Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
AS Nordea Finance Estonia hagi Osaühingu BetRec, AK ja AS vastu 6246,76 euro ja viivise solidaarseks väljamõistmiseks
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.04.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.08.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu BetRec ja AK apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind maakohtus ja apellatsioonimenetluses
7 222.32 eurot
Asja arutamine
16.03.2015 kohtuistungil
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140), esindaja Reelika Tagaväli Kostja I Osaühing BetRec (registrikood 11047401) Kostja II AK (isikukood XXXXXXXXXXXX) Kostjate esindaja Mihhail Tuštšenko
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.08.2014 otsus osas, millega kohus rahuldas hagi AK suhtes ja jätta nimetatud osas hagi rahuldamata. Muuta menetluskulude jaotust. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.AK apellatsioonkaebus rahuldada, OÜ BetRec apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.1.Rahuldada hagi kostja Osaühing BetRec suhtes osaliselt, kostjate AK ja AS suhtes jätta hagi rahuldamata.
3.2.Mõista kostjalt Osaühing BetRec hageja AS Nordea Finance Estonia kasuks välja põhivõlg 5076,02 eurot (viis tuhat seitsekümmend kuus eurot ja 2 senti), tasumata intress summas 467,71 eurot (nelisada kuuskümmend seitse eurot ja 71 senti), liisingueseme müügiga seotud kulud 319,56 eurot (kolmsada üheksateist eurot ja 56 senti) ning põhivõla summalt arvestatud viivis 975,56 eurot (üheksasada seitsekümmend viis eurot ja 56 senti) ajavahemiku 24.11.2009-19.07.2012 eest.
3.3.Jätta kostjate AK ja AS maakohtu menetluskulud hageja AS Nordea Finance Estonia kanda, muud menetluskulud (sh hageja menetluskulud) jätta 5% ulatuses hageja kanda ning 95% ulatuses kostja Osaühing BetRec kanda.
4.Jätta AK menetluskulud ringkonnakohtus AS Nordea Finance Estonia kanda. AS Nordea Finance Estonia menetluskulud ringkonnakohtus jätta täies ulatuses Osaühing BetRec kanda. Edasikaebe kord ja selgitused Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja I (edaspidi ka osaühing) ning müüja sõlmisid 20.03.2008 kapitalirendilepingu. Lepingu alusel omandas hageja kostja I huvides sadulauto ja andis sõiduki osaühingu kasutusse. Samal ajal sõlmis hageja käenduslepingud kostjatega II ja III. Osaühing ei täitnud lepingut kohaselt ja hageja ütles 22.07.2009 lepingu üles. Lepingu ülesütlemise järgselt oli osaühingu lepingumaksete võlgnevus 8 579 eurot. Liisingulepingu ese tagastati hagejale 30.07.2009. Vara müüs hageja koostööpartner Keil M.A. OÜ 16.11.2009 hinnaga 44 626.31 eurot, käiebmaksuga 53 551.57 eurot. Vara võõrandamisest saadu kattis vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutused ja hageja sai kasu 1 874.12 eurot. Hageja tasaarvestas selle lepingu ülesütlemise tasuga 383.47 eurot, Intrum Justitia teenustasuga 73.03.eurot, viivisega 339.57 eurot, intressiga 252.22 eurot ja vähendas põhimaksete summat 825.83 euro võrra. Müügiprotsessist tekkis hagejale täiendav müügikulu 319.56 eurot. Hageja taotles kostjatelt solidaarselt põhimaksete võlgnevuse ja müügikulu 7 024.44 euro väljamõistmist. Liisingulepingust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivis 0,25 % päevas. Hageja taotles viivise väljamõistmist kostjatelt I ja II alates nõudekirjas toodud tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, so 24.11.2009 põhivõlgnevuselt 6 704.88 eurot ja kostjalt III alates hagi esitamisest. Hageja viivise arvestuse kohaselt oli viivis 19.07.2009 hagi esitamise seisuga 16 225.81. Hageja vähendas viivist ja taotles 975.56 euro väljamõistmist kostjatelt. Kostja vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad II ja III ei ole sõlminud hagejaga käenduslepinguid, kostja II ei ole allkirjastanud liisingulepingut. Dokumente pole kostjad enne hagimaterjalide saamist näinud.
