Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Vana-Viru VV OÜ hagi AS-i EVR Cargo vastu veotasu ülemakse tagastamiseks
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.06.2016, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.06.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vana-Viru VV OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
145 426,9 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
25.01.2016
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Vana-Viru VV OÜ (registrikood 10406536), esindaja vandeadvokaat Rauno Ligi Kostja AS EVR Cargo (registrikood 11575850), esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman
RESOLUTSIOON
1.Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 19.06.2014 otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude põhivõla osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi 145 426,09 euro osas rahuldada. Harju Maakohtu 19.06.2014 otsus on Vana-Viru VV OÜ hagis AS-i EVR Cargo viivise nõude väljamõistmata jätmise osas jõustunud. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Mõista AS-lt EVR Cargo välja Vana-Viru VV OÜ kasuks enammakstud 145 426.09 eurot. 3) Vana-Viru VV OÜ hagi AS-lt EVR Cargo viivise väljamõistmiseks jätta rahuldamata. 4) Menetluskulud maa-, ringkonna- ja riigikohtus jäävad 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Vana-Viru OÜ (hageja) esitas 16. oktoobril 2013 Harju Maakohtule hagi AS-i EVR Cargo (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista alusetult saadud 145 426 eurot 9 senti ning viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Eesti Raudtee ja hageja 27. detsembril 2006 lepingu kaubavedudealase koostöö kohta AS-i Eesti Raudtee teedel (leping). Raudtee jagunemise käigus läksid lepingust tulenevad kohustused üle kostjale. 2012. a detsembrist kuni 2013. a jaanuarini vedas kostja kaupa 29 saatekirja alusel. Kauba saatja oli Venemaa äriühing OAO Lukoil, kauba saaja Eesti äriühing AS Alexela Sillamäe ning kauba sihtjaamaks Vaivara. Saatekirjades oli märgitud Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi piiriületuspunktiks „Narva-Ivangorod" (edaspidi ka Narva piiripunkt). Ümbersuunamise tõttu toimus piiriületus „Koidula-Petšorõ-Pskovskije" piiripunktis (edaspidi ka Koidula piiripunkt). Kostja esitas hagejale lepingu ja saatekirjade alusel arved, kokku 190 023,38 euro tasumiseks piiriületuspunkti „Koidula-Petšorõ-Pskovskije" tariifide järgi. Hageja tasus need arved. Hageja palub kostjalt välja mõista enammakstud summa 145 426 eurot 9 senti ja viivise, sest kostja ei tõendanud veotakistuse olemasolu rahvusvahelise raudteekaubaveo kokkuleppe (SMGS) art 21 § 1 mõttes. Piiriületusjärjekord ei ole selliseks veotakistuseks. Veotakistuseks saab olla vaid vääramatu jõud. Hagejat ei teavitatud veotakistusest ega kauba ümbersuunamisest, kuigi kostjal oli kohustus küsida hagejalt juhiseid. Kostja pidi esitama arved veotasu saamiseks tariifi järgi piiriületuspunktiga „Narva-Ivangorod". Kauba vedamine kallima tariifiga marsruuti mööda ei ole otstarbekohane (eriti kui veo eest tasuja ei ole selleks nõusolekut andnud) (SMGS art 21 § 1 mõttes). Kostja süü ei ole vaidluse lahendamisel oluline, sest kostja oleks pidanud saajat või hagejat teavitama veotakistustest ja küsima juhiseid vastavas lepingus ette nähtud vormis (p 11.1). Hageja tugines SMGS art 15 §-le 5, mille esimese lõike järgi tuleb tariifide ebaõige kohaldamise või veotasu arvutusvigade korral, aga ka maksete sisse nõudmata jätmise korral vaegmakse tasuda ja ülemakse tagastada. