Tööstus Investeeringute AS-i hagi OÜ Estre Productions vastu põhinõude 6 567,65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 321,65 eurot ja jooksva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
9 286,49 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 03. novembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tööstus Investeeringute AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. märts 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellant (I astme menetluses hageja): Tööstus Investeeringute AS (registrikood: 10210997); esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar; Vastustaja (I astme menetluses kostja): OÜ Estre Productions (registrikood:11594988); esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Tartu Maakohtu 03. novembri 2014 otsuse resolutsiooni, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, järgmiselt: „tulenevalt OÜ Estre Productions tasaarvestuse vastuväitest. OÜ Estre Productions tasaarvestas Tööstus Investeeringute AS-i nõude oma alusetust rikastumisest tuleneva nõudega 6493, 77 eurot (tasu 87092 kwh elektri eest, mida OÜ Estre Productions ei ole tarbinud 2010. a oktoobri ja novembrikuu arvete alusel) ning
lepingurikkumisest
tuleneva
kahju
hüvitamise nõuega (2010 november – 2011 veebruar ettenähtust kõrgema tariiifiga elektri eest tasumine) 419, 61 eurot.“
2.Ülejäänud
osas
novembri
jätta
Tartu
otsus
Maakohtu
muutmata
ja
apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Lugeda Tartu Maakohtu 03. novembri 2014 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgnevalt:
3.1.Jätta
Tööstus
Investeeringute
AS-i
hagi
OÜ Estre Productions vastu põhivõla 6567 eurot 65 senti ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata tulenevalt OÜ Estre Productions tasaarvestuse vastuväitest.
3.2.OÜ Estre Productions tasaarvestas Tööstus Investeeringute AS-i nõude oma alusetust rikastumisest tuleneva nõudega 6493, 77 eurot (tasu 87092 kwh elektri eest, mida OÜ Estre Productions ei ole tarbinud 2010. a oktoobri ja novembrikuu
arvete
alusel)
ning
lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuega (2010 november – 2011 veebruar ettenähtust kõrgema tariiifiga elektri eest tasumine) 419, 61 eurot.
3.3.Jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus apellandi Tööstus Investeeringute AS-i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tööstus Investeeringute AS (hageja) esitas 12. aprillil 2013 hagi OÜ Estre Productions (kostja) vastu põhivõla 6 567,65 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 321,65 eurot ja jooksva viivise 0,1% tasumata põhivõlalt päevas väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01. novembril 2010 mitteeluruumi rendilepingu nr X (I kd tl 7–12), millega hageja andis kostjale rendile Tartus Sepa 15 C asuvad ruumid. 31. oktoobri 2012 kokkuleppega (I kd tl 13) pikendasid pooled rendilepingu kehtivust 17. veebruarini 2013. Kostja on jätnud hagejale tasumata arved jaanuari ja veebruari 2013 teenuste ning veebruari 2013 rendi eest. Hageja nõue ei ole tasaarvestuse tulemusena lõppenud, kuna kostjal ei ole nõuet, mida tasaarvestada. Hageja ei ole kostja arvel alusetult rikastunud. Kostja omandas 04. jaanuari 2010 müügilepinguga (I kd tl 48–59) hagejalt ettevõtte osa, mis tegeles Tartus Sepa 15 C asunud tootmisüksuses metsa- ja põllutöömasinate arenduse, tootmise ja müügiga. Koos müügilepinguga sõlmisid pooled rendilepingu (I kd tl 124–128), mille alusel jätkas kostja hagejalt omandatud käitise tegevust hagejale kuuluvates ruumides. Pärast käitise müüki ei hakanud hageja elektritarbimise arvestust ümber korraldama, sest rendileping sõlmiti esialgu viieks kuuks. Kostja keeldus novembris 2010 hagejale elektrienergia eest tasumast, kuna tal tekkis kahtlus, kas esitatud arvetel märgitud tarbitud elektrienergia maht on õige. Pooled sõlmisid 15. detsembril 2010 kokkuleppe, millega kostja nõustus hageja esitatud arved tasuma. Kostja tarbis 2011. aastal elektrienergiat vähem kui 2010. aastal, sest vähendas renditud ruumides tootmist, lõpetades seal treimis-, freesimis-, stantsimis- ja keevitustööd ja alates 2010 detsembrist termika (termilise töötlemise hoone) kasutamise. Kostja tarbitud elektrikoguse saamiseks lahutas hageja kogu hoone elektrienergia kulust ülejäänud tarbijad, kelle tarbitav elektrienergia mõõdeti arvestitega. Hageja tegutseb jaotusvõrguettevõtjana, osutades jaotusvõrgu kaudu võrguteenust Tartu linnas Sepa ja Vasara tänava piirkonnas. Kuna hageja osutab võrguteenust suuremas ulatuses kui kostja kasutuses olnud Sepa 15 C kinnistu, ei ole võimalik hageja poolt ostetud ja Sepa 15 C kinnistu üürnikele edasi müüdud elektrienergia koguste võrdluse teel leida kostja poolt tarbitud elektrienergia kogust. Eelnevaga on seletatav vahe hageja poolt ostetud elektrienergia koguse ja hageja poolt Sepa 15 C kinnistu tarbijatele edasi müüdud elektrienergia
