Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kui kostja tõendab, et poolte vahel ei olnud laenulepingulist suhet, mõista kostjalt hageja kasuks välja 10 916 eurot 53 senti alusetu rikastumise sätete järgi ning viivis sellelt nõudelt seaduses sätestatud määras alates 18. septembrist 2013 kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid hageja (seadusliku esindaja Igor Nikitenko isikus) ja kostja veebruaris 2011 suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja pidi kandma kostja pangakontole ajavahemikul 7. märtsist 2011 kuni 2. aprillini 2012 10 916 eurot 53 senti. I. Nikitenko (hageja ainuasutaja ja juhatuse liige) (edaspidi juhatuse liige) soovis temaga lähedases suhtes olevat kostjat aidata ja oli valmis vormistama hageja ja kostja vahel kirjaliku laenulepingu, kuid kostja keeldus sellest. Hageja tegi oma kontolt regulaarseid ülekandeid kostja kontole selgitusega, et ülekanded tehakse laenulepingu kohaselt. Hageja teatas kostjale 23. juuli 2012. a kirjaga laenulepingu ülesütlemisest alates 25. septembrist 2012 ja palus 10 916 euro 53 sendi tagastamist. Kostja raha ei tagastanud. Alternatiivnõudena palus hageja rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel.

tegemise seisuga 592 eurot 63 senti ja sealt edasi põhinõude rahuldamata osalt kuni põhinõude rahuldamiseni viiviseVÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja menetlusõigust ning hindas ebaõigesti tõendeid. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus valesti, et hagi jääb rahuldamata, kuna juhatuse liige täitis hageja kaudu VÕS § 4 lg 2 p-s 2 sätestatud mittetäielikku (kõlbelist) kohustust. Pooled ei vaidle selle üle, et rahaülekannete tegemise ajal olid juhatuse liige ja kostja lähedastes suhetes ning lisaks hageja kontolt tehtud ülekannetele kandis juhatuse liige raha kostja kontole ka oma isiklikult kontolt ning tasus muude kostja kulutuste (reisid jms) eest. Juhatuse liikme vande all antud seletuse kohaselt oli tal kostjaga lähedane suhe ja ta soovis, et kostja lahutaks abielu, kuid juhatuse liige eitas kooselu (vabaabielu) kostjaga. Juhatuse liikme ja kostja vande all antud seletused on selles osas vastuolus ning asjaolu, et kostja oli abielus ja ei pidanud vajalikuks juhatuse liikmega lähedase suhtlemise ajal astuda samme oma abielu lahutamiseks, toetab pigem juhatuse liikme väiteid. Juhatuse liikme ja kostja vaheliste suhete täpsel iseloomul ei ole samas asja lahendamisel määravat tähtsust. Asja materjalidest nähtuvalt eristas juhatuse liige kostjale raha andmisel selgelt hageja konto kaudu tehtud ülekandeid isiklikult kontolt tehtud ülekannetest (ja muudest kostja heaks tehtud kulutustest, mille tegemisel hageja kontot ei kasutatud). Ignoreerida ei saa ka hageja kontolt kostjale tehtud ülekannete selgitusi „ülekanne (dogovor zajma)", s.o laenuleping. Veenvad ei ole kostja väited, et ülekannetel märgiti selline selgitus vajaduse tõttu näidata hageja majandustegevust. Kostja on vande all antud seletuses tunnistanud, et ta vajas täiendavalt raha oma laenukohustuste tõttu ja ka lapse koolituskuludeks. Ülekannete selgitusi arvestades ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et juhatuse liige soovis lisaks isiklikult kontolt kostja heaks tehtud kulutustele anda ka vaidlusaluse küllaltki märkimisväärse rahasumma kostja käsutusse nende isiklike suhete tõttu. Hageja ei ole laenulepingu sõlmimist tõendanud. Üksnes raha ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Puuduvad tõendid, et kostja oleks teinud tahteavaldusi vaidlusaluse rahasumma saamiseks laenuleping sõlmida. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega pidi kostja asjas tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Hageja on palunud alternatiivselt juhuks, kui poolte vahel ei tuvastata võlasuhet, mõista sama rahasumma kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumise sätete alusel. Ka Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui laenuleping ei osutu tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejalt saadud 10 916 eurot 53 senti hagejale tagastada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Selle rahasumma kostjale ülekandmiseks ei olnud õiguslikku alust (s.o hageja väidetud laenulepingut) ning kostja ei ole tõendanud, et tal oli alus hagejalt raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (tegemist ei ole kostja väidetud mittetäieliku kohustusega). Seaduslik ja põhjendatud on ka hageja nõue VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel viivise saamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, et selle sätte kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Ringkonnakohus ei ole eelnimetatud asjaolusid tuvastanud ning seetõttu oli VÕS § 1028 lg 1 kohaldamine põhjendamatu. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selleks, et hagi saaks VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada, tegema kindlaks, missuguse oma arvatava kohustuse täitmiseks tegi hageja kostjale rahaülekanded. Kostja saab omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel muu hulgas hindama, kas hageja soovis rahaülekannete tegemisega täita enda mittetäielikku kohustust VÕS § 1028 lg 2 p 1 mõttes. Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). Ringkonnakohus on lugenud tuvastatuks, et hageja tehtud rahaülekannete selgitusi arvestades ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et juhatuse liige soovis lisaks isiklikult kontolt kostja heaks tehtud kulutustele anda ka vaidlusaluse küllaltki märkimisväärse rahasumma kostja käsutusse nende isiklike suhete tõttu. See tuvastatud asjaolu annab selgust üksnes küsimuse kohta, kas tegemist oli juhatuse liikme mittetäieliku kohustuse täitmisega. Oluline oli aga tuvastada, kas hageja tahtis täita mingit oma kohustust, st kas tegemist oli hageja sooritusega kostjale (vt käesoleva otsuse p 9). Välistatud ei ole, et hageja tegi rahaülekanded kostjale selleks, et VÕS § 78 lg 1 järgi täita juhatuse liikme muud tegelikku või olematut kohustust kostjale, nt pidades silmas laenulepingu täitmise eesmärki. Ka sellisel juhul ei saaks hagi rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest tegemist oleks mitte hageja, vaid juhatuse liikme sooritusega kostjale.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.