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et piiriületuspunktis „Narva-Ivangorod" tekkinud piiriületusjärjekord on veotakistus SMGS-i tähenduses. Veotakistus ei tähenda vääramatut jõudu. Raudteel on kohustus tagada raudtee läbilaskevõime säilimine. Raudteel ei olnud kohustust küsida juhiseid ümbersuunamise kohta kauba saajalt ega ka saatjalt, kui kaup oli võimalik viia sihtjaama teist liiklusteed pidi. Saatja vagunite arv oli 29, mistõttu oleks olnud põhjendamatu küsida juhiseid ühelt saatjalt ja kogu rong seisma jätta. Kostja ei olnud veotakistuse tekkimise ajal kaupa veoks üle võtnud ja sisenemisjaama muudeti Venemaa
territooriumil. Hagejal kui kauba saajal ei ole enne kauba sisenemist sihtriiki õigust muuta veolepingut ega anda juhiseid. Liiklustakistus on tõendatud juba üksnes kauba ümbersuunamisega. Põhinõudest tuleb maha arvata võimalik kasu, mis hageja sai seetõttu, et kaup toodi kohale teist liiklusteed mööda. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis hagi19.06.2014 otsusega rahuldamata. Kohus tuvastas, et 27.12.2006 sõlmisid Raudtee ja hageja lepingu kaubavedudealase koostöö kohta Raudtee teedel. Raudtee jagunemise käigus läksid lepingust tulenevad kohustused üle kostjale. Ajavahemikul 2012 detsember kuni 2013 jaanuar vedas kostja 29 saatekirja alusel kaupa AS-ile Alexela Sillamäe. Kauba saatja oli Venemaa äriühing OAO Lukoil, kauba saaja Eesti äriühing AS Alexela Sillamäe, kauba sihtjaam oli Vaivara. Saatekirjade lahtris nr 7 oli märgitud piiriületuspunktiks Narva, tegelikkuses toimus piiriületus Koidula piiripunktis. Kostja esitas hagejale arved ajavahemikul 08.01.2013–31.01.2013 summas 190 023.38 eurot Koidula piiriületuspunkti tariifide järgi. Hageja on arved tasunud. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluse kauba ümbersuunamise ajal oli Narva piiriületuspunktis rongide läbilaskevõime piiratud. See on käsitatav veotakistusena SMGS art 21 § 1 tähenduses. Veotakistus ei tähenda vääramatu jõu olukorda, mida on käsitletud SMGS art 3 §-s 3. Kostja ei pidanud küsima hagejalt juhiseid kauba ümbersuunamiseks. SMGS art 21 § 1 lubab raudteel otsustada, kas juhiseid küsida, ning juhul, kui raudtee otsustab juhiseid küsida, siis kauba saatjalt. Otstarbekohasuse üle otsustamisel on raudteel kaalutlusõigus, arvestades üldisi huve raudteeliikluse läbilaskevõime tagamisel. Otstarbekohaseks saab pidada eesmärki, et kaup jõuaks sihtjaama kiiremini. Tegemist ei olnud olukorraga, kus teise liiklustee kasutamise võimalus puudus või vedu ei olnud võimalik muul põhjusel. Seega ei olnud raudteel kohustust juhiseid küsida kauba saatjalt ega saajalt. Veotakistus tekkis lähteriigi raudteel. SMGS ei näe ette raudteede solidaarset vastutust olukorraks, kus kauba ümbersuunamisest tulenevalt on kauba saaja tasunud suuremat veotasu. Eelnevast tulenevalt oli kostjal SMGS art 21 § 1 alusel õigus esitada hagejale arveid Koidula piiriületuspunkti tariifide järgi ja hagejal oli kohustus need arved tasuda. Seega puudub hagejal õigus nõuda makstud veotasu tagasi ning hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jäi põhinõude osas rahuldamata, puudub alus rahuldada ka viivisenõuet. Apellatsioonkaebus