koguse vahel. Sepa 15 C kinnistul asuv hoone koosneb tootmistsehhist ja 3-korruselisest büroohoonest ning neis kasutatud elektrienergia kogus oli eraldi mõõdetav. Tootmistsehhis tarbitud elektrienergia kogusest lahutati teiste üürnike poolt tarbitud energia. Termika ei asu Sepa 15 C kinnistul ja sai elektrienergia teisest trafost (alajaamast) ning selle kohta pidas hageja eraldi arvestust. Kostja muutis 2010. a jooksul tehnoloogiat ning vähendas elektritarbimist. Tasaarvestuseks kasutatava nõude esitamisega ootas kostja ebamõistlikult kolm aastat. Hagejal ei ole enam võimalik dokumentaalsete tõenditega kostja tarbitud elektrienergia koguseid tõendada. Kuna kostja tasus arved, ei säilitanud hageja arvutusi. Arvete tasumise tõttu kehtib eeldus, et arved olid õiged ja vastasid kostja tarbitud elektrikogusele. Kostja ei ole tõendanud, et hageja esitatud arved ei olnud õiged ega vastanud tarbitud elektrikogusele. Hageja ei rikkunud elektrituruseaduse (ELTS) nõudeid, ühestki õigusaktist ei tulene võrguettevõtjale kohustust säilitada elektri tarbijale esitatud arvete aluseks olevaid arvestusi, tegemist ei ole raamatupidamise algdokumentidega RPS mõttes. Hageja ei määra elektrihinna aluseks olevat elektrivõrgu edastustasu põhitariifi, elektrienergia põhitariifi, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi suurust. Kui Energiaturu Inspektsiooni 26. novembri 2010 otsusega kehtestatud elektrivõrgu edastustasu põhitariif ja elektrienergia põhitariif hakkasid kehtima 01. märtsil 2011, võib hageja olla alusetult rikastunud maksimaalselt 592,25 euro võrra. Pooled leppisid rendilepingutes kokku nõudeõigust lõpetavas tähtajas, mille möödumisel kaotab kostja õiguse hagejale nõuet esitada. Kostja pidi esitama hagejale pretensiooni tarbitud elektrienergia eest enam nõutud summa kohta elektriarve kättesaamisest viie päeva jooksul. Kuna kostja ei ole hagejale nõuet õigeaegselt esitanud, on ta kaotanud õiguse seda teha. Kostja taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Viivis ei ole ebamõistlikult suur, samuti ei ületa viivisenõue põhinõuet.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostjal on hageja vastu kahjunõue, õigusrikkumisest saadud tulu väljaandmise nõue ja viivisenõue, mida menetletakse tsiviilasjas nr 2-13-28905. Kostja 07. oktoobri 2013 seisukoha järgi on kostjal hageja vastu ka alusetu rikastumise nõue 27 388 eurot, mille võrra kostja tasus hagejale elektri eest aluseta rohkem. Kostjal on ka viivisenõue VÕS § 113 lg-te 1, 2 alusel alates 07. oktoobrist 2013. Need nõuded tasaarvestab kostja hageja nõudega. Alternatiivselt leiab kostja, et tal on hageja vastu kahjunõue VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 3 alusel hageja poolt rendilepingu p-i 2.1.3 rikkumise tõttu. Kostja tegelikku elektritarbimist ei mõõdetud kuni 2010. aasta detsembrini. 15. detsembri 2010 kokkuleppega fikseerisid pooled olukorra ja sätestasid edasise koostöö tegeliku tarbimise väljaselgitamiseks ja probleemi lahendamiseks. Kostja püüdis korduvalt olukorda lahendada, kuid hageja ei olnud sellest huvitatud. 2010 ja 2011 tarbimise analüüsist ilmnes, et arvestitega mõõdetud tarbimine on väiksem, kui enne arvesti paigaldamist detsembris 2010. Vahe on seletatav vaid sellega, et hageja esitas kostjale tegelikust tarbimisest suuremaid arveid. Elektritarbimise märkimisväärset langust pärast arvesti paigaldamist ei selgita termika mittekasutamine, kuivõrd kostja kasutas termikat veel juulis 2011. Kuna 2010. a elektritarbimist arvestiga ei fikseeritud, pidi rakenduma rendilepingu p 2.1.3, mis nägi ette elektrienergia eest tasumise kokkuleppelisel alusel, lähtudes arvestuslikust näitajast, mis kooskõlastatakse eraldi lepingu lisana. Pooled ei ole sellist kokkulepet lepingu lisana sõlminud, seega on hageja esitanud kostjale arveid elektrienergia eest, rikkudes rendilepingut. Hagejal on võrguettevõtja ja üürileandjana eelis kostja elektritarbimise kindlakstegemisel. Hageja ei ole dokumentaalselt tõendanud ega arvutuslikult põhistanud Sepa 15 C trafost väljunud elektrikoguseid büroohoone ja tootmistsehhi osas, samuti termika elektritarbimist. Kuna hageja võrguettevõtjana ei ole säilitanud ELTS § 65 lg 1 p-s 6 ja § 67 lg-s 1 sätestatud andmeid, on ta rikkunud RPS § 12 lg-t 1.
