Apellant (kostja): P.U. (isikukood XXXX), esindaja vandeadvokaat Anne Tammer
esindajad
Vastustaja (hageja): K.U. (isikukood XXXX), esindaja Mehis Adamson
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
12.septembri 2014 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta P.U. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.U. (hageja) esitas 31. juulil 2013 hagi P.U. (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte abielu registreeritud 25.09.2005 ja lahutatud 02.11.2009. Kostja tasus abielu kestel ühisvara ja hageja lahusvara arvelt Hansapank AS-ile laenu (laenuleping nr 04378511-EL, summas 7163 eurot). Kostja sõlmis laenulepingu Swedbank AS-iga (12.06.2008 laenuleping nr 08-080354, summas 1 000 000 krooni). Hagejale kuulus lahusvarana enne abielu omandatud korteriomand aadressil XXX Põlva. Nimetatud kinnistu müüs hageja 19.08.2005 OÜle Intor 235 000 krooniga, mis kanti kostja kontole. Sellest rahast tasus kostja laenu nr 04-378511EL. Abielu kestel alustas kostja eramu ehitamist kostja lahusvarasse kuuluvale XXX kinnistule, millesse pandi ilmselt kogu abielu kestel laenatud raha. Poolte abieluliste suhete lõppemise (aprill 2009) seisuga tuleb lugeda poolte ühisvaraks korteriomand, asukohaga XXX Põlva, pangalaenust saadud summa 1 000 000 krooni või selle eest ehitatud elamu asukohaga XXX küla XXX vald Võrumaa, ning rahalised vahendid kostja arvel. Hageja leidis, et kostja omandas korteriomandi, asukohaga XXX Põlva, laenuga ning tasus laenu kostja kontole laekunud hageja korteriomandi müügist saadud summast. PKS § 210 lg 2 alusel tuleb lähtuda enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel tuleb nimetatud korteriomand tunnistada poolte ühisvaraks. Kuivõrd 1 000 000 kroonine laen võeti abielu kestel ja selle arvelt ehitati välja elamu, võib ühisvara osaks olla nii laen kui ka elamu. Hageja palus arvata hageja ja kostja ühisvara hulka korteriomand, asukohaga XXX Põlva (orienteeruva maksumusega 25 000 eurot), mõista kostjalt selle korteriomandi väärtusest hageja kasuks välja hüvitis summas 12 500 eurot ning hüvitis enamsaadud ühisvara (rahaliste vahendite) eest summas 10 658,78 eurot ja hüvitis hageja lahusvara eest summas 15 019,24 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõue selge. Abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne
1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb abikaasade ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Ükski hageja nimetatud ese ei kuulu poolte ühisvara hulka. Pooltel ei ole ühisvara. Kostja omandas 09.09.2004 korterimandi, asukohaga XXX Põlva, ning 28.01.1997 kinnisasja, asukohaga XXX vald XXX küla Põlvamaa. Enne
1.juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 alusel on mõlemad kinnisasjad kostja lahusvaraks. Swedbank AS-ist saadud laen summas 63 953 eurot ei kuulu ühisvara hulka. Poolte abielusuhete lõppemise ajaks oli oluline osa pangalaenust ära kasutatud kostja elamu ehitustööde, - materjalide jmt eest
tasumiseks. Kuna pangalaenu arvel saadud raha ei olnud olulises osas abielusuhete lõppemise ajal alles, siis ei saa laenusummat ühisvarasse arvata (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 2). Pangalaenu arvel laekunud raha ei saa käsitleda eraldi laenukohustusest, mille arvel raha saadi. Swedbank AS andis kostjale sihtotstarbeliselt laenu kostja lahusvara hulka kuuluvale maatükile elamu ehitamiseks. Kinnisasjale püstitatud elamu on maatüki olulise osana (AÕS §-d 53 ja 54) samuti kostja lahusvara. Seega ei ole tegemist perekonna huvides võetud varalise kohustusega laenu võtmise ajal kehtinud PKS § 20 lg 2 mõttes. Abielusuhete lõppemise ajal kostja pangakontol olnud rahalised vahendid ei ole poolte ühisvara, kuna tegemist oli Swedbank AS-ist saadud laenu jäägiga. Hageja lahusvaraks olnud korteriomandi müügist saadud raha panustas hageja ühise majapidamise kulude katteks ja laste ning perekonna vajaduste rahuldamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 12. septembri 2014 otsusega hagi osaliselt, jättis tagasinõudeõigused B.D. vastu 319,56 euro saamiseks ja A.M. vastu 127,82 euro saamiseks P.U. ning mõistis välja P.U. K.U. kasuks hüvitise 6 824,46 eurot enamsaadud ühisvara eest. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb lähtudes PKS § 210 lg-st 2 ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel kohaldada kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseadust, kuivõrd poolte seletuste kohaselt lõppesid nende abielulised suhted 2009. aasta aprillikuu viimasel nädalal ja abielu lahutati 02.11.2009. Kuna poolte ühisvara jagatakse praegu, tuleb ühisvara jagamisele kui toimingule kohaldada praegu kehtivat perekonnaseadust. Ekslik on kostja väide, et ühisvara jagamisel ei saa kohus lähtuda PKS §-s 34 sätestatust. Antud sätte kohaldamise õigus tuleneb ka PKS § 37 lg-st 2. PKS § 210 lg 3 järgi moodustus poolte ühisvara abielusuhete lõppemiseni, sest poolte abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit. Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. Poolte ühisvara hulka saab kuuluda reeglina vaid selline vara, mille nad on omandanud abielu sõlmimisest (25.09.2004) kuni abielusuhete lõppemiseni (30.04.2009). Maakohus leidis, et korteriomand, asukohaga XXX Põlva, ja kinnistu XXX on käsitletavad kostja lahusvarana, sest need kuulusid viimasele enne abiellumist. Samuti saab kostja poolt võetud 2004.a laenu ja 2008.a laenu käsitleda lahusvarana, sest laenulepingutest tekkinud varalised kohustused seondusid kostja huvide ja viimase kinnisvaraga. 07.09.2004 sõlmitud laenulepingu nr 04-378511-EL kohaselt sai kostja pangalt laenu 7 163 eurot korteriomandi (XXX Põlva) ostmiseks. Arvestades krooni ja euro vahelist suhte, pidi kostja omafinantseering olema ca 30% korteriomandi soetamismaksumusest. Ajavahemikul 08.10