Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. märts 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-39597
Tsiviilasi
OÜ Agro Foods Line hagi O.P. (end I) vastu 10 916,53 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
12 500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 20. detsembri 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Agro Foods Line apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): OÜ Agro Foods Line (rk: 12054018), esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko Vastustaja (kostja): O.P. (end I) (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 20. detsembri 2013 otsus, millega jäeti rahuldamata OÜ Agro Foods Line hagi O.P. vastu võlgnevuse 10 916,53 euro ja viivise väljamõistmiseks.
2.Teha asja suus otsus, millega rahuldada OÜ Agro Foods Lina hagi O.P. vastu ning mõista O.P. lt OÜ Agro Foods Line kasuks välja võlgnevus 10 916 (kümme tuhat üheksasada kuusteist) eurot 53 senti, viivis 06.03.2015 seisuga 1318 (üks tuhat kolmsada kaheksateist) eurot 54 senti ja viivis võlgnevuse 10 916,53 eurot täitmata osalt alates 07.03.2015 kuni võlgnevuse rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.
Apellatsioonkaebus rahuldada.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes O.P. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Agro Foods Line (hageja) esitas 02.10.2012 maakohtule hagi O.P. (end I) (kostja) vastu 10 916,53 euro saamiseks. Hageja palus 08.11.2013 esitatud hagiavalduse täpsustuses lõpliku nõudena kostjalt välja mõista võlgnevuse 10 916,53 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 845,37 eurot ja seaduses sätestatud määras viivise põhivõlalt alates 18.09.2013 kuni kohustuse täitmiseni. Juhul kui kostja tõendab, et poolte vahel ei olnud laenulepingulist suhet, palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 10 916,53 eurot alusetu rikastumise sätete järgi ning viivis sellelt nõudelt seaduses sätestatud määras alates 18.09.2013 kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (seadusliku esindaja I.N. isikus) ja kostja veebruaris 2011 suulise laenulepingu, mille järgi pidi hageja kandma kostja pangakontole ajavahemikul 07.03.2011 kuni 02.04.2012. a 10 916,53 eurot. I.N. (hageja ainuasutaja ja juhatuse liige) (edaspidi juhatuse liige) soovis temaga lähedases suhtes olevat kostjat aidata ning oli valmis vormistama hageja ja kostja vahel kirjaliku laenulepingu, kuid kostja keeldus sellest. Hageja tegi oma kontolt regulaarseid ülekandeid kostja kontole selgitusega, et ülekanded tehakse laenulepingu kohaselt. Hageja teatas kostjale 23.07.2012 kirjaga laenulepingu ülesütlemisest alates 25.09.2012 ja palus 10 916,53 eurot tagastada. Kostja raha ei tagastanud. Alternatiivnõudena palus hageja rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et pooled ei sõlminud laenulepingut. Juhatuse liige ja kostja olid lähedastes suhetes ja elasid koos alates 2010. a detsembrist kuni suhte lõppemiseni 2012. a aprillis. Omavahelisi suhteid arvestades osutas juhatuse liige tavapärase hoolitsuse märgina kostjale kui armastatud naisele vabatahtlikult finantsabi. Tegemist on kõlbelise mittetäieliku kohustusega, mida ei saa seaduse kohaselt tagasi nõuda. Kostja leidis samuti, et hageja täitis juhatuse liikmelt saadud käsundi kanda raha üle kostjale ning tal ei ole nõuet kostja vastu. Väidetavalt sõlmitud laenulepingule saab kohaldada ka näiliku tehingu sätteid. Seega on väidetav tehing tühine. Juhatuse liikme ja kostja tegevus on käsitatav ka pettusena.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 20. detsembri 2013 otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjendustel ei ole hageja tõendanud, et pooled sõlmisid laenulepingu. Maakohus leidis, et juhatuse liige täitis hageja kaudu võlaõigusseaduse (VÕS) § 4 lg 2 p-s 2
