Sodankylässe ca 300 km Kemist põhja poolt. Kulude ja teenuse osutamise optimeerimise eesmärgil leppisid pooled kokku, et hageja ei tangi vajalikku lisakütust mitte Soome tanklast vaid kostja laenab lisakütuse ja hageja tagastab selle peale veo teostamist oma isiklikus baasis asuvast tanklast. Pärast ülalnimetatud veoteenuse osutamist esitatud arve 137/11 on kostja tema poolt aktsepteeritud ulatuses tasunud. Hageja ei ole kostjale omapoolset kohustust täitnud ega kütust tagastanud. 06.07.2011 ja 08.07.2011 tegi kostja hageja seadusliku esindaja XXX teadmisel ja korraldusel hageja autojuhile XXXülekanded kütuse ostmiseks kokku summas 300 eurot (maksekorraldused nr 4270 ja 4274). Kostjalt oli Soome ettevõtte XXXOY poolt tellitud suuremahuline mittegabariitne veos Kohtla-Järvelt AS-ist XXX(asukoht XXX) Soome Vabariiki Torniosse. Veolepingu täitmiseks oli vaja kolme veokit. Kostjal oli endal üks veok (XXX), kahe veoki osas (XXX ja XXX) tellis kostja alltöövõtuna teenuse hagejalt. Rahvusvaheliseks eriveoks sobiv hageja veok Scania XXX (milline pidi vastavalt poolte kokkuleppele veo teostama) ei jõudnud pealelaadimiseks eelmiselt reisilt tagasi ning pooled leppisid kokku, et kuni Tallinna sadamani teostab vedu hageja veok Scania XXX, laevalt maha Soome Vabariigis võtab koormaga haagise ning viib sihtkohta hageja veok Scania XXX (hageja arve nr 136/11 esimene ja teine kirje). Hageja veok Scania XXX kahe reisi vahel Tallinnasse hageja territooriumile tankima seega ei jõudnud. Et hageja saaks kostjale osutada teenust kokkulepitud hinnas (0,77 eurot/km), tegi kostja hageja autojuhile kütuse ostmiseks ülekanded. Hageja pidi kostjale hiljem tooma kütuse ostutšekid ja andma kütuse tšekkidel nähtuvas koguses. Kostjani on jõudnud küll kütuse ostmise kohta üks tšekk (06.07.2011 XXXOY tšekk) kostja autojuhi XXXvahendusel, kuid kütust või raha ei ole kostjale tagastatud. Peale arusaamatuste tekkimist ning koostöö lõppemist ei tagastanud hageja kuni 14.06.2012 hagejale haagist ning ei lubanud enda territooriumilt Tallinnas aadressil XXXhaagist ära viia. Hageja poolt osutati haagisega registreerimismärgiga XXX teenust kostja huvides kuni 11.01.2012. 2011.a detsembris keeldus hageja kostjale haagist tagastamast ning pärast 11.01.2012 ka teenuse osutamisest. Haagise kinnihoidmine toimus selliselt, et hageja paigutas haagise ette ja kõrvale alati enda veokid või teised haagised, mille tulemusena ei olnud kostjal võimalik enda veokiga haagise juurde pääseda ning seda ära viia. Lisaks oli hageja sulgenud endale kuuluva tagaluuktõstukiga furgoonveoautosse kahe haagise (XXX ja XXX) ported ning kostjal puudus võimalus ka nende kättesaamiseks ilma hageja nõusolekuta. Kostja on seisukohal, et hagejal puudus seaduslik alus pandiõiguse rakendamiseks kostjale kasutusõiguse alusel kuuluva haagise suhtes, veel vähem sellega teenuse osutamine enda majandustegevuse huvides kolmandatele isikutele. Kuna hageja ebaseaduslikku pandiõigust teostades kostjale haagist ei tagastanud, ei saanud kostja haagist omanikule 7(19)
2-12-21120 tagastada ning selle tagajärjel tekkis kostjal rendimaksete tasumise kohustuse näol kahju 3121,20 eurot (20,40 eurot*153 päeva, ajavahemik 11.01.2012-14.06.2012). Kostja avaldab, et taganeb 06.07.2011 ja 08.07.2011 kütuse ostu- müügi lepingutest ja nõuab ülekantud raha tagastamist. Kui kohus peaks tuvastama, et hageja on kütust küll saanud, kuid mingil põhjusel laenuleping ja/või ostu-müügileping ei kehti, palub kostja kohtul kontrollida, kas kostja nõude saab rahuldada lepinguväliseid kohustusi reguleerivate sätete alusel.
HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
9.Hageja vaidleb vastuhagile vastu.
10.Hageja leiab vastuses vastuhagile, et kostja ei ole enne 10.04.2013 esitanud ühtegi vastuväidet arve nr 137/11 kohta. Kostja 15.08.2011 maksest ei olnud selge, mis ulatuses ja mis arvet kostja tasus. Kostja väide, et arve nr 137/11 tulenev kohustus on täidetud, ei vasta tegelikkusele. Kuna arvet nr 220/11 esialgses summas 1939,34 eurot on vähendatud summani 1529,33 eurot (s.o 410,01 euro võrra) muu hulgas ka kostja kütusekulu katteks, on vastuhagi nõue 199 liitri kütuse hüvitamiseks alusetu. Hageja esitatud Mažeikiu Nafta tellimuskinnituse nr MT00762 kohaselt on diislikütuse 1 liitri hind 2011 juulis 0,983 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on vastavalt sellele kreeditarves nr 137/13 arve nr 220/11 juurde teinud tasaarvestuse 199 l kütuse kohta hinnaga 195,62 eurot. Asjaolust, et kostja andis hageja autojuhile 300 eurot, ei olnud hageja teadlik ning ülekande põhjust ei tea. Hageja juhatuse liige ei ole andnud nõusolekut autojuhi isiklikule kontole ülekande tegemiseks ega leppinud selles kokku. Kostja ja XXXvahelistest kokkulepetest hageja teadlik ei ole, kokkuleppes ei osalenud ja vastutust selle eest ei kanna. Hageja oli sunnitud keelduma kostjale teenuste osutamisest pärast 18.01.2012, kuna kostja veoteenuse osutamise eest ei tasunud. 27.12.2011 seisuga esitatud saldoteatise (mida kostja ei vaidlustanud ja sellega aktsepteeris) kohaselt oli kostja võlgnevus hageja ees 7265,54 eurot. Hagejal oli sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu (Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-1221122 põhivõlgnevuse väljamõisemiseks summas 2022,72 eurot, jõustunud 02.05.2013). Hageja ei nõustu tasaarvestusega, kuna ei ole kostjale võlgu. Kostjal oleks olnud iga hetk võimalik võtta kütust hageja juurest. Hageja poolt takistus puudus, kuid kostja ise keeldus pooltevahelise kokkuleppe täitmisest. Haagise kinnipidamine ei ole tõendatud. Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
MENETLUSE KÄIK
11.Kohus on kuulanud 26.03.2014 toimunud istungil üle tunnistaja XXXning 07.05.2014 toimunud istungil tunnistajad XXX, XXXja XXX.
