Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Krista Kirspuu ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.04.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-48592
Tsiviilasi
Vana-Viru VV OÜ hagi AS-i EVR Cargo vastu veotasu ülemakse tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.06.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vana-Viru VV OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
165 768.22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja Vana-Viru VV OÜ (registrikood 10406536, asukoht Tammsaare tee 47, 11316 Tallinn), esindaja v/adv Rauno Ligi Vastustaja/kostja AS EVR Cargo (registrikood 11575850, asukoht Toompuiestee 35, 15073 Tallinn), esindaja v/adv Marko Tiiman
Kohtuistungi toimumise aeg
18.03.2015
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19.06.2014 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude põhivõla osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi selles osas rahuldada. Viivisnõude rahuldamata jätmise osas maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alus puudub, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista AS-lt EVR Cargo välja Vana-Viru VV OÜ kasuks enammakstud 145 426.09 eurot; 3) Vana-Viru VV OÜ viivisenõue jätta rahuldamata; 4) Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jäävad 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda.
3.Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.16.10.2013 esitas Vana-Viru VV OÜ (hageja) AS-i EVR Cargo (kostja) vastu alusetult saadud 145 426.09 euro koos viivisega väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 27.12.2006 AS Eesti Raudtee ja hageja lepingu nr 4V/262/07 kaubavedudealase koostöö kohta AS-i Eesti Raudtee teedel (edaspidi leping nr 4V/262/07). Selle eesmärgiks oli kehtestada AS-i Eesti Raudtee ja hageja vahel majandussidemed kaubavedude korraldamisel AS-i Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuril, saavutada hageja ettevõtte, samuti raudteeveeremi ja AS-i Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri võimalikult ratsionaalsem kasutamine (t kd lk 11-17). AS-i Eesti Raudtee jagunemise käigus (t I kd lk 18) läksid lepingust nr 4V/262/07 tulenevad kohustused üle kostjale.
3.Ajavahemikul 2012 detsember kuni 2013 jaanuar vedas kostja 29 saatekirja (edaspidi saatekirjad) alusel kaupa AS-ile Alexela Sillamäe. Kauba saatja oli Venemaa äriühing OAO Lukoil, kauba saaja oli Eesti äriühing AS Alexela Sillamäe, kauba sihtjaamaks Vaivara. Saatekirjade lahtris nr 7 oli märgitud Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi piiriületuspunktiks „Narva-Ivangorod“ (t I kd lk 19, 69-74). Tegelikkuses toimus piiriületus kauba ümbersuunamise tõttu „Koidula – Petšorõ-Pskovskije“ piiripunktis.
4.Kostja esitas hagejale vastavalt lepingule ja saatekirjadele arved ajavahemikul 08.01.2013–31.01.2013 summas 190 023.38 eurot piiriületuspunkti „Koidula-PetšorõPskovskije“ tariifide järgi, hageja on vastavad arved tasunud.
5.Hageja palub kostjalt välja mõista enammakstud summa 145 426.09 eurot, viivise 8091.71 eurot ja viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Hageja tugines Rahvusvahelise raudteekaubaveo kokkuleppe (SMGS) art 15 §-le 5 ning VÕS §-le 100 ja § 108 lõikele 1. 30.11.2013 täpsustas hageja viivisenõuet, märkides, et lähtuda tuleb SMGS art 28 § 3 regulatsioonist, mille järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 4% aastas.
6.Hageja väidete kohaselt:
ei ole kostja tõendanud veotakistuse olemasolu; piiriületusjärjekord ei ole veotakistuseks SMGS art 21 § 1 mõistes, selleks oleks saanud olla vääramatu jõud; hagejat ei teavitatud veotakistusest ega ümbersuunamisest; kostjal oli kohustus küsida hagejalt juhiseid; lepingu ja SMGS art 13 § 2 kohaselt pidi kostja esitama arved veotasu saamiseks tariifi järgi piiriületuspunktiga „Narva-Ivangorod“; kauba vedamine kallima tariifiga marsruuti mööda ei ole otstarbekohasem; hagejal on õigus nõuda ülemakse tagastamist; hagejal on õigus nõuda viivist. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: oli veotakistuseks piiriületuspunktis „Narva-Ivangorod“ tekkinud piiriületusjärjekord ning raudteel on kohustus tagada raudtee läbilaskevõime säilimine; veotakistus ei tähenda vääramatut jõudu; raudteel ei olnud kohustust küsida juhiseid ümbersuunamise osas kauba saajalt; raudteel ei olnud kohustust küsida saatjalt juhiseid, kui kaup oli võimalik viia sihtjaama teist liiklusteed pidi; juhiseid oleks vaja küsida siis, kui oleks puudunud teise liiklustee kasutamise võimalus; saatja vagunite arv oli 29, mistõttu ei oleks olnud põhjendatud küsida juhiseid ühelt saatjalt ja kogu rong seisma jätta; kostja ei olnud veotakistuse tekkimise ajal kaupa veoks üle võtnud; kauba saajal ei ole enne kauba sisenemist sihtriiki õigust muuta veolepingut ega anda juhiseid; sisenemisjaama muutmine toimus Venemaa territooriumil; viivisenõue on põhjendamatu. Esimese astme kohtu otsus
8.19.06.2014 otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kohus tuvastas ning puudub vaidlus, et 27.12.2006 sõlmisid AS Eesti Raudtee ja hageja lepingu nr 4V/262/07 kaubavedudealase koostöö kohta AS-i Eesti Raudtee teedel, mille eesmärgiks oli kehtestada AS-i Eesti Raudtee ja hageja vahel majandussidemed kaubavedude korraldamisel AS-i Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuril, saavutada hageja ettevõtte, samuti raudteeveeremi ja AS-i Eesti Raudtee raudteeinfrastruktuuri võimalikult ratsionaalsem kasutamine (t I kd lk 11-17). AS-i Eesti Raudtee jagunemise käigus (t I kd lk 18) läksid lepingust nr 4V/262/07 tulenevad kohustused üle kostjale. Ajavahemikul 2012 detsember kuni 2013 jaanuar vedas kostja 29 saatekirja alusel kaupa AS-ile Alexela Sillamäe. Kauba saatja oli Venemaa äriühing OAO Lukoil, kauba saaja Eesti äriühing AS Alexela Sillamäe, kauba sihtjaam oli Vaivara. Saatekirjade lahtris nr 7 oli märgitud Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi piiriületuspunktiks „Narva-Ivangorod“ (t I kd lk 19, 6974). Puudub vaidlus, et tegelikkuses toimus piiriületus kauba ümbersuunamise tõttu piiriületuspunktis „Koidula – Petšorõ-Pskovskije“. Kostja esitas hagejale vastavalt lepingule ja saatekirjadele arved ajavahemikul 08.01.2013–31.01.2013 summas 190 023.38 eurot piiriületuspunkti „Koidula – Petšorõ-Pskovskije“ tariifide järgi. Hageja on arved tasunud.
10.Poolte vahel on vaidlus, kas esines veotakistus SMGS art 21 § 1 tähenduses, kas hagejalt tuli veose ümbersuunamiseks juhiseid küsida ja kas kostja on kohustatud väidetava ülemakse summas 145 426.09 eurot hagejale tagastama.
11.Lepingu nr 4V/262/07 punkt 2.1 (t I kd lk 11) reguleerib õigusnorme, millest lepingu tõlgendamisel ja täitmisel tekkinud küsimuste lahendamisel tuleb juhinduda. Punkti 2.1.1 kohaselt kehtis pooltevahelisele lepingulisele suhtele kostja Veoeeskiri (t II kd lk 6-33). Veoeeskirja punkti 1.1.3 kohaselt kostja ja välisriikide vahelise kaubaveoühenduse korraldamisel lähtutakse rahvusvahelistest raudteeveoalastest kokkulepetest ja lepingutest ning normidest. Veoeeskirjas vastava sätte puudumise korral kuulus rakendamisele SMGS ja sellest tulenevad sätted (t II kd lk 7).