4.15.07.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus on vääralt kohaldanud SMGS art 21 § 1, leides, et vaidlusaluste kaubavedude ümbersuunamine oli tingitud veotakistusest ning seetõttu oli kostjal õigus nõuda hagejalt veotasu kõrgema tariifi järgi. Maakohus jättis arvestamata Raudtee 18.06.2013 kirja, millest saab järeldada, et kostjal oli võimalus muudetud koosteplaanile vastuväiteid esitada, sh keelduda rongide vastuvõtust, kui need on saadetud piiripunkti, mis ei vasta SMGS-i saatekirjas märgitule. Jaanuaris 2013 pakkus Venemaa Raudteed Raudtee kaudu kostjale välja tehnoloogilise võimaluse, kuidas Narva piiriületusjärjekorda lühendada, millest kostja hagejale teada ei andnud. Pakkumise põhjustas asjaolu, et Venemaa Raudteedel on tehnoloogiliselt lihtsam (ja odavam) Narva piirijärjekorda lühendada ronge Petseri-Koidula kaudu Eestisse suunates. Venemaa poolel kaubasaatjale (ja maksjale) lisakulu ei teki vaatamata ümbersõidust
pikenenud veoõlale. Hagejale on kostja poolt suulisi pakkumisi peale jaanuari sündmusi olnud palju, mis kõik on lisakulu tõttu tagasi lükatud. Kostja oleks pidanud ümbersuunamisettepanekutest keelduma, v.a juhul, kui hageja oleks selleks nõusoleku andnud. Puuduvad igasugused kirjalikud otsused, protokollid, määrused, käsud või muud dokumendid, mis annaksid Narva - Ivangorod piiril toimuvat nimetada „veotakistuseks“, mis omakorda oleks andnud aluse kostja poolt kirjeldatud ühepoolset protsessi rakendada. Kui käesoleva vaidluse aluseks olevad vagunid oleksid jäänud saatelehtedele märgitud „Narva – Ivangorod“ piiriületust ootama, oleks nad lõpuks ikkagi sihtpunkti (Vaivara jaam) jõudnud. Võimalik, et mõned päevad hiljem piiriületusjärjekorra pikkuse tõttu. Tuvastatud ei ole, et juhul, kui vaidlusalused veod oleks ületanud piiri Narvas, oleks see olukorda muutnud selliselt, et veod raudteel oleksid muutunud võimatuks. Raudtee peaks veotakistuse olemasolul SMGS art 21 § 1 kohaselt kaalutlusõiguse teostamisel kaaluma erinevaid võimalusi, arvestades nii üldisi huve kui ka konkreetse veolepingu poolte (saaja ja saatja) huve. Juhul, kui raudtee tõesti otsustab kauba ümber suunata viisil, mis võib saajale või saatjale tekitada kohustuse tasuda suurema veotasu, siis on raudteel ka kohustus tõendada, et kauba ümbersuunamine oli proportsionaalne abinõu, sellega tagati üldised huvid, kauba ümbersuunamisega kauba saajale või saatjale tekkinud lisakulutusteta ei olnud võimalik neid üldisi huve tagada. SMGS näeb ette raudteedele solidaarse vastutuse olukorraks, kus kauba ümbersuunamisest tulenevalt on kauba saaja tasunud suuremat veotasu. Vaidlusaluse 29 saatekirja alusel toimunud vedude puhul jäi piiriületus ajavahemikku 18.01.2013– 23.01.2013 üksnes 15-l veol. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et kohus on õigesti tuvastanud, et veotakistusega oli tegemist ajavahemikul 18.01.2013– 23.01.2013, ei olnud kostjal õigust nõuda veotasu kõrgendatud tariifi järgi summas 84 076.04 eurot. Seega vähemalt selles summas tulnuks hagi rahuldada. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 08.04.2015 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis välja mõistmata põhivõla. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja 145 426,90 eurot. Viivise osas jäi maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Riigikohus tühistas oma 14.10.2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude põhivõla osas. Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse. Seoses sellega, et hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu 08.04.2015 otsust viivise osas, on maakohtu otsus selles osas jõustunud.