12.Kohus lõpetas 07.05.2014 kohtuistungil tehtud protokollilise määrusega asja sisulise arutamise ning otsustas poolte nõusolekul jätkata asja menetlemist vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 26.05.2014 täiendavate kirjalike seisukohtade esitamiseks. Samas teatas kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja kantselei kaudu 17.06.2014 kell 15.00 ning toimetatakse poolte esindajatele kätte. 16.06.2014 määrusega on kohus otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus leiab, et nii põhi- kui vastuhagi kuuluvad rahuldamisele osaliselt. 8(19)
2-12-21120
14.Kostja poolt esitatud vastuhagi on käesoleval juhul suunatud eeskätt põhihagi põhinõuete tasaarvestamisele (TsMS § 373 lg 1 p 1). Seetõttu peab kohus põhjendatuks käsitleda esmalt põhihagiga seonduvat (I), seejärel vastuhagi (II) ning lahendada sellest lähtuvalt poolte nõuded, otsustades mh nõuete tasaarvestamise üle (III). Viimaks lahendab kohus hageja ja kostja esitatud viivisenõuded (IV) ning otsustab menetluskulude jaotuse üle (V). I.
15.Hageja (osaühing XXX) poolt esitatud nõue põhivõlgnevuse (kogusummas 2655,43 eurot) väljamõistmiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
16.Hageja väidete kohaselt on poolte vahel olnud pikaajaline koostöö kaubaveo valdkonnas. Hageja on täitnud kostja poolt esitatud veotellimusi ning esitanud osutatud teenuse eest kostjale arveid. Hageja nõuded on kajastatud kostjale esitatud arvetes nr 128/11, 218/11, 220/11 ning 230/11 (I kd, tl 215, 35, 27 ja 40). Lisaks oli hageja väidete kohaselt poolte vahel kokkulepe parkimisteenuste osutamises hinnaga 25 eurot/parklakoht kuus. Selle teenuse eest on kostjale esitatud arve nr 219/11 (I kd, tl 38). Kõik eelnimetatud arved on kostja poolt osaliselt või täielikult tasumata.
17.Kostja on võtnud menetluses omaks asjaolu, et hageja ja kostja vahel oli pikaajaline koostöö transpordiveo alal. Kostja omaksvõtt nähtub 24.09.2012 ja hiljem esitatud kirjalikest vastustest. Kostja ka tunnistab arvetes nr 218/11 ja 230/11 märgitud nõudeid (700,76 € ja 372,55 €) täies ulatuses. Arveid nr 128/11 ja 220/11 tunnistab kostja osaliselt. Samas on kostja seisukohal, et tal on õigus kõigi nimetatud arvete tasumisest keeldumiseks VÕS § 110 lg 1 alusel. Kostja on vaielnud vastu hageja väitele, et poolte vahel oli parkimisteenuse suhe. Sellest lähtuvalt ei tunnista kostja ka arves nr 219/11 kajastatud nõuet summas 60 eurot.
18.Kohus käsitleb järgnevalt esmalt vaidlusküsimust, kas kostjal on arvete nr 128/11 ja 220/11 alusel täitmata nõudeid suuremas ulatuses kui kostja on seda tunnistanud. Seejärel kontrollib kohus, kas hageja on osutanud kostjale (tasulist) parkimisteenust. Kostja VÕS § 110 lg-st 1 lähtuvad vastuväited kattuvad suures ulatuses vastuhagi aluseks olevate asjaoludega. Seetõttu kohus käsitleb neid koos vastuhagi põhjendatuse hindamisega.
19.Kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) vastavalt VÕS § 774 lg-s 1 sätestatule teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Veotasu maksmist ja vedaja poolt veosele tehtud kulutuste hüvitamist reguleerivad eeskätt VÕS § 787 normid. Need on oma olemuselt siiski dispositiivsed (VÕS § 5), v.a VÕS §-s 809 sätestatud juhtudel ja osas. Seega võis seaduses sätestatust lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Arve nr 220/11 osas on kostja märkinud, et poolte kokkuleppe kohaselt oli hagejal teenuse osutamisel Tallinnas või sellel ümbruses õigus nõuda tasu kulunud aja eest ehk tunnitasu alusel. Juhul, kui teenus osutati kaugemale kui Tallinn või Tallinna ümbrus, siis oli hagejal õigus nõuda tasu läbitud kilomeetrite pealt. Nii tunnitasu kui ka 9(19)
2-12-21120 kilomeetri hind sõltus omakorda veose liigist. Pooltel puudus kokkuleppe, et hagejal on õigus nõuda ühe veose korral nii tunnitasu kui ka kilomeetritasu. Arvel nr 220/11 on hageja aga arvestanud Tallinn - Kohtla-Järve veoseveo nii tunnimäära (positsioon 14.11 Tallinn-Nõmme-SGA-SPL-Kopli) kui ka kilomeetrite (positsioon 14-15.11 TallinnSGA-SPL-Tallinn-Kohtla-J-Maardu) järgi. Kostja ei nõustu tunnimääraga summas 100 eurot. Lisaks ei nõustu kostja arvel 220/11 märgitud järgmiste positsioonidega. Kirje "16.11. Kopli-TNT-SGA-RGR-TNT-Tallinn" kulus veoseveoks maksimaalselt 7,5 tundi (arvel on märgitud 8 tundi); "30.11. Tallinn-Volta-Rgr-Volta-Tallinn" 3 tundi (märgitud 6 tundi) ja "23.11. Tallinn-RGR-Volta-Tallinn" 4 tundi (märgitud 4,5 tundi). Seega kostja ei tunnista arvet nr 220/11 kokku summas 216 eurot. Kostja märgib, et ei ole hagiavaldusele lisatud arvet nr 220/11 enne kohtumenetlust kätte saanud.