12.SMGS art 21 § 1 kohaselt, kui lähtejaamas või liiklusteel tekivad kauba veotakistused, otsustab raudtee, kas on vaja küsida saatjalt juhiseid või on otstarbekohasem viia kaup sihtjaama teist liiklusteed pidi. Kostja väidete kohaselt seisnes veotakistus pikas järjekorras piiriületuspunktis „Narva-Ivangorod“, mille tõttu suunati kaup „Koidula – Petšorõ-Pskovskije“ piiripunkti. Kostja on veotakistuse tõendamiseks esitanud raudteeadministratsioonide kirjad, kes otsustasid teise liiklustee kasutamise. AS Eesti Raudtee teatas 18.06.2013 kostjale, et ajavahemikul 18.01.2013–23.01.2013 oli Oktoobri Raudteel kujunenud rongidega Narva suunal keeruline olukord, suur hulk ronge oli „maha jäetud“, mis tõi kaasa läbilaskevõime märkimisväärse vähenemise ning probleemi lahendamiseks otsustasid raudteeadministratsioonid korrigeerida rahvusvahelist koosteplaani Oktoobri Raudtee territooriumit transiidina läbivate kaubarongide jaoks (t I kd lk 194). Venemaa raudtee teatas 03.07.2013 kostjale, et rongid suunati suure järjekorra tõttu ümber ja hageja pretensioon jäeti rahuldamata (t I kd lk 200).
13.Kohus leidis, et eelnevalt nimetatud kirjadega on tõendatud asjaolu, et vaidlusaluse kauba ümbersuunamise ajal oli piiriületuspunktis „Narva-Ivangorod“ rongide läbilaskevõime piiratud. Kohtu hinnangul on see käsitletav veotakistusena SMGS art 21 § 1 tähenduses. Veotakistuse sisustamisel tuleb lähtuda raudteeliikluse eripärast. Raudteevedu ei ole maismaavedu, kus üksteist takistavad veovahendid saaksid teineteisest mööduda. Raudtee läbilaskevõime on piiratud raudtee rööpmete arvuga. Raudtee administratsioon peab tagama raudtee läbilaskevõime säilimise. Kohus nõustus kostjaga, et veotakistus ei tähenda vääramatu jõu olukorda. Vääramatu jõu olukorda on käsitletud SMGS art 3 §-s 3, milles vääramatu jõuna on nimetatud näiteks loodusõnnetusi ja muidu vääramatu jõu ilminguid.
14.Väär on hageja seisukoht, mille kohaselt tuli hagejalt küsida juhiseid kauba ümbersuunamiseks. Puudub vaidlus, et hageja oli kauba saaja, mitte saatja. SMGS art 21 § 1 kohaselt otsustab veotakistuse ilmnemisel raudtee, kas on vaja küsida juhiseid saatjalt või on otstarbekohasem viia kaup sihtjaama teist liiklusteed pidi. Nimetatud säte ei kohusta raudteed juhiseid küsima saajalt, vaid lubab raudteel otsustada, kas juhiseid küsida ning juhul, kui raudtee otsustab juhiseid küsida, siis kauba saatjalt. Kohus leidis, et SMGS-i sellise regulatsiooni eesmärk on tagada raudtee läbilaskevõime säilimine, mistõttu on jäetud raudtee otsustada, kas juhiseid küsida või mitte. Kui raudteel tekib liiklustakistus ja kauba saatjal oleks õigus keelduda kauba ümbersuunamisest või raudteel oleks kohustus juhiseid küsida, siis tekiks olukord, kus seisev rong takistaks põhjendamatult raudteeliiklust ja vähendaks läbilaskevõimet, kuna rongi ei oleks võimalik operatiivselt mujale suunata. Lisaks tuleb arvestada, et ühe kaubasaatja kaupadega laaditud vagunid ei pruugi hõlmata kogu rongiveeremit, vaid tema kaupadega laaditud vagunid võivad moodustada üksnes osa. Seega tuleks küsida kõikidelt kauba saatjatelt juhiseid ning jätta kogu rong seisma kuni tulevad kõikide saatjate juhised. Selline olukord tekitaks ajaliselt täiendava liiklustakistuse.
15.Hageja leidis, et otstarbekohasem SMGS art 21 § 1 tähenduses ei ole see, kui kaup veeti sihtjaama kallimalt. Kohus leidis, et otstarbekohasuse üle otsustamisel on raudteel kaalutlusõigus, arvestades üldisi huve raudteeliikluse läbilaskevõime tagamisel. Paratamatult võib nimetatud olukorras tekkida erinevate isikute huvide konflikt. Kohtu hinnangul saab otstarbekohaseks pidada eesmärki, et kaup jõuaks sihtjaama kiiremini. SMGS art 21 § 2 kohaselt on raudteel kohustus küsida juhiseid saatjalt, kui teise liiklustee kasutamise võimalus puudub või kui vedu ei ole võimalik muul põhjusel, aga ka kauba väljastamistakistuse korral. Käesoleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus teise liiklustee kasutamise võimalus puudus või vedu ei olnud võimalik muul põhjusel. Seega ei olnud raudteel kohustust juhiseid küsida kauba saatjalt ega saajalt.
16.Lisaks märkis kohus, et kauba saajal ei olnud enne kauba sisenemist sihtriiki õigus muuta veolepingut ega anda juhiseid. Kauba saatja ja saaja õigused on sätestatud SMGS art 20 §-des 2 ja 3. Kauba saatja võib võtta kauba lähtejaamas tagasi, muuta sihtjaama, saata kaup lähtejaama tagasi (SMGS art 20 § 2) ning saaja võib muuta sihtriigi piires sihtjaama ja muuta kauba saajat (SMGS art 20 § 3). Sisenemispiirjaama märgib saatelehele saatja (SMGS art 7 § 6). Eelnevast tulenevalt ei ole saajal õigust muuta veolepingut enne, kui kaup on sisenenud saaja sihtriiki ning muutmise õigus hõlmab üksnes vedu sihtriigi piires. Seega ei olnud hagejal kui kauba saajal õigus anda juhiseid ja muuta veolepingut, kui veotakistus tekkis lähteriigi raudteel. SMGS art 22 § 2 kohaselt iga järgmine raudtee, kes võtab kauba koos saatekirjadega veoks üle, muutub sel teel lepingu osaliseks ja võtab endale selle lepingu järgi tekkivad kohustused. Kostja muutus veolepingu pooleks siis, kui võttis kauba koos saatekirjadega veoks üle piirjaamas, mille kaudu kaup sisenes Eestisse. Vastav asjaolu tuleneb ka lepingu nr 4V/262/07 punktist 1.1, mille järgi on lepingu esemeks kaubavedude korraldamine AS-i Eesti Raudtee infrastruktuuril. Lepingu nr 4V/262/07 esemeks ei ole kaubavedude korraldamine Venemaa raudteel. Puudub vaidlus, et kostja ei olnud kaupa veoks AS-i Eesti Raudtee infrastruktuuril üle võtnud, kui Venemaa raudtee kauba ümber suunas.