Kostjatele on teadmata pärast liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäänud summa, millest on maha arvestatud lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (VÕS § 367 lg 2). Hageja ei ole kindlaks määranud liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tõendamata on, et hageja võõrandas sõiduki 16. novembril 2009 hinnaga 44 626.31 eurot. Kostjad nõustuvad kahe hagiavalduses märgitud summaga – 73,03 eurot ja 319,56 eurot. Pärast liisingulepingu ülesütlemist ei saa hageja nõuda viivist liisingulepingust tulenevas määras 0,25% tasumata summalt päevas. Põhjendamatu on hageja tasunõuded lepingu ülesütlemise eest 383,47 eurot ja inkassoteenuste eest. Kostja III vastuväidete kohaselt ei ole ta saanud nõuet põhivõlgniku kohustuste täitmiseks. Samuti ei ole enne kohtumenetlust temani jõudnud ühtegi hoiatuskirja, teatist vms. Kostja ei pea seetõttu vastutama võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi kostjate I ja II suhtes osaliselt ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 5 076.02 eurot, liisitud sõiduki müügiga seotud kulud summas 319.56 eurot, tasumata intressi summas 467.71 eurot ning põhivõla summalt arvestatud viivise 975.56 eurot ajavahemiku 24.11.2009-19.07.2012 eest. Kostja III suhtes jättis kohus hagi rahuldamata. Kostja III menetluskulud jäid hageja kanda, muud menetluskulud (sh hageja menetluskulud) jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel 5% ulatuses hageja kanda ning 95% ulatuses kostjate I ja II kanda solidaarselt ( TsMS § 165 lg 3 ). Kohus tuvastas, et liisinguleping hageja ja kostja I vahel on kehtivalt sõlmitud. Ekspertarvamuse (I kd, tl 234-240) kohaselt ei ole võimalik määrata, kas kostja I esindaja allkirjad liisingulepingul on kirjutatud kostja II poolt. Ekspertiisiakti lisaks oleva "Arvamuste skaala" (kehtiv alates 02.08.2011) järgi võivad vaidlusalused allkirjad järelikult olla kirjutatud ka mõne muu isiku poolt. Juhtumi asjaolusid arvestades on siiski eluliselt väheusutav, et kostja I pole vaidlusalust lepingut sõlminud. Poolte väidetest järelduvalt on nii hageja kui kostja I liisingulepingust tulenevaid kohustusi täitnud – hageja on andnud sõiduki kostja I valdusesse ja kasutusse ning kostja I on tasunud hagejale liisingumakseid. 15. aprilli 2013 eelistungil selgitas kostjate I ja II esindaja, et mingi ajani liisinglepingu tingimusi täideti ning sõiduk tagastati liisinguandjale. Sel põhjusel kostja I ei vaidle vastu liisinglepingu sõlmimise osas. Sellisest liisingulepingu sõlmimisest sai kostja siiski teada alles hagimaterjalide saamisel ning kostja II ei ole liisingulepingut (kostja I nimel) allkirjastanud. Kostja II ei teadvat, kes on liisingulepingu allkirjastanud. Hagile lisatud kostja I äriregistri registrikaardi väljatrükist ilmnevalt on kostja II olnud alates 16. juunist 2004 äriühingu ainus juhatuse liige. See seab kahtluse alla väite, et kostja II liisinglepingust midagi ei teadnud. Isegi kui liisingulepingu ülesütlemisel tagastas sõiduki kolmas isik (väidetavalt JB), tegi ta seda ilmselt kostja II teadmisel või korraldusel. Nimetatust saab järeldada, et kostja II kostja I seadusjärgse esindajana on liisingulepingu liisinguvõtja nimel kehtivalt sõlminud (TsÜS § 115 lg 1). Isegi kui liisingulepingu sõlmis kostja I nimel esindusõiguseta (kolmas) isik, on kostja I sellise tehingu lepingut täitma asudes hiljem heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1). Käenduslepingu algdokumendil (I kd, tl 126-127) olevate AK allkirjade osas on ekspert sama järelduse teinud - ei ole võimalik määrata, kas need allkirjad on kirjutatud kostja II poolt. Samal lepingudokumendil oleva AS nimel käendajana antud allkirjade osas on ekspert järeldanud, et need allkirjad tõenäoliselt ei ole kirjutatud kostja III poolt. Ekspertiisiakti lisaks oleva "Arvamuste skaala" põhjal eksisteerib järelikult suur tõenäosus, et kirjutajaks on mõni teine isik.