20.Kohtu hinnangul tuleb kostja osundatud vastuväidetega nõustuda osas, mis puudutab õigust nõuda ühe veose korral nii tunnitasu kui ka kilomeetritasu. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja peab esitatud tasunõude rahuldamise eeldusena tõendama tasu saamise tingimuseks olevate asjaolude esinemist, vaidluse korral ka tasukokkuleppega seonduvat. Iseenesest on võimalik hageja väidetud n-ö kombineeritud tasu arvestus, kuid üksikjuhul võib esineda ka teistsuguseid kokkuleppeid. Praegusel juhul ei ole hageja kohtu hinnangul tõendanud, et tal oli õigus nõuda vedude puhul kaugemale kui Tallinn või selle ümbrus tasu ka tunnitasu alusel. Seega on arvel nr 220/11 positsioon "14.11 Tallinn-NõmmeSGA-SPL-Kopli" summas 100 eurot (koos käibemaksuga 120 eurot) õiguslikult põhjendamatu.
21.2011.a novembris osutatud transporditeenuste mahtusid puudutavate vastuväidete esmakordsel esitamisel alles kohtumenetluses ei käitu kostja kohtu hinnangul praegusel juhul heauskselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtupraktikast lähtuvalt kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt Riigikohtu 06.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 07.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-21-102-07, p 16; 09.03.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17).
22.Kohtu arvates on väheveenvad kostja väited, et ta ei ole hagiavaldusele lisatud arvet nr 220/11 summas 1529,33 eurot hagejalt varem saanud. Juhul kui kostja väidetu vastaks tõele, pidanuks ta paluma puudu oleva arve esitada vähemalt pärast hageja poolt 27.12.2011 saadetud saldoteatise saamist (I kd, tl 43-44). Saldoteatisel on tasumata arvete hulgas märgitud ka 30.11.2011 esitatud arve 220/11 (küll teistsuguses summas). Kohtu tuvastatud asjaoludel ei ole kostja seda teinud. Lisaks ei ole pooltel vaidlust teiste hageja esitatud arvete kättesaamise üle. Kohtu hinnangul on eelmärgitut arvestades eluliselt väheusutav, et kostja ei ole kätte saanud just seda ühte arvet. Arvestades vaidlusaluste teenuste iseloomu, võib hagejal rohkem kui kaheksa kuu möödumisel osutuda objektiivselt võimatuks tuvastada ja tõendada, miks üks või teine vedu võttis kostja poolt arvatust rohkem aega. Kohus nõustub hagejaga, et veo 10(19)
2-12-21120 teostamisele kulunud aeg võib sõltuda konkreetsel päeval ja kellaajal valitsenud tee- ja liiklusoludest, võimalikest liikluskorralduse muudatustest seoses teetöödega jms. Samuti peaks olema eelduslikult (st teistsuguste kokkulepete puudumisel) õigus nõuda tasu ka juhi seadusega ette nähtud puhkepauside aja eest, samuti reisiaja pikenemise eest võimalike viivituste tõttu kauba peale või maha laadimisel. Eelmärgitut arvestades võib mõistlikult eeldada, et oma võimalikud pretensioonid arvel märgitud töötundide osas esitab tellija vähemalt arve tasumistähtaja jooksul. Hea usu põhimõttest lähtuvalt peab kohus kostja poolt hilinemisega esitatud vastuväiteid lubamatuks ning nendega asja lahendamisel ei arvesta.
23.Kostja ei tunnista ka arvel nr 128/11 kajastatud nõudeid (kogusummas 3468,24 eurot) 126,73 euro ulatuses. Muus osas on kostja tõenditest nähtuvalt arve tasunud (II kd, tl 251). Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta tellinud hagejalt arvel märgitud veoteenust (summas 40 eurot (käibemaksuta)). Samal arvel märgitud veo "28.06-01.07 TallinnKeila-Paldiski-Kapelskar" puhul puudus pooltel kokkulepe 0,850 euro suuruse kilomeetri hinna kohta. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks vaidlusaluse veoteenuse tellimine kostja poolt. Samuti ei ole hageja tõendanud hinnakokkulepet arvel märgitud veo "28.06-01.07 Tallinn-Keila-Paldiski-Kapelskar" puhul. Seetõttu tuleb jätta hageja käsitletav nõue rahuldamata. Kohus märgib, et on 23.10.2013 eelistungil selgitanud, et TsMS § 230 lg-st 1 lähtudes peab eeskätt hageja tõendama kostja poolt vaidlustatud lepingutingimusi, mh tasukokkulepete osas (I kd, tl 201).