17.Hageja leidis, et sõltumata sellest, kas liikumistee muutmine toimus Venemaa raudtee poolt või kostja poolt, vastutavad tulenevalt SMGS art 22 §-st 1 raudteed solidaarselt. SMGS-i art 22 lõike 1 kohaselt SMGS-i saatekirja järgi kauba veoks vastu võtnud raudtee vastutab veolepingu täitmise eest kogu liikumistee ulatuses kuni kauba väljastamiseni sihtjaamas, kauba edasi saatmise korral riiki, kes ei osale käesolevas kokkuleppes kuni veo vormistamiseni muus rahvusvahelises raudtee-otseveo kokkuleppes ette nähtud saatekirja järgi; kauba edasisaatmise korral riigist, kes ei osale käesolevas kokkuleppes, pärast veo vormistamist SMGS saatekirja järgi. SMGS art 23 näeb ette vastutuse ulatuse. Art 23 § 1 kohaselt raudtee vastutab käesoleva osaga kindlaksmääratud tingimuste ulatuses kauba kohaletoimetamisega viivitamise ning kauba täieliku või osalise kaotsimineku, riknemise, vigastamise või muul põhjusel kvaliteedi halvenemise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni selle väljastamiseni sihtjaamas. Eelnevast nähtub, et SMGS ei näe ette raudteede solidaarset vastutust olukorraks, kus kauba ümbersuunamisest tulenevalt on kauba saaja tasunud suuremat veotasu. SMGS art 21 § 1 teise lause kohaselt on raudteel õigus nõuda sisse veotasu teise liiklustee kasutamise eest ning pikendada kauba kohaletoimetamise tähtaega, v.a juhul, kui raudtee ise selles süüdi on.
18.Eelnevast tulenevalt oli kostjal SMGS art 21 § 1 alusel õigus esitada hagejale arveid piiriületuspunkti „Koidula – Petšorõ-Pskovskije“ tariifide järgi ja hagejal oli kohustus need arved tasuda. Seega puudub hagejal õigus nõuda makstud veotasu tagasi ning hagi jääb rahuldamata.
19.Kuna hagi jäi põhinõude osas rahuldamata, puudub alus rahuldada ka viivisenõuet. Apellatsioonkaebus
20.15.07.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on menetlusõigusnorme (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lõiget 1, § 442 lõiget 8) oluliselt rikkudes tuvastanud vääralt veotakistuse olemasolu SMGS art 21 § 1 tähenduses, mis on kaasa toonud ebaõige otsuse. Kohus on hinnanud vääralt ka tõendeid.
21.Maakohus tuvastas, et ümbersuunamise ajal oli piiriületuspunktis „Narva-Ivangorod“ rongide läbilaskevõime piiratud, tunginedes AS-i Eesti Raudtee 18.06.2013 kirjale ja Venemaa Raudtee 03.07.2013 kirjale. Arvestades neid dokumente tõenditena, on maakohus rikkunud TsMS § 331 lõikes 1 sätestatut. Maakohtu 04.12.2013 määruse kohaselt pidid pooled kõik tõendid esitama hiljemalt 06.01.2014. Kostja esitas aga viidatud dokumendid 21.05.2014, mh palus hageja need dokumendid kostjale tagastada ja/või jätta arvestamata. Vaatamata sellele, et kohus jättis 29.05.2014 istungil rahuldamata poolte taotlused tunnistajate ülekuulamiseks, sest need olid esitatud pärast kohtu poolt määratud tähtaega, ei võtnud ta toimunud istungil sõnaselgelt seisukohta kostja poolt 21.05.2014 esitatud dokumentide kohta. Hageja võis eeldada, et juhul, kui poolte taotlused tunnistajate esitamiseks jäeti rahuldamata seetõttu, et need olid esitatud hilinenult, siis jäetakse arvestamata ka muud pärast 06.01.2014 esitatud tõendid. Seega on kohus mõned pärast tähtaega esitatud tõendid (tunnistajate taotlused) jätnud arvestamata, kuid teatud tõendeid (kostja dokumendid) arvestanud. Sellega on kohus rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet (TsMS § 7). Samuti on kohus kostja poolt hilinenult esitatud dokumentide tõenditena vastu võtmisega võtnud ära hagejalt võimaluse esitada neile vastutõendeid või seisukohti.
22.Isegi kui kõnealuseid kirju saaks tõenditena arvestada, on kohus neid ebaõigesti hinnates tuvastanud veotakistuse olemasolu SMGS art 21 § 1 tähenduses. Kõigepealt on nii AS Eesti Raudtee kui Venemaa Raudteed nimetatud kirjades viidanud SRÜ liikmesriikide, Gruusia, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Eesti Vabariigi raudteeadministratsioonide volitatud esindajate nõupidamise protokolli „Üldsätete“ punktile 18. Maakohus on jätnud arvestamata, et viidatud punkt sätestab ka, et vagunite koosteplaani muudatused (korrigeerimine), mida on justkui lubatud kooskõlastatult teha, peab olema vormistatud Direktorite Nõukogu teatisega, mis esitatakse mitte hiljem, kui kaks päeva enne muudatuste kehtima hakkamist. Selle asjaolu tõi hageja esile juba hagiavalduses, esitades selle kohta ka tõendi. Kohus, jättes arvestamata hageja seisukoha ja selle kohta esitatud tõendi, rikkus TsMS § 442 lõiget 8.
23.Maakohus jättis ka arvestamata, et AS-i Eesti Raudtee 18.06.2013 kirjas on selgelt öeldud mh järgmine: „Koosteplaani muutmine oli kooskõlastatud AS EVR Cargo kaubaveoteenistuse direktoriga (hr MH). AS EVR Cargo poolt ei laekunud muudetud koosteplaani kohaselt Petseri-Pskoskije üleandmispunkti kaudu liikuvate rongide vastuvõtust keeldumisi. Rongitöö ööpäevaplaanide koostamisel planeerisid AS EVR Cargo dispetšerid brigaade ja vedureid vastavalt muudetud voole.“ Järelikult oli kostjal võimalus muudetud koosteplaanile vastuväiteid esitada, sh keelduda rongide vastuvõtust, kui need on saadetud piiripunkti, mis ei vasta SMGS-i saatekirjas märgitule. Jaanuaris 2013 pakkus Venemaa Raudteed AS-i Eesti Raudteed kaudu kostjale välja tehnoloogilise võimaluse, kuidas Narva piiriületusjärjekorda lühendada, millest kostja hagejale teada ei andnud. Pakkumise põhjustas asjaolu, et Venemaa Raudteedel on tehnoloogiliselt lihtsam (ja odavam) Ivangorod-Narva piirijärjekorda lühendada ronge Petseri-Koidula kaudu Eestisse suunates. Kokkuhoid tekib vedurite töö paremast planeerimisest. Venemaa poolel
kaubasaatjale (ja maksjale) lisakulu ei teki vaatamata ümbersõidust pikenenud veoõlale. Sarnaseid pakkumisi, kus kaupa pakutakse Narva asemel Koidula kaudu tuua, esines 2013. aastal pidevalt. Hagejale on kostja poolt suulisi pakkumisi peale jaanuari sündmusi olnud palju, mis kõik on lisakulu tõttu tagasi lükatud. Peale probleemi avalikuks tegemist helistab kostja väga korrektselt ja küsib luba lisakulu tegemiseks. Seni ei ole kostja luba (ja kinnitust lisakulude eest tasumise kohta) saanud, sest hageja klient ei soostu maksma ja kaup on Narva järjekorras piiriületust oodanud.
