Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav 31.märts 2015, Tallinnas 2-14-17582 Mervelon Investeeringute OÜ hagi Andrese Dekoori AS vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.10.2014 otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik ja kaebuse hind
Mervelon Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus, 39 440 eurot Andrese Dekoori AS vastuapellatsioonkaebus, 1610 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Mervelon Investeeringute OÜ (RK 10361733), lepinguline esindaja Krista Arraste Kostja Andrese Dekoori AS (RK 11328134), lepinguline esindaja adv. Meree Punab
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 10.10.2014 otsus, milles maakohus jättis rahuldamata Mervelon Investeeringute OÜ nõude Andrese Dekoori AS vastu 1 610 eurot ületavas osas. Muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldada. Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsuse terviklik resolutsioon on järgmine:
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista Andrese Dekoori AS-ilt Mervelon Investeeringute OÜ kasuks välja 41 050 eurot.
3.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad Andrese Dekoori AS kanda. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja hageja nõue
1.Mervelon Investeeringute OÜ esitas 28.04.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse Andrese Dekoori AS vastu võla väljamõistmiseks.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 10.02.2012 laenulepingu nr. 7/2/2012, millega hageja laenas kostjale 40 000 eurot. Kostja pidi tagastama laenusumma 07.04.2012, intressi tuli tasuda iga kuu 7. kuupäeval. Hageja tagastas laenusumma ja tasus intressi alles 19.09.2012. Pooled olid kokku leppinud viivisemääras 0,5% tasumata summalt päevas.
3.Hageja ja kostja sõlmisid 23.02.2012 laenulepingu nr. 13/2/2012, millega hageja laenas kostjale 10 000 eurot. Kostja pidi tagastama laenusumma 13.04.2012, intressi tuli tasuda iga kuu 7. kuupäeval. Hageja tagastas laenusumma ja tasus intressi alles 20.09.2012. Pooled olid kokku leppinud viivisemääras 0,5% tasumata summalt päevas.
4.Hageja andis kostjale laenu eesmärgiga tuua kostja välja pankrotiolukorrast ja muuta ta jätkusuutlikuks. Laenud olid tagatisteta. Laenulepingute sõlmimiseks oli kostja nõukogu nõusolek. Nõusolek anti lepingute allkirjastamisega nõukogu liikme poolt. Nõukogu liikmed esinesid alati nõukogu nimel. Nõukogu liikmel oli nõukogu nõusolek lepingute sõlmimiseks, kuna vastasel korral ei oleks ta tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Tagasimaksete teostamisega tunnistas kostja laenulepingute kehtivust. Viivisemäär ei ole ebamõistlikult kõrge. Sama määra on kasutatud tehingutes Andrese Grupi AS ja kostja vahel, so emaettevõtte ja tütarettevõtte vahel. Seetõttu on tegemist kostja praktikas tavalise viivisemääraga. Kostja ei reageerinud hageja meeldetuletustele viivise võlgnevuse tasumise kohta.
5.Hageja palus kostjalt välja mõista 10.02.2012 laenulepingu alusel viivise 33 000 eurot ja 23.02.2012 laenulepingu alusel viivise 8050 eurot, kokku 41 050 eurot. Kostja vastus
Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu. Laenulepingud on tühised. Nii hageja kui kostja juhatuse liige oli lepingute sõlmimise ajal VB. Hageja poolt allkirjastas lepingud VB ja kostja poolt nõukogu liige NG. Puudus kostja nõukogu otsus lepingute sõlmimiseks. Kostja on õigusliku aluseta saadud summad tagastanud, kuna lepingud on tühised ei saa hageja lepingust tulenevat viivisemäära kohaldada. Kõne alla võiks tulla üksnes seadusjärgne
viivisemäär, kuid kuivõrd kostja niigi tasus õigusliku aluseta laenusummalt intressi, on viivisenõue igasuguses ulatuses põhjendamatu. Alternatiivselt palus kostja viivist vähendada mõistliku suuruseni, mis on null. Viivisemäär on ebaproportsionaalselt suur, 25 korda kõrgem seadusjärgsest määrast, hageja ei ole põhjendanud oma õigustatud huvi võrreldes põhinõudega pea sama suure viivisintressi saamiseks. Arvestatud viivis on objektiivselt väga suur summa. Kostja põhikohustus summade tagastamiseks on tervikuna täidetud. Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ja kostja juhatuse liikmeks oli sama isik VB, kes, kostja juhatuse liikmena, ei tagastanud koheselt õigusliku aluseta ülekantud summasid. Hagejat kontrolliv isik ise põhjustas viivisenõude aluseks oleva olukorra.
Maakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 1610 eurot. Menetluskulud jäid 96% osas hageja ja 4% osas kostja kanda.
9.Mõlemas laenulepingus on hageja esindajaks märgitud VB ja kostja esindajaks NG. Nimetatud isikud on laenulepingud ka allkirjastanud. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lõikele 1 ja äriseadustiku (ÄS) § 306 lõikele 1 on juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks juhatus või seda asendav organ. Nõukogu liige ei ole juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks ega saa tema nimel tehinguid teha. Seetõttu on asjakohatu hageja argumentatsioon selle kohta, et NG-l oli kostja nõukogu nõusolek lepingute sõlmimiseks. Hageja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et NG oli kostja nõukogu poolt määratud esindaja hagejaga tehingu tegemiseks ÄS § 317 lg. 8 järgi. Nähtuvalt äriregistri väljavõtetest hageja ja kostja kohta oli laenulepingute sõlmimise ajal nii hageja kui kostja ainsaks juhatuse liikmeks VB. Seega on laenulepingud allkirjastanud VB nii hageja kui kostja esindajana.
10.Laenulepingud ei ole sõlmitud kostja ja kostja juhatuse liikme vahel. ÄS § 307 lg. 3 näeb tehingu tühisuse aga ette üksnes juhul, kui tehing on tehtud nõukogu nõusolekuta aktsiaseltsi ja selle juhatuse liikme vahel. Vastavalt TsÜS § 131 lõikele 1 võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Seega nõukogu nõusolekuta tehingu tegemine äriühingu seadusliku esindaja poolt teise äriühinguga, kelle seaduslikuks esindajaks ta samuti on, ei ole vaidlusalusele õigussuhtele kohalduva seaduse alusel mitte tehingu tühisuse, vaid tehingu tühistamise aluseks. Kostja ei ole välja toonud, et ta oleks laenulepingud tühistanud. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et laenulepingud on kehtivad.
11.10.02.2012 laenulepingu kohaselt tuli laenusumma 40 000 eurot tagastada 07.04.2012 ja 23.02.2012 laenulepingu järgi tuli 10 000 eurot tagastada 13.04.2012. Kostja tagastas 10.02.2012 lepingu alusel antud laenusumma koos intressiga 19.09.2012 ja 23.02.2012 lepingu alusel antud laenusumma koos intressiga 20.09.2012. Seega viivitas kostja laenusumma tagastamise kohustuse täitmisega. Kummagi laenulepinguga oli kokku lepitud, et kui laenusaaja ei tasu laenusummat ja intressi kooskõlas lepinguga, on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.