Asjatundja P.S. arvamuse kohaselt oli kostja tegelik elektritarbimine perioodil jaanuar kuni november 2010 väga suure tõenäosusega arvetel näidatust väiksem ja kostja on hagejale alusetult tasunud 26 431 eurot. Asjatundja A.P. arvamus lükkab ümber hageja väited seoses termika kasutamise ja sellega seotud elektrikuluga ning kinnitab P.S.arvamust. Hageja viivisenõue on ebaõiglane ning kostja palub viivist vähendada, sest viivisenõue ei saa ületada põhinõuet. Hageja esitas kostjale ebaseaduslikult kõrgema tariifi järgi elektriarveid nelja kuu vältel (november 2010 kuni veebruar 2011), seega rikastus hageja kostja arvelt täiendavalt 807,53 eurot (alternatiivselt kahjunõue). Kostja 11. juuni 2014 seisukoha järgi on kostjal hageja vastu põhinõue kokku 27 238 eurot (26 431 + 807,53) ja viivisnõue, mille ta tasaarvestab hageja nõudega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 03. novembri 2014 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel 04. jaanuaril 2010 sõlmitud mitteeluruumi rendileping nr 78 oma olemuselt äriruumi üürileping, millele kohalduvad võlaõigusseaduse üürilepingu sätted. Hageja palub kostjalt välja mõista arvete nr 130040, 130060 ja 130115 järgi tasumata summad. Kostja ei ole esitanud nõude suurusele ja selle tekkimise alusele sisulisi vastuväiteid. Maakohus leidis, et VÕS § 108 lg 1, § 271, § 292 lg 1 ning lepingu p-ide 1.1, 2.1.2, 2.1.3 alusel on hageja üüritasu ja kõrvalkulude nõue 6 567,65 eurot õiguslikult põhjendatud. Kostjalt lepingu p-i 7.1 alusel nõutav viivis määraga 0,1% päevas ületab seadusejärgset viivisemäära (VÕS § 113 lg 1). Hageja nõuab lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele ka lisanduvat viivist TsMS § 367 alusel, piiramata seda põhinõude suurusega. Hageja ei ole tõendanud põhivõlast suuremas ulatuses kahju olemasolu, seega tuleb viivisenõue piirata põhivõla suurusega. Maakohus leidis, et kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust väita, et viivise väljamõistmine on ebaõiglane. Vastuväiteid hageja viivisearvestuse õigsusele ei ole kostja esitanud.
4.Kostja on esitanud tasaarvestusavalduse ja vastuväite, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud. Maakohus leidis, et kostja nõue on osaliselt põhjendatud ning VÕS § 197 lg 2 ja § 201 lg 1 p 1 alusel tuleb hagi jätta tasaarvestuse tulemusena rahuldamata.
4.1.Maakohus leidis, et pretensioonide esitamise tähtajas kokkuleppimine ja pretensioonide võimalik hilisem esitamine ei välista ega lõpeta alusetu rikastumise nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegelikku elektritarbimist üüritud pinnal hakati arvestiga mõõtma alles detsembris 2010. Enne seda puudus ka eraldi kirjalik kokkulepe tarbimise arvestuseks, kuigi rendilepingus oli sellise kokkuleppe sõlmimine arvesti puudumisel ette nähtud. Maakohus leidis, et hageja kirjeldatud viisil elektrikoguse arvutamine on võimalik. Eesti Energia ASilt ostetud elektrienergia kogus (I kd tl 174–223) on oluliselt suurem kui hageja andmetel kinnistu üürnikele edasi müüdud kogus (III kd tl 19, 59) seetõttu, et hageja tegutseb võrguettevõtjana ning müüb elektrienergiat ka ettevõtetele, kellel ei ole Sepa 15 C kinnistuga seost. Maakohus leidis, et elektritarbimise vähenemist kostja poolt saab selgitada eelkõige suurema kulude jälgimisega ja tootmistegevuse ümberkorraldustega, mis algasid 2010. aasta II kvartalis ja ilmselt jätkusid aastal 2011. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 2010. aasta jooksul vähenes nii kostja üüritud pind kui töötajate ja tööpinkide arv (I kd tl 142–167) ja 2011. aastal oli kostja tootmismaht- ja intensiivsus võrreldes 2010. aastaga oluliselt väiksem. Kostja jätkas 2011. aastal teatud ulatuses termika kasutamist.