24.Lisaks on oluline arvestada tavapärast töökorraldust raudteedel. Venemaa Raudteede ja AS Eesti Raudtee igapäevase operatiivinfo vahetamine käib telefoni teel. Telefonitsi tehakse ka kostja ja AS Eesti Raudtee vaheline ööpäevane rongitöö planeerimine. Tööjaotus on, et Venemaa Raudteedega piiriülene suhtlus saab toimuda raudteeadministratsioonide vahel. AS-il Eesti Raudtee puuduvad oma vedurid ning administratsioonikohustuste hulka kuuluv rongide vastuvõtmine piiridel on delegeeritud käsunduslepinguga kostjale. AS Eesti Raudtee omab infrastruktuuri Eestis ning korraldab sellel liiklust. Algandmed liikluse korraldamiseks saabuvad Venemaa Raudteedelt ning kostjalt (piiril ootavate rongide arv, päeva jooksul saabuvate rongide arv, päeva jooksul üle antavate ja vastu võetavate rongide arv). Kostja on 2013. aastal saanud igakuiselt pakkumisi Venemaa Raudteedelt Narva-Ivangorodis piiriületust ootavate rongide toomiseks Eestisse üle Koidula-Petseri. Pakkumised saabuvad Venemaa Raudteedelt AS Eesti Raudtee liiklusteenistusele, kes omakorda edastab pakkumised Eestis tegutsevatele vedajatele (AS E.R.S. ja kostja). Tehnilisel tasemel operatiivne suhtlus toimub telefoni teel. Suhtluse tulemusel valmib ja kooskõlastatakse ööpäevane tööplaan (Venemaa Raudteed, AS Eesti Raudtee, vedajad Eestis). Venemaa Raudteed ei ole 2013. aastal pakkunud kordagi rongidele piiriületuspunkti või formeerimisplaani muutmist ultimatiivses vormis. Juhul, kui kostjale pakuti vaidlusaluste vedude ümbersuunamist teise piiripunkti, oleks pidanud kostja sellest keelduma, va juhul, kui hageja oleks selleks nõusoleku andnud. Nimetatud asjaolu nähtub üheselt ka AS-i Eesti Raudtee 18.06.2013 kirja osast, kus AS Eesti Raudtee kinnitab, et kostjalt paluti muudatusele nõusolekut ja kostja sellega nõustus. Kostja andis aga selle nõusoleku AS-ile Eesti Raudtee hageja nõusolekuta. Seega ei ole kostjal õigust nõuda tasu kõrgendatud veotariifi järgi.
25.Puuduvad igasugused kirjalikud otsused, protokollid, määrused, käsud või muud dokumendid, mis annaksid Narva - Ivangorod piiril toimuvat nimetada „veotakistuseks“, mis omakorda oleks andnud aluse kostja poolt kirjeldatud ühepoolset protsessi rakendada. Tegu on alati olnud hea tahte märgina tehtud pakkumisega tehnoloogilise protsessi lihtsustamiseks ning vagunite liikumiskiiruse suurendamiseks. AS Eesti Raudtee vastusest Venemaa Raudteede pakkumisele sõltub, kas formeerimisplaani muutmise ettepanekud lähevad töösse või mitte. AS Eesti Raudtee vahendab Venemaa Raudteedele kostja soove ja võimalusi kaubavedudeks (ja vastupidi), sest füüsiliselt on kostja vedurite omanik ning kostja töötajad võtavad AS Eesti Raudtee volituse alusel piiridel rongid vedudeks vastu. Kui kostja dispetšerteenistus kooskõlastust formeerimisplaani muutmiseks ei anna, siis vedu muudetud marsruudiga ei toimu. Jaanuaris toimunud rongide planeerimisel hagejalt vedude ümbersuunamiseks nõusolekut ei küsitud ning see ongi põhjuseks, miks kostja esitas hagejale vedude eest ebaõige tariifiga ja pooltevahelisele lepingule mittevastavad arved. Kui käesoleva vaidluse aluseks olevad vagunid oleksid jäänud saatelehtedele märgitud „Narva – Ivangorod“ piiriületust ootama, oleks nad lõpuks ikkagi sihtpunkti (Vaivara jaam) jõudnud. Võimalik, et mõned päevad hiljem piiriületusjärjekorra pikkuse tõttu. Ülaltoodud tööprotsessi igapäevase toimumise üle poolte vahel vaidlust ei ole.
26.Maakohus on vääralt leidnud, et vaidlusaluste vedude ajal oli veotakistus ka seetõttu, et piiriületusjärjekorra operatiivseks nö haldamiseks on olemas mitmesuguseid muid
võimalusi, kui vedude ümbersuunamine veotasu suurendamisega. Tavapraktikas kasutatavad võimalused piiriületusjärjekorra haldamiseks on järgmised: piirata lähtejaamadest täiendavate kaupade teele saatmist laadimiskeeluga, rongide (sh näiteks vaidlusaluste vedudega sõitvate) paigutamine teatud ajaks vabadele haruteedele vahejaamades enne sihtjaama. Kostja ei tõendanud ja kohus ei tuvastanud, et neid vahendeid ei olnud võimalik vaidlusaluste vedude toimumise ajal kasutada. Tuvastatud ei ole ka, et juhul, kui vaidlusalused veod oleks ületanud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiri Narvas, oleks see olukorda muutnud selliselt, et veod raudteel oleksid muutunud võimatuks.
27.Kokkuvõttes on kohus menetlusnorme rikkudes ebaõigesti tuvastanud, et esines veotakistus. Tõendatud ei ole isegi, et vedude toimumise ajal oli olemas erakordselt pikk piiriületusjärjekord, mille tõttu oli raudtee tavapärase liikluse taastamiseks vajalik liikumistee muutmine.
28.Kohus on vääralt kohaldanud SMGS art 21 § 1, leides, et vaidlusaluste kaubavedude ümbersuunamine oli tingitud veotakistusest ning seetõttu oli kostjal õigus nõuda hagejalt veotasu kõrgema tariifi järgi. Kohus on õigesti tuvastanud vaidluse aluseks olevad asjaolud ja vaidluse olemuse. Kohtupoolne materiaalõigusnormi ebaõige tõlgendamine seisneb selles, et kohus on vääralt pidanud veotakistuseks SMGS art 21 § 1 tähenduses pikka järjekorda piirületuspunktis „Narva – Ivangorod“. Seal on piiriületusjärjekord igapäevane tegelikkus. Veotakistuse olukord ei saa olla pidev seisund nagu maakohus on leidnud. Piiriületuse järjekorda veotakistuseks nimetada, mis annab aluse ühepoolselt veolepingut muuta ja tekkivad lisakulud kliendilt sisse nõuda, on meelevaldne ning hävitaks Eesti usaldusväärsuse transiidikoridorina. Veotakistus SMGS art 21 § 1 tähenduses on mingisugune ootamatu ja ettenägematu sündmus või juhtum, mille tõttu ei ole rongide liikumine võimalik, mitte aga tavapärane rongi ootejärjekord, mida on võimalik nö hallata igapäevase operatiivtööga. Piiriületusjärjekord ja sellega kaasnev ajakulu on raudteede tehnoloogilises protsessis vältimatu. SMGS-is on veotakistuse all mõeldud vääramatu jõu olukorda (erakorraline avarii, ettenägematu õnnetus), mille tagajärjel on veoteekond takistatud asjaolu tõttu, mida raudtee ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud raudteelt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks (VÕS § 103 lõige 2).