12.Kostja poolt välja toodud asjaolud ei anna alust järelduseks, et hageja poolt viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-41-07 selgitanud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu
eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Äriühingud hageja ja kostja on oma majandustegevuses sõlminud tasulised laenulepingud. Kostja täitis oma kohustused viivitusega. Viivisenõude esitamist laenusumma tagastamisega viivitamisel ei saa pidada vastuolus olevaks laenulepingu olemusega ega eesmärgiga. Kostja ei ole välja toonud, et hageja oleks käitunud kuidagi vastuoluliselt või kostjat eksitavalt. Seetõttu ei ole viivisenõude esitamine hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
13.Kuigi kostja poolt väljatoodu, et hagejat kontrolliv isik ise põhjustas viivisenõude aluseks oleva olukorra, ei anna alust pidada viivisenõude esitamist üleüldiselt vastuolus olevaks hea usu põhimõttega, omab see asjaolu tähendust hindamisel, kas viivisenõuet tuleb vähendada VÕS § 162 lg. 1 järgi. Laenulepingud sõlmiti ja nende täitmise tähtaeg saabus ajal, kui kostja juhatuse ainsaks liikmeks oli hageja juhatuse ainus liige ja ainuosanik VB. Nii hageja kui kostja tegevus oli sama isiku kontrolli all. VB sai otsustada kas ja millal kostja kohustused täidab, seega sõltus temast kujuneva viivisenõude ulatus. Kokkulepitud viivisemäär tõi iga tasumisega viivitatud päeva eest kaasa hageja viivisenõude märkimisväärse kasvamise. Arvestatud viivis on objektiivselt väga suur summa. Hageja on koostanud küll 26.09.2012 viivisarve, kuid viivisvõlgnevuse tasumist asus nõudma alles aasta aega hiljem. Nimetatu nähtub 03.10.2013 ja 12.11.2013 saadetud e-kirjadest, ekirjavahetusest nähtuvalt on ka hageja seaduslik esindaja ise märkinud, et rohkem meeldetuletusi saadetud ei ole, ning 07.01.2014 võlateatisest. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et oleks nõudnud kostjalt laenusumma tagastamist laenutähtaja möödumisel, perioodil, mil viivisenõue kujunes. Vaidlus puudub, et kostja on täielikult täitnud laenulepingust tulenevad kohustused laenusumma tagastamiseks ja intressi tasumiseks. Viivisel ei ole enam kohustuse täitmisele sundivat funktsiooni. Arvestades, et hageja selgituse kohaselt aitas ta kostjat välja pankrotisituatsioonist ning pidi vastavalt juhtimisteenuste osutamise lepingule kaitsma kostja huve, ei olnud tal õigustatud huvi selle suhtes, et kostja kas leiaks raha kohustuste täitmiseks või maksaks kõrget viivist. Arvesse võttes nimetatud asjaolusid kogumis on viivisenõue ebamõistlikult suur ning viivist tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Kohus vähendab viivist VÕS § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud ulatuseni.
14.VÕS § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud intressimäär oli 07.04.2012-30.06.2012 aastas 7,75% ja 01.07.2012-20.09.2012 aastas 8%, mis teeb kummagi perioodi ligikaudseks viivise päevamääraks 0,02%. Kuna kostja viivitas 40 000 euro tagastamisega 165 päeva ja 10 000 euro tagastamisega 161 päeva, kujuneb viivis laenulepingutelt vastavalt 1288 eurot (40 000 x 0,02% x 165) ja 322 eurot (10 000 x 0,02% x 161). Mervelon Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus
15.Hageja palub maakohtu otsuse muuta ja rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud jätta kostja kanda.
16.Maakohus nõustus kostjaga, et arvestatud viivis on objektiivselt väga suur summa. Objektiivne hinnang ei saa olla aluseks nii suures ulatuses (39 440, eurot) hageja nõude rahuldamata jätmiseks olukorras, kus kohus tuvastas, et viivisenõude esitamine on kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti ei saa viivisenõude vähendamise aluseks olla asjaolu, et hageja esitas kostjale 26.09.2012 arve viiviste tasumiseks. Asjaolu, et hageja edastas kostjale e-kirja teel meeldetuletuse ja võlateatise viivisenõude võlgnevuse kohta, andes kostjale täiendava tähtaja viivisenõude võlgnevuse tasumiseks enne kohtusse pöördumist, ei saa mitte mingil juhul käsitleda nii, et hageja asus viivisevõlgnevust sisse nõudma aasta hiljem. Vastavalt lepingutele on hagejal igati õigustatud ootus viiviste väljamõistmiseks hagiavalduses taotletud ulatuses, kuna ajal, mis kostja hagejalt laenulepingute alusel laenu võttis, oli kostja pankrotiseisus, s.t arvestades kostja
majandusnäitajaid, ei olnud ta laenukõlbulikuks isikuks krediidiasutustes. Seega on hageja nõue igati põhjendatud, kuna kostja laenu vastavalt laenulepingutele tähtaegselt ei tasunud. Maakohus jättis täielikult selgitamata ja põhjendamata kohtuotsuse motiivid, millest tulenevalt kohus jättis hageja nõude 39 440 euro ulatuses rahuldamata.