sätestatud mittetäielikku (kõlbelist) kohustust, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Juhatuse liige ja kostja elasid ajavahemikul detsember 2010 kuni aprill 2012 sisuliselt vabaabielu ning soovisid luua peret ja abielluda. Kuna juhatuse liige teadis, et kostja oli materiaalselt vähem kindlustatud kui tema hageja osanikuna, siis soovis ta nendel perioodidel, kui ta viibis Venemaal, anda kostjale raha igapäevaste ja muude vajaduste rahuldamiseks. Juhatuse liikme ja kostja kirjavahetusest nähtub, et nad ei täitnud laenulepingut, vaid juhatuse liikme tahteks oli täita mittetäielikku (kõlbelist) kohustust, kasutades selleks hagejat. Eeltoodut tõendavad ka kahe tunnistaja ja kostja vande all antud ütlused. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui täideti mittetäielik kohustus.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Agro Foods Line esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
20.detsembri 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) leidis kohus ebaõigesti, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Riigikohus on leidnud (3-2-1-109-11), et lepingu võib lugeda sõlmituks ka kaudsete tahteavaldustega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi on kaudne selline tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. VÕS § 20 lg 1 lubab nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga. Kostja kinnitas oma tegudega, et ta sai aru ja oli nõus hagejalt raha saamisega laenulepingu alusel. Kostja tahe väljendus raha kasutusse võtmises. Kostja kinnitas 18.03.2012 laenulepingu olemasolu, kuna tagastas osaliselt laenu summas 100 eurot selgitusega „Tagastus” hageja pangakontole. Hageja on kohtule esitanud hageja pangakonto väljavõtte ja 2011. a majandusaasta aruande, millest on selgelt näha, et hageja on sõlminud kostjaga laenulepingu, kõik ülekanded on tehtud selgitusega „ülekanne (Laenuleping)“ ja kostja on võlgnik laenulepingu alusel. Seega on poolte vahel laenulepingust tulenevad suhted; 2) kohaldas kohus vääralt VÕS § 4 lg-t 1, lg 2 p-i 2 ja § 1028 lg 2 p-i 1. Jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel on füüsiliste isikute vahelised sõbralikud suhted aluseks kõlbeliste kohustuste tekkimisele hageja ja kostja vahel. Juhatuse liikmel ei olnud kostjaga kooselu. Juhatuse liige tuli Eestisse viisa alusel külla ja tal ei olnud kostjaga ühist majapidamist. Samuti puudus soov luua perekonda, sest kostja oli abielus ega planeerinud lahutada. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et tal oli abikaasaga ühine majapidamine ja ühised kohustused. Juhatuse liige on tõendanud, et ta ei kasutanud hageja pangakontot isiklikel eesmärkidel; 3) kohaldas kohus ebaõigesti raamatupidamise seaduse (RPS) §-e 4 ja 7. Kõik hageja majandusaasta aruanded on esitatud õigeaegselt, firmal puuduvad võlad ja pretensioonid Maksu- ja Tolliameti poolt. Hageja pangakontodest on selgelt näha, mis lepingu alusel on ülekanded tehtud, poolte nimed jt põhiandmed. Lisaks esitas hageja 06.09.2013 spetsialisti aruande ja maksekorraldused kui algdokumendid vastavalt raamatupidamise seaduse sätetele; 4) jättis kohus tähelepanuta hageja esitatud dokumentaalsed tõendid (hageja ja kostja pangakontode väljavõtted, laenulepingu ülesütlemise avaldus), millega on tõendatud, et poolte vahel on laenusuhted, kuna kõik ülekanded on tehtud selgitusega „Ülekanne (Laenuleping)“. Kostja sai raha kätte alates 07.03.2011 kuni 02.04.2012 ega esitanud ühtegi vastuväidet. Juhatuse liige seletas 25.04.2013 kohtuistungil vande all, et kostja ja hageja vahel on laenulepingust tulenevad suhted. Kohus leidis ebaõigesti, et tunnistaja I.T. kinnitas, et juhatuse liige ja kostja elasid koos ning nende suhted olid lähedased. Sotsiaalvõrgustikus toimunud kirjavahetus ei võimalda isikuid identifitseerida ja seostada hagejaga, mistõttu ei saa seda käsitada tõendina. Tunnistaja S.N. ülekuulamine ei oma tõenduslikku tähendust, sest S.N. ei
ole olnud hageja lepinguline raamatupidaja, vaid andis ainult konsultatsioone. Samuti jääb arusaamatuks, mille alusel jõudis kohus järeldusele, et hageja lepinguline esindaja võttis õigeks kõik, mis käib kostja ja juhatuse liikme isiklike suhete kohta.