29.Maakohus tõlgendas SMGS-i art 21 § 1 ebaõigesti, leides, et kostjal ja raudteedel on piiriületusjärjekorra olemasolul suvaõigus otsustada, kas suunata veod ümber või küsida saajalt juhiseid. Selline tõlgendus viiks selleni, et veolepingu osapooltena saajad ja saatjad ei saaks kunagi olla kindlad veotasu suuruses, mida nad on kohustatud vedajatele tasuma. SMGS art 21 § 1 sõnastuses kasutatud termini „otstarbekohasem“ kasutamine näitab mh seda, et raudtee peab kaaluma veotakistuse korral ka saajate ja saatjate huve. Juhul, kui raudtee otsustab tõesti teise liiklustee kasutamise kasuks, peaksid raudteed ka oma otsust nö majanduslikult põhjendama, st ära näitama ja tõendama, miks teise liiklustee kasutamine oli majanduslikult otstarbekohane. Vaidlusaluste vagunite summaarne veoarve marsruudil Narva-Vaivara oleks olnud 44 529.29 eurot. Kostja esitas hagejale nimetatud marsruudi eest veoarve 190 023.38 eurot. 426% võrra kallim veoarve ei ole majanduslikult otstarbekohane. Kohus on leidnud, et otstarbekohasuse üle otsustamisel SMGS art 21 § 1 tähenduses on raudteel kaalutlusõigus, arvestades üldisi huve raudteeliikluse läbilaskevõime tagamisel. Kui hüpoteetiliselt eeldada, et veotakistus SMGS art 21 § 1 tähenduses on tuvastatud, võiks selle maakohtu järeldusega nõustuda. Küll aga on maakohus SMGS art 21 § 1 ebaõigesti tõlgendades leidnud, et otstarbekohaseks saab pidada eesmärki, et kaup jõuaks sihtjaama kiiremini. Raudtee peaks
veotakistuse olemasolul SMGS art 21 § 1 kohaselt kaalutlusõiguse teostamisel kaaluma erinevaid võimalusi, arvestades nii üldisi huve kui ka konkreetse veolepingu poolte (saaja ja saatja) huve. Juhul, kui raudtee tõesti otsustab kaalutlusõiguse teostamise järgselt kauba ümber suunata viisil, mis võib saajale või saatjale tekitada kohustuse tasuda suurema veotasu, siis on raudteel ka kohustus tõendada, et kauba ümbersuunamine oli proportsionaalne abinõu, sellega tagati üldised huvid, kauba ümbersuunamisega kauba saajale või saatjale tekkinud lisakulutusteta ei olnud võimalik neid üldisi huve tagada jne. Käesoleval juhul neid asjaolusid tuvastatud ei ole.
30.Kaevatav otsus põhineb materiaalõigusnormi rikkumisel ka seetõttu, et kohus jättis tähelepanuta ega ole kohaldanud pooltevahelise lepingu punkti 11.1. Vastavalt sellele teatavad pooled teineteisele kõigist lepingu kohaselt teatamisele kuuluvatest asjaoludest kas tähitud kirjaga, telegrammiga, telefaksiga, telefonogrammiga või elektronpostiga. Lepingu punkti 11.1.5 kohaselt on telefoni teel teadete esitamine lubatud ainult juhul, kui tegemist on informatiivsete teadetega, „millel ei ole õiguslikku tähendust“. Veo marsruudi muutmine, mis toob kaasa veomakse suurenemise, ei ole lihtsalt informatiivne teade, sest sellel on ilmselgelt õiguslik tähendus, sest suurendab ühe lepingu poole kohustust maksta suuremat veotasu ja annab teisele õiguse nõuda suuremat veotasu. Seega oleks kostja vastavalt pooltevahelisele lepingule pidanud tegema hagejale lepingu punktis 11.1 sätestatud vormis ettepaneku veolepingu muutmiseks. Pooltel puudub vaidlus, et sellist teadet kostja hagejale ei esitanud. Lepingus ei ole sätestatud, et kostja ei ole kohustatud punktis 11.1 sätestatud teadet lepingu muutmise ettepaneku kohta hagejale tegema juhul, kui veolepingu muutmine toimub SMGS-i vedude puhul. Seega, kuna ei ole tuvastatud, et kostja teatas hagejale lepingu punkti 11.1 vormis väidetava veotakistuse tõttu veolepingu muutmise vajadusest, siis on kohus ebaõigesti jätnud hagi rahuldamata.
31.Kohus on ebaõigesti leidnud, et SMGS-i art-test 7, 20 ja 22 tuleneb, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt tagasi veotasu, mille hageja tasus kostjale SMGS-i saatekirjale mittemärgitud veomarsruudi kasutamise eest. Kaevatavast otsusest tuleneb justkui oleks hagi rahuldamata jätmine põhjendatud sellega, et hagejal kauba saajana puudus õigus muuta veolepingut enne, kui kaup on sisenenud saaja sihtriiki ning selline muutmise õigus hõlmab üksnes vedu sihtriigi piires. Maakohtu selline järeldus on asjakohatu. Hageja ei ole veolepingut muutnud, vaid seda on teinud raudteed kostja nõusolekul. Seega ei ole käesolevas vaidluses oluline, kas hagejal oli õigus veolepingut muuta või mitte. Hageja nõude eesmärgiks on, et veolepingut täidetaks sõlmitud kujul.
32.Ebaõige on ka maakohtu järeldus, et SMGS ei näe ette raudteedele solidaarset vastutust olukorraks, kus kauba ümbersuunamisest tulenevalt on kauba saaja tasunud suuremat veotasu. Selline järeldus põhineb SMGS art 22 § 1 ebaõigel tõlgendamisel. Puuduvad tõendid, et Venemaa Raudteed (ja/või AS Eesti Raudtee) suunas veod ümber läbi teise piiripunkti nö omavoliliselt. Ümbersuunamine toimus kostja nõusolekul. SMGS art 22 § 1 sätestab sõnaselgelt raudtee vastutuse kogu liikumistee ulatuses. Ka SMGS art-st 29 (§ 3) tuleneb, et hageja saab nõuda ülemäärase veotasu tagasi just kostjalt. Eelnevast tuleneb, et SMGS-is on selgelt kirjas, et olenemata sellest, kus veomarsruudi muutmine toimus, peab liigselt tasutud veomakse tagastama kostja.
33.Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohus tuvastas, et veod toimusid ajavahemikul detsember 2012 kuni jaanuar 2013. Samas tuvastas kohus AS-i Eesti Raudtee 18.06.2013 kirja alusel, et „rongidega Narva suunal esines keeruline olukord“ ajavahemikul 18.01.2013–23.01.2013“. Seega ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kõigi vaidlusaluste vedude ajal oli „Narva - Ivangorod“ piiripunktis piiriületusjärjekord, mis tingis vedude ümbersuunamise. Hüpoteetiliselt sai seega kohus kostja kõrgema tariifiga veotasu
nõudmise õigust tunnustada üksnes nende vedude eest, mille piiriületus jäi ajavahemikku 18.01.2013–23.01.2013. Kuna kohus leidis, et nimetatud perioodil oli „Narva Ivangorod“ piiriületuspunktis keeruline olukord, mis justkui lubas kostjal nõuda hagejalt veotasu kõrgendatud tariifi järgi, siis oleks pidanud kostja ka tõendama ja kohus tuvastama, et kõigi 29 SMGS-i saatekirja alusel toimunud veo piiriületus toimus ajavahemikul 18.01.2013–23.01.2013. Selle kohta aga puuduvad tõendid.