17.Arvestades asjaolu, et hageja andis kostjale laenu kokku 50 000 eurot, ei ületa viivisenõue 41 050 eurot põhinõude suurust ja seega ei ole tegemist ebamõistlikult suure ega ka ebaproportsionaalse ega ka ebamõistliku viivisenõudega. Hageja nõue on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt viivise väljamõistmine põhivõlaga võrdses ulatuses ei ole vastuolus heade kommete ega hea usu põhimõttega. Viivise nõude ebamõistlikule suurusele viitab vaid asjaolu, kui viivise nõue ületab põhinõude suurust. Andrese Dekoori AS vastuapellatsioonkaebus
18.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Maakohus asus otsuses seisukohale, et laenulepingud on nii hageja kui kostja esindajana allkirjastanud VB. Kohtu vastavasisuline seisukoht on üllatuslik, pooled taolist seisukohta menetluse kestel ei väljendanud ja ka kohus ei viidanud taolisele võimalusele. Jääb selgusetuks, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes kohus taolisele järeldusele jõudis.
20.Laenulepingud on tühised, mistõttu nende alusel ei saa hagejal olla kostja vastu ka viivisenõuet. Nii hageja kui ka kostja juhatuse liige oli lepingute sõlmimise ajal VB. Asjas esitatud tõenditest tuleneb, et hageja nimel allkirjastas lepingud VB ja kostja poolt nõukogu liige NG. Nõukogu liige ei ole juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks ega saa tema nimel tehinguid teha, hageja ei ole tõendanud, et NG oli kostja nõukogu poolt määratud esindaja hagejaga tehingu tegemiseks ÄS § 317 lg. 8 järgi. Seega on lepingud tühised ainuüksi NG esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 129 lg. 1 järgi. Kohus jättis TsÜS § 129 lg. 1 õigustamatult arvesse võtmata.
21.Isegi kui asuda seisukohale, et lepingud sõlmis VB nii hageja kui ka kostja esindajana, on lepingud tühised ÄS § 307 lõikest 3 tulenevalt. Kohus asus ekslikult seisukohale, et kuna vaidlusalused tehingud ei ole tehtud mitte VB-iga, vaid Mervelon Investeeringute OÜ-ga (kelle juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks VB lepingute sõlmimise ajal oli), ei saa tehingu tühisust ettenägevat äriseadustiku sätet (§ 307 lg. 3) kohaldada. ÄS § 307 lg. 3 eesmärgiks on välistada ilmses huvide konfliktis tehingu tegemine ja ainuüksi sel põhjusel ei saa anda ÄS § 307 lõikele 3 sedavõrd kitsast tõlgendust, nagu tegi maakohus. Vastupidine tõlgendus tähendaks seda, et juhatuse liige saaks endaga tehingu tegemisel nõukogu nõusoleku nõudest kergesti nö mööda hiilida – äriühing teeks juhatuse liikme esindamisel tehingu sisuliselt juhatuse liikmega (juhatuse liikme poolt juhitava ja juhatuse liikme osalusega äriühinguga), kes oleks vaid formaalselt kolmanda isikuna käsitletav (sisuliselt oleks tegu juhatuse liikme endaga). Majanduslikus mõttes ei ole mingit vahet, kas aktsiaselts teeb tehingu oma juhatuse liikmega või teeb aktsiaselts tehingu enda juhatuse liikme ainuosalusega äriühinguga: mõlemal juhul on tehingust kasusaajaks juhatuse liige ja tehing tehakse huvide konflikti olukorras. Seetõttu saab ka juhul, kui asuda seisukohale, et VB tegi hagi aluseks olevad tehingud hageja ja kostja nimel, lugeda lepingud tühiseks ÄS § 307 lg. 3 alusel.