Kuivõrd liisinguleping ja käendusleping on eelduslikult sõlmitud samal päeval (20.03.2008) ning kostja II allkirjad lepingutel on visuaalselt sarnased, on väheusutavad kostja II väited ka käenduslepingu mittesõlmimise kohta. Lisaks on liisingulepingu esilehel punktis 5 viide kostjatega II ja III sõlmitavale käenduslepingule kui tagatisele (I kd, tl 7). Kohtu hinnangul võimaldab eelmärgitu kogumis järeldada, et kostja II on sõlminud hagis nimetatud käenduslepingu kostja I liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Käenduslepingu sõlmimine kostja III poolt tõendamist ei leidnud ja nõue jäi seetõttu rahuldamata. Kohus tuvastas liisingumaksete võlgnevuse hagis toodud ulatuses. Hagiavalduses toodud liisitud sõiduki müügiga seotud kulusid 319,56 eurot (käibemaksuta) pidas kohus seadusest ja kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtadest tulenevalt mõistlikult põhjendatuteks (VÕS § 367 lg 4). Nõuete tasaarvestamisel võttis kohus aluseks liisingueseme väärtuse (TsÜS § 65 mõttes) selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus tuvastas, et sõiduki müügihind oli 44 626.31 eurot. Hageja esitatud 6. novembri 2009 hindamisaktis on sõiduki väärtuseks märgitud 47 933.74 eurot, seega oli hindamisakti järgne turuhind 3 307.43 euro võrra müügihinnast kõrgem. Samas ei ole hindamisaktist nähtuvalt väärtuse leidmisel arvestatud "tehnilisi puudusi agregaatide töös ning auto tehnoseisundis". Müügihind erineb hindamisaktis märgitud turuhinnast üksnes 6,9 % võrra. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kohus hindas liisingulepingu üldtingimuste p 6.7 kui tüüptingimuse kehtivust ja leidis, et see kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult. Tühise tingimuse asemel kohaldas kohus seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut, s.o VÕS § 367 lg-t 3. Lepingu ülesütlemise tasu nõude 383,47 euro käsitlemisel hindas kohus hageja hinnakirja ja üldtingimuste punkti 4.4. Asjaoludest ja tõenditest ei olnud võimalik järeldada, kas hageja lepingu sõlmimise ajal hinnakirjale selgelt viitas ning et kostjal oli võimalus hinnakirja sisust teada saada. Isegi kui see nii oli, on hinnakiri koosmõjus liisingulepingu üldtingimuste punktiga 4.4 tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine osas, mis võimaldab nõuda liisinguvõtjalt 319,56 euro (koos käibemaksuga 383,47 €) suurust tasu sõltumata sellest, millised on liisinguandaja tegelikud kulud seoses liisingulepingu rikkumise ning liisingueseme valduse tagasi saamisega (arvestades VÕS § 42 lg 3 p-s 5 ja §-s 44 sätestatut). Ülesütlemise tasu näol on tegemist leppetrahvi või kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitisega. Selle suurus (319,56 eurot) on liisingulepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi ja lepingupoolte huvisid arvestades ebamõistlik. Seejuures ei ole liisinguvõtjal lepingu järgi võimalust tõendada tegeliku kahju suurust. Vastupidi, hinnakirjas märgitu kohaselt lisanduvad tasule veel tegelikud kulud. Viimatinimetatu on vastuolus ka VÕS § 161 lg-s 2 sisalduva dispositiivse normiga, mille kohaselt saab kahjustatud lepingupool nõuda kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei katnud. Sõiduki tagastamiskulud on vaadeldavad ülesütlemisest tingitud lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes ning ei ole oluline, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Samas ei ole hageja tõendanud, et hagejal või tema esindajal (Credit Expert OÜ) seoses sõiduki tagastamisega mingid täiendavad kulud tekkisid ning milline oli võimalike kulude suurus. Asjaoludest nähtuvalt tagastas liisinguvõtja liisingueseme pärast ülesütlemist ise. Muud hageja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõuded, s.o AS-i INTRUM JUSTITIA teenustasu, viivis ning intress, luges kohus sissenõutavaks muutunuks. Kulu inkassoteenusele kuulub väljamõistmisele VÕS § 115 lg 1 ning § 128 lg 3 alusel. Kulude suurus on asjaolusid arvestades mõistlik. Intressi- ja viivisearvestus on põhjendatud. Kostjad pole intressi- ja viivisearvestusele ka iseseisvaid vastuväiteid