34.Juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et ajavahemikul 18.01.2013–23.01.2013 esines piiriületuse järjekorra tõttu „Narva - Ivangorodi“ piiripunktis veotakistus SMGS art 21 § 1 tähenduses, peab hagi lahendamiseks tuvastama, milliste vaidlusaluste vedude piiriületus sellel ajavahemikul toimus. Kuigi selle asjaolu välja toomine ja tuvastamine on kostja kohustus, toob hageja ise need asjaolud välja ning kui kostja need asjaolud vaidlustab, siis esitab hageja ka SMGS saatekirjad. Vaidlusaluse 29 saatekirja alusel toimunud vedude puhul jäi piiriületus ajavahemikku 18.01.2013– 23.01.2013 üksnes 15-l veol. Ülejäänud saatekirjade alusel toimunud vedude puhul toimus piiriületus ajavahemikul 06.01.2013–16.01.2013. Hagiavalduse lisana 3 on hageja esitanud dokumentatsiooni üleandmise-vastuvõtmise akti, millest nähtuvad kõik vaidlusalused veod SMGS-i saatekirjade numbrite järgi, mille osas kostja nõudis hagejalt veotasu kõrgendatud tariifi järgi. Vastavalt selles aktis toodud SMGS saatekirjadele tõi hageja kaebuses välja tabeli, kus on samamoodi märgitud SMGS saatekirja number, vagunite arv, konkreetse veo piiriületuse aeg ning summa, mille võrra ületas piiripunkti „Koidula - Petšorõ-Pskovskije“ veotariif „Narva - Ivangorodi“ piiripunkti veotariifi. Viidatud tabelist nähtub, et isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et kohus on õigesti tuvastanud, et veotakistusega oli tegemist ajavahemikul 18.01.2013– 23.01.2013, ei olnud kostjal õigust nõuda veotasu kõrgendatud tariifi järgi summas 84 076.04 eurot. Seega vähemalt selles summas tulnuks hagi rahuldada. Vastustaja seisukoht
35.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
36.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tunnistaja MH ütlused ning uurinud ja hinnanud täiendavalt kogutud tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhinõude osas põhjendatud. Maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mille tulemusena jõudis osaliselt ebaõige lahendini. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel põhivõla väljamõistmata jätmise osas tühistada ja ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud. Viivisenõude osas on maakohtu lõppjäreldus õige, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõige 1 punkt 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
37.Pooled ei vaidle ringkonnakohtus selle üle, et nendevaheliste suhete aluseks on 27.12.2006 hageja ja AS-i Eesti Raudtee vahel sõlmitud leping kaubavedudealase koostöö kohta AS-i Eesti Raudtee teedel (t I kd lk 11-17), täiendatud lisaga 4/1 01.01.2007 (samas lk 21). Ka ei vaidle pooled selle üle, et AS-i Eesti Raudtee jagunemise tulemusena läksid lepingust tulenevad AS-i Eesti Raudtee õigused ja kohustused üle kostjale. Asjaolusid, mis annaksid aluse tuvastada muud pooltevahelist õigussuhet, mille alusel oleks hagejal tekkinud kohustus tasuda veotasu vaidlusaluste vedude eest, pooled esile ei toonud. Pooled ei vaidle ringkonnakohtus ka asjaolu üle, et vaidlusaluste vedude puhul ei olnud hageja (lepingus nimetatud kliendiks) kaubasaatjaks ega -saajaks ega muu teenuse saajaks, vaid isikuks, kes
kinnitas kaubaveomaksete tasumise kohustust lepingu lisas 4/1 kokkulepitud alustel ja korras. Pooltevahelise lepingu lisa 4/1 kohaselt laienevad sellele lepingu sätted niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus lisas kokkulepituga. Lisa punkti 2.1.2 kohaselt kohustus hageja mh tasuma kaubaveomakseid lepingus sätestatud alustel ja korras. Lepingu punkti 6.2.1 kohaselt tuli veotasu tasuda kostjale kaubavedude eest vastavalt veolepingu sõlmimise ajal kehtivale hinnakirjale, kui lepinguga ei ole kokku lepitud teisiti.
38.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigus esitada hagejale veotasu arved ajavahemikul 06.01.2013 kuni 21.01.2013 Eesti piiri ületanud kokku 29 veo eest „Koidula - Petšorõ-Pskovskije“ tariifi alusel, kuigi veolepingutes (SMGS saatekirjades) oli kokku lepitud vedu läbi „Narva – Ivangorodi“ piiripunkti. Puudub vaidlus, et faktiliselt teostati veod „Koidula - Petšorõ-Pskovskije“ piiriületuspunkti kaudu, mille tõttu pikenes veoõlg Eesti territooriumil, mis omakorda tõi kaasa veotasu suurenemise 44 597.29 eurolt 190 023.38 euroni. Samuti puudub vaidlus, et teist liiklusteed otsustas kasutada Vene raudtee-ettevõte, milline teostas vedu Venemaa territooriumil, tuues vagunid „NarvaIvangorod“ piiripunkti asemel „Koidula-Petšorõ-Pskovskije“ piiripunkti, kust edasi teostas vedu kostja.
39.VÕS § 76 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama sätte lõike 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. VÕS § 13 lõike 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Pooltevahelise lepingu punkti 3.1 kohaselt tuli vedude korraldamisel juhinduda lepingust ja selles sätestamata küsimustes veoeeskirjast ning selle lisadest (t II kd lk 6-42). Veoeeskirja punkti 1.1.3 kohaselt lähtutakse kostja ja välisriikide vahelise kaubaveoühenduse korraldamisel rahvusvahelistest raudteeveoalastest kokkulepetest ja lepingutest ning normidest, veoeeskirjas vastava sätte puudumise korral kuuluvad rakendamisele SMGS ja sellest tulenevad sätted. SMGS art 1 ja art 2 § 1 teise lause kohaselt on see kokkulepe selle sõlminud riikide raudteedel rahvusvahelise raudteeotseühenduse kaubaveo korral kohustuslik raudteedele, kauba saatjaile ja saajaile ning kehtib kõigi veolepingu poolte suhtes, sõltumata nende riiklikust kuuluvusest. Eesti Vabariik ühines SMGS-iga 05.06.1992 ja seda rakendatakse Eestis alates 01.03.1993 (RT II 2004, 14, 53).
40.Kostja on seisukohal, et tema õigus esitada arved kõrgema tariifi järgi tulenes SMGS art 21 § 1 teisest lausest, sest jaanuaris 2013 oli Narva-Ivangorodi piiripunkti liiklusteel veotakistus, mis andis Venemaa raudteele õiguse otsustada, kas on vaja küsida saatjalt juhiseid või on otstarbekohasem viia kaup sihtjaama teist liiklusteed pidi. SMGS art 21 § 1 kohaselt kui lähtejaamas või liiklusteel tekivad kauba veotakistused, otsustab raudtee, kas on vaja küsida saatjalt juhiseid või on otstarbekohasem viia kaup sihtjaama teist liiklusteed pidi; raudteel on õigus nõuda sisse veotasu teise liiklustee kasutamise eest ning pikendada kauba kohaletoimetamise tähtaega, v.a juhud, kui raudtee ise on selles süüdi. Pooled vaidlevad veotakistuse mõiste tõlgendamise üle SMGS-is. Seda mõistet ei ole lahti kirjutatud pooltevahelises lepingus, kostja veoeeskirjas ega SMGS-is. Vastuses hageja pretensioonile (t I kd lk 31-32) on AS Eesti Raudtee teatanud, et raudteeadministratsioonide õigus omavahel kooskõlastatult korrigeerida sõltuvalt operatiivsetest tingimustest rahvusvaheliste kaubarongide koosteeplaane, tuleneb SRÜ liikmesriikide, Gruusia, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Eesti Vabariigi raudteeadministratsioonide volitatud esindajate 14.-17.02.2012 nõupidamise otsusest (väljavõte protokollist t I kd lk 33-34, tõlge lk 52).
41.Kolleegium ei nõustu hageja väitega (t II kd lk 121-122), mille kohaselt ei saa kostja tugineda käesolevas vaidluses SMGS art 21 §-le 1, kuna on ise menetluses selgitanud, et tema näol ei ole tegemist raudteega, mille mõjusfääri kuulus veolepingute nõuetekohane täitmine. Esmalt on hageja selline seisukoht vastuoluline, sest alates 09.04.2013 pretensioonist (t I kd lk-d 25-26) on hageja läbivalt käsitlenud kostjat isikuna, kellele laienevad SMGS-i sätted. Ka on hageja olnud läbivalt maakohtu menetluses, samuti apellatsioonkaebuses, seisukohal, et SMGS rakendub läbi kostja veoeeskirja pooltevahelistele 27.12.2006 lepingu alusel tekkinud suhetele. Kui aga SMGS rakendub pooltevahelisele õigussuhtele, siis on mõlemal lepingupoolel õigus sellest suhtest tekkinud vaidluse korral nimetatud õigusaktile tugineda. Kostja näol on tegemist raudteeveoettevõtjaga raudteeseaduse (RdtS) § 3 punkti 11 mõttes, kes tegeleb raudteeveoga (sama sätte § 3 punkt 17) ja kes sai lepingu pooleks läbi üldõigusjärgluse. Peale algse lepingupoole AS-i Eesti Raudtee jagunemist lepingut muudetud ei ole. Seega on kostja sellest lepingust tulenevates suhetes samastatav algse lepingupoolega, keda lepingutekstis nimetatakse raudteeks, kuigi tegemist ei ole Eesti raudteeadministratsiooniga (selleks on AS Eesti Raudtee; t I kd lk 150). Vedajana rahvusvahelistes raudteeveolepingutes osaledes on vastavalt veoeeskirja punktile 2.1.2 ning lisadele 1 ja 2 talle kohustuslik mh SMGS. SMGS art 22 § 1 kohaselt vastutab SMGS saatekirja järgi kauba veoks vastu võtnud raudtee veolepingu täitmise eest kogu liikumistee ulatuses kuni kauba väljastamiseni sihtjaamas. Sama artikli § 2 alusel muutub iga järgmine raudtee veolepingu osaliseks kauba koos saatekirjaga veoks üle võttes ning võtab sellega endale ka kõik nende lepingute järgi tekkivad kohustused. Asjaolu, et kostja ning Eesti ja vene raudteeadministratsioonid vastutavad vedajatena solidaarselt, kostja ise toonud esile 28.01.2014 menetlusdokumendi punktides 2.1. ja 2.1.3; t I kd lk 144-147).
