Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Sisulised asjaolud Hageja nõuded ja väited Hageja Condor Inkasso OÜ esitas Pärnu Maakohtule 4.08.2014 hagi (eelnevalt esitatud maksekäsekäsu kiirmenetluse avaldus tl 3-5) kostja H. K. vastu. Hagiavalduse (tl 29-33) ning teiste menetlusdokumentide (tl 105-106) kohaselt sõlmis kostja 06.10.2004 AS-iga Sampo Pank (Danske Bank A/S Eesti filiaal, edaspidi pank) järelmaksulimiidi lepingu Freestyle (tl 40-41). Limiidisummaks märgiti 15 000.00 EEK ehk 958.67 EUR. Limiidi summa kuulus tagasimaksmisele täies osas hiljemalt 06.10.2007. Intressimääraks oli kehtestatud 19 % aastas ja kostja poolt tasumisele kuuluvaks kuumakse suuruseks oli 555.00 EEK ehk 35.47 EUR. 20.11.2006 sõlmisid kostja ja pank lepingu lisa 1 (tl 42-43), millega kehtestati uus intressimäär 16% aastas ja kuumakse suurusega 450.00 EEK ehk 28.76 EUR. 27.02.2007 muutsid kostja ja pank limiidisumma ja selle tagastamise tähtaega (tl 44-45). Limiidisummaks lepiti kokku 30 000.00 EEK ehk 1917.35 EUR. Limiidisumma kuulus tagastamisele täies osas hiljemalt 27.02.2011 ning kuumakse suuruseks lepiti kokku 510.00 EEK ehk 32.59 EUR. Kostja ei täitnud oma kohustusi panga ees nõuetekohaselt, mille tagajärjel pank ütles lepingu üles. Pank teavitas kostjat 14.08.2009 tähitud kirjaga nr F4-1.1 (tl 46) lepingu ülesütlemisest. Pank teatas, et kuulutab limiidi tagastamise lõpptähtpäeva saabunuks 02.09.2009 ning ülesütlemisel tuleb koheselt tasuda kogu limiit (koos kõrvalnõuetega) summas 28 853.28 EEK ehk 1844.06 EUR. Kostja ei reageerinud panga nõuetele, misjärel pank loovutas 15.01.2010 nõude kostja vastu Condor Inkasso OÜ-le (tl 47-57). Nõude loovutamise kohta edastas pank kostjale 22.01.2010 teatise nr F4-1 (tl 58). 28.04.2010 saavutasid hageja ja kostja kohtuvälise kokkuleppe (tl 59-60). Pooled allkirjastasid võlgnevuse tasumise ajatamise ja tingimuste muutmise kokkuleppe. Nimetatud kokkulepet pikendati ja muudeti 16.09.2011 uue kokkuleppega (tl 61-62). 16.09.2011 kokkuleppe tingimusi kostja rikkus ja jättis rahalised kohustused Condor Inkasso OÜ ees täitmata. 07.02.2014 edastati kostjale teatis (tl 63) 16.09.2011 sõlmitud kokkuleppest tulenevate kohustuste mittekohasest täitmisest. Teatises paluti kostjal tasuda võlgnevus hiljemalt 21.02.2014. Kostjat hoiatati, et võlgnevuse tähtajaks tasumata jätmisel loetakse 16.09.2011 kokkuleppe tähtaeg saabunuks 21.02.2014. Kostja võlgnevust ei tasunud. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud võlgnevus on 1541.73 EUR (põhiosa, tl 64). Kokkuleppe punktist 8 on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist põhisumma jäägilt 2(7)

