Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (I kd, tl. 21-23) Hagiavalduse kohaselt on Salva Kindlustuse AS-is kahjujuhtumina registreeritud liiklusõnnetus, mis toimus 22.08.2011.a kell 12:00 Tartus, Võru 71 juures, kus A.V. juhitud sõiduk Chevrolet Alero, reg. nr XXX, sõitis otsa R.L. kuuluvale sõidukile Mercedes-Benz Vito, reg. nr XXX. Kostjad on sõiduki Chevrolet Alero pärinud 22.08.2010.a surnud A.T.. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduki Chevrolet juhi tsiviilvastutus kindlustatud Salva Kindlustuse AS-is, kehtiv liikluskindlustuse poliis puudus. Hageja hüvitas sõidukiga Chevrolet Alero põhjustatud kahju summas 2880,80 eurot. Vastavalt hageja ja tema lepingulise kahjukäsitleja Salva Kahjukäsitluse OÜ vahel sõlmitud lepingule kohustub hageja tasuma Salva Kahjukäsitluse OÜ-le ühe liikluskindlustuse kahjujuhtumi käsitlemise eest käsitluskulu 15% kahjukäsitluse objektiks oleva kahju arvestusliku kahjusumma suurusest, kuid mitte vähem kui 64 eurot ja mitte rohkem kui 1300 eurot. Hageja on tasunud antud kahjujuhtumi käsitlemise eest Salva Kahjukäsitluse OÜ-le 432,12 eurot. Kuna hageja on sõiduki Chevrolet poolt tekitatud liikluskahju täies ulatuses hüvitanud, on vastavalt LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja § 19 lg 9 hagejal õigus esitada tagasinõue kindlustusvõtja vastu. LKindlS § 5 lg 1 kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik. Võlaõigusseaduse § 137 lg 1 kohaselt kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. LKindlS §-s 48 lg 3 sätestatakse, et tagasinõudega nõutakse sisse ka kahjujuhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Hageja kulutused olid seoses eelnimetatud kahjujuhtumiga kokku 3312,92 eurot. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 3312,92 eurot, mis koosneb kindlustushüvitisest ja käsitluskulust. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. KOSTJA, T.T., VASTUS HAGILE (I kd, tl. 67-71; 184-187, II kd, tl. 40-43) Kostja T.T. hagi ei tunnista. Kostja on pärinud 22.08.2010.a surnud A.T. vara, kuid kostjale ei olnud teada A.T. pärandvara koosseis ega see, kas ta on pärijaks enne, kui talle väljastati notari poolt 4.11.2011.a A.T. pärandi kohta pärimistunnistus. Enne pärimistunnistuse saamist puudus kostjal igasugune õiguslik alus realiseerida seadusest tulenevaid õigusi varale, sh sõlmida mistahes lepinguid, vara kindlustada või vara kindlustusmaksete tasumiseks või vara väljanõudmiseks või kasutamiseks või käsutamiseks sealjuures nõuda varale valdust, kasutus- või käsutusõigust. Kostja elab pikaajaliselt (20 aastat) USA-s. Kui kostja käis notari juures pärimistunnistust vastu võtmas, selgus, et sõiduk Chevrolet Alero, reg. nr XXX asub K.T. valduses. Kostja ei ole valdust sõidukile ega sõidukiga seotud dokumentidele (sõiduki registreerimistunnistus, kindlustusleping, võtmed vm) kunagi saanud. Kostja ei teadnud, et sõiduk oli antud A.V. valdusse ja kasutusse. A.V. on kinnitanud, et ta sai sõiduki Chevrolet Alero T.L. valdusest kasutusele volituse alusel alates 01.06.2011-1.09.2011.a. Kostjale ei ole teada, mis alusel omas T.L. valdust sõidukile või õigust sõidukit vallata ja kasutada, seejuures õigust anda valdus üle A.V. väidetava volituse alusel. Kostja, viidates LKindlS § 23 lõikele 1 ja 3, leiab, et ta ei ole isik, kes on lepingus astunud kindlustusvõtja kohale. Seadusliku alusega lepingu üleminekul sõiduki omaniku surma korral ei astu lepingus kindlustusvõtja kohale mitte sõiduki omanik, vaid sõiduki valdaja. Kostja arvates tuleks nõue esitada A.V. vastu, kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki valdaja ja kasutaja ning kes on omaks võtnud, et tema vastutab kahju põhjustamises. Kostja ei olnud teadlik, et 22.08.2010.a surnud A.V. nimel on 21.10.2010.a sõiduki kindlustamiseks vormistanud hagejaga lepingu R.L. ja väljastatud esimene poliis. Kostja ei ole kunagi andnud õigust enda esindamiseks K.T., R.L., T.L. või A.V.. Kostja leiab, et R.L. on 21.10.2010.a. sõlminud uue kindlustuslepingu enda nimel. Seega on pärast sõiduki pärimist tekkinud uus õigussuhe. Kostja ei ole sõlminud hagejaga lepingut ega