esitanud. Kokkuvõtvalt järeldas kohus, et liisinguvõtja intressinõue on seni täitmata 467,71 euro ulatuses, mitte 851,18 euro ulatuses. Hageja viivisenõude perioodi 24.11.2009-19.07.2012 eest 975,56 euro osas tuvastas kohus, et hageja 19. juuli 2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses ja liisingulepingus sätestatuga. VÕS § 195 lg 2 esimesest lausest lähtuvalt vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega lõppeb lepingu ülesütlemise korral poole õigus nõuda lepingu täitmist, kuid muud kokkulepped jäävad eelduslikult kehtima. Seaduse analoogia põhjal kohaldub ülesütlemisele järgnevale lepingupoolte õigussuhtele ka VÕS § 188 lg-s 3 sätestatu. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kostjate vastu VÕS § 367 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kulutuste hüvitamise nõuet (kuna liisingueseme jääkväärtus kattis seda nõuet). Vastavas osas on kostjate vastuväited seetõttu õiguslikult asjakohatud. Apellatsioonkaebus
4.Kostjad I ja II paluvad oma apellatsioonkaebustes otsuse täies ulatuses tühistada ja ringkonnakohtu istungil täpsustatu kohaselt teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus on ekspertiisist teinud ebaõige järelduse, et kostja II allkirjastas liisingu- ja käenduslepingu. Ekspertarvamus tõendab vastupidist. Kostja II põhistas menetluses oma sellekohaseid väiteid, samuti kinnitas väiteid ekspertarvamus. Kohus pole andnud hinnangut apellantide väitele, et hageja ei pidanud nendega kirjavahetust, ei võtnud nendega ühendust liisingulepingu täitmise käigus või seoses lepingu ülesütlemisega. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, jättes kohaldamata VÕS § 367 lg-s 3 sätestatu. Kohus ei tuvastanud liisingueseme väärtust liisinguvõtjalt liisinguandjale tagastamise hetkel, väärtust ei fikseeritud vara üleandmise aktis. Ebaõige on kohtu järeldus, et müügihind vastas turuhinnale. Kohus jättis arvestamata, et liisinguvõtjat ja käendajaid ei kaasatud müügiprotsessi. Müügi- ja turuhinna vahe 6,9 % tõendab, et müügihind oli oluliselt madalam turuhinnast. Arvestades hageja lõpliku nõude suurust 6 246.76 eurot, moodustab see peaaegu poole hageja nõudest. Vastus apellatsioonkaebustele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt hagi kostja II vastu. Muuta tuleb menetluskulude jaotust kostja II osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). I
7.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes, kas kostja II on sõlminud hagejaga liisingu- ja käenduslepingu. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja II sõlmis liisingulepingu kostja I seadusliku esindajana. Käenduslepingu algdokumendil (I kd, tl 126-127) olevate AK nimel käendajana antud allkirjade osas (nagu ka liisingulepingul olnud allkirjade osas) on ekspert leidnud, et nende põhjal ei ole võimalik määrata, kas allkirjad on kirjutatud kostja II poolt. Nõustuda ei saa seetõttu maakohtu järeldusega, et kuivõrd liisinguleping ja käendusleping on sõlmitud samal päeval (20.03.2008), kostja II allkirjad lepingutel on visuaalselt sarnased, liisingulepingus viidatakse käenduslepingule kui tagatisele, on juba seetõttu väheusutavad kostja II väited ka käenduslepingu mittesõlmimise kohta. Eelnevalt oli maakohus põhjendatult möönnud, et liisingulepingu sõlmimise
asjaolud võimaldasid järeldada, et liisingulepingu võis kostja I nimel sõlmida esindusõiguseta (kolmas) isik, kuid kostja I on tehingu lepingut täitma asudes hiljem heaks kiitnud.