22.Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-68-06 ei analüüsi ÄS § 307 lg. 3 kohaldamist, kuna lahend tehti enne 01.07.2002 kehtinud seaduse järgi (tühisust puudutavad äriseadustiku muudatused – osaühingu puhul ÄS § 181 lg. 3, aktsiaseltsi puhul ÄS § 307 lg. 3 – jõustusid 01.01.2006). Viidatud lahendist ei saa järeldada, et ÄS § 307 lõiget 3 tuleb tõlgendada sedavõrd kitsalt, nagu on seda teinud maakohus. Maakohtu seisukoht, nagu omaks ÄS § 307 lg. 3 kohaldamisel käesolevas asjas tähtsust, et TsÜS § 95 lg. 2 enam ei kehti, on ekslik. Riigikohtu otsus tõlgendab viidatud lahendis vana TsÜS § 95 lõiget 2 koosmõjus
ÄS § 168 lg. 1 punktidega 4 ja 10, mille kohus luges erinormideks ÄS § 181 lg. 1 suhtes, asudes seisukohale, et osaühingu juhatuse liige võib teha tehingu iseendaga üksnes juhul, kui osanikud või nõukogu on andnud sellise tehingu tegemiseks nõusoleku, sh nõustunud tehingu tingimustega ning otsustanud, kes võib ühingut esindada. Kohus viitab oma lahendis asjaolule, et samad põhimõtted on selgelt fikseeritud 01.01.2006 jõustunud ÄS § 181 lõigetes 3 ja 4 (ja aktsiaseltsi puhul ÄS § 307 lõigetes 3 ja 4). Kolleegiumi arvates tuleb ÄS § 168 lg. 1 punkte 4 ja 10 mõista enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 95 lõikega 2 koostoimes selliselt, et osaühingu juhatuse liikmel ei ole osaühingu esindusõigust mitte üksnes tehingute puhul, mis tehakse temaga, vaid ka tehingute puhul, mis tehakse küll kolmanda isikuga, keda aga esindab osaühingu juhatuse liige. Kui ÄS § 168 lg. 1 punktid 4 ja 10 ja TsÜS § 95 lg. 2 väljendasid samu põhimõtteid, mida uued, alates 01.01.2006 jõustunud ÄS § 307 lõiked 3 ja 4 (ja ÄS § 181 lõiked 3 ja 4), võib samade sätete pinnalt tuletatav põhimõte, mille kohaselt osaühingu juhatuse liikmel ei ole osaühingu esindusõigust mitte üksnes tehingute puhul, mis tehakse temaga, vaid ka tehingute puhul, mis tehakse küll kolmanda isikuga, keda aga esindab osaühingu juhatuse liige, kehtida ka praegu. Vastus apellatsioonkaebusele
23.Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude 1 610 eurot ületavas osas. Samuti tuleb muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus saab teha uue otsuses (TsMS § 657 lg 1 p 2).
25.Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled 07.02.2012.a laenulepingu nr 7/2/2012, millega hageja laenas kostjale 40 000 eurot ja 13.02.2012 laenulepingu nr 13/2/12, millega hageja laenas kostjale 10 000 eurot.
26.Vastuapellatsioonkaebuses leiab kostja, et vaidlusalused laenulepingud on tühised. Esiteks seetõttu, et kostja poolt allkirjastas laenulepingud esindusõiguseta isik ning teiseks seetõttu, et tulenevalt Äriseadustiku § 307 lg-st 3 on aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vaidlusalused laenulepingud ei ole tühised. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud sellekohased seisukohad ei ole põhjendatud ja tõendatud.
27.Äriseadustiku § 307 lg 3 kohaselt aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse aktsiaseltsi igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Maakohus tuvastas õigesti, et laenulepingud ei ole sõlmitud kostja ja kostja juhatuse liikme vahel ning seetõttu ei kohaldu käesolevas vaidluses ÄS § 307 lg 3. Maakohus leidis põhjendatult, et juhul, kui kostja leiab, et juhatuse liige sõlmis lepingud, mis olid vastuolus kostja huvidega, siis oleks pidanud kostja kooskõlas TsÜS § 131 lg-ga 1 tehingud tühistama. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tehinguid tühistanud ei ole.