42.Kolleegium ei nõustu hagejaga, kes on seisukohal, nagu ei saaks juhul, kui kostjat saab käsitleda raudteena, võtta tõenditena arvesse kostja poolt veotakistuse esinemise tõendamiseks esitatud AS-i Eesti Raudtee ja Venemaa Raudtee kirju, sest tegemist oleks sisuliselt poole enda paljasõnalise kirjaliku seletusega (seisukoht t II kd lk 120, punkt 2.8). Viidatud kirjade (vastavalt 18.06.2013 ja 03.07.2013; t I kd lk 194, 200; tõlge II kd lk 1) näol on tegemist dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 lõike 1 mõttes, mida kohus hindab kogumis muude poolte esitatud tõenditega kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab tõendite kogumi alusel oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
43.Kolleegium on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena seisukohal, et tõendamist ei leidnud jaanuaris 2013 sellis(t)e veotakistus(t)e esinemine Venemaa Oktoobri raudteel Narva-Ivangorodi piiripunktis, mis oleks konkreetses olukorras andnud vedajale õiguse muuta ühepoolselt veolepinguid (muuta teise liiklustee kasutamise tõttu piiripunkti) ja nõuda ühepoolse muutmise tõttu lepingu teiselt poolelt kokkulepitust kõrgemat veotasu. Asjaolu, et saatjalt Vene äriühingult OOO Lukoil-Permnefteorgsintez juhiseid ei küsitud, on tõendatud nimetatud äriühingu vastustega hageja vastavasisulistele päringutele (t II kd lk 159-162, tõlked pöördel). SMGS art 21 § 1 ja läbi selle pooltevahelise lepingu tõlgendamisel lähtub kohus VÕS §-st 29. Kuna poolte ühist tahet (lõige 1) kindlaks teha ei õnnestunud, võtab kolleegium tõlgendamisel aluseks sama sätte lõike 4, mille kohaselt tõlgendatakse sel juhul lepingut nii, nagu pooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, võttes arvesse lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, samuti pooltevahelist praktikat (lõike 5 punktid 3, 4, 6). Aluse Eesti õiguse kohaldamiseks annab SMGS art 36, mille kohaselt kokkuleppes, kohaldatavaid tariifides ja kokkuleppe rakendusjuhendis vajalike sätete puudumise korral kohaldatakse selle riigi seadusi ja muid õigusakte, mille raudtee on käesoleva kokkuleppe osaline.
44.Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, nagu saaks veotakistusena SMGS-i mõttes tõlgendada ainult vääramatu jõu olukorda (t I kd lk 79, punkt 2.3). SMGS art-st 21 nähtub, et vastav olukord saab tekkida ka raudtee süül (§ 1 teine lause), millist küsimust aga vääramatu jõu olukorras (pooltevahelise lepingu punkt 9) tekkida ei saaks.
45.18.06.2013 AS-i Eesti Raudtee kirjaga (t I kd lk 194), Vene Oktoobri raudtee 03.07.2013 kirjaga (t I kd lk 200, tõlge II kd lk 1), AS-i Eesti Raudtee juhatuse liikme-liiklusdirektori SF 08.01.2015 kirjaliku selgitusega (t II kd lk 155-156), hageja töötaja Indrek Paali 15.01.2015 kirjaliku selgitusega (samas lk 157-158) ja tunnistaja MH (kostja kaubaveo teenistuse direktori) ütlustega (t II kd lk 179pöördel-180) on tõendatud jaanuaris 2013 Oktoobri raudteel Narva-Ivangorodi piiril järgmine faktiline olukord: talvisele hooajale omane suur hulk ronge Narva jätkul, pingelised laadimistööd, raudtee läbilaskevõime vähenemine, kuid ei midagi erakorralisemat, kui tavaliselt lumega talvedel. Ka raudteede administratsioonid ise ei ole oma kirjades ega vastuses hageja pretensioonile (t I kd lk 3132) viidanud veolepingute ühepoolse muutmise alusena veotakistusele SMGS art 21 lõike 1 mõttes. Raudteede kirjadega ja SF kirjaliku selgitusega on tõendatud, et külmade talvede korral on tavaline, et Vene Raudteede Oktoobriraudtee teeb AS-le Eesti Raudtee ettepaneku rongide veotrajektoori muuta ning et vastav muutmine saab toimuda vaid raudteeadministratsioonide kokkuleppel. Teisi tõendeid, millest saaks järeldada vaidlusalusel perioodil vaidlusalusel raudteelõigul selliste erakorraliste asjaolude esinemise, mille tõttu ei olnud võimalik ega/või otstarbekohane küsida saatjalt juhiseid või saajalt/maksjalt nõusolekut, vaid oli otstarbekohasem omal algatusel muuta veolepinguid ja viia kaup teist liiklusteed kasutades teise piiripunkti, kohtule ei esitatud.
