Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega; 3.3 TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale on siis õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.4 TsMS § 187 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

(TsMS § 444 lg 1 ning lg 2 alusel) Hageja nõue SNEL Grupp OÜ ja Kostja sõlmisid 17.07.2013 laenulepingu, mille alusel sai kostja 300 € laenu ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 12.02.2014. Laenu saamiseks täitis kostja SNEL Grupp OÜ internetikeskkonnas www.bestcredit.ee laenutaotluse ankeedi ning kinnitas Üldtingimustega nõustumist. Esialgne võlausaldaja rahuldas 17.07.2013 Laenutaotluse ning Laenusumma kanti kostjale üle viimase poolt märgitud arvelduskontole. Ühtlasi saadeti kostjale e-posti teel ning internetikeskkonna vahendusel Laenuleping koos selle lisaks oleva Laenu tagastamise ja intresside tasumise Graafikuga. Laenuleping oli sõlmitud poolte vahel sidevahendite (internet) kaudu VÕS §-i 410 lg 1 tähenduses, järgides seejuures VÕS §-de 4031 ja 404 sätestatud nõudeid. Kostja on esitanud korduvalt taotlusi lepingu muutmiseks, tasudes selle eest lepingu muutmise tasu vastavalt 13.08.2013 tasu suurus 35.10 €; 07.09.2013 tasu suurus 35.10 €. Viimase kokkulepe kohaselt muutus lepingu osamaksete tähtaeg ja lepingu täitmise lõppkuupäev 13.04.2014. Kostja sooritas esimese makse 12.10.2013 summas 35.11 € ning teise makse 13.10.2013 summas 31 €, millest 30.01 € läks põhinõude, 35.10 € intressi katteks ning ülejäänud 1 € läks teise osamakse põhivõla katteks. Järgmise makse sooritas Kostja 13.11.2013 summas 65 €, millest Hageja on arvestanud 33.52 € teise osamakse põhiosa katteks, 31.59 € intressi katteks ning ülejäänud 0.89 € läks kolmanda osamakse põhivõla katteks. Ülejäänud osas jättis kostja oma kohustuse nõuetekohaselt täitmata. Kostja reageerinud SNEL Grupp OÜ poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Eeltoodule ning VÕS §-le 416 lg 1 ja üldtingimuste punktile 13.1.4 toetudes, öeldi Kostjaga laenuleping üles ning teavitati Kostjat laenulepingu ülesütlemisest. Kostja tegevusetust tulenevalt, loovutas 04.03.2014 SNEL Grupp OÜ laenulepingust tuleneva võlanõude Eesti Inkasso OÜ-le ning teavitas Kostjat nõude loovutamisest. Hageja taotleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 512.64 5€, millest 235.56 € põhivõlgnevus, 77.11 € intress ja 199.97 € sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskuluna on hageja välja toonud riigilõivu summas 125 eurot ja õigusabikulud 120 eurot. Kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud 28.11.2014, vastuväiteid hagile esitanud ei ole. Kohtu põhjendused

TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohtu hinnangul tuleb hagi osaliselt rahuldada. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. Sellele osundab ka asjakohane Riigikohtu praktika (sh RKTKo 08.12.2008 nr 3-2-1-125-08, p 14; RKTKo 15.01.2014 nr 3-2-1-156-13, p 10), mille kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (RKTK 30. oktoober 2013 lahend nr 3-2-1-106-13). Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12. november 2014 lahendis nr 3-2-1-108-14 täpsustanud, et vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Hageja ning kostja vahelises laenulepingus on krediidi kulukuse määraks lisas I märgitud 277,30% (tl 7 pöördel). See määr on 9,5 korda kõrgem selle sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga tarbimislaenude kulukuse määrast (28,91%). Samas on hageja nõudnud kostjalt laenulepingu tähtaja pikendamise eest täiendavat tasu, mis Riigikohtu seisukoha järgi on käsitletav täiendava intressina raha kasutamise eest. Kolleegiumi arvates saab laenu tagastamise tähtaja pikendamist vaadelda põhimõtteliselt laenulepingu muutmisena ja selle eest makstavat tasu täiendava tasuna algsele tasule (intressile) laenu kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja kestel (RKTKo 05.03.2014 nr 3-2-1-186-13, p 23). Kuivõrd laenulepingut muudeti selle pikendamise tõttu augustis 2013 ning septembris 2013 ja sellele lisandus täiendav intress, muutus kohtu hinnangul ka laenu krediidikulukuse määr, mida tulnuks vastavalt VÕS § 408 lg-le 4 kostjale täiendavalt avaldada. Lisaks nähtub hageja esitatud materjalidest, et krediidi kulukuse määr ületas juba poolte vahelises laenulepingus kuuekordselt Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega on kohtu hinnangul kostjaga sõlmitud laenuleping ja selle muudatus TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised. Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Seega saab lähtuda sellest, et kostja peab tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest. Kogu tema makstud tasu ( lepingu pikendamise tasu) saab aga arvata selle võla katteks. Kuivõrd kostja pidanuks tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest ja kogu tema makstud tasud (sh lepingu pikendamise tasu) tuleb aga arvata selle võla katteks, kujunes kostja poolt tasutav järgnevalt. Laenu muutmise järgselt tulnuks kostjal tasuda põhivõlg hiljemalt 13.04.2014. Seadusjärgne intress perioodi eest 17.07.2013 kuni 13.04.2014 oli kohtu arvutuste järgi 0,47 eurot. Kostjal tulnuks hagejale tagasi maksta seega põhivõlg 300 eurot ning seadusjärgne intress 0,47 eurot, kokku 300,47 eurot. Kostja on tasunud hagejale kokku 201,31 eurot. Arvestades VÕS § 415 lg 2 sisalduva maksete arvestamise järjekorda, so esmalt arvestatud põhivõlgnevuse katteks 300 eurot, seejärel intressi katteks, so seadusjärgses määras 0,47 eurot, tuleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 98,69 eurot, intress 0,47 intress ja viivis alates 14.04.2014 kuni 12.09.2014 (tasumata põhisummalt 98,69 eurot) 3,31 eurot. Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud menetluskuludena riigilõivu 125 eurot ja õigusabikulud 120 eurot. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõuete olemust ning menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses on põhjendatud. Hagiavalduse hagihinnaks on märgitud 512,64 eurot. Kohus rahuldab hagi põhivõlgnevuse osas 98,69 eurot, intressi 0,47 eurot ja viivise osas 14.04.2014 kuni 12.09.2014 (tasumata põhisummalt 98,69 eurot) 3,31 eurot, kokku 102,47 eurot. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses 20% so 49 eurot. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada kuna kaebuse hind ei ületa 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Silvi Maiste Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.