8.Maakohus järeldas kostja II poolt käenduslepingu sõlmimist asjaolust, et kostja II oli alates 16.06.20114 äriühingu ainus juhatuse liige (I kd, tl 41), mis seab kahtluse alla, et kostja II liisingulepingust midagi ei teadnud. Kohus järeldas, et isegi kui sõiduki tagastas liisingulepingu ülesütlemisel kolmas isik (väidetavalt JB) (I kd, tl 113), tegi ta seda ilmselt kostja II teadmisel või korraldusel. Millised asjaolud viimasele viitasid, ei ole maakohus täpsustanud. Kohus ei ole oma järeldusi arusaadavalt selgitanud ega vastanud kostja II väitele, et ta nägi liisingu- ja käenduslepingut alles hagimaterjalide kättesaamisel. Käenduslepingu sõlmimisele ei viita muud peale liisingulepingu täitmise ja asjaolu, et kostja II oli kostja I seaduslik esindaja. Kuigi liisinguleping ja käendusleping sõlmiti samal päeval ja allkirjad olid maakohtu hinnangul sarnased, ei võimalda see teha järeldust, et liisingu- ja käenduslepingu allkirjastas kostja II.
9.Asjaolu, et pooled sõlmisid liisingu- ja käenduslepingu ja kostja II lepingud allkirjastas või sellest teadlik oli, pidi tõendama hageja. Hageja viitab õigesti Riigikohtu lahendile 3-2-1-137-07, mille kohaselt ei saa ainult eksperdiarvamusega tõendada pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist, st tegemist on ühe tõendiga teiste hulgas. Tõendeid peab kohus hindama nende kogumis. Hagejal oli võimalus tuua välja erinevaid asjaolusid lepingueelsete läbirääkimiste pidamisest, pakkumuse ja nõustumuse tegijatest lepingu sõlmimise ettevalmistamisel, lepingu täitmisega seonduvast, mis viidanuksid kostja II teadmisele liisingu- ja käenduslepingu sõlmimisest. Selliseid asjaolusid hageja esile ei toonud ega tõendanud, mistõttu pole võimalik järeldada, et kostja II liisingu- ja käenduslepingud allkirjastas või nende olemasolust teadlik oli.
10.Põhjendatud ei ole hageja 03.03.2014 menetlusdokumendis (II kd, tl 2-3) esitatud seisukoht, et kuna ekspertarvamuse andmine kostja II allkirja kohta ei ole võimalik, tuleb lähtuda lepingutest kui dokumentaalsetest tõenditest. Kuna asjas ei ole tõendeid selle kohta, et kostja II pidi teadma liisinguja käenduslepingust enne hagimaterjalide kättesaamist, ei ole sellist järeldust lepingutest võimalik teha. Millised on muud hageja väiteid kinnitavad dokumentaalsed tõendid, seda hageja täpsustanud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul selliseid dokumentaalseid tõendeid asja materjalides ei ole.