7.Puudub vaidlus, et käesolev nõue on esitatud 27.12.2006 lepingu ja selle 01.01.2007 lisa alusel; lepingust tulenevad AS-i Eesti Raudtee õigused ja kohustused on läinud üle kostjale; hageja kohustus tasuda kaubaveomaksed tuleneb lepingu lisa punktist 2.1.2. Lepingu punkti 6.2.1 kohaselt tuli veotasu tasuda kostjale kaubavedude eest vastavalt veolepingu sõlmimise ajal kehtivale hinnakirjale, kui lepinguga ei ole kokku lepitud teisiti; ajavahemikul 06.01.2013 kuni 21.01.2013 otsustas Vene raudtee-ettevõte, et hageja 29 vedu suunatakse üle Eesti piiri Narva piiripunkti asemel Koidula piiripunktist, kust edasi teostas vedu kostja; nimetatu tõttu suurenes veotasu 44 597.29 eurolt 190 023.38 euroni, s.o 426 % võrra.
8.Pooled vaidlevad, kas hageja peab tasuma talle kõrgendatud tariifidega esitatud arvete vahe. I
9.Maakohus leidis õigesti, et kostja on raudtee SMGS art 21 § 1 tähenduses ja kostja vastutab nii Eesti kui ka Venemaa raudteedega solidaarselt SMGS art 22 § 1 alusel ka Venemaa territooriumil ilmnenud veotakistuste eest ja raudteede solidaarne vastutus ei sõltu sellest, kas takistus ilmnes enne või pärast kauba vastuvõtmist.
10.Riigikohtu tõlgenduse kohaselt käesolevas asjas ei eelda veotakistus SMGS art 21 § 1 esimese lause mõttes takistuse erakorralisust, vaid põhimõtteliselt kõiki asjaolusid, mis kaubavedu ei võimalda, mh piirijärjekorda. Muuhulgas ei ole välistatud, et veotakistus on tingitud korduvalt esinevatest asjaoludest, nt külmadest ja lumerohketest talvedest. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et igasuguste tõrgete korral võiks raudtee kaupade transportimiseks kasutada ilma veose saatja nõusolekuta teist liiklusteed. Kuigi sisuliselt on saatekirjas märgitud piiriületuspunkti muutmisel tegemist lepingu muutmisega, siis ei ole tegemist VÕS § 13 lg 1 mõttes olukorraga, kus lepingu muutmiseks oleks vaja poolte kokkulepet. Kuna lepingu muutmise alused on sätestatud SMGS art 21 §-s 1, siis on tegemist seadusega ettenähtud lepingu muutmise alusega. Riigikohus on leidnud, et asja lahendamisel ei oma tähendust, et hageja ei olnud saatjaks ning et kostja ei pidanud sellest asjaolust tulenevalt SMGS art 21 § 1 esimese lause järgi küsima juhiseid hagejalt, sest SMGS art 21 § 1 esimesest lausest ei tulene veotakistuse ilmnemisel automaatselt raudtee kohustust küsida saatjalt juhiseid lepingu edasise täitmise kohta, isegi kui juhiste küsimine on võimalik. Raudteel on õigus jätta SMGS art 21 § 1 esimese lause järgi juhised küsimata vaid siis, kui teise liiklustee kasutamine on otstarbekohasem. SMGS art 21 § 1 teise lause järgi on raudteel õigus nõuda teise tee kasutamise eest veotasu, välja arvatud juhul, kui raudtee oli veotakistuse tekkimises süüdi.