5.O.P. (end I) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) leidis kohus õigesti, et üksnes raha ülekandmine kostja kontole ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Nii kostja kui ka tunnistaja V.I. on 15.04.2013 kohtuistungil vande all kinnitanud, et kostja ja hageja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut. Laenulepingu puudumist tõendab ka tunnistaja S.N. 31.05.2013 e-kiri hageja juhatuse liikmele ning tunnistaja S.N. ütlused kohtuistungil. Ka intressinõude puudumine tõendab, et hageja ja kostja vahel puudus laenusuhe. Kohus tuvastas õigesti, et väidetav laenusuhe ei ole õigesti ja usaldusväärselt kajastatud hageja raamatupidamisarvestuses. Kostja selgitas vande all, et tagastas 100 eurot, kuna 17.03.2012 oli kostjal juhatuse liikmega tüli. Kohus tuvastas õigesti, et kui hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud laenuleping, siis oleks see TsÜS § 83 ja VÕS § 404 lg 1 kohaselt tühine. Samuti tuvastas kohus õigesti, et ülekanded kostjale on tehtud erinevates suurustes ja erinevatel kuupäevadel, mistõttu on ebaselge ja tõendamata, mitu laenulepingut sõlmiti ning millistel tingimustel need lepingud sõlmiti; 2) kohaldas kohus õigesti VÕS § 4 lg-t 1, lg 2 p-i 2 ja § 1028 lg 2 p-i 2. Kostja ja juhatuse liige elasid ajavahemikul detsember 2010 kuni aprill 2012 koos. Romantilised suhted, koos elamine ja edasise kooselu planeerimine ning juhatuse liikme tahe täita hagejat kasutades kostja suhtes mittetäielikku kõlbelist kohustust nähtuvad muuhulgas juhatuse liikme ja kostja kirjavahetusest. Mittetäieliku kohustuse olemasolu tõendavad ka I. T, V. I ja kostja vande all antud ütlused. Hageja oli I.N. kui füüsiliselt isikult (mitte kui hageja juhatuse liikmelt) käsundisaajaks VÕS § 619 mõttes, et täita käsund: anda rahasummad üle kostjale. Hageja täitis käsundi ning tal puudub nõue kostja vastu. Juhatuse liige on vande all kinnitanud, et hageja esindusõigus oli ainult temal ja pangaülekandeid tegi ainult tema; 3) kohaldas kohus õigesti RPS §-e 4 ja 7. Kostja esitas 30.10.2013 vandeaudiitori ekspertarvamuse, mille punktist 2 nähtub, et maksekorraldused ei vasta RPS § 7 lg 1 nõuetele ja ei ole käsitletavad algdokumendina; 4) uuris kohus hageja ja kostja pangakontode väljavõtteid ja laenulepingu ülesütlemise avaldust ning asus õigesti seisukohale, et tõendeid kogumis hinnates ei ole hageja ja kostja vahel laenusuhet ning juhatuse liikme ja kostja suhted olid enamat kui sõbrasuhted.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 12. mai 2014 otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega hageja alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 10 916,53 eurot, viivise otsuse tegemise seisuga 592,63 eurot ja sealt edasi põhinõude rahuldamata osalt kuni põhinõude rahuldamiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus valesti, et hagi jääb rahuldamata, kuna juhatuse liige täitis hageja kaudu VÕS § 4 lg 2 p-s 2 sätestatud mittetäielikku (kõlbelist) kohustust. Pooled ei vaidle selle üle, et rahaülekannete tegemise ajal olid juhatuse liige ja kostja lähedastes suhetes ning lisaks hageja kontolt tehtud ülekannetele kandis juhatuse liige raha kostja kontole ka oma isiklikult kontolt ning tasus muude kostja kulutuste (reisid jms) eest. Juhatuse liikme vande all antud seletuse kohaselt oli tal kostjaga lähedane suhe ja ta soovis, et kostja lahutaks abielu, kuid juhatuse liige eitas kooselu (vabaabielu) kostjaga. Juhatuse liikme ja kostja vande all antud seletused on selles osas vastuolus ning asjaolu, et kostja oli abielus ja ei pidanud vajalikuks juhatuse liikmega lähedase suhtlemise ajal astuda samme oma abielu