15.detsembri 2010 kokkuleppest nähtuvalt olid poolte vahel erimeelsused vähemalt oktoobri ja novembri 2010 elektritarbimise osas ning pooled leppisid kokku koostöös, selgitamaks välja erinevuste põhjust. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja peab elektrikoguseid dokumentaalselt
tõendama või vähemalt arvutuslikult põhistama. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks oktoobri ja novembri 2010 arvete õigust. Arvestades 15. detsembri 2010 kokkulepet, 2010. aasta tootmise ümberkorraldamise kohta esitatud tõendeid, asjatundja P.S. arvamust ning kostja elektritarbimist 2010. aasta kuude lõikes, leidis maakohus, et kostja on põhistanud oma nõude osaliselt oktoobri ja novembri 2010 elektrikulu osas. Oktoobri ja novembri elektrikulu oli eelnevatele ümberkorraldustele vaatamata vastavalt 62 949 kWh ja 63 000 kWh, septembri kulu aga oli 39 975 kWh. Pärast mõõturi paigaldamist saadi kostja elektrikuluks detsembris 22 637 kWh ja 2011. aasta jaanuaris 26 018 (I kd tl 91, II kd tl 133, 139, 144, 149, 156). Maakohus nõustus kostjaga, et hagejal on võrguettevõtja ning üürileandjana ilmselgelt eelis kostja elektritarbimise suuruse kindlakstegemisel. ELTS § 65 lg 1 p 6 sätestab, et võrguettevõtja tagab mõõteandmete kogumise ja töötlemise. ELTS § 67 lg 5 kohaselt tagab võrguettevõtja võrguteenuse kasutaja teavitamise mõõtmise tulemustest ja nende alusel teostatud võrguteenuste eest maksmisele kuuluva tasu arvestusest kooskõlas õigusakti ja asjakohase lepinguga. Kuna kostja on põhistanud alusetute elektriarvete tõenäosuse oktoobri ja novembri 2010 osas, peab vähemalt nimetatud arvete puhul tõendama nende õigsust hageja, seda enam, et hageja ei järginud arvete esitamisel rendilepingute p-is 2.1.3 arvesti puudumise puhuks kokku lepitut. Arvestades seda, et hagejal ei ole mõõtmistulemused ja arvestused säilinud, võttis maakohus aluseks asjatundja P.S. arvamuse teoreetilise ja tegeliku elektrikulu vahe kohta oktoobris ja novembris 2010 (III kd tl 44). Sellest lähtuvalt on hageja oktoobri ja novembri 2010 arved alusetud kokku 87 092 kWh (44 800 + 42 292), s.o 6 493,77 eurot (44 800 kWh * 0,0716 eurot + 42 292 kWh * 0,0777 eurot) ulatuses.
4.2.Kostja nõue hüvitada aluseta kõrgema tariifi elektriarvete järgi tasumisega tekkinud kahju 807,53 eurot on lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõue. Kui hageja esitas elektriarved ebaõigesti kõrgema tariifi alusel, rikkus ta rendilepingute p 2.1.3 esimest lauset, ning kostjale, kes sellised arved tasus, on tekkinud kahju. Hageja on nõustunud, et kui Energiaturu Inspektsiooni
26.novembri 2010 otsusega kehtestatud elektrivõrgu edastustasu põhitariif ja elektrienergia põhitariif hakkasid kehtima 01. märtsil 2011, on kostja tasunud hagejale elektrienergia eest nelja kuu eest enam osas, milles hageja nõutud tasu ületas enne 01. märtsi 2011 kehtinud tariife (IV kd tl 122). Konkurentsiameti 30. aprilli 2014 kirjast nähtuvalt ei saanud hageja uued tariifid hakata kehtima enne
01.märtsi 2011 (IV kd tl 108–109), seega on hageja nõudnud kostjalt novembrist 2010 kuni veebruarini 2011 elektrivõrgu edastustasu põhitariifi ja elektrienergia põhitariifi ebaõiges määras. Kuivõrd hageja on lepingut rikkunud, on kostjale tekkinud sellest kahju 625,15 eurot ((63 000 kWh + 22 637 kWh) * 0,00486 eurot + (26 018 kWh + 20 728) * 0,00447 eurot). VÕS § 103 lg 1 teise lause alusel tuleb eeldada, et rikkumine ei ole vabandatav. Seega on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1, § 127 lg-te 1-4, § 128 lg 3 alusel. Kuna novembri 2010 arve on kostja alusetult tasunud 42 292 kWh ulatuses, on lepingu rikkumisest tulenev kostja kahju selle võrra väiksem, s.o 419,61 eurot (625,15 eurot - 42 292 kWh * 0,00486 eurot). Maakohus leidis, et VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui kostja oleks pidanud eeldama arvete ebaõigsust ja tuvastama valede tariifide rakendamise 5 päeva jooksul arve saamisest.