28.Maakohus tuvastas, et laenulepingud sõlmis nii hageja kui kostja nimel VB. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Laenulepingute preambulas on kirjas, et kostja nimel sõlmib
lepingud kostja nõukogu liige NG ning sama isik on ka laenulepingud allkirjastanud. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et NG-l oleks olnud selleks esindusõigus. Seega sõlmis kostja nimel laenulepingud isik, kellel puudus esindusõigus. Laenulepingute teise poole e hageja seaduslik esindaja, kes ka hageja nimel lepingud allkirjastas, oli samal ajal ka kostja seaduslik esindaja. Kuna laenulepingutest tulenevad põhikohustused täitsid mõlemad lepingupooled, siis tuleb kolleegiumi arvates asuda seisukohale, et kostja juhatuse liige andis tehingute tegemiseks heakskiidu TsÜS § 129 lg 1 mõttes.
29.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja viivisenõude esitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Eeltoodud sätte kohaselt algab viivise arvestamine kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kostja seisukoha järgi on hea usu põhimõtte vastane see, et hageja nõuab viivist aastaid hiljem peale põhivõla tasumist. Ringkonnakohus möönab, et viivisenõue võib muutuda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kui võlausaldaja jätab pikema aja jooksul oma õiguse nõuda viivist realiseerimata, jättes võlgnikule mulje, et võlausaldaja temalt viivist ei nõua (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-132-09, p 12). Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas ei nähtu võlausaldaja vastuoluline käitumine võlgniku suhtes. Laenulepingute järgi tuli kostjal tagastada laenusumma 40 000 eurot koos intressidega 07.04.2012 ning 10 000 eurot koos intressidega 13.04.2012. Kostja tasus summad vastavalt 19.09.2012 ja 20.09.2012.a. Viivisearve esitati 26.09.2010 (tlk 16). Sellest asjaolust, et alles aasta aega hiljem peale viivisearve saatmist edastas hageja meeldetuletused tasumata viivisearve kohta (tlk 1718), ei saanud kostja kolleegiumi arvates järeldada, et hageja on viivise nõudmisest loobunud. Kolleegium osutab, et viivisenõude maksmapanekut aegumistähtaja jooksul ei saa üldiselt hea usu põhimõttega vastuolus olevaks pidada (Riigikohtu otsus nr 3-2-1120-07, p 16).
30.VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
31.Kuna viivise vähendamist taotles kostja, siis oli tema kohustus tõendada neid asjaolusid mis viitaksid viivise suuruse ebamõistlikkusele. Asja materjalidest nähtuvalt tugines kostja sellele, et viivisemäär 0,5 % päevas on liiga suur, nõutav viivisesumma on objektiivselt äärmiselt suur summa, kostja oli viivisenõude esitamise ajaks põhinõuded tasunud, viivise tekkimine sõltus hageja juhatuse liikmest, kuna ta oli samal ajal ka kostja juhatuse liige.
32.Pooled leppisid 07.02.2012.a sõlmitud laenulepingu p-s 4 ja 13.02.2012.a sõlmitud laenulepingu p-s 4 kokku, et juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat ja intressi kooskõlas käesoleva lepinguga, on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0.5 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Viivist hakatakse arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse vastavate summade tasumisel.
33.Maakohus vähendas viivist seetõttu, et leidis viivise olevat objektiivselt väga suur summa ning põhinõue oli viivisenõude esitamise ajaks juba tasutud. Samuti arvestas maakohus asjaoluga, et laenu andmise ja laenu tagastamise tähtaja saabumisel oli hageja ja kostja juhatuse liikmeks üks ja sama isik.
34.Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kontrollides. Kuna tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, siis on kõrgema astme kohtul võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest kinnipidamist. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse põhjendused viivise vähendamiseks ei ole aktsepteeritavad, kuna maakohus ei ole viivise vähendamisel arvestanud piisaval määral viivise eesmärki, võlausaldaja õigustatud huvi ja VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet.