24.Kohtu hinnangul on tõendamata (kostja poolt vaidlustatud) hageja väide, et poolte vahel oli parkimisteenuse suhe. Sisuliselt väidab hageja, et tal oli õigus nõuda üüri tema valduses olnud territooriumi parkimiskohtade kasutamise eest. VÕS §-s 271 sisalduva määratluse kohaselt kohustub üks isik (üürileandja) üürilepinguga andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohtu hinnangul ei ole esitatud ja kogutud tõendite põhjal tuvastatav kokkulepe, et hageja kohustus andma parkimiskohad haagiste parkimiseks kostja kasutusse ning et kostja kohustus maksma hagejale selle eest tasu. Asjaolust, et haagised, millega hageja kostjale veoteenuseid osutas, seisid aeg-ajalt hageja territooriumil, ei saa teha järeldusi hageja väidetud parkimisteenuse lepingulise suhte kohta. Hageja võimalikud rendisuhted aktsiaseltsiga XXX (I kd, tl 227) ei tekita iseenesest veel õigussuhteid hageja ja kostja vahel.
25.Eelmärgitut arvestades ei ole kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud arves nr 219/11 kajastatud nõue summas 60 eurot. Kohus lisab, et tuvastamist leidnud asjaoludel ei ole võimalik käsitletavat nõuet rahuldada ka muul õiguslikul alusel, sh alusetu rikastumise võlasuhtest lähtuvalt.
26.Kohtu arvates on hageja tõendina ületähtsustanud 27.01.2012 kostjale saadetud saldoteatist. Kohtu arvates ei saa seda dokumenti lugeda praegusel juhul deklaratiivseks või konstitutiivseks võlatunnistuseks. Muu hulgas on kohtu hinnangul õiguslikult asjakohatu hageja viide VÕS § 204 lg-le 2. Kohtu tuvastatu põhjal ei ole pooltel olnud kokkulepet, et mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve). Kõnealune saldoteatis on eeskätt raamatupidamislik dokument, mis võib siiski kaudselt tõendada poole väiteid ka tsiviilõiguslikus vaidluses.
11(19)
2-12-21120
27.Eeltoodust johtuvalt leiab kohus, et hagejal on arvete nr 218/11, 220/11 ning 230/11 põhjal kostja vastu sissenõutavaks muutnud nõudeid kogusummas 2482,64 eurot, s.o kostja poolt tunnustatud nõude summa, millele lisandub arvest nr 220/11 lähtuvalt 80 eurot (koos käibemaksuga 96 eurot) tasuna autojuhi nelja töötunni eest. II.
28.Kostja on esitanud vastuhagi, mis on suunatud 3421,20 euro, alternatiivselt 3696,82 euro, väljamõistmisele hagejalt ning selle summa osalisele tasaarvestamisele hageja põhinõudega 2386,65 eurot. Kostja palub kohustada hagejat tagastama 199 liitrit diislikütuse või alternatiivselt hüvitada kütuse maksumus 275,62 eurot rahas; tasuma võlgnevuse 300 eurot; ning hüvitama (õigusvastaselt) tekitatud kahju summas 3121,20 eurot. Kostja palub enda kasuks hagejalt välja mõista lõplik summa 1034,55 eurot, alternatiivselt 1310,17 eurot. Lisaks on kostja palunud mõista hagejalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 (teises lauses) sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS § 197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Selle sätte järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. Kohustuse võib aga VÕS § 84 lg 1 järgi üldjuhul alati täita ka enne täitmise tähtpäeva, st võlausaldaja võib sellest keelduda üksnes õigustatud huvi olemasolul. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded VÕS § 197 lg 2 esimese lause järgi kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
29.Kuivõrd vastuhagis esitatud kolm põhinõuet rajanevad erineval faktikogumil, peab kohus otstarbekaks käsitleda neid järgnevalt eraldiseisvalt.
30.Kohus leiab, et kostja poolt esitatud 199 liitri kütuse tagastamise nõue on tõendamist leidnud asjaoludest lähtuvalt õiguslikult põhjendatud. Kõnealune õigussuhe on poolte esitatu põhjal kvalifitseeritav laenusuhtena. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma laenulepinguga teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja on võtnud menetluse käigus (23.10.2013.a eelistungil) omaks asjaolu, et kostja poolt kirjeldatud kütuse ümberpumpamine (03.07.2011 Soomes Kemi autoparklas) toimus (I kd, tl 202). Hageja vastuväidete kohaselt on ta aga kütuse maksumuse juba tasaarvestanud oma nõuetega kostja vastu, täpsemalt on hageja vähendanud arve 220/11 summat. Kostja ei ole omakorda nõustunud hageja väidetega tasaarvestuse kohta.
31.Kohus märgib esmalt, et hageja primaarseks kohustuseks laenulepingu järgi oli sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga tagastamine, st 199 liitri diislikütuse tagastamine. Ka tunnistaja XXX ütluste kohaselt pidi hageja Eestis tagastama sama kütuse koguse (II kd, tl 40). VÕS § 197 lg-st 1 tulenevalt saab ühepoolselt tasaarvestada samaliigilisi kohustusi. Hageja väited kütuse tagastamise nõude rahalise tasaarvestamise kohta ei ole kohtu arvates ka tõendatud. Hageja on väitnud, et hagile on arve nr 220/11 lisatud korrigeeritud (vähendatud) kujul summas 1529,33 eurot. Algselt olevat arve olnud esitatud summas 1939,34 eurot. Korrigeerimine on toimunud väidetavalt muu hulgas vaidlusaluse kütusekulu katteks. Samas ei ole hageja kohtule 12(19)
2-12-21120 arvet nr 220/11 esialgsel (vähendamata) kujul tõendina esitanud. Hageja on esitanud üksnes kreeditarve koostamise kuupäevaga 31.12.2013 (I kd, tl 248). Kohus nõustub kostjaga, et nimetatud kreeditarve, vaadelduna koos eelnevalt esitatud arvega nr 220/11 summas 1529,33 eurot, ei ole koostatud vastavalt raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatule. RPS § 5 lg 3 kohaselt peetakse raamatupidamist tekkepõhiselt, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt RPS § 5 lg-le 2 tähendab tekkepõhine arvestus majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud. RPS § 6 lg 2 järgi on raamatupidamiskohustuslane kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine. Kohus ei ole eelmärgitut arvestades veendunud, et 31.12.2013 koostatud kreeditarve ka tegelikult dokumenteerib väidetavalt toimunud majandustehingut. Kreeditarve ei ole kohtu arvates koostatud ka mõistliku aja jooksul pärast võimaliku majandustehingu toimumist. See on koostatud rohkem kui kaks aastat pärast majandustehingu väidetavat toimumist, seejuures pärast vastuhagi esitamist ning menetlusse võtmist. Samuti ei nähtu kreeditarvel olev informatsioon kohtule esitatud (korrigeeritud) arves nr 220/11. Lisaks, nagu on märkinud ka kostja, pole hageja olnud vaidlusaluseid arveid puudutavate väidete esitamisel järjekindel. Nii väidab hageja 12.08.2012 esitatud hagiavalduses, et arve nr 220/11 on kostja poolt osaliselt (summas 417,22 eurot) tasutud (I kd, tl 23), 17.10.2012 vastuväidetes ja 27.05.2013 menetlusdokumendis väidab hageja, et arvet nr 220/11 korrigeeriti muu hulgas ka kostja kütusekulu katteks (I kd, tl 112 ja 152). 02.12.2013 menetlusdokumendis hageja väidab, et kostja on arve nr 220/11 osaliselt (summas 417,22 eurot) tasunud (I kd, tl 209-210), 08.01.2014 menetlusdokumendis aga jälle, et tasaarvestati (I kd, tl 242). Taoliste teineteist välistavate versioonide esitamine muudab hageja väited arve nr 220/11 korrigeerimise kohta kohtu jaoks väheveenvateks.