lahutamiseks, toetab pigem juhatuse liikme väiteid. Juhatuse liikme ja kostja vaheliste suhete täpsel iseloomul ei ole samas asja lahendamisel määravat tähtsust. Asja materjalidest nähtuvalt eristas juhatuse liige kostjale raha andmisel selgelt hageja konto kaudu tehtud ülekandeid isiklikult kontolt tehtud ülekannetest (ja muudest kostja heaks tehtud kulutustest, mille tegemisel hageja kontot ei kasutatud). Ignoreerida ei saa ka hageja kontolt kostjale tehtud ülekannete selgitusi „ülekanne (dogovor zajma)“, s.o laenuleping. Veenvad ei ole kostja väited, et ülekannetel märgiti selline selgitus vajaduse tõttu näidata hageja majandustegevust. Kostja on vande all antud seletuses tunnistanud, et ta vajas täiendavalt raha oma laenukohustuste tõttu ja ka lapse koolituskuludeks. Ülekannete selgitusi arvestades ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et juhatuse liige soovis lisaks isiklikult kontolt kostja heaks tehtud kulutustele anda ka vaidlusaluse küllaltki märkimisväärse rahasumma kostja käsutusse isiklike suhete tõttu. Hageja ei ole laenulepingu sõlmimist tõendanud. Üksnes raha ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Puuduvad tõendid, et kostja oleks teinud tahteavaldusi vaidlusaluse rahasumma saamiseks laenuleping sõlmida. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega pidi kostja asjas tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Hageja on palunud alternatiivselt juhuks, kui poolte vahel ei tuvastata võlasuhet, mõista sama rahasumma kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumise sätete alusel. Ka Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui laenuleping ei osutu tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejalt saadud 10 916,53 eurot hagejale tagastada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Selle rahasumma kostjale ülekandmiseks ei olnud õiguslikku alust (s.o hageja väidetud laenulepingut) ning kostja ei ole tõendanud, et tal oli alus hagejalt raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (tegemist ei ole kostja väidetud mittetäieliku kohustusega). Seaduslik ja põhjendatud on ka hageja nõue VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel viivise saamiseks.
7.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 26. novembri 2014 otsusega O.P. kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja väite, et hageja täitis kostjale raha andes juhatuse liikmelt saadud käsundit. VÕS § 1028 jj alusel on õigus nõuda alusetu soorituse tagasitäitmist vaid isikul, kes suurendas teise isiku vara tema enda oletatava kohustuse täitmiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse, võtma tõendeid hinnates selge seisukoha, kas kostjale raha ülekandmised olid hageja enda või tema juhatuse liikme sooritused kostjale. Juhul kui hageja soovis rahaülekannetega VÕS § 78 lg 1 järgi täita juhatuse liikme kohustust, ei saa hagi rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu
20.detsembri 2013 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 10 916,53 eurot, viivise
6.märtsi 2015 seisuga 1318,54 eurot ja viivise võlgnevuse 10 916,53 eurot rahuldamata osalt alates 7. märtsist 2015 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
9.Maakohus on asja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaal- ja menetlusõigust ning hinnanud ebaõigesti tõendeid.
Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ainuosanik ja juhatuse liige I.N. täitis hageja kaudu VÕS § 4 lg 2 p-s 2 sätestatud mittetäielikku kohustust, s.o kõlbelist kohustust, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja ainuosaniku ja juhatuse liikme I.N. ning kostja vahel olid perioodil 2011 – aprill 2012, s.o ajal, kui toimusid vaidlusalused raha ülekanded hageja arvelduskontolt kostja arvelduskontole summas 10 916,53 eurot, lähedased suhted. Samuti ei ole vaidlust selles, et lisaks hageja kontolt tehtud ülekannetele kandis I.N. kostja kontole raha ka oma isiklikult kontolt (I kd, t.l 68, 71, 181) ning tegi muid kulutusi kostja heaks (tasus reiside eest jms) oma isiklikest vahenditest. Seega on I.N. kostjale rahaliste vahendite andmisel selgelt eristanud hageja pangakonto kaudu tehtud ülekandeid isiklikult pangakontolt tehtud ülekannetest (ja muudest kostja heaks tehtud kulutustest, mille tegemisel hageja pangakontot ei kasutanud) ning erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus võimalikuks jätta tähelepanuta hageja kontolt kostjale tehtud ülekannete selgitusi „ulekanne (dogovor zajma)“, s.t seda, et ülekanded on tehtud laenulepingu alusel. Kostja on tunnistanud oma vande all antud seletuses, et ta vajas tegelikult täiendavaid rahalisi vahendeid nii seoses oma laenukohustusega kui ka lapse koolituskuludeks. Kuigi vaidlust ei ole selles, et hageja sai kogu kostjale ülekantud raha oma ainuosanikult ja juhatuse liikmelt I.N. , kes ainuisikuliselt otsustas raha ülekandmise, ei ole ülekannete selgitusi arvestades ringkonnakohtu arvates põhjendatud asuda seisukohale, et I.N. soovis lisaks isiklikult arvelt kostja heaks tehtud kulutustele anda vaidlusaluse märkimisväärse rahasumma kostja käsutusse seoses isiklike suhetega (täites endale võetud kõlbelist kohustust kostja ees).
10.Hageja väitel tehti rahaülekanded kostja arvele suulises vormis sõlmitud laenulepingu alusel ning kuivõrd kostja mingeid vastuväiteid ei esitanud, kinnitas ta oma tegudega, et ta sai aru ja oli nõus hagejalt raha saamisega laenulepingu alusel. Kostja tahe laenulepingut sõlmida väljendus saadud raha kasutusse võtmises. 18.03.2012 kinnitas kostja laenulepingu olemasolu, kuna tagastas osaliselt laenu summas 100 eurot selgitusega „Tagastus“ hageja pangakontole. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Eelnevast järelduvalt loetakse laenuleping sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldusega. Vastavalt TsÜS § 68 lg-le 3 on kaudne selline tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. I.N. on vande all kinnitanud (II kd, t.l 63 pöördel), et kostja teadis OÜ Agro Foods Line asutamisest ning palus teda kui juhatuse liiget anda talle laenu tema perekonna finantsprobleemide lahendamiseks. 10 916 eurost oli 7815 eurot korteri kulude katteks, 2210 eurot kostja tütarde jaoks ja 615 eurot auto liisingu katteks. O. I on vande all kinnitanud (II kd, t.l 35-36), et I.N. tegi rahaülekanded OÜ Agro Foods Line kontolt. Saadud raha andis ta edasi abikaasale, kes maksis korteri eest. Saadud rahast 2000 eurot saatis ta tütrele Inglismaale. I.N. nimetatud summade suurusele O. I vastu ei vaielnud. Samuti võttis O. I omaks, et ta sai rahaülekandeid ka I.N. isiklikult arvelt. Kuigi ülekannete selgitustes oli märgitud „laen“, sai ta aru, et ei pea raha tagastama. Ringkonnakohus leiab, et I.N. ja O. I vande all antud seletused, rahaülekanded selgitusega „ulekanne (dogovor zajma) ning kostja poolt saadud raha kasutusse võtmine tõendavad, et pooled sõlmisid vastastikuste kaudsete tahteavalduste väljendamisega suulise laenulepingu.