Tsiviilasi nr 2-14-16214 määraga 0.3% päevas iga viivitatud päeva eest. Perioodi 22.02.2014 -29.07.2014 eest (so. 158 päeva) on viivise summaks 730.78 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 1541.73 EUR, seisuga 29.07.2014 sissenõutavaks muutunud viivised 730.78 EUR edasised viivised alates 30.07.2014 põhinõudelt 1541.73 EUR kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 0.3 % päevas, kuid mitte rohkem kui 1541.73 EUR. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas Kostja vastuse (tl 80-81) ning teiste menetlusdokumentide (tl 111-112) kohaselt kostja ei vaidle vastu, et sõlmis hagiavalduses toodud järelmaksulimiidi lepingu ning asjaolule, et tal tekkis tagasimaksmisega raskusi. Seisuga 11.09.2009 oli tekkinud võlgnevus suuruses 28 461.28 EEK ehk 1819.01 EUR (pangakonto väljavõte tl 82-98). Hageja poolt esitatud dokumentidest nähtub, et võlgnevus, mis loovutati panga pool.t hagejale, oli 28 461.28 EEK-i ning koosnes põhiosast 0.00 EEK, intressist 0.00 EEK ning trahvist 1000 EEK. Seega moodustas 27 461.28 EEK-i lepingust üles jäänud viivis. Seda viidet toetab ka tõsiasi, et vastupidiselt teistele isikutele nõude loovutamise tabelis on kostja lepingulimiit plussis (tl 99). Kostja leiab, et kuna tema limiit ei ole märgitud miinusega, on põhiosa tasutud. Condor Inkasso OÜ esindaja sõlmis küll kostjaga 28.04.2010 võlgnevuste tasumise ajatamise ja tingimuste muutmise kokkuleppe, kuid Condor lnkasso OÜ esindaja jättis mainimata, et võlgnevuse puhul on tegemist viiviste võlgnevusega. Ka sõlmitud kokkuleppest ei ole seda võimalik välja lugeda. Ka hilisemas kokkuleppes, mis sõlmiti 16.09.2011, on jäetud see tõsiasi märkimata ja kostjat ei ole sellest teavitatud. Condor Inkasso OÜ-le on kostja tagasi maksnud kokku 1399.34 EUR. Hageja selgitab, et kostja jättis oma kohustused panga ees täitmata, s.t limiidisumma (mille piirmääraks oli 30 000.00 EEK ehk 1917.35 EUR) 28 853.28 EEK ehk 1844.06 EUR ulatuses tagastatama. Märgitud summa 1844.06 EUR oli põhisumma, millele viidati ka 14.08.2009 panga teates lepingu ülesütlemise kohta. Panga poolt teostatud ümberarvestusel kostja võlgnevuse põhiosa moodustas 14.01.2010 seisuga 1819.01 EUR (pank võttis märgitud summast maha sissenõudekulud) ning oli võlglaste nimekirjas märgitud miinusmärgiga eranditult ainult jäägi lahtrisse seetõttu, et tegemist oli kostja poolt pangale tagastamata jäänud limiidiga. Kõrvalnõudeid märgitud summale pank juurde ei arvestanud. Mõlema hagejaga sõlmitud kokkuleppega lepitigi kokku, et rahasumma (s.o kõik selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustused kui uus põhiosa) võlgnetakse laenuna ning kostjale selgitati, millised lisakohustused sellega kaasnevad. Maksegraafiku näol oli tegemist annuiteetgraafikuga, mis tähendab, et intressi (määraga 16% aastas) arvestati põhiosa jäägile (esimese kokkuleppe alusel oli see 32 459.20 EEK ehk 2074.52 EUR ning teise kokkuleppe alusel 1971.44 EUR), s.t kuna iga perioodiga (1 kuu) põhiosa väheneb, siis ka intressi arvestatakse väiksema summa peale. Kokkuleppe tingimusi kostja rikkus ja jättis rahalised kohustused hageja ees täitmata. Kõiki seniseid kostja poolt teostatud makseid on arvesse võetud ning 29.07.2014 seisuga on põhiosa jääk 1541.73 EUR.

Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad 3(7)