32.VÕS § 108 lg-st 2 tuleneb, et kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist, v.a juhul kui esinevad samas lõikes loetletud täitmisnõuet välistavad asjaolud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal jääb mõnevõrra ebaselgeks, millal pidi kostja hagejale saadud kütusekoguse tagastama. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse vastavalt VÕS § 82 lg-s 3 sätestatule täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lgst 7 kolmandast lausest tuleneb, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kohtu hinnangul oli vaidlusalune kütuse tagastamise kohustus vähemalt ülalkäsitletud arve nr 220/11 esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud.
33.Kuivõrd hageja ei ole vaidlusväliste asjaolude kohaselt 199 liitrit diislikütust senini kostjale tagastanud, rahuldab kohus kostja eelmärgitut arvestades ja VÕS § 108 lg-st 1 juhindudes kütuse tagastamise nõude. Kohus ei pea TsMS § 442 lg 8 viiendast lausest lähtudes vajalikuks käsitleda otsuses kostja alternatiivset nõuet kütuse maksumuse hüvitamiseks rahas.
13(19)
2-12-21120
34.Kostja nõue 300 euro suuruse võlgnevuse väljamõistmiseks on asja materjalide põhjal kohtu hinnangul samuti põhjendatud. Kohtu hinnangul on ka siin õiguslikus mõttes tegemist laenulepinguga (VÕS § 396 lg 1), mitte kütuse müügilepinguga, nagu on leidnud kostja. Kostja on kohtule esitanud maksekorraldused nr 4270 ja 4274, millistelt nähtub, et kostja on teinud vastavalt 06.07.2011 ja 08.07.2011 ülekanded kokku summas 300 eurot XXX arvelduskontole (I kd, tl 129 ja 130). XXX poolt kohtule antud ütluste kohaselt töötas ta ülekannete tegemise ajal kostja juures autojuhina ning ostis laekunud summa eest kütust kostja veokisse (II kd, tl 25-26). Kostja väiteid kinnitab kaudselt tõendite hulgas olev hageja arve nr 136/11, milles on järjest kirjendatud registreerimismärki XXX kandva autoga sooritatud reisid "01-06.07 Tallinn-Kohtla-J.Vuosaari-Sodankula-Vuosaari“ ja "06-09.07 Vuosaari-Tornio-Helsinki-TallinnOismae" (I kd, tl 172). Sellest järeldub, et veok ei tulnud tõenäoliselt reiside vahepeal Tallinnasse tankima. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et veokil olnuks võimalik tankimata läbida mõlemad reisid kogupikkusega 3915 kilomeetrit (2380 km +1535km).
35.Kuivõrd XXX oli vaidlustamata asjaolude kohaselt eelnimetatud rahaülekannete tegemise ajal hageja töötaja ning raha kanti üle hageja veokisse kütuse ostmiseks, võib kohtu hinnangul praegusel juhul TsÜS § 116 lg 2 alusel eeldada, et tehing on tehtud hageja nimel. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, millest võiks järeldada (nimetatud eeldusele) vastupidist. Kohus leiab, et saadud rahasumma tagastamise kohustus muutus laenu saamise asjaolusid arvestades VÕS § 82 lg-test 3 ja 7 lähtuvalt sissenõutavaks hiljemalt arve nr 136/11 esitamise ajaks 18.07.2011. Kohus lisab, et juhul kui kostja ei olnud raha ülekandmiseks kohustatud (nagu väidab hageja), saaks kostja XXX ütlustest nähtuvate asjaolude põhjal nõuda 300 euro tagastamist hagejalt ka alusetu rikastumise sätete alusel vastavalt VÕS § 1028 lg-lg 1 ja §-le 1029. Ütlustest järelduvalt on kostja raha autojuhile üle kandnud hageja juhatuse liikme soovil. Kohus nõustub kostjaga, et arvest nr 136/11 nähtuvalt ei olnud kilomeetri hind kokkulepitud väiksem (nagu väidab hageja). Vastupidi, arvel on veose "06-09.07 Vuosaari-Tornio-Helsinki-Tallinn-Oismae" kilomeetri hind arvestatud suurema eritariifi järgi 0,850 senti/kilomeeter. Seega ei ole veenev hageja väide, et kostja sai teenust kütuse arvelt soodsamalt. Hageja on väitnud, et autojuhil oli ka tööandja antud deebetkaart kütuse ostmiseks. Kohus märgib, et esiteks ei ole see hageja väide tõendatud. Teiseks ei ole teada ka see, kas väidetavalt kaardiga seotud kontol oli sellel ajahetkel piisavalt vabu vahendeid kütuse ostmiseks. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole poolte vahel käesoleval juhul kütuse müügilepingut sõlmitud, jätab kohus lahendis käsitlemata kostja esitatud väited müügilepingust taganemise kohta.