volitanud kedagi lepingut sõlmima. Hageja on oma käitumisega aktsepteerinud R.L. sõiduki õiguspärase valdajana (omanikuna) ja R.L. tuleb lepingus lugeda astunuks kindlustusvõtja kohale. R.L. tuleb lugeda sõiduki õiguspäraseks valdajaks (omanikuks) kindlustuslepingu sõlmimisel ja selle järgi, kuna ta on saanud ka tegeliku võimu sõiduki üle ja on ka teostanud tegelikku võimu sõiduki üle (AÕS § 36 lg 1), mida on aktsepteerinud hageja oma käitumisega (kindlustuslepingut sõlmides ja kindlustusmakseid vastu võttes). Hagejal on õigus esitada nõue R.L. vastu, mitte aga kostja kui pärija vastu. KOSTJA, K.T., VASTUS HAGILE (I kd, tl. 77-78) Kostja K.T. hagi ei tunnista ja palub see jätta rahuldamata. Kostja ei oma päritud varale valdust. Kostjale oli teadmata, et sõiduk oli antud A.V. valdusse ja kasutusse. A.V. on kinnitanud, et ta sai Chevrolet Alero T.L. valdusest volituse alusel kasutusele alates 01.06.2011-1.09.2011.a. Kostja leiab, et ei ole isik, kes on lepingus astunud kindlustusvõtja kohale kuna LKindlS § 23 lg 1 teise lause kohaselt sõiduki omaniku surma korral astub sõiduki õiguspärane valdaja lepingus kindlustusvõtja kohale. Seega seadusliku alusega lepingu üleminekul sõiduki omaniku surma korral ei astu lepingus kindlustusvõtja kohale mitte sõiduki omanik, vaid sõiduki valdaja. Hagejal tuleks nõue esitada A.V. vastu, kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki valdaja ja kasutaja. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJATE VASTUSELE (I kd, tl. 87-90; 197-199) Hageja kostjatega ei nõustu ja leiab, et LKindlS § 23 lg 1 teise lause regulatsioon ei ole antud juhul kohaldatav. Nimetatud säte kohaldub üksnes lepingu puhul, mille sõlmis sõiduki omanik ise (või keegi tema volitusel) enne surma. Leping sõiduki Chevrolet kindlustamiseks hagejaga oli sõlmitud pärast A.T. surma 21.10.2010.a ja väljastatud ka esimene poliis. Hageja ei ole 22.08.2010.a surnud A.T. liikluskindlustuslepingut sõlminud. Peale omaniku surma sõlmitud leping loetakse sõlmituks uue omaniku ehk pärija poolt. LKindlS § 5 lg 1 järgi võisid sõiduki Chevrolet kindlustamiseks sõlmida lepingu kas sõiduki uued omanikud (ehk pärijad) või keegi teine isik, kellel on omanike (ehk pärijate) volitus. Hageja leiab, et kostjad, olles A.T. pärandi vastu võtnud, on saanud sõiduki Chevrolet omanikuks alates A.T. surma hetkest. Pärijatena on kostjatel alates 22.08.2010.a sõiduki Chevrolet suhtes kõik õigused ja kohustused. Sõiduki omanikena vastutavad kostjad ka liikluskindlustuse lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Faktiliselt sõlmis hagejaga lepingu R.L.. Hageja infosüsteemis oli märgitud, et R.L. tegutseb A.T. esindajana ning on tasunud esimese lepingu alusel väljastatud ning ka järgnevate poliiside eest. Kuna A.T. oli lepingu sõlmimise hetkeks surnud, siis tuleb LKindlS § 5 lg-st 1 tulenevalt eeldada, et R.L. on sõlminud lepingu uute omanikke ehk pärijate ehk kostjate volitusel ning et sõiduk oli sel hetkel faktiliselt tema käes. AÕS § 38 kohaselt läheb valdus üle pärijale. See, et kostjad väidetavalt ei teadnud, et nad on sõiduki Chevrolet valdajad või et nad ei saanud seda vara käsutada, ei oma tähendust. Pärijatena lasus kostjatel kohustus uurida päritava vara koosseis ja selle suhtes kehtivad kohustused. Hageja märgib, et isegi kui asuda seisukohale, et sõiduki kindlustusvõtjat peab antud juhul määratlema LKindlS § 23 lg 1 teises lauses sätestatud reegli järgi (millega hageja ei ole endiselt nõus), siis arvestades AÕS §-s 38 sätestatut, tuleb õiguspäraseks valdajaks LKindlS § 23 lg 1 teise lause tähenduses pidada pärijaid, mitte seda isikut, kelle faktilises valduses sõiduk väidetavalt oli. Kuna A.V. ei ole liikluskindlustuslepingu järgne kindlustusvõtja puudub hagejal A.V. vastu nõue. KOLMANDA ISIKU, A.V., SEISUKOHT (I kd, tl. 152) A.V. kinnitab, et põhjustas sõiduautoga Chevrolet Alero registreerimismärgiga XXX 22.08.2011.a Tartus toimunud liiklusõnnetuse. A.V. ei nõustu võtma endale vastutust liikluskindlustusepoliisi maksete tegemata jätmises kuna tal oli suusõnaline kokkulepe R.L. poja T.L. sõiduki kasutamise osas, kes pidi tasuma ka liikluskindlustusepoliisi maksed. Sõiduki kasutamise eest tasus A.V. igakuiselt T.L. sularahas. Liikluskindlustuspoliisi perioodi pikendamise järel esitas T.L. suusõnalise nõude poliisi maksete kompenseerimiseks, mis sai tasutud sularahas.