46.Ka kostja enda hilisem käitumine sama lepingut täites näitab, et vedaja(d) ise ei tõlgenda suure hulga „maha jäetud“ rongide tõttu raudtee läbilaskevõime vähenemist selliseks liiklustakistuseks, mille puhul ei ole vajalik küsida juhiseid enne teise pikema liiklustee kasutamise otsustamist. Tunnistaja MH ütlustega on tõendatud, et 2013. aasta teisest poolest muutus AS-i Eesti Raudtee ja kostja vaheline koostöö selliselt, et ööpäev enne rongi piirijaama saabumist saab kostja kirjaliku eelteate sooviga rong ümbersuunata, kostja küsib kliendilt nõusolekut ja kui viimane ümbersuunamisega nõus ei ole, ümbersuunamist ei toimu. Sama tõendab ka IP kirjalik selgitus. Tunnistaja ütluste kohaselt sai kliendi keeldumine ümbersuunamisest võimalikuks peale kostja ja AS-i Eesti Raudtee vahelise infrastruktuurilepingu täiendamist. Samas ei ole kostja toonud esile, et samal ajal oleks muudetud ka hageja ja kostja vahelist lepingut. Seega pidi hageja õigus otsustada veolepingu muutmise üle ja ainult tema nõusolekul veolepingu muutmine (sh veose Eestisse sisenemise piiripunkti osas) olema pooltevahelise lepingu mõtteks juba enne kostja ja AS-i Eesti Raudtee vahelise lepingu muutmist, seega ka vaidlusalusel perioodil jaanuaris 2013. IP kirjaliku selgitusega on tõendatud, et pärast jaanuari 2013 on tema saanud kostjalt telefonitsi kümneid pakkumisi rongide toomiseks Narva-Ivangorodi piiripunkti asemel Eestisse läbi Koidula piiripunkti, kuid reeglina on hageja sellest keeldunud, kuna vedu kallineks kordades, oktoobris-detsembris 2014 oli hageja nõus 7 rongi ümbersuunamisega põhjusel, et Põhja-Eestis ei olnud enam vabu haruteid, kuhu tühjendamisootel ronge ajutiselt parkida ja odavam oli tuua rongid läbi Koidula ja jätta kohe Lõuna-Eestisse seisma. AS-i Eesti Raudtee 18.06.2013 kirjast ja SF kirjalikust selgitusest nähtub, et 18.-23.01.2013 Oktoobri raudteel kujunenud olukorras rahvusvahelist transiidina territooriumi läbivate kaubarongide koosteplaani muutes pidas tegelikult juba tol ajal Eesti raudteeadministratsioon asjakohaseks seda tegevust kostjaga kooskõlastada. Kostja 27.02.2013 kirjast (t I kd lk 23) nähtub, et omakorda kostja pidas juba tol ajal asjakohaseks hageja teavitamist: „...Olime seisukohal, et selline asjaolude muutumine oli ka Teile teada, kuna suuliselt oli sellest Teie asjaomaseid töötajaid
teavitatud...“ Tunnistaja MH ütluste kohaselt tegelikult kumbagi kooskõlastamist (Eesti raudteeadministratsioon kostjaga ja kostja hagejaga) ei toimunud, kuid see asjaolu ei saa kolleegiumi arvates avaldada mõju hageja kui kostja lepingupartneri õigustele/kohustustele. Kolleegium on seisukohal, et olukord, kus ühel lepingupoolel (käesoleval juhul vedajal) oleks õigus ühepoolselt muuta veolepingu tingimusi põhimõtteliselt igal talvisel külmal perioodil ja teistel lepinguosalistel ei oleks olukorras, kus muutmine toob neile otseselt kaasa majanduslikke tagajärgi (täiendavaid rahalisi kohustusi), võimalik vedaja tegutsemist kuidagi mõjutada, oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega VÕS § 6 lõike 2 mõttes.
47.Kolleegium on seisukohal, et õigustust lepingute ühepoolseks muutmiseks ei saanud vedajale anda ka vastuses pretensioonile viidatud raudteeadministratsioonide vaheline 2012.a kokkulepe. Pooltevahelisest lepingust, kostja veoeeskirjast ega SMGS-ist ei tulene, et selline kokkulepe oleks muutunud automaatselt kohustuslikuks hagejale.
48.Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist, et raudteel oleks olnud õigust ühepoolselt veolepinguid muuta (kokkulepitust erinevat piiripunkti kauba Eestisse toomiseks kasutada), mistõttu ei olnud ka kostjal õigust küsida pikema liiklustee eest hagejalt veotasu kõrgema tariifi alusel, kui veolepingutes ettenähtud liiklustee kasutamise eest oleks küsida saanud. SMGS art 13 § 2 kohaselt arvutatakse veotasu kindlaksmääratud lühima vahemaa järgi nende piirijaamade kaudu, mille on saatja saatekirja märkinud. Vaidlusaluste veolepingute puhul saatekirjades märgitud piirijaama asemel teise piirijaama kaudu veo eest tasu makstes tasus hageja ülemakse, mille tagastab SMGS art 15 § 5 alusel vastavalt saaja või saatjaga arveldav raudtee kehtivate sise-eeskirjade järgi. Pooltevahelise lepingu punkti 5.9 kohaselt tuleb kliendil arvega mittenõustumisel esitada raudteele motiveeritud taotlus teenuse ümbervaatamiseks. Hageja esitas taotluse veotasu ümberarvestamiseks 22.02.2013 (t I kd lk 22) ja pretensiooni 09.04.2013 (korduvalt 29.04.2013 ja 02.05.2013; samas lk 25-26, 28, 30). Seega kuna kostja jättis nii hageja taotluse kui pretensiooni rahuldamata, oli hageja õigustatud SMGS art 30 § 2 ja § 3 ning art 29 §-st 3 tulenevalt pöörduma hagiga Harju Maakohtusse ja nõudma ülemakse 190 023.38 - 44 597.29=145 426.09 euro tagastamist. Kostja võttis ringkonnakohtu istungil omaks, et veotee pikenemise tõttu suurenes veotasu hagetava summa 145 426.09 euro võrra (t II kd lk 128). Eeltoodu alusel tuleb kostjalt nimetatud suuruses põhivõlg välja mõista.
49.Eelnevalt leidis tõendamist, et hagejal on kostja vastu SMGS art 15 § 5 alusel ülemakstud veotasu tagastamise nõue (rahaline põhinõue), seega võib hagejal olla materiaalõiguslikult õigus nõuda ka selle tasumisega viivitamise korral viivist. Ka viivisenõudele kohaldub läbi pooltevahelise lepingu ja kostja veoeeskirja SMGS. Viivise arvestamine veomaksete enammakse pealt on reguleeritud SMSG art 28 §-s 3. Viidatud sätte punkti 1 kohaselt arvestatakse hüvitiselt protsente 4% aastas juhul, kui pretensioonile enammakstud veomaksete tagastamise kohta vastatakse pärast 180 päeva möödumist pretensiooni esitamise päevast ning sel juhul arvestatakse protsente alates ülemääraste maksete sissenõudmise päevast. Hageja arvestab viivist alates 23.02.2013 ja leiab, et esitas pretensiooni esmakordselt 22.02.2013 ning sai vastuse alles 186 päeva pärast 26.08.2013 (t I kd lk 81-82, punktid 4.1-4.3). Kostja vaidleb viivisnõudele vastu, leides, et AS Eesti Raudtee vastas hageja pretensioonile 180 päeva jooksul (t I kd lk 66-67, punktid 2.4.2.2.4.3).
50.Kolleegium nõustub kostjaga. Tsiviilasjas esitatud materjalidest nähtub, et AS Eesti Raudtee vastas hageja pretensioonile 26.08.2013 (t I kd lk 31-32). Seega peab viivisenõude rahuldamiseks leidma tõendamist, et pretensioon oli esitatud enne
26.02.2013. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et enne nimetatud kuupäeva oli hageja esitanud vaid taotluse krediitarvete saamiseks (t I kd lk 22), mis aga oma sisult ei vastanud SMGS art 29 § 7 punktis 4 sätestatud veotasu enammakse pretensioonile esitatavatele nõuetele (saatekirjade originaalid ning saatekirja lehed 1 ja 5 esitas hageja alles 09.04.2013 pretensiooni lisadena (t I kd lk 25-26). Seega on tõendatud, et hageja esitas pretensiooni 09.04.2013 ja sai vastuse 26.08.2013, seega 180 päeva jooksul, mistõttu puudub tal alus viivist nõuda.
51.Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu kohaldab kolleegium menetluskulude jaotusele nii maa- kui apellatsioonikohtus TsMS § 163 lõiget 1 ja jaotab kulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seejuures võtab kolleegium arvesse, et ringkonnakohtu otsuse kuulutamise päeva seisuga oleks sissenõutavaks muutunud viivisenõude suuruseks 11 285.06 eurot. Seega jäävad hagi ja apellatsioonkaebus rahuldamata 7% ulatuses. Kolleegium määrab jätta maa- ja apellatsioonikohtus kantud kuludest 7% hageja ja 93% kostja kanda.
52.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikele 2, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22).
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 14.10.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-48592 osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 19. juuni 2014. a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude põhivõla osas, ja tegi uue otsuse, millega hagi selles osas rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2.Harju Maakohtu 19. juuni 2014. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata Vana-Viru VV OÜ hagi AS-i EVR Cargo vastu viivise väljamõistmiseks.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada Advokaadibüroo Glimstedt OÜ-le AS-i EVR Cargo eest tasutud kautsjon.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.