36.Kostja on esitanud ka nõude kahju hüvitamiseks summas 3121,20 eurot. Kostja väitel on hageja pidanud ajavahemikus 11.01.-14.06.2012 õigusliku aluseta kinni kostja seaduslikus valduses olnud haagist registreerimismärgiga XXX. Väidetavalt ei lubanud hageja haagist kuni 14.06.2012 enda territooriumilt Tallinnas aadressil XXX ära viia. Selle tagajärjel tekkis kostjal rendimaksete tasumise kohustuse näol kahju 3121,20 eurot (20,40 eurot*153 päeva, ajavahemik 11.01.2012 - 14.06.2012).
37.Kohtu hinnangul ei ole kostja kõnealune nõue tõendatud ning tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kohus märgib esmalt, et poolte esitatu põhjal ei saaks tegu olla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega VÕS 53. ptk sätete mõttes. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli poolte vahel pikaajaline õigussuhe veoteenuste osutamiseks. See on kindlasti vaadeldav kui lepinguline suhe. Veoteenust osutas hageja kostjale muu hulgas eelnimetatud haagisega (registreerimismärgiga nr XXX). VÕS § 14(19)
2-12-21120 1044 lg 2 esimesest lausest tulenevalt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist VÕS 53. peatükis sätestatud alusel üldjuhul nõuda, v.a seaduses sätestatud erandid. VÕS § 2 lg 2 järgi võib võlasuhte olemusest tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda. Seega võivad lepinguliste täitmiskohustuste kõrval eksisteerida kaitsekohustused, mh kohustus arvestada lepingu täitmise käigus teise poole õigustega, mitte kahjustada tema omandit jne. Selliste kohustuste rikkumine võib põhimõtteliselt anda õiguse kahju hüvitamise nõude esitamiseks VÕS § 115 alusel.
38.Tõenditest lähtuvalt ei ole hageja praegusel juhul kostja väidetud viisil oma kohustusi rikkunud. Registreerimismärki XXX kandva haagise kinnipidamine hageja poolt ei ole kohtu arvates tõendamist leidnud. Dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt on kostja esindaja haagise tagastamise sooviga e-kirja teel hageja poole pöördunud alles 07.06.2012 (I kd, tl 90). Vaidlustamata asjaolude kohaselt on haagis kostjale tagastatud 14.06.2012. Sellest järelduvalt on haagis hageja poolt tagastatud mõistliku aja (7 päeva) jooksul kostjalt vastavasisulise taotluse saamisest arvates. Kostja väitel on ta haagise tagasisaamiseks ka varem korduvalt hageja poole pöördunud. Hageja väidab vastupidi, et kostja ei viinud haagist hageja territooriumilt ära korduvatele nõudmistele vaatamata. Kohtu hinnangul tunnistaja XXX ütlused ei kinnita kostja väiteid vaidlusaluste asjaolude kohta. XXX ütluste kohaselt seises kõnealune haagis hageja kasutuses olnud territooriumil (XXX, Tallinn) pikka aega (II kd, tl 41). Selle asjaolu üle puudub pooltel tegelikult vaidlus. XXX ei osanud samas meenutada, millal soovis kostja haagist hageja territooriumilt ära võtta. Tunnistaja väitel võis see olla 2012. aasta augustis või septembris. See ei lange samas kokku kostja enda väidetega. XXX ütlused sisuliselt kinnitavad kostja väiteid haagise kinnipidamise kohta ajavahemikus 11.01.2012 14.06.2012 (II kd, tl 43-44). Samas ei ole XXX ütlused üksinda kohtu hinnangul vaidlusaluse asjaolu kohta piisavaks tõendiks. Tuleb arvestada, et tunnistaja näol on tegemist XXX OÜ tegevdirektoriga, kes võib seetõttu olla isiklikult huvitatud vaidluse lahendamisest kostja kasuks. Kohtu poolt samuti üle kuulatud tunnistaja XXX mäletamist mööda ei ole kostja haagise tagastamise sooviga hageja poole pöördunud (II kd, tl 42). Kohus lisab, et kostja väited registreerimismärki XXX kandva haagise enda huvides kasutamise kohta perioodil 11.01.2012 - 14.06.2012 ei oma kostja nõuete kontekstis kohtu arvates õiguslikku tähtsust. Hageja ei ole menetluses kategooriliselt väitnud, et ta teostas vaidlusaluse haagise suhtes pandiõigust. Hageja on küll arvanud, et tal oleks see õigus kostja tasumata arvete tõttu olnud. Teiste sõidukite ja haagiste paigutamine vaidlusaluse haagise ette ja kõrvale võis hageja poolt toimuda turvakaalutlustel. Samal põhjusel võisid haagise ported olla paigutatud teise furgoonveoautosse.
39.Kostja käsitletav nõue tuleb kohtu arvates jätta juba eelnimetatud põhjustel rahuldamata. Lisaks ei ole kohtu hinnangul tõendatud ka põhjuslik seos hagejale ette heidetud lepingurikkumise ning kostjal väidetavalt tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Nagu eelpool märgitud, peab kostja enda kahjuks haagise omanikule tasutud rendimakseid. Sisuliselt on tegu otsese varalise kahju hüvitamise nõudega (VÕS § 128 lg 3). Kostja on selle kinnituseks kohtule esitanud nii XXXOÜ poolt kostjale väljastatud arved kui maksekorraldused arvete tasumise kohta (I kd, tl 87, 88, 92-104, 134-137 ning 141 ja 142). Kostja väidab, et haagise tagastamise korral oleks ta saanud selle XXXOÜ-le tagastada ning ei oleks pidanud ajavahemiku 11.01.2012 - 14.06.2012 eest rendimakseid tasuma. Kohus leiab, et väidet haagiste tagastamise soovi kohta ei saa tõendatuks lugeda. Kõnealuste asjaolude kohta on ütlusi andnud kostja tegevdirektor XXX. Kohtu hinnangul ei ole üksnes XXX ütlused ka selle vaidlusaluse asjaolu kohta piisavaks tõendiks. Tunnistaja polnud oma ütlustes ka järjekindel. Esmalt 15(19)
2-12-21120 tunnistaja väitis, et haagist sooviti tagasi kuna (kostja) ettevõte arenes ning haagist oli kostjal endal võimalus kasutada teiste tellimuste täitmiseks (II kd, tl 43). Hiljem XXX täpsustas, et sellel momendil, kui kostja tahtis haagist ära võtta esimest korda, sooviti haagist rendileandjale tagastada. 2012. a suveks olevat aga olukord muutnud ning haagist oli võimalik kostjal endal töö jaoks kasutada (II kd, tl 44).