11.Liisingulepingul (I kd, tl 7) on kontaktina märgitud e-posti aadressiks XXX@XXX. Vara vastuvõtu aktilt (I kd, tl 31-32) nähtub, et selle on tagastanud JB ja temaga on liisinguandja esindaja pidanud eelnevalt läbirääkimisi e-posti teel võlgnevuse tasumise ja hiljem vara tagastamise osas (I kd, tl 233/19-233/26). JB on e-kirjadele alla kirjutanud kui „transport manager“. Ta on selgitanud arvete tasumata jätmise põhjusi ja andnud hagejale lootust võlgnevuse tasumiseks. Panga nimel läbirääkimiste pidaja viitab asjaolule, et lepingus märgitud telefoninumbril äriühinguga kontakti saada ei õnnestu, mistõttu jätkatakse suhtlust e-posti vahendusel. Ühestki asjas esitatud tõendist ei tulene kostja II teadmine lepingutest. II
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt võis liisingulepingu sõlmida kostja I nimel esindusõiguseta kolmas isik, kuid kostja I kiitis lepingu täitmisele asumisega lepingu hiljem heaks (TsÜS § 129 lg 1). Kohtule ei ole teada, kuidas oli äriühingus korraldatud raamatupidamine ja tegelik juhtimine. Seetõttu ei ole võimalik väita, et äriühingu juhatuse liikmena pidi kostja II aru saama liisingulepingu sõlmimisest, kuna lepingu alusel tasuti liisingumakseid ja lepinguobjekti kasutati kostja I majandustegevuses. Liisingulepingu eseme kasutamist kostja I majandustegevuses kinnitas kostjate I ja II esindaja ka ringkonnakohtu istungil.
13.Õige on maakohtu seisukoht, et kostja I on lepingu täitmisega hagejaga sõlmitud liisingulepingu hiljem heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1). Kostjate I ja II vastuväited piirduvad sellega, et liisingulepingule ei kirjutanud alla kostja II. Kostjal I tulnuks põhistada, kuidas oli võimalik tema majandustegevuses olukorra tekkimine, kus äriühingu huvides kasutati transporditeenuse osutamiseks sõidukit, mis kostjale I ei kuulunud, mille eest kostja I liisingumakseid tasus, kuid vastavat lepingut sõlminud ei olnud. Kostjad ei ole selgitanud, kuidas tegelikult ja kelle poolt äriühingu juhtimine toimus ja kuidas sai võimalikuks, et äriühingu seaduslik esindaja ei teadnud sõlmitud lepingutest. Ringkonnakohtu istungil ei osanud kostjate I ja II esindaja sellekohastele kohtu küsimustele vastata. Kostja I ei ole väitnud, et liisingumakseid tasus kolmas isik. Seega ei ole kostjad I oma vastuväiteid liisingulepingu sõlmimise hilisema heakskiitmise osas põhistanud ja vastavasisulised apellatsioonkaebuse etteheited maakohtu otsusele ei ole põhjendatud. III
14.Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust liisingulepingust tuleneva võlgnevuse suuruse määramisel. Maakohus tuvastas õigesti liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel ja kohaldas õigesti VÕS § 367 lg-s 3 sätestatut. Kostja I väide, et teda jäeti müügiprotsessi kaasamata, on iseenesest põhjendatud. Samas ei oma see vaidluse lahendamisel tähendust, kuna kostja I ei ole esile toonud ega tõendanud, millise hinnaga oleks ta saanud liisingueseme võõrandada sellesse protsessi kaasatuna, et kostjal oli parema hinnaga ostjaid või kuidas oleks saanud kostjate protsessi kaasamine sõiduki turuhinda muul moel mõjutada. Kostjate vastuväited on liiga üldsõnalised ja ei võimalda ringkonnakohtul nendega arvestada.
15.Kostja I ei tõendanud, et liisingueseme müügihind oli selle hagejale tagastamise hetkel kõrgem kohtu poolt tuvastatust. Maakohus tugines õigesti kohtupraktikas väljendatud seisukohale, kui leidis, et müügi- ja turuhinna vahe 6,9 % jääb kohtupraktikaga määratletud turuhinna piiridesse. Asjaolu, et müügihinna ja turuhinna vahe 3 307.43 eurot moodustab peaaegu pool hageja nõudest, ei anna alust jätta hagi seetõttu rahuldamata. Menetluskulude jaotus maakohtus jääb muutmata kostja I ja hageja vahelises suhtes. Kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 ja §171 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus jäävad 100 % ulatuses kostja I kanda. Kogu asja menetluskulud määrab maakohus määrusega kindlaks pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt /
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt /
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt /
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.