4.3.Kuivõrd kostjal on hageja vastu sissenõutavad alusetust rikastumisest tulenev nõue ja kahju hüvitamise nõue, hagejal on kostja vastu üüri ja kommunaalteenuste võla ning viivise nõue, on poolte vahel tasaarvestuse olukord VÕS § 197 lg 2 järgi. Maakohus leidis, et alusetu rikastumise võlasuhe tekkis hiljemalt jaanuaris 2011 (kostja tasus alusetu elektrikoguse eest esitatud arved) ning kostja 02. mai 2011 e-kiri hagejale kinnitab, et kostja oli teadlik alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest vähemalt 28. aprillil 2011 (I kd tl 89, III kd tl 68). Seega oli hageja käesoleva nõude aluseks olevate arvete esitamise ajaks igal juhul möödunud mõistlik aeg alusetu rikastumise võlasuhte tekkimisest ning kostja nõue summas 6 493,77 eurot oli sissenõutav. Nimetatud nõue tuleb VÕS
§ 201 lg 1 p 1 alusel tasaarvestada hageja 31. jaanuari, 01. veebruari ja 27. märtsi 2013 arvetes märgitud summaga ning lugeda hageja nõue lõppenuks 6 493,77 euro ulatuses, nõude jääk on 73,88 eurot (6 567,65–6 493,77). Kuna tasaarvestuses osalevad nõuded lõppevad VÕS § 197 lg 2 alusel tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimisest, lõppes kostja alusetu rikastumise nõue hageja arvete esitamise ajast ning kostjal ei ole sissenõutavaks muutunud ega tasaarvestuses kasutatavat viivisenõuet. Samuti on hageja nõue 6 493,77 euro ulatuses tasaarvestusega lõppenud ning temal ei ole selles osas viivisenõuet. Kostja lepingu rikkumisest tulenev nõue 419,61 eurot muutus sissenõutavaks 01. mail 2014, sest kostja sai hageja lepingu rikkumisest tulenevast kohustusest teada alles Konkurentsiameti 30. aprilli 2014 e-kirjast (IV kd tl 108–109). Selleks hetkeks oli hageja põhinõue 73,88 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 29,55 eurot. Kostja kahju hüvitamise nõue tuleb tasaarvestada nii hageja viivise- kui põhinõudega ning lugeda kogu hageja nõue lõppenuks. Seetõttu puudub vajadus analüüsida ka kostja kahju hüvitamise nõudelt arvestatavat viivist. Kuna tasaarvestuse tulemusel lõppes hageja nõue kostja vastu täies ulatuses, puudub vajadus võtta seisukoht tasaarvestuse kohta seoses kostja nõudega tsiviilasjas nr 2-13-28905.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tööstus Investeeringute AS esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 03. novembri 2014 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi põhivõla 6 567,65 eurot ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ja teha tühistatud osas uus kohtuotsus, millega rahuldada Tööstus Investeeringute AS-i hagi OÜ Estre Productions vastu täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) leidis maakohus ebaõigesti, et pretensioonide esitamise tähtajas kokkuleppimine ei välista ega lõpeta alusetu rikastumise nõuet. Pooled on kokku leppinud (rendilepingute nr 1-21/76, 76 ja 78 p-d 2.1.14, 2.1.12, 2.1.12) nõudeõigust lõpetavas tähtajas, mille möödumisel kaotab rentnik õiguse rendileandjale nõuet esitada. Kui vastustaja leidis, et arvel kajastatud tarbitud elektrienergia kogus ei vasta tegelikkusele, pidi ta esitama apellandile viie päeva jooksul nõude tarbitud elektrienergia eest enam nõutud summa tagastamiseks. Kuna vastustaja ei esitanud apellandile pretensiooni väidetavalt elektri eest enam tasutud summade kohta õigeaegselt, on ta kaotanud õiguse seda nõuet esitada; 2) ei esinenud käesoleval juhul asjaolusid, mis õigustaksid tõendamiskoormuse ümberpööramist. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 230 lg-t 1, leides, et oktoober ja november 2010 arvete puhul peab nende õigsust tõendama apellant. Maakohtu seisukoht, et apellandil oli võrguettevõtja ning üürileandjana ilmselgelt eelis vastustaja elektritarbimise suuruse kindlakstegemisel, ei ole õige. Vastustaja poolt nõude maksmapanemisega ebamõistlikult pika viivitamise tõttu ei ole apellandil enam võimalik dokumentaalselt tõendada, kuidas vastustajale esitatud arvetel märgitud tarbitud elektrienergia kogused on saadud. Üldisest tõendamiskoormusest lähtuvalt pidi vastustaja tõendama, et apellant on vastustaja arvel alusetult rikastunud. Kuivõrd maakohus leidis, et vastustaja esitatud andmete võrdlused ja asjatundjate arvamused ei tõenda tasutud arvete alusetust, on maakohtu seisukoht oktoobri ja novembri 2010 arvete osas vastustaja nõude põhistamise kohta põhjendamatu; 3) lugesid pooled omavahelised erimeelsused elektriarvete osas 15. detsembri 2010 kokkuleppega lahendatuks. Puuduvad tõendeid, et pooled oleksid pärast 15. detsembri 2010 kokkuleppe sõlmimist selles kokkuleppes märgitud probleemi käsitlenud ja üritanud välja selgitada vastustaja tarbitud elektrienergia koguste erinevuste põhjust. Vastustaja ei ole pärast kokkuleppe sõlmimist esitanud apellandile tarbitud elektrienergia koguste ja selle eest apellandile tasutud summade kohta ühtegi pretensiooni ega nõudnud väidetavalt enam tasutud summade tagastamist. Vastustaja ei esitanud ka
pärast rendilepingu lõppemist 17. veebruaril 2013 apellandile enamtasutud summade tagastamise nõuet ega tasaarvestanud enda nõuet apellandi nõudega; 4) heitis maakohus apellandile alusetult ette, et apellant ei järginud arvete esitamisel rendilepingute p-s 2.1.3 arvesti puudumise puhuks kokku lepitut. Kuna vastustaja tarbitud elektrienergia kooskõlastamise kohustus kehtis mõlema poole suhtes, on alusetu heita kooskõlastuse puudumist ette üksnes apellandile. Kuna vastustaja tasus elektriarved vaatamata sellele, et sellekohane eraldi kirjalik kooskõlastus puudus, oli ta arvetel näidatud tarbitud elektri koguste ja maksumusega nõus;
5) leidis maakohus ebaõigesti, et apellandi oktoobri ja novembri 2010 arved on alusetud kokku 87 092 kWh (44 800 + 42 292), s.o 6 493,77 euro (44 800 kWh * 0,0716 eurot + 42 292 kWh * 0,0777 eurot) ulatuses. Maakohus leidis, et apellandi kirjeldatud viisil elektrikoguse arvutamine on võimalik, samas et P.S. arvamus ei tõenda vastustajale esitatud arvete alusetust. Seega ei ole põhjendatud võtta P.S. arvamust aluseks vastustaja poolt tarbitud teoreetilise ja tegeliku elektrikulu vahe kohta oktoobris ja novembris 2010. P.S. arvamuse kohaselt ei saa välistada, et vastustaja elektritarbimine vastas arvetel näidatule (III kd tl 33); 6) on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud vastustaja nõude, mis tulenes apellandi poolt rakendatud ebaõigetest tariifidest, lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Kui apellant küsis vastustajalt tarbitud elektrienergia eest tasu seaduses sätestatud määrast suuremas summas, on tegemist õigusliku aluseta saaduga, mida oleks pidanud kvalifitseerima VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, nagu maakohus kvalifitseeris vastustaja nõude 2010. aastal tarbitud elektrienergia eest enam tasutud summade tagastamiseks; 7) puudub poolte vahel tasaarvestuse olukord. Vastustajal ei ole apellandi vastu nõuet, mida oleks võimalik apellandi nõudega tasaarvestada ning apellandi nõue ei ole lõppenud. Kuna vastustaja ei esitanud apellandi nõudele sisulisi vastuväiteid, tuleb apellandi nõue rahuldada.
