Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja
Kohtunik
Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.03.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-57176
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) hagi solidaarselt XXX, XXX ja XXX vastu lepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks 876,45 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Eesti Vabariik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu (aadress Munga 18, 50088, Tartu, e-post [email protected]) Hageja lepinguline esindaja Hardi XXX (elektronpost [email protected]) Kostja 1 XXX (isikukood XXX, aadress XXX, telefon XXX, e-post XXX ) Kostja 2 XXX(isikukood XXX, aadress XXX)
Asja läbivaatamine
Kostja 3 XXX(isikukood XXX, aadress XXX, telefon XXX, e-post XXX) Kirjalik menetlus
Edasikaebamise kord
Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lgle 1 tulenevalt asjaolust, et ei hagi ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg-st 21 võtab Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja Eesti Vabariik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu palub kostjatelt XXX , XXX ja XXX välja mõista solidaarselt hageja kasuks 876,45 eurot. XXX (laenusaaja) sõlmis 23.10.2001 aastal õppelaenu saamiseks AS-ga Eesti Ühispank õppelaenulepingu nr XXX. Lepingu alusel laenas pank laenusaajale 15 000 krooni (958,67 eurot), mis kanti laenusaaja kontole üle 24.10.2001. Laenusaaja kohustus tasuma õppelaenusummalt pangale intressi 5% aastas. 22.10.2001 sõlmis käendaja XXX limiteerimata käenduslepingu ning XXX limiteeritud käenduslepingu summas 15 000 krooni (958,67 eurot). 27.03.2013 edastas pank kostjatele teatise võlgnevusest palvega see tasuda. Kuna võlgnikud ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist, mille riik täitis 23.05.2013. Hageja teavitas 29.05.2013 kostjaid nõude üleminekust Eesti Vabariigile ning esitas palve võlgnevus tasuda. 07.06.2013 esitas laenusaaja avalduse maksegraafiku koostamiseks. 21.06.2013 saatis hageja laenusaajale ja käendajatele „Kokkuleppe õppelaenuvõlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel“, mille laenusaaja ka allkirjastas. Pärast kokkuleppe sõlmimist on tehtud kaks osamakset. Hageja leiab, et nõue ei ole kostjate osas aegunud, sest kui asuda seisukohale, et hageja on lepingu üles öelnud 29.05.2013 kõigi kostjate suhtes, siis isegi sellest hetkest alates kuni võlgnevuse nõudmiseni kohtumenetluses ei ole nõue aegunud. Pärast lepingu ülesütlemist on mõlema kostja osas aegumine mitmel korral katkenud – maksegraafiku taotlemisega, uue maksegraafiku allkirjastamisega ning vastavate summade tasumisega hagejale. Üks makse on tehtud kostja 1 poolt ning teine makse kostja 2 poolt. HaS § 362 lõike 3 kohaselt on võlgnik kohustatud tasuma intressi 5% aastas riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa tagastamata jäägilt. Käesoleval juhul on ajavahemikus 28.06.2013 kuni 09.09.2014 kogunenud intressi summas 50,36 eurot. Seisuga 10.09.2014 on hageja nõude suuruseks 876,45 eurot, mis tuleneb põhivõlast 826,09 eurot ning intressist 50,36 eurot. Kostja vastus
XXX ja XXX esitasid hagiavaldusele vastuse, mille kohaselt puuduvad kostjatel rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks ja hageja nõue on kostjate hinnangul aegunud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud toimiku materjalidega leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud ja pooltel puudub vaidlus, et: • XXX (laenusaaja) sõlmis 23.10.2001 aastal õppelaenu saamiseks AS SEB pank (endine Aktsiaselts Eesti Ühispank, edaspidi pank) õppelaenulepingu nr XXX (tl 6). • Lepingu alusel laenas pank laenusaajale 958,67 eurot, mis kanti laenusaaja kontole üle 24.10.2001 (tl 8). • 22.10.2001 sõlmis käendaja XXX limiteerimata käenduslepingu ning XXX limiteeritud käenduslepingu summas 958,67 eurot (tl 13-17). • Laenuandja nõudis hagejalt riigitagatise rakendamist, mille riik täitis 23.05.2013 (tl 23). • Hageja teavitas 29.05.2013 kostjaid nõude üleminekust Eesti Vabariigile ning nõudis õppelaenuvõlgnevuse laenujäägi 873,59 eurot ja laenu riigi poolt omandamise hetkeks kogunenud intressi 14,34 eurot tasumist Rahandusministeeriumi arvelduskontole hiljemalt 28.06.2013 (tl 29). • 21.06.2013 saatis hageja laenusaajale ja käendajatele „Kokkuleppe õppelaenuvõlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel“, mille laenusaaja ka allkirjastas (tl 35-38). Kostjad ei vaidlusta võlgnevuse kujunemist, kuid leiavad, et hageja nõue on kostjate osas aegunud. Esmalt hindab kohus kas hageja nõue kostjate vastu on aegunud. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse VÕSRS § 2 järgi asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (VÕSRS) § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepingute osas seab VÕSRS § 12 lg 1 eriregulatsiooni, mille kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Laenuleping on tüüpiline kestvusleping, st leping, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Laenumaksete aruandega kohus tuvastab, et kostja 1 võlgnevus laenuandja suhtes on tekkinud perioodil 18.02.2013 kuni 18.04.2013 (tl 10-11), seega nii laenulepingust ja käenduslepingutest tulenevate nõuete aegumise osas kuulub VÕSRS § 9 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) regulatsioon. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 154 lg 1 sätestab, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