Tsiviilasi nr 2-14-16214

Kohus lahendab asja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 sätetega kirjalikus menetluses lihtmenetluse korras. Mõlemad pooled on avaldanud nõusolekut asja menetlemiseks kirjalikult, pooled on esitanud oma seisukohad ja tegemist on asjaga, mille hagihind ei ületa summat, mis vastab arvestatuna põhinõudelt 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, mistõttu on võimalik lahendada asi lihtsustatud korras TsMS § 405 järgi. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjas puudub vaidlus, et kostja sõlmis 06.10.2004 AS-iga Sampo Pank (Danske Bank A/S Eesti filiaal) järelmaksulimiidi lepingu Freestyle. Limiidisummaks märgiti 15 000.00 EEK ehk 958.67 EUR. Intressimääraks oli kehtestatud 19% aastas ja kostja poolt tasumisele kuuluvaks kuumakse suuruseks oli 555.00 EEK ehk 35.47 EUR. 20.11.2006 sõlmisid pooled lepingu lisa, millega kehtestati uus intressimäär 16% aastas ja kuumakse suurusega 450.00 EEK ehk 28.76 EUR. 27.02.2007 lepiti limiidisummaks kokku 30 000.00 EEK ehk 1917.35 EUR. Limiidisumma kuulus tagastamisele täies osas hiljemalt 27.02.2011 ning kuumakse suuruseks lepiti kokku 510.00 EEK ehk 32.59 EUR. Seega oli sisuliselt kostjal võimalus kasutada panga poolt tema käsutusse antud limiiti enam kui kuus aastat vastavate osamaksete tasumisega ning teadmises, et lepingu lõppemise päeval tuleb limiidijääk ühe summana tasuda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. AS Sampo Pank (Danske Bank A/S Eesti filiaal) loovutas 15.01.2010 nõude kostja vastu Condor Inkasso OÜ-le, kes on käesolevas tsiviilasjas hagejaks. Samuti puudub asjas vaidlus, et kostja ja hageja allkirjastasid 28.04.2010 võlgnevuse tasumise ajatamise ja tingimuste muutmise kokkuleppe. Nimetatud kokkulepet pikendati ja muudeti 16.09.2011. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ning lg 4 järgi peab võlgnik täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 100, millele ka hageja hagiavalduses viitas, sätestab kohustuse rikkumise mõiste. Nimetatud paragrahvi järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 näeb ette, milliseid õiguskaitsevahendeid on võlausaldajal võimalik kasutada, kui võlgnik on kohustust 4(7)