6.Kostja Estre Productions OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastuse kohaselt: 1) ei ole vastustaja oma nõudeõigust kaotanud. Maakohus on õigesti leidnud, et lepingus pretensioonide esitamise tähtajas kokkuleppimine ja pretensioonide võimalik hilisem esitamine ei välista ega lõpeta vastustaja alusetu rikastumise nõuet. Apellandi seisukoht, nagu oleks pooled lepingus leppinud kokku õigust lõpetavas tähtajas, ei ole põhjendatud. Lepingu sätetest ei tulene, et nõude esitamata jätmisel vastustaja vastava nõudeõiguse kaotaks. Ka 15. detsembri 2010 kokkulepe kinnitab, et lepingus ei sätestatud vastustaja nõuetele õigust lõpetavat tähtaega. Pooled on elektriarvete teemal suhelnud ka pärast 15. detsembri 2010 kokkuleppe sõlmimist. Kui tegemist on siiski õigust lõpetava regulatsiooniga, mis lõpetaks vastustaja tasaarvestuseks kasutatava nõude, on nimetatud regulatsioon hea usu põhimõtte vastane ning ei kuulu kohaldamisele; 2) on maakohus õigesti jaganud tõendamiskoormise ning otsuses põhjalikult selgitanud, miks esitatud elektriarvete õigsust peab tõendama apellant. Apellant ei ole siiani esitanud sisulisi selgitusi, miks tal ei ole võimalik vastavaid arvestusi esitada. Apellandil on kohustus väljastatud arvete andmeid säilitada (ELTS § 65 lg 1 p 6 ja § 67 lg 1); 3) tugines vastustaja ebaõige tariifi alusel esitatud nõude puhul nõude õigusliku alusena alternatiivselt nii kahju hüvitamise kui ka alusetu rikastumise regulatsioonidele. Kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldab õigust ise. Maakohus kvalifitseeris nõude põhjendatult lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Nõude kvalifikatsioon ei muuda maakohtu otsuse sisu;
4) on maakohus ebaõigesti tuvastanud vastustaja tasaarvestuseks kasutatud nõude suuruse. Vastustaja on tõendanud, et tal on apellandi vastu põhinõue summas 27 238 eurot, mille ta on apellandi hagiavalduses esitatud nõudega tasaarvestanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud, kuid lõppenud kostja poolse tasaarvestuse tulemusena VÕS § 197 lg 2 alusel. Seega on maakohus jätnud kokkuvõttes hagi tulenevalt kostja poolsest tasaarvestuse vastuväitest põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Olukorras, kus hageja põhjendatud nõue on lõppenud tasaarvestuse tulemusena, tuleb kohtul otsuse resolutsioonis määratleda ka see kostja nõue, millega kostja hageja nõude tasaarvestas. See on vajalik võimalike tulevaste vaidluste vältimiseks kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõude osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu.