Olemuslikult on hageja positsioon riigitagatisena laenusaaja nõuet pangale rahuldades võrreldav käendaja omaga VÕS § 142 lg 1 mõttes ja riigi tagasinõudele saab täiendavalt kohaldada ka käendaja tagasinõudele kehtivaid sätteid. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Sellest tulenevalt lõpeb hageja tagasinõude aegumistähtaeg VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks panga nõue kostja 1 suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et esimese laenumakse tähtaeg, millega kostja 1 jäi panga ees võlgnevusse, oli 18.02.2013, siis algas hageja nõude aegumine esimese võlgnetava makse osas alates 01.01.2014. Kuna laenuleping panga ja kostja 1 vahel tuleb lugeda lõpetatuks alates riigitagatise rakendamisest ja nõude üleminekust Eesti Vabariigile 23.05.2013, Eesti Vabariik nõudis kostjatelt kogu võlgnevuse tasumist hiljemalt 28.06.2013 ning hagi esitati kostjate vastu 11.09.2014, siis ei ole hageja nõue kostjate vastu aegunud. Järgnevalt hindab kohus hageja nõude alust. Õppelaenude andmist reguleerib hetkel õppetoetuste ja õppelaenu seadus (ÕÕS). ÕÕS § 30 lg 1 järgi maksavad isikud, kes on ÕÕS-i jõustumise ajaks sõlminud õppelaenulepingu riigi tagatud õppelaenu saamiseks haridusseaduse kohaselt, õppelaenu tagasi enne ÕÕS-i jõustumist kehtinud ning õppelaenulepinguga kehtestatud tingimustel ja korras. Enne ÕÕS-i jõustumist sõlmitud õppelaenulepingute alusel antud õppelaenudele rakendub riigitagatis ÕÕS § 31 järgi enne ÕÕS-i jõustumist kehtinud tingimustel ja korras. ÕÕS jõustus 01.09.2003. Seega tuleneb ÕÕS-ist, et vaidlusalusele laenulepingule, mis sõlmiti 2001 aastal, tuleb kohaldada haridusseadust. Laenuleping vastab õppelaenu määratlusele haridusseaduse järgi, mida on HaS § 361 lg 1 järgi õigus saada üksnes kindlatele kriteeriumitele vastavatel isikutel. Õppelaenu andjaks on HaS § 363 lg 1 järgi avaliku konkursi teel valitud krediidiasutused oma krediidiressursi arvel riigiga sõlmitud ja HaS § 363 lg-s 3 sätestatud tingimustele vastava lepingu alusel. Riik tagab HaS § 361 lg 3 esimese lause järgi laenusaaja õppelaenu ja sellelt õppelaenusummalt laenusaaja poolt krediidiasutusele tasumisele kuuluva intressi (riigitagatis). Laenusaaja tasub HaS § 361 lg 4 esimese lause järgi riigi tagatud õppelaenu summalt krediidiasutusele intressi 5 % aastas. Selle intressi ja kommertsintressi vahe tasub krediidiasutusele HaS § 361 lg 4 teise lause järgi riik enda ja krediidiasutuse vahel sõlmitavas lepingus sätestatud tingimustel. Õppelaen on oma sisult tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees. HaS § 362 lg-st 2 tuleneb, et kui riik on täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil nõudeõigus laenusaaja ja tema käendajate suhtes kogu riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt maksab laenusaaja HaS § 362 lg 3 järgi riigile intressi 5% aastas. Tegemist on seadusjärgse viivisega VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral. Kuna pooltel puudub vaidlus võlgnevuse kujunemise ja suuruse üle ja selle üle, et laenuandja nõudis hagejalt riigitagatise rakendamist, mille riik täitis 23.05.2013 HaS § 362 lg 1 alusel ning kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja nõue ei ole aegunud, siis tulenevalt HaS § 362 lg-st 2 ja 3 kuulub hagi rahuldamisele. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kasuks, kuid hagejal ei ole tekkinud menetluskulusid, siis jätab kohus menetluskulud menetluspoolte endi kanda.
TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kostja XXXon saatnud kohtule mitmeid seisukohti, mille kohaselt on ta tervislik seisund püsivalt halb ning ta on majanduslikult võimetu võlgnevust tasuma. Kuigi majanduslik ja tervislik olukord ei vabasta isikut tekkinud kohustustest, siis märgib kohus, et Põhiseaduse § 10 nimetatud sotsiaalriigi põhimõtte kohaselt on ebasoodsas olukorras isikute inimväärikus kaitstud täitemenetluses, kus neile tuleb tagada eluase ning vajalikud elatusvahendid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.