Tsiviilasi nr 2-14-16214 rikkunud. Käesoleval juhul valis hageja VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6 sätestatud vahendid: kohustuse täitmise (p 1) ja viivise nõude (p 6). Mis puudutab kostja poolt viidatud loovutatud võlglaste nimekirjas olevat (kostja lepingulimiit on plussis), siis märgib kohus, et see ei muuda ära asjas esitatud muudest tõenditest nähtuvat. Hageja on selgitanud, et miinusmärk on ainult jäägi lahtris seetõttu, et tegemist oli kostja poolt pangale tagastamata jäänud limiidiga. Kostja on ise esitanud kohtule oma pangakonto väljavõtte (tl 82-98), millest on selgelt näha kostja võla kujunemine panga ees ning tegemist ei ole viivise võlgnevusega, vaid kostja poolt kasutatud summadega, mis on ajas (perioodil 06.10.2004 – 15.01.2010) tagasimaksetega muutunud. Konto väljavõttelt ilmneb, et alates septembrist 2007 on kostja olnud raskustes pangale igakuiste 510-krooniste tagasimaksetega, tehes seda osade kaupa, hilinemisega jne, ja pärast veebruari 2009 ei ole enam makseid laekunud. 27.02.2007 kostja ja panga vahel limiidilepingu nr 476JM20402819 muutmise lepinguga (tl 44-45) kokkulepitud makse ei olnud viivisemakse. Kui kostja võlgnenuks ainult viivise, ei ole mõistetav, miks on 28.04.2010 hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppes hageja nõudena esmalt märgitud põhivõlg. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, et ta oleks hagejale võlgnevuse tasunud (ei ole vastuväiteid ka hagejapoolsele võla arvestusele) ja tegelikult ilmneb 16.09.2011 kokkuleppest (p 1), et võlgnik ei ole 28.04.2010 kokkulepet täitnud ning on raskustes võla tasumisega. 16.09.2011 kokkuleppega pikendati kostjale võla lõpliku tasumise tähtaega 06.10.2014. Seega on kostja saanud kasutada esmalt panga antud limiiti ja hiljem läbi pangaga sõlmitud lepingu kahe muudatuse ning hagejaga sõlmitud kahe kokkuleppega tema kasutuses olnud summasid kokku 10 aastat. Samas ei eita hageja, et kostja on oma võlgnevust vähendanud ja tasutud summasid on selliselt arvestatud – kokku on kostja võlaks 16.09.2011 kokkuleppe seisuga olnud 1971.44 EUR, hagi esitamise ajaks on see aga vähenenud enam kui 400 EUR võrra. Hageja ja kostja vahel kokkulepitud maksegraafiku näol oli tegemist annuiteetgraafikuga, mis tähendab, et intressi (määraga 16% aastas) arvestati põhiosa jäägile ja seega (nagu nähtub ka hageja esitatud tabelist tl 64) moodustasid kostja poolt tasutud summad osaliselt nii intressimakse kui põhivõla tasumise. Selliselt on poolte vahel ka 28.04.2010 ja 16.09.2011 kokku lepitud ning kohtule ei ole mõistetav kostja seisukoht, nagu tuleks tema poolt hagejale tasutu (mille kohta tõendid puuduvad) lugeda täies mahus põhivõla vähendamiseks. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et alates 06.09.2013 jättis ta 16.09.2011 kokkuleppe täitmata vähemalt kuue järjestikuse makse osas, mistõttu ütles hageja põhjendatult kokkuleppe 07.02.2014 teatisega (tl 63) üles ja luges kokkuleppe järgse lõpptähtpäeva saabunuks varasemalt, s.t 21.02.2014. Samas andis hageja kostjale nimetatud teatisega võimaluse võlg hiljemalt 21.02.2014 tasuda ning 16.09.2011 kokkuleppe täitmine oleks saanud jätkuda samas mahus. Kostja seda nõuet aga ei täitnud. 29.07.2014 seisuga oli põhiosa jääk 1541.73 EUR (hageja luges ka 16.12.2013 tasutud 40 EUR põhiosa võla katteks tasutuks). Tulenevalt eeltoodust on hageja nõue põhivõla osas põhjendatud ja tõendatud. Viivise nõude aluseks on VÕS § 113 lg 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 16.09.2011 kokkuleppe punktist 8 lähtuvalt on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist põhisumma jäägilt määraga 0.3% päevas iga viivitatud päeva eest. Perioodi 22.02.2014 - 29.07.2014 eest (so. 158 päeva) on viivise summaks 730.78 eurot. Nimetatud viivise määra ega summa osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud, kuid kohus märgib, et 28.04.2010 oli viivisemäär 0,09% päevas, mis on igati mõistlik ning selle suurendamist 16.09.2011 kokkuleppega ei saa hagejale ette heita või seda nt heade kommetega vastuolus olevaks (see on 12-kordne seadusejärgne määr) lugeda, arvestades kokkuleppe sõlmimise asjaolusid – hageja võimaldas kostjal vaatamata varasema 5(7)

Tsiviilasi nr 2-14-16214 kokkuleppe rikkumisele uut maksegraafikut pikendatud tagasimakse tähtajaga. Seetõttu on põhjendatud ka viivise nõue. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1541.73 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 730.78 eurot ning viivis põhivõlalt ehk 1541.73 eurolt määras 0.3 % alates 30.07.2014 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1541.73 eurot. Selline nõue on õiguslikult põhjendatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 esimese lause kohaselt. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamisel jätta kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Seda võib teha TsMS § 177 lg 1 p 1 järgi asjas tehtavas kohtuotsuses. Hageja on esitanud kohtule 04.08.2014 menetluskulude nimekirja, milles palub kostjalt välja mõista menetluskulud summas 650 eurot, millest 325 eurot on õigusabikulud ning 325 eurot riigilõiv. Õigusabikulu on esitatud Maderon Invest OÜ 29.07.2014 arve nr 140729 alusel. Kostja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leidis, et hageja avaldus tuleb rahuldada. Kostjalt kuulub väljamõistmisele hageja poolt käesolevas menetluse tasutud riigilõiv summas 325 eurot kui vältimatud ja vajalikud kulutused menetlusdokumentides esitamisel. Kulutus lepingulise esindaja õigusabile on samuti põhjendatud. Õigusabikulu 325 eurot on haginõude suurust ning hagiavaldust (5leheküljeline, 15 lisa) silmas pidades vajalik ning põhjendatud. TsMS § 177 lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel (hageja on sellise taotluse hagiavalduses esitanud) menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

6(7)

Tsiviilasi nr 2-14-16214 menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.