8.Hagi on esitatud arvete nr 130040, 130060 ja 130115 alusel kostja poolt tasumata summade ja kõrvalkulude sissenõudmiseks kokku 6567 euro ulatuses. Kostja ei esitanud nõude suurusele ja tekkimise alusele sisulisi vastuväiteid ning maakohus tuvastas hageja nõude põhjendatuse. Maakohtu seda seisukohta ei ole vaidlustatud ka apellatsioonimenetluses. Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja nõue on lõppenud kostja poolse tasaarvestuse tulemusena. Maakohus tuvastas, et kostja on tasunud hagejale alusetult 87 092 kwh elektri eest, mida kostja ei ole tarbinud, 6493,77 eurot 2010. a oktoobri ja novembrikuu arvete alusel. Ka on hageja nõudnud perioodil 2010 november – 2011 veebruar (k.a) kostjalt tarbitud elektri eest tasu aluseta kõrgema tariifi alusel, millega on rikkunud rendilepingute p-i 2.1.3.1 ja tekitanud kostjale kokku kahju 419,61 eurot. Nimetatud nõuded saigi kostja tasaarvestada hageja nõudega. Ringkonnakohtu istungil avaldas apellant, et ta ei vaidlusta maakohtu seisukohta selles, et perioodil 2010 november– 2011 veebruar (k.a) on kostja tasunud hagejale elektri eest aluseta kõrgema tariifi alusel ning apellant ei vaidlusta selles osas maakohtu otsuse p-s 14 tehtud arvestusi ning kostja õigust 419,61 euro ulatuses hageja nõue tasaarvestada. Samuti möönis apellant, et kuigi ta on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu seiskohta selles osas vastustaja nõude kvalifitseerimisel, ei mõjuta vastustaja nõude kvalifikatsioon kõrgema tariifi järgi elektri eest maksmisega seotud vastustaja tasaarvestuseks kasutatava nõude suurust. Apellant leiab, et kui apellant küsis vastustajalt elektri eest tasu seaduses sätestatud määrast suuremas summas, on tegemist õigusliku aluseta saaduga, mis tuleks kvalifitseerida VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mitte lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena, nagu on leidnud maakohus.
9.Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõiki põhjendusi oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et rendilepingus pretensioonide esitamise tähtajas kokkuleppimine ei välista ega lõpeta alusetu rikastumise nõuet. Pooled on rendilepingute p-des 2.1.14, 2.1.12, 2.1.12 kokku leppinud, et rentnik peab esitama pretensioonid, mida tal on õigus lepingu järgi rendileandjale esitada, 5 päeva jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama sündmustest või asjaoludest, mis annavad aluse pretensiooni esitamiseks. Kokkuleppe
hindamisel tuleb lähtuda tehingu tõlgendamist reguleerivatest õigusnormidest. VÕS § 29 kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tahtest. Ringkonnakohus leiab, et asjas pole võimalik tuvastada poolte ühist tahet siduda pretensioonide esitamise tähtaeg alusetust rikastumises tuleneva nõude lõppemise tähtajaga. Alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid saab esitada seaduse, mitte lepingu alusel. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kui pretensiooni esitamata jätmisel kaotaks vastustaja oma alusetust rikastumisest tuleneva nõudeõiguse, siis ei ole selline lepingule antav tõlgendus kooskõlas hea usu põhimõttega.
9.2.Maakohus on 2010. a oktoobri- ja novembrikuu elektriarvete osas asunud põhjendatult seisukohale, et nimetatud arvete õigsust kostja poolt tarbitud elektrikoguse osas peab tõendama apellant kui võrguettevõtja. Maakohus on tuvastanud, et kostja elektritarbimist hakati arvestiga mõõtma alates detsembrist 2010, samuti puudus poolte vahel kirjalik kokkulepe arvestuseks, kuigi selle sõlmimine oli rendilepingus kokku lepitud. Maakohus leidis, et kostja on 15. detsembri 2010 kokkuleppega, 2010. aasta tootmise ümberkorraldamise kohta esitatud tõenditega, asjatundja P. Sanderi arvamusega ning 2010. aastal kostja väidetavat elektritarbimist iseloomustavate andmetega oma alternatiivnõuet 2010. a oktoobri ja novembri elektriarvete osas põhjendanud. Ringkonnakohus jagab maakohtu arusaama, et vastustaja kahtlusel on alust just seetõttu, et kooskõlas maakohtu poolt tuvastatud vastustaja tootmise ümberkorraldustega oli kulu elektrile septembris 2010 väiksem kui oktoobris ja novembris 2010 ning langes uuesti detsembris 2010 (peaaegu kolm korda), kui elektriarvesti oli juba paigaldatud. Maakohus on põhjendatult viidanud elektrituruseaduse §-des 65 lg 1 p 6 ja § 67 lg 1 ning 5 sätestatud võrguettevõtja kohustustele võrguteenuse osutamisel, müüdava elektrienergia koguse kindlaksmääramisel ja võrguteenuse kasutaja teavitamisel mõõtmise tulemustest, milliseid apellant ei ole täitnud, ning lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-21-173-12 leidnud, et sellises olukorras peab apellant tõendama asjaolu puudumist, s.o käesoleval juhul siis nimetatud arvetes märgitud elektrikoguste tegelikku tarbimist vastustaja poolt. Apellandi seisukohaga, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse tõendamiskoormise ümberpööramiseks selles osas, ringkonnakohus ei nõustu. Apellant on soovinud tõendada arvete vastavust vastustaja poolsele tegelikule tarbimisele tunnistajate ütlustega. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlustest selles osas ühest järeldust teha ei saa, millise seisukohaga ringkonnakohus nõustub. Põhjendatud ei ole ka apellandi seisukoht, et tal võis olla eelis vastustaja ees tarbitud elektrikoguse hindamisel arvete esitamise ajal 2010. aastal, kuid see eelis on kadunud seetõttu, et vastustaja on oma nõude maksmapanekuga ebamõistlikult viivitanud. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu poolte vahelisele 15. detsembri 2010 kokkuleppele (I kd lk 89), millest nähtuvalt oli vastustajal juba siis tekkinud kahtlus, kas talle kuni 30. novembrini 2010 esitatud arved vastavad tegelikule tarbimisele. Just nimetatud kokkuleppes leppisid pooled kokku, et teevad igakülgselt koostööd, selgitamaks välja erinevuste põhjused. Seega oli apellandil võimalik koheselt detsembris 2010 esitada vastustajale vastavad arvestused, mis apellandi väite kohaselt olid arvete esitamisel aluseks. Apellant seda ei teinud ning ei vastanud ka vastustaja 02. mai 2011 vastavasisulisele e-kirjale. Seetõttu on põhjendamatud kõik apellandi väited selles, et vastustaja on oma tasaarvestuseks kasutatava nõude esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Apellandile oli nimetatud probleem teada hiljemalt
15.detsembrist 2010. Maakohus on andnud otsuse p-s 13 oma hinnangu 15. detsembri 2010 kokkuleppele, millega ringkonnakohus nõustub. Kaebaja väide, et maakohus ei ole kokkulepet hinnanud, ei ole põhjendatud. Apellandi seisukoht, et vastustajat ei huvitanud arvesti paigaldamisele eelnenud perioodil tegelikult tarbitud elektrienergia koguse kindlakstegemine, ei ole kooskõlas ei 15. detsembri 2010 kokkuleppega ega vastustaja 02.mai 2011 e-kirjaga.