11.Tulenevalt Riigikohtu suunistest analüüsib ringkonnakohus esmalt, millise veotakistusega oli konkreetsel juhul tegemist. 21.05.2014 menetlusdokumendi p-s 2.3.3 (I kd, tl 191) on kostja kirjeldanud veotakistust järgnevalt: „ajavahemikul 10.01.-23.01.2013 oli kogunenud Narva sunnal hulk ronge, mis olid valmis üleandmiseks ning lisaks olid paljud rongid raudteele maha jäetud. Sellel perioodil kasvas iga ööpäevaga üleandevalmis rongide arv Ivangorodist Narva piirijaama. Samal ajal jälgis Venemaa raudtee suure täpsusega rongide ööpäevast üleandmise plaani 9 rongi. Mahajäetud rongide hulk Venemaa raudteel oli üle saja, millede hulgas oli palju ronge hageja kliendile AS Alexela Sillamäe. Olukorra normaliseerimiseks otsustasid raudteed suunata osa ronge Narva piirijaama asemel läbi Petseri-Koidula piirijaamade. Rongide ümbersuunamine põhjustas nii vedajatele kui klientidele täiendavaid kulutusi. Ivangorod-Narva suunal oleks pingeline olukord säilinud vähemalt 2-3 nädalaks
ning AS Alexela Sillamäe vaidlusalused rongid oleks jäetud maha 1-2 nädalaks, mis põhjustab samuti täiendavaid kulutusi, sest ühe tsisternvaguni ööpäevane kulu on 35-40 USD.“
12.Veotakistuse ja selle iseloomu tõendamiseks on kostja esitanud raudteeadministratsioonide kirjad, kes otsustasud teise liiklustee kasutamise. Venemaa raudtee 03.07.2013 kirjaga, mis on esitatud vastuseks hageja pretensioonile (I kd, tl 200, tõlge II kd, tl 1) nähtub, et Venemaa raudtee on selgitanud vaidlusaluste vedude ümbersuunamist seoses keerulise ekspluatatsioonilise olukorraga (pingelised laadimistööd ja suur rongide hulk Narva jätkul). Samuti on raudtee selles tõendis viidanud 14.- 17.02.2012 Taškendis toimunud SRÜ riikide, Gruusia, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Eesti Vabariigi raudteeadministratsioonide volitatud esindajate nõupidamisel vastuvõetud otsusele, mille kohaselt „operatiivsetes tingimustes, olenevalt rongiliikluse olukorrast on lubatud rahvusvaheliste kaubarongide ja konteinervagunite formeerimise plaani asjaomaste reaudteeadministratsioonidega kooskõlastatud korrigeerida.“ Põhimõtteliselt samu seisukohtu on kostja korranud ka oma 04.04.2016 esitatud menetlusdokumendis (III kd, tl 85-87). AS Eesti Raudtee on teatanud 18.06.2013 kostjale (I kd, tl 194), et Narva suunal oli läbilaskevõime piiratud, rongid suunati teisele liiklusteele ja hageja pretensiooni ei rahuldata.
13.Vaidlusalusel ajal AS Eesti Raudtee juhatuse liikme-liiklusdirektori SF kirjaliku selgituse (II kd, tl 155) kohaselt on talvisel ajal tavapärane vagunites veetavate kaupade mahtude suurenemine ja kaubavoogude hooajaline suurenemine on raudteega kokkupuutujatele teada kui iga-aastane nähtus. Alates 2012/2013 talvest on muutunud tavapäraseks Vene poole pakkumised Narva/Ivangorod piirijärjekorra lühendamiseks ronge Koidula/Petseri kaudu pakkudes. Sellised pakkumised on tehtud eeldusel, et kaubaomaniku jaoks vedu ei kalline. Põhjusel, et Eesti veoõlg on Koidula/Petseri kaudu pikem ning veotariif kallim, jäävad enamik ronge siiski Narva/Ivangorodi kaudu piiriületust ootama. Eesti poolel (raudteel) on Venemaa pakkumisest võimalik keelduda ja enamasti seda tehakse, peamiselt põhjusel, et Eestis kallineks vedu. Kõiki ronge, mida oleks saanud Narva/Ivangorodi asemel tuua läbi Koidula/Petseri, oleks saanud tuua ka läbi Narva/Ivangorodi. Sisuliselt sama on SF kinnitanud oma 18.02.2016 seletuses (III kd, tl 2016), leides, et jaanuaris 2013 puudus vajadus rongide ümbersuunamiseks Koidula piiripunkti. Rongid suunati ümber, kuna Venemaa Raudteede Oktoobriraudtee sellist võimalust pakkus ja kostja oli sellega nõus.