35.Kaalumisel, kas viivist vähendada või mitte, tuleb arvestada sellega, et viivise rakendumine sõltub eelkõige võlgnikust enesest ja rahalise kohustuse mittekohasel täitmisel kokkulepitud viivise mõte on lihtsustada sellega võlausaldajale tekkinud eeldatavat kahju hüvitamist. Riigikohtu seisukoha järgi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1162-12 p 20) tuleb viivise vähendamisel arvestada ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Viivise suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada ka VÕS § 7 sätestatut. VÕS § 7 lg 1 kohaselt võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks, lg 2 kohaselt mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- ja kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
36.Käesolevast asjast nähtuvalt ei ole kostja viivisenõude vähendamisel poolte vahel sõlmitud laenulepingute sõlmimise asjaoludele tuginenud. Hageja väidete kohaselt oli kostja laenulepingute sõlmimise ajal sisuliselt pankrotiseisus ning hageja oli ainus äriühing, kes oli nõus kostja äritegevuse taastamiseks tagatiseta laenu andma. Kolleegiumi arvates on nimetatud asjaolu oluline, et hinnata viivise vähendamise taotluse põhjendatust. Kostja pole asjas väitnud, et tema kehv majanduslik olukord võiks olla viivise vähendamise põhjuseks. Hageja on seevastu esile toonud, et just laenude andmine hageja poolt võimaldas kostjal äritegevust jätkata ja raskest majanduslikust olukorrast välja tulla. Kostja sellele väitele vastuväiteid esitanud ei ole. Maakohtu seisukoht, et viivist tuleb vähendada seetõttu, et laenu andmise ja laenu tagastamise tähtaja saabumisel oli hageja ja kostja juhatuse liikmeks üks ja sama isik, ei ole käesolevas asjas esiletoodud asjaoludel põhjendatud. Kostja väidetest, et kohustuse täitmisega viivitamise põhjustas kostja juhatuse liige, kes samal ajal oli hageja juhatuse liige võib järeldada, et kostja heidab oma juhatuse liikmele ette juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmist. Seda asjaolu, kas kostjal oli kokkulepitud ajal võimalik laenusummasid tagastada, kostja esile ei toonud. Seega, ei ole esiteks kostja etteheited oma juhatuse liikmele põhjendatud ning teiseks leiab kolleegium, et äriühingute vahelises viivisenõude vaidluses tuleb eristada juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmist teise äriühingu õigusest nõuda täitmisega viivitamise korral viivist.
37.Käesolevas asjas on hageja esitanud tõendid selle kohta, et kostjal olid hagejaga sõlmitud laenulepingute ajal oma ema-ettevõttega lepingulised suhted, kus täitmisega viivitamise korral oli kokku lepitud samuti viivisemäär 0,5 % päevas (tlk 79). Kostja sellele asjaolule vastu ei vaielnud, väites vaid, et see asjaolu ei oma mingit tähtsust. Kolleegiumi
arvates tuleb viivise vähendamist kaaludes hinnata ka seda, kui suur on kokkulepitud viivisemäär võlgnikul teiste võlausaldajatega e lähtuda tuleb sama tegevusalaga isikute praktikast viivise suuruse määramisel, kooskõlas VÕS §-s 7 sätestatuga. Kostjal oli teise võlausaldajaga kokkulepitud sama määraga viivis ja ta ei ole tõendanud, et viivisemäär 0,5 % on samal kutsealal tegutsevate isikute vahel erandlik. Kuigi poolte vahel kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kolleegiumi arvates tuleb arvestada ka sellega, et viivis ei ületa põhinõuet.
38.Hageja on arvestanud viivist kooskõlas poolte vahel sõlmitud laenulepingute p-ga 4 (tlk 49 ja esitanud kostjale arve (tlk 16). Kuna kolleegium leiab, et viivise vähendamiseks alused puuduvad, siis tuleb hageja kasuks kostjalt viivised välja mõista kogu nõutud ulatuses so summas 41 050 eurot.
39.Kuna apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.