40.Eeltoodust lähtuvalt kuulub vastuhagi rahuldamisele osaliselt. Hagejalt tuleb kostja kasuks põhinõudena välja mõista täitmata rahaline kohustus summas 300 eurot ning kohustada hagejat tagastama kostjale 199 liitrit diislikütust. Kohus jätab rahuldamata kostja nõude kahju hüvitamiseks summas 3121,20 eurot. III.
41.Põhihagis ja vastuhagis esitatud nõuete lõplikuks lahendamiseks on vajalik hinnata veel ka kostja väidet, mille kohaselt tal on VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes alus keelduda kohustuste täitmisest hageja ees. VÕS § 110 lg 1 järgi võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on sama lõike kohaselt nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Vastavalt VÕS § 110 lg-le 3 lõpeb võlgniku õigus täitmisest keelduda, kui võlausaldaja täidab oma kohustuse või tagab kohustuse täitmise. VÕS § 110 lg-s 2 sätestatud juhtudel ei ole võlgnikul õigust kohustuse täitmisest keelduda. Kostja väitel on tuginenud praegusel juhul VÕS § 110 lg-le 1 seoses sellega, et tal on hageja vastu sissenõutavaks muutnud nõuded 199 liitrit diislikütuse tagastamiseks ning kahju hüvitamiseks summas 3121,20 eurot. Kohus on eelpool järeldanud, et kostjal tõepoolest on sissenõutavaks muutunud nõue 199 liitrit diislikütuse tagastamiseks. Väidetava kahju hüvitamise nõude olemasolu (summas 3121,20 €) ei ole kohus samas tuvastanud. Kuivõrd poolte vahel olid kuni 2012.a alguseni regulaarsed suhted veoteenuste osutamiseks, eksisteerib kohtu hinnangul (VÕS § 110 lg 1 mõttes) piisav seos arvetest nr 218/11, 220/11 ning 230/11 lähtuvate hageja nõuete ning hageja kohustuse vahel tagastada kostjale 199 liitrit kütust.
42.Kohus leiab samas, et kohustuste täitmisest keeldumine võib lisaks seaduses otse sätestatud juhtudele (VÕS § 110 lg 2) olla keelatud ka siis, kui sellele tuginemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega vastavalt VÕS §-le 6 ja TsÜS §-le 138. Kohtu taolist järeldust toetab muu hulga ka Riigikohtu poolt 25.11.2004 tsiviilasjas 3-2-1-134-04 tehtud otsuse punktis 22 esitatud seisukohad. Kohtu hinnangul ei ole õigustatud kostja poolt kogu võlgnetava 2482,64 euro tasumisest keeldumine, tuginedes üksnes 199 liitri diislikütuse tagastamata jätmisele hageja poolt. Muu hulgas selgub poolte väidetest, et hageja on teostanud kostja huvides veo, milleks 199 liitrit kütust hagejale üle anti (st täitnud omapoolse lepingulise kohustuse). Kohtu arvates püüab kostja vastuväidete esitamisega hoiduda oma kohustuste kohasest täitmisest hageja õiguste arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada. Kostja keeldumine 2482,64 euro tasumisest on praegusel juhul kohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu lubamatu. Poolte esitatust lähtuvalt on kohtu hinnangul õigustatud kostja keeldumine arve nr 218/11 ja/või arve nr 220/11 tasumisest VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes kokku 275 euro ulatuses. Nimetatud arvete tasumise tähtaeg saabus hagis nimetatud arvetest kõige 16(19)
2-12-21120 varem (14.12.2011). 275 eurot on summa, mida kostja ise peab 199 liitri diislikütuse maksumuseks. Kohtule teadaolevalt võib 199 liitri diislikütuse maksumus Eestis ka olla ligikaudu 275 eurot. Seega on kostja poolt VÕS § 110 lg 1 alusel esitatud vastuväide põhjendatud osaliselt. Kostjal on õigus keelduda 275 euro tasumisest.
43.Eelmärgitust lähtudes, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks põhinõuete katteks välja 2207,64 eurot (s.o 2482,64 € - 275 €) ning hagejalt kostja kasuks 300 eurot. Kooskõlas TsMS § 445 lg 1 teise lausega tasaarvestab kohus otsuse resolutsioonis hageja nõude 2207,64 eurot osaliselt kostja nõudega 300 eurot ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1907,64 eurot. Ülalkäsitletud VÕS § 110 lg-st 1 lähtuvad vastuväited on siiski ajutise iseloomuga ning 199 liitri diislikütuse tagastamata jätmine ei anna kostjale ka praegusel juhul õigust oma kohustuste täitmisest lõplikult keelduda. Seetõttu kohustab kohus VÕS § 110 lg-st 5 juhindudes kostjat tasuma hagejale ka 275 eurot tingimusel, et hageja tagastab kostjale 199 liitrit diislikütust või kostja on sattunud hageja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitusse.
44.Kohus lisab, et peab iseenesest asjakohasteks ka neid asja materjalide hulgas olevaid tõendeid, mida pole otsuses eespool eraldi käsitletud. Samas ei muuda need kohtu ülalesitatud järeldusi tuvastamist leidnud asjaolude kohta. IV.