14.Hageja töötaja IP kirjaliku seletuste (II kd, tl 157) kohaselt on pärast jaanuari 2013 tehtud hagejale kümneid pakkumisi rongide toomiseks Narva/Ivangorodi piiripunkti asemel üle Koidula/Petseri piiripunkti, millest enamikul juhtudel on kallineva veo tõttu keeldutud ja nõustutud on vaid seitsmel korral oktoobris-detsembris 2014, kui Venemaalt laaditi korraga ülisuured kogused kaupu Alexela Sillamäe AS-le. Samasisulised on tunnistaja MH ütlused (II kd, tl 179 pöördel - 180) selle kohta, et 2013 jaanuaris oli Narvas palju ronge tulenevalt sellest, et kliendid laadisid hästi palju kaupa lühikese aja jooksul ja neid ei olnud võimalik piisava kiirusega tühjendada ja üle anda ning tekkis liiklustakistus. Selliseid rongide kuhjumisi on reeglina talveperioodil, seoses külmadega. Tunnistaja ei osanud öelda, mil moel liiklustakistus Venemaa Raudteel toimus, sest ei olnud vastavas osas Venemaa Raudteega suhelnud. Samas on tunnistaja selgitanud, et tema teadmine tugineb rongide liikumise formeerimise plaanile, mis koostatakse üks kord aastas ja eri olukordades on seda plaani võimalik Eesti ja Venemaa raudteede vahel muuta. Liiklustakistus on selline olukord.
15.Kostja esitas 24.03.2016 apellatsioonimenetluses tõendid, millega soovis 16.05.2016 kohtuistungil antud seletuste kohaselt tõendada muuhulgas, kas ja kui kaua pidid vaidlusalused vagunid seisma erinevates jaamades. MH seletuse kohaselt (III kd, tl 74-75) pidid neli vaidlusalust rongi AS Alexela Sillamäe (kood 3644) vagunitega seisma vaidlusalusel perioodil jaanuaris 2013 RŽD erinevates jammades vastavalt 16, 12, 10 ja 7 ööpäeva. Nimetatu on kooskõlas asjas esitatud kirja lisaks olevate rongide info tabelitega (III kd, tl 76-79), millest nähtuvad rongide numbrid, nende koosseisus olnud
konkreetsete vagunite hulk ja seisupäevad järgmiselt: Alexela Sillamäe 48 vaguniga indeksiga 3644 vedanud rong seisis Vejmarnis 16 päeva, 52 vaguniga Timoškinos 12 päeva, Salas 10 päeva, 32 vaguniga Frezernõis 32 päeva. Vastavalt tol ajal kehtinud rahvusvahelisele kaubaveokokkuleppele ja vedude eelneva planeerimise korrale toimus kaupade vastuvõtt veoks ja vedu kinnitatud veoplaanide alusel. Kuivõrd veoplaan kinnitati eelneva kuu 20. kuupäevaks kogu järgneva kuu kohta, siis selles ulatuses oli raudteel kohustus kaup veoks vastu võtta. Kui kaubasaatja laadimine oli kuu lõikes ebaühtlane (nt laaditi enamik kuu mahust esimeses pooles), siis ei olnud raudteel alust ega võimalus kaubasaaja vaguneid ja kaupu veoks mitte vastu võtta. Seega ilmneb p-des 12-15 käsitletud tõenditest, et tegemist oli tavapäraselt talvel tekkida võivate suuremate kaubakoguste transportimisest tuleneva veotakistusega ja kuna veoplaanid olid eelnevalt tehtud, siis oli raudteel kohustus kaup vedamiseks vastu võtta. Kostja on 04.04.2016 menetlusdokumendi koosseisus esitatud MH seletuskirjas (mida kohus käsitleb kostja seletusena) viidanud asjaolule, et detsembri viimastel päevadel saabus kostjale Eesti Raudtee kaudu Raudteetranspordi Nõukogu Direktsiooni telegramm, millega teavitati jaanuariks 2013 kinnitatud ekspluatatsioonilise töö tehnilised normid: vagunite ööpäevaringlus, pealelaadimine, tühjendamine, üldine vastuvõtt, üldine üleandmine, andmed vagunipargi kohta jne. Nimetatu kohaselt oli Narva piiriületuse mahuks märgitud 9 rongi vastuvõtt ja 9 rongi üleandmine. Kostja seletuste p 4-6 kohaselt seda plaani ka täideti. Kostja p-s 7 toodud statistiline info kordab varasemalt esitatud väiteid kauba seismise kohta vagunites, p-s 8 toodud illustreerivad näited on aga asjasse mittepuutuvad, kuna käsitlevad kaupade vedu teiste jaamade kaudu. Kostja seletustest ja tõenditest tulenevalt saab väita, et Venemaa ja Eesti raudteed leppisid oma sisemises korralduses kokku kauba vastuvõtmises ja selle Koidula piiripunkti kaudu kohale toimetamises. Raudteeadministratsioonide liikluskorralduslike juhiste muutumise osas ei ole kostja selgitanud, kuidas vastav kokkulepe sai muutuda veolepingu pooltele siduvaks (Riigikohtu lahendi p 17). II
16.Edasi tuleb vaidluse lahendamisel kindlaks teha, kas teise liiklustee kasutamine oli SMGS-i mõttes otstarbekohasem. Poolte huvide tasakaalustamiseks tuleb otstarbekohasust SMGS art 21 § 1 esimese lause mõttes hinnata eelkõige saatja huvidest lähtudes.