9.3.Kuna apellant ei esitanud kohtule tõendeid oktoobris ja novembris 2010 esitatud elektriarvete õigsuse osas, siis võttis maakohus põhjendatult aluseks asjatundja P. S. arvamuse teoreetilise ja
tegeliku elektrikulu vahe kohta (III kd lk 44). Apellant on oma kaebuses tsiteerinud P.S. arvamust ebatäpselt. Arvamuse kohaselt ei välistanud P.S., et vastustaja elektritarbimine vastas arvetel näidatule, kuid pidas seda ebatõenäoliseks (III kd lk 33). P.S. on vastustaja poolse tegeliku tarbimise väljaselgitamisel tuginenud kahele metoodikale: 1) lähtuvalt sama profiiliga võrdlusettevõtete vastavatest näitajatest; 2) lähtuvalt vastustajale kuuluvate seadmete elektritarbimisest ja maksimaalsest võimalikust tööajast arvestades vastustaja pingitööliste tegelike töötundide arvu. Arvamus on piisavalt motiveeritud ning sellest nähtuvad selle koostamise alusena kasutatud andmed (III kd lk 32). Olukorras, kus vastustaja oli piisavalt põhjendanud oma kahtlusi oktoober ja november 2010 elektritarbimise osas, pidi apellant ise esitama tõendid oktoobris ja novembris 2010 vastustaja poolt tarbitud elektrienergia koguste kohta, kui ta leidis, et see on erinev vastustaja poolt väidetust. Apellant seda ei teinud ja seetõttu võis maakohus vastustaja tegeliku elektritarbimise hindamisel võtta aluseks P.S. arvamuse. Muid usaldusväärseid tõendeid, millest maakohus oleks saanud lähtuda, apellant maakohtule ei esitanud, samuti ei ole apellant vaidlustanud P.S. valitud metoodika ja arvutuste õigsust. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et apellandi arved oktoobri ja novembri 2010 eest on alusetud kokku 87 092 kWh ulatuses, rahalises väärtuses 6493,77 eurot.
9.4.Maakohus tuvastas põhjendatult, et poolte vahel oli tasaarvestuse olukord ja hageja nõue on seoses kostja poolse tasaarvestusega lõppenud.
9.5.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga vastustaja tasaavestuseks kasutatud nõudele osas, mis tuleneb apellandi poolt novembris 2010 – veebruar 2011 (k.a) ebaõigete tariifide kasutamisest. Asjaolu üle, et apellant kasutas vastustaja suhtes sel perioodil ebaõigeid tariife, pooled ei vaidle. Rendilepingute p 2.1.3 esimese lause kohaselt kohustus vastustaja tasuma elektri eest vastavalt kehtestatud tariifidele. Kui apellant esitas kostjale kõrgema tariifiga arved, siis rikkus ta lepinguga kokku lepitut ning vastustajale tekkis selliste arvete tasumisel kahju. Aluseta rikastumise sätete alusel saab esitada nõude siis, kui isik, kellelt saadu välja andmist nõutakse, on saanud selle õigusliku aluseta (VÕS § 1027). Käesoleval juhul on vastustaja tasunud apellandile elektri eest lepingu alusel, mistõttu saab lepinguga kokkulepitust kõrgema tariifi järgi tasutu apellandilt välja nõuda lepingurikkumisest tingitud kahjuna VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel.
10.Vastustaja leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et maakohus on ebaõigesti jätnud osad kostja poolt esitatud tõendid arvestamata ja seetõttu ebaõigesti tuvastanud tasaarvestuseks kasutatud nõude suuruse. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus pidas vastustaja tasaarvestuseks kasutatavat nõuet põhjendamatuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vastustajal on apellandi vastu nõue, mida ta võib kasutada tasaarvestuseks vähemalt hageja esitatud nõude suuruses, mistõttu puudub nõude suurust ja kaebuse ulatust arvestades vajadus anda hinnang vastustaja ülejäänud võimaliku nõude suurusele apellandi vastu.
11.Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta apellandi kanda. Käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, seetõttu määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu 11. veebruari 2015 lahend nr 3-2-1-147-14, p 22).
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.