KOHTU SEISUKOHT

Hagiavalduse kohaselt on Salva Kindlustuse AS-is kahjujuhtumina registreeritud liiklusõnnetus, mis toimus 22.08.2011.a kell 12:00 Tartus, Võru 71 juures, kus A.V. juhitud sõiduk Chevrolet Alero, registreerimismärgiga XXX, sõitis otsa R.L. kuuluvale sõidukile Mercedes-Benz Vito, registreerimismärgiga XXX. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kes oli liiklusõnnetuse toimimise ajal liikluskahju põhjustanud sõiduki Chevrolet Alero omanikuks ehk kindlustusvõtjaks ning kas kostjatel on kohustus hagejale hüvitada kahju summas 3312,92 eurot. Vaidlust ei ole, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli kindlustusperioodi eest makse tasumata. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 6 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusmakse perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum, oli tasumata. LKindlS § 5 lõike 1 esimese lause kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik. Kohtule esitatud sõiduki tehnilisest passist (I kd, tl. 35) nähtuvalt on Chevrolet Alero, registreerimismärgiga XXX omanikuks A.T.. Asja materjalide kohaselt on 21.10.2010.a sõlmitud Salva Kindlustus AS-iga tähtajatu liikluskindlustuse leping nr L50014774 (I kd, tl. 91-93), millest nähtuvalt on kindlustusvõtjaks ja kohustatud isikuks A.T. ning kindlustatud esemeks Chevrolet Alero registreerimismärgiga XXX (VIN kood XXX). Lepingu kohaselt saadetakse kindlustuspoliisid A.T. aadressile XXX. Liikluskindlustuse poliisist nr 50014774 (I kd, tl. 94-95) ja arvest nr 1038788S (I kd. tl. 99) nähtub, et kohustatud isikuks, adressaadiks ning maksjaks on märgitud A.T., maksekorralduse nr 32790 (I kd, tl. 100) järgi on eelpoolnimetatud arve tasunud R.L.. Samuti nähtub Salva Kindlustuse AS kliendi andmete väljavõttest (I kd, tl. 96-98), et kliendiks on A.T., kelle isiku oleku all on märge „surnud“, sidevahenditeks on märgitud XXX ja XXX ning kliendi esindajana on märgitud R.L.. LKindlS § 5 lõike 1 viimase lause kohaselt kindlustusvõtja esindajana on sõiduki suhtes lepingut volitatud sõlmima sõiduki registreerimistunnistusele kasutajana märgitud isik, volikirja alusel sõidukit kasutama volitatud isik ning samuti lepingu sõlmimiseks kirjalikult volitatud muu isik. Rahvastikuregistri andmetel on A.T. (isikukood XXX) surnud 22.08.2010.a. Seega, isegi kui R.L. oli volitus A.T. esindamiseks, lõppes see TsÜS § 125 lg 2 p 9 kohaselt A.T. surmaga. Pärimisseaduse (PärS) § 3 lõike 2 kohaselt on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev ning vastavalt PärS 4 lõikele 1 läheb pärandi avanemisel pärand üle pärijale. PärS § 130 lg 1 kohaselt pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Notar Kersti Puunsild vastusest (I kd, tl. 40) nähtub, et A.T. pärijateks on K.T. ja T.T., kes on PärS § 147 mõttes kaaspärijad. Seega läksid pärandaja õigused ja kohustused üle kostjatele A.T. surmapäeval so 22.08.2010.a. Arvestades, et kostjad olid tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lõikele 1 surnud A.T. üldõigusjärglased, pidi R.L. vastavalt LKindlS § 5 lõike 1 viimasele lausele olema volitus liikluskindlustuslepingu sõlmimiseks. TsÜS § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja vahendusel. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Seega peab selleks, et R.L. poolt sõlmitud tehing hagejaga kehtiks, olema täidetud kaks tingimust: esiteks peab R.L. olema sõlminud tehingu K.T. ja T.T. nimel ning teiseks peab tal olema esindusõigus. TsÜS § 117 lõike 2 järgi võib esindusõigus tuleneda seadusest või selle võib anda tehinguga (volitus). TsÜS § 118 lg 1 kohaselt annab esindatav volituse tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Sama paragrahvi teine lõige võimaldab lugeda volituse antuks, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine

mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja, talub selle isiku sellist tegevust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-72-13 märkinud, et TsÜS § 118 lõikes 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud. Käesolevas asjas sõlmis kostjate nimel lepingu R.L., kelle positsioon kostjate suhtes ja tavapärased ülesanded ei anna kohtu hinnangul alust eeldada, et ta sõlmiks kostjate nimel pidevalt lepinguid. Arvestades, et A.T. oli liikluskindlustuslepingu sõlmimisel ajal surnud ning hageja kliendi andmebaasis oli sellekohane märge olemas, tulnuks hagejal, lähtudes LKindlS § 5 lõikest 1 kontrollida, kas väidetava esindajana tegutsevale isikule on volitus antud. Kohus leiab, et hageja ei saanud TsÜS § 118 lõikele 2 tuginedes mõistlikult eeldada, et R.L. oli lepingu sõlmimiseks volitus. Seega on kohtus leidnud tõendamist, et R.L. puudus esindusõigus. TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Tõendeid selle kohta, et kostjad K.T. ja T.T., oleks 21.10.2010.a sõlmitud liikluskindlustuse lepingu tagantjärele heaks kiitnud, kohtule esitatud ei ole. Kuna kostjad ei ole hagejaga lepingut sõlminud, puudub hagejal õigus nõuda kostjatelt LKindlS § 48 lg 1 p 6 alusel 3312,92 euro hüvitamist. Kohus märgib, et kostjate viidatud LKindlS §-is 23 sätestatu antud asjas ei kohaldu kuna nimetatud säte reguleerib sõiduki võõrandamisega seotud olukordi. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätab kohus Salva Kindlustuse AS hagi K.T. ja T.T. vastu 3312,92 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lõike 1 esimese lause kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt TsMS § 176 lõikele 2 andis kohus menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja T.T. palub hagejalt välja mõista esindajakulud summas 600 eurot (sh käibemaks 100 eurot). Kostja kinnitab, et esindaja kulud on vajalikud ja põhjendatud ning kostja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja T.T. esitatud menetluskulude nimekirjast ja 9.03.2015.a arvest nr 15/03 (II kd, tl. 35-38) nähtuvalt on kostja menetluskuluks lepingulise esindaja tasu 600 eurot (sh käibemaks 100 eurot). Kostja esindaja Armand Mark vastab TsMS §-is 218 sätestatud nõuetele. Kostja esindaja on osutanud õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot (sh käibemaks), kokku 5 tundi. Hageja ei nõustu T.T. esindajakuluga ning leiab, et esindaja tunnitasu summas 120 eurot koos käibemaksuga on liiga suur. Hageja leiab, et õigusbüroode keskmine tunnihind ei ületa 70 eurot +

käibemaks. Seega oleks mõistlik ja põhjendatud kostja esindajakulu kokku 420 eurot koos käibemaksuga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-92-13 nõustunud alamaastme kohtutega, et tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga on peetud põhjendatuks ja vajalikuks vandeadvokaadi kui kõrgelt kvalifitseeritud juristi puhul. Arvestades kohtupraktikat ja seda, et kostjat esindas õigusbüroo ning õigusbüroode keskmist tunnihinda, leiab kohus, et kostja esindaja tunnihind 120 eurot koos käibemaksuga on liiga kallis. Arvestades hageja esitatud erinevate õigusbüroode hinnakirju (II kd, tl. 52-57), millest nähtuvalt on õigusbüroode tunnihinnad vahemikus 60-95 eurot, on kohtu hinnangul kostja esindaja põhjendatud tunnihinnaks 70 eurot ilma käibemaksuta. Seega, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõude olemust ning kostja menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi ja hinnates kostja lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoimingute vajalikkust, mahtu ja sisu võrrelduna arvetel märgitud ajakuluga, leiab kohus, et põhjendatud on kostja õigusabikulud summas 420 eurot (5 tundi x 70 eurot + 20 % käibemaks). Seega kuulub hagejalt kostja T.T. kasuks välja mõistmisele menetluskulud summas 420 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.