17.Kui liiklustee muutusega kaasneb ka piiriületuspunkti muutus ning veotee oluline pikenemine ja selle tõttu suureneks oluliselt veotasu, siis tuleks raudteel eriti hoolikalt kaaluda liiklustee muutmise põhjendatust. Veose kallinemine üle nelja korra (44 596,48 euro asemel 190 023,38 eurot) on oluline veotasu suurenemine.
18.Riigikohtu seisukoha kohaselt võtab raudtee saatjalt juhiste küsimata endale kohustuse tõendada, et teise liiklustee kasutamine oli otstarbekohasem ja küsimuse lahendamisel tuleb vastata küsimustele: - kas ei kaasne saatjale ebamõistlikult suur lisatasu võrreldes kuludega, mis saatjal tekiks juhul, kui kauba vedu jätkataks päras veotakistuse äralangemist mööda kokkulepitud liiklusteed; - kas ja kui kaua oleks veosel võimalik piiril seista, sh kas tegemist on riknevate kaupadega või mitte; - kas kaubad tuleb kätte toimetada fikseeritud kuupäevaks jms.
19.Kauba saatjate kirjade (II kd, tl 159-162) kohaselt ei ole neid konkreetsete veoste ümbersuunamisest teavitatud, kuid neilt ei ole ka muudatuste tõttu suuremat tasu nõutud. Kostja on esitanud tõendid, mis kajastavad erinevate vagunite seismist erinevates Ivangorodi piirijaamale eelnevates jaamades, vagunite võimalikku rendihinda, kuid ei ole toonud välja konkreetseid arvestusi, kui palju oleks vedu kallinenud, kui vagunid veostega oleks toimetatud Eestisse läbi Narva piiripunkti.
MH seletusest (III kd, tl 74-75) nähtub tsisternide maksumus ööpäevas 32,5 dollarit ja omanikuvagunite tasu maksumus 28,11 eurot ööpäevas. Võttes näiteks aluseks Eesti Panga 18.01.2013 seisuga kehtinud dollarikursi 1 EUR = 1,3324 USD (https://www.eestipank.ee/valuutakursid), oleks tsisternide maksumus olnud 16-päevase seisuaja ja kõigi vagunite korral (29 vagunit x 16 päeva x (24,39 eurot tsisterni tasu + 28,11 omavagunite maksumus) = 24 360 eurot. Nimetatu olnuks hagejale oluliselt odavam kui Koidula piiripunkti tariifi järgne veotasu. Kostja ei ole esitanud andmeid, mis võimaldaksid kohtul ise välja arvestada, kui palju oleks vedu kallinenud, kui seda oleks tehtud üle Narva piiripunkti. Seega ei ole lisatasu võrdlemine kuludega käesolevas menetluses võimalik, kuna teada ei ole, kui kaua oleks pidanud vagunid ootama ülevedu Narva piiripunktist.