45.Nii põhi- kui vastuhagis on esitatud ka viivisenõue ning taotletud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest määras. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt loeti viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
46.Seoses põhihagis esitatud viivisenõudega märgib kohus esmalt, et arves nr 219/11 märgitud rahalisi kohustusi ei ole kostjal tekkinud, samuti ei ole kostjal täitmata kohustusi arvest nr 128/11 lähtuvalt (siiski olid täitmata kohustused ajavahemikus 05.06.2013-31.12.2013). Samuti arvestab kohus sellega, et VÕS § 197 lg-st 2 tulenevalt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada (kui pooled ei lepi kokku teisiti). Käesoleva otsusega tasaarvestab kohus osaliselt arvest nr 218/11 lähtuva hageja nõude (700,76 €) 300 euro ulatuses, kui esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse (VÕS § 201 lg 1 p 1). Lisaks ei saa hageja nõude puhul arvestada viivist 275 euro suuruselt põhinõudelt, mille osas kostjal on seni alust VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes täitmisest keelduda. Seda saab arvestada küll TsMS §-le 367 kohaldamisel.
47.VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga poolt avaldatud teadete 17(19)
2-12-21120 (VÕS § 94 lg 2) kohaselt oli referentsintressimäär enne 1. juulit 2011 1,25% (aastas), enne 1. jaanuari 2012 ja enne 1. juulit 2012 on kõnealune referentsimäär olnud 1% (aastas), enne 1. jaanuari 2013 oli määr 0,75%, enne 1. juulit 2013 0,5%, enne 1. jaanuari 2014 0,25% ning enne 1. juulit 2014 0,15%. Ülaltoodust lähtudes tuleb VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks ajavahemikus 30.12.2011-31.12.2011 – 8,25% aastas; 01.01.201231.12.2012 – 8% aastas; 01.01.2013-14.04.2013 – 7,75% aastas, 15.04.201330.06.2013 – 8,75% aastas, 01.07.2013-31.12.2013 – 8,5% aastas, 01.01.2014 – 30.06.2014 8,25% aastas ning alates 01.07.2014 8,15% aastas. Hageja põhinõude suuruseks, millelt saab viivist arvestada, oli ajavahemikus 30.12.2011-04.06.2013 ülalmärgitud 1907,64 eurot. Ajavahemikus 05.06.2013-31.12.2013 oli nõude suuruseks 5249,16 eurot (s.o 1907,64 €, millele lisandub arve nr 128/11 alusel tasumata 3341,52 €). Alates 01.01.2014 on hageja põhinõude suuruseks olnud taas 1907,64 eurot. Kohus märgib, et hageja väidetest lähtuvalt esitas ta arve nr 128/11 kostjale tasumiseks alles 21.05.2013 (I kd, tl 210). Lähtudes pooltevahelises praktikas tõenäoliselt välja kujunenud üldisest arvete tasumiseks antud tähtajast 14 päeva, kuulus arve kostja poolt tasumisele hiljemalt 04.06.2013. Kostja on sellest arvest 3341,52 eurot tasunud 31.12.2013.
48.Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva, oleks hagejal kohtu arvestuste kohaselt õigus nõuda ajavahemiku eest alates 30.12.2011 kuni käesoleva otsuse tegemiseni viivist järgmiselt: - 30.12.2011-31.12.2011 (2 p) eest 0,86 eurot; - 01.01.2012-31.12.2012 (1 aasta) eest 151,62 eurot; - 01.01.2013-14.04.2013 (103 p) eest 41,72 eurot; - 15.04.2013-04.06.2013 (51 p) eest 23,32 eurot; - 05.06.2013-30.06.2013 (26 p) eest 32,72 eurot; - 01.07.2013-31.12.2013 (183 p) eest 223,70 eurot; - 01.01.2014-30.06.2014 (181 p) eest 78,04 eurot; - 01.07.2014-02.07.2014 (2 p) eest 0,85 eurot. Kokku on käesoleva otsuse tegemise hetkeks (02.07.2014) hageja sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks seega 553,83 eurot. Nimetatud summa kuulub kostjalt väljamõistmisele. Võttes aluseks TsMS § 367, mõistab kohus vastavalt hageja nõudele välja ka viivise protsendina põhinõude (1907,64 €) tasumata osalt alates 03.07.2014 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 esimeses lõikes sätestatud määras ning protsendina põhinõude (275 €) tasumata osalt alates kütuse tagastamise kohustuste täitmisest hageja poolt kuni põhinõude täitmiseni samas määras. Lähtudes hageja nõudest kokku siiski mitte rohkem kui eelnimetatud põhinõuete summa 2182,64 euro ulatuses.
49.Kuivõrd hagejal ei ole pärast käesoleva otsuse resolutsiooniga teostatavat tasaarvestust kostja suhtes täimata rahalisi kohustusi, jätab kohus vastuhagis esitatud viivisenõude rahuldamata. V.
50.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. 18(19)
2-12-21120 Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kostja on vastuhagis esitanud rahaliselt hinnatavaid nõudeid kogusummas 3696,82 eurot, millised kohus rahuldab otsusega sisuliselt 575 euro, s.o ligikaudu 16 %, ulatuses. Seetõttu peab kohus põhjendatuks jätta vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu menetluskuluna 16% ulatuses hageja kanda ning 84% ulatuses kostja kanda. Kuivõrd vastuhagi oli suunatud eeskätt põhihahgi tasaarvestamisele, jaotab kohus muud menetluskulud võrdeliselt põhihagi rahuldamise ulatusele. Võttes aluseks 08.01.2014 menetlusdokumendi, on hageja esitanud kostja vastu nõudeid rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kogusummas 3351,12 eurot. Tingimusteta rahuldab kohus need nõuded otsusega ligikaudu 70% ulatuses. Seega jätab kohus kõnealused menetluskulud 30% ulatuses hageja kanda ja 70% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.