Rahaülekanded (selgitusega laenulepingu alusel) toimusid enam kui aasta jooksul ning kui kostjal oli arusaamine, et tal ei ole kohustust laenulepingu alusel saadud raha tagastama, oli tal võimalus raha OÜ Agro Foods Line pangakontole tagasi kandma. O. I vande all antud seletus, et tema sai aru nii, et ei pea saadud raha tagastama, ei ole usutav ning vastuolus teiste tõenditega. Märkimist väärib siinjuures ka asjaolu, et lisaks AÜ Agro Food Line pangakontolt saadud rahaülekannetele sai kostja rahaülekandeid ka I.N. isiklikult pangakontolt ning I.N. on seda asjaolu selgelt eristanud. Maakohtu seisukoht, et kui poolte vahel oleks sõlmitud laenuleping, oleks see TsÜS § 83 ja VÕS § 404 lg 1 järgi tühine, on ekslik. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et lepingu sõlmimise asjaoludest nähtuvalt ei andnud hageja kostjale laenu seoses oma majandustegevusega. Õige ei ole kostja seisukoht, et kuna pooled ei leppinud kokku intressis, siis ei saa tegemist olla laenulepinguga. Ringkonnakohus märgib, et laenulepingu kehtivuse eelduseks ei ole intressi maksmise kokkuleppe. Laenulepingu kehtivust ei välista ka see, et hageja raamatupidamisdokumentides puudusid alusdokumendid kostjale väljastatud laenu kohta. Seetõttu ei kinnita tunnistaja S.N. ütlused poolte vahel sõlmitud laenulepingu puudumist. I N vande all antud ütluste kohaselt palus kostja temalt kui hageja juhatuse liikmelt laenu. Vaidlust ei ole selles, et I.N. on hageja ainuosanik ja ainus juhatuse liige. Seega kostjale laenu andes täitis hageja I.N. kui hageja juhatuse liikme käsundit ning ekslik on kostja seisukoht, et hageja täitis I.N. kui füüsilise isiku käsundit. Seega on hagejal nõudeõigus kostja vastu, kes on jätnud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmata.
11.Vaidlust ei ole selles, et kostja on jätnud laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmata. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus 10 916,53 eurot. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue võlgnevuselt 10 916,53 eurot alates 18.09.2013 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja esitas kostjale nõude 10 916,53 euro tagastamiseks hiljemalt 10.07.2012 oma 22.06.2012 kirjas (I kd, t.l 19, tõlge t.l 20). Kostja sai kirja kätte, kuna vastas kirjale oma esindaja P. Paasi vahendusel 10.07.2012 kirjaga (I kd, t.l 12). Hagiavalduse sai kostja kätte 15.10.2012 (I kd, t.l 44). Seega on kostja olnud teadlik hageja nõudest raha tagastada pikka aega enne kuupäeva (18.09.2013), millest alates soovib hageja viivise väljamõistmist. Ringkonnakohus mõistab kostjalt välja viivise kohtuotsuse tegemise, s.o 06.03.2015, seisuga. Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2013 oli Eesti Panga teatel 0,50% (aastas). Seega oli 2013. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,50 + 8 = 8,5% aastas. Ajavahemikul 18.09.2013 kuni 31.12.2013, s.o 105 päeva eest oli 10 916,53 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 266,93 eurot (10 916,53 × 0,085 / 365 × 105). Referentsintressimäär alates 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli Eesti Panga teatel 0,25% (aastas), st 2014. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär on 0,25 + 8 = 8,25% aastas. Ajavahemiku 01.01.2014 kuni 30.06.2014, s.o 181 päeva eest oli 10 916,53 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 446,61 eurot (10 916,53 × 0,0825 / 365 × 181). Referentsintressimäär alates 1. juulist 2014 kuni 31. jaanuarini 2014 oli Eesti Panga teatel 0,15% (aastas), st 2014. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär on 0,15 + 8 = 8,15% aastas. Ajavahemiku 01.07.2014 kuni 31.12.2014, s.o 184 päeva eest oli 10 916,53 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 448,50 eurot (10 916,53 × 0,0815 / 365 × 184).
Referentsintressimäär alates 1. jaanuarist 2015 on Eesti Panga teatel 0,05% (aastas), st 2015. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. Ajavahemiku 01.01.2015 kuni 06.03.2015 (kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni), s.o 65 päeva eest oli 10 916,53 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 156,50 eurot (10 916,53 × 0,0805 / 365 × 65). Seega tuleb kostjalt välja mõista 06.03.2015 seisuga 1318,54 eurot viivist (266,93 + 446,61 + 448,50 + 156,50). Ajavahemiku eest alates 07.03.2015 mõistab ringkonnakohus TsMS §-le 367 tuginedes kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (10 916,53 eurot) rahuldamata osalt kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
12.TsMS § 442 lg 8 viimase lause alusel ei põhjenda ringkonnakohus hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätmist.
13.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.