20.Hageja esitatud IP seletus (III kd, tl 68) on kommentaar MH seletusele, millest konkreetseid andmeid veotakistuse olemasolu või puudumise kohta vaidlusalusel perioodil ei selgu. Seletuses on kirjeldatud Narva-Ivangorodi piiriületuse tavapärast mahtu ja tunnistaja on hinnanud ka võimalikku raudtee võimekust, millest viimane on oletuslikku laadi. Seetõttu ei ole tegemist asjakohase tõendiga.
21.Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et kaup ei oleks võinud piiril või ka teises jaamas seista tulenevalt kauba omadusest või seetõttu, et see tulnuks kätte toimetada fikseeritud kuupäevadeks. Hageja on oma 30.11.2013 menetlusdokumendi p-s 3.2.-3.4. selgitanud, et hageja ei saanud täiendavat kasu kauba liikumistee muutumisest ning ka kaubaomanikul puudus vajadus ooteaja lühendamiseks, ka oleks ooteaja lühendamine eeldanud kaubaomaniku kooskõlastust formeerimisplaani muutmiseks, oleks tulnud läbi rääkida, kas kaubaomanik on huvitatud lisakulud veoprotsessis osalejatele kompenseerima. Samuti on hageja selgitanud, miks puudus põhjus vagunite kiirema kohale saabumise eest lisakulusid aktsepteerida (I kd, tl 8).
22.Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal on raudteeseaduse § 7 lg 2 järgi kohustus korraldada raudteeinfrastruktuuri kasutamist ja tagada raudtee läbilaskevõime. Seega suuremate veotakistuste puhul (nt olulist infrastruktuuriosa hõlmav avarii) võib olla põhjendatud kaupade ümbersuunamine ka juhul, kui sellega kaasnevad saatjale suuremad kulud, kuigi konkreetne veos ei ole iseenesest kiireloomuline. See tähendab, et kuigi eelduslikult tuleb lähtuda tellija huvidest, siis tuleb arvestada ka raudtee ning seeläbi avalikke huve. Selliste erakordsete veotakistuste esinemist asjas toodud asjaoludest ja tõenditest ei tulene. Seega ei olnud täidetud ka SMGS art 21 § 1 esimeses lauses sätestatud eeldused teise liiklustee kasutamiseks, mistõttu ringkonnakohus ei hinda, kas ja kui suurt veotasu oli kostjal õigus nõuda tema poolt kasutatud liiklustee eest ja kostja süüd veotakistuse tekkimisel.
23.Pooltevahelise lepingu punkti 5.9 alusel esitas hageja taotluse veotasu ümberarvestamiseks 22.02.2013 (t I kd lk 22) ja pretensiooni 09.04.2013 (lisaks ka 29.04.2013 ja 02.05.2013; samas lk 2526, 28, 30). Kuna kostja jättis nii hageja taotluse kui pretensiooni rahuldamata, oli hageja õigustatud SMGS art 30 § 2 ja § 3 ning art 29 §-st 3 tulenevalt pöörduma hagiga Harju Maakohtusse ja nõudma ülemakse 190 023.38 - 44 597.29=145 426.09 euro tagastamist. Eeltoodu alusel on hageja nõue 145 426,09 euro tagastamiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. III
25.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb ümber jaotada menetluskulud (TsMS § 163 lõiget 1). Ringkonnakohus arvestab asjaoluga, et hageja vaidlustas apellatsioonkaebuse viivise väljamõistmata jätmise, eelmine ringkonnakohtu koosseis jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata ja hageja ei esitanud sellele kassatsioonkaebust. Sellest tulenevalt on õiglane arvesse võtta sissenõutavaks muutunud viivise suurus ringkonnakohtu eelmise otsuse kuulutamise päeva seisuga (11 285.06 eurot). Seega rahuldatakse hagi ja apellatsioonkaebus 93 % ulatuses, mistõttu jäävad maa-, ringkonna- ja riigikohtus kantud menetluskuludest 7% hageja ja 93% kostja kanda.
26.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-s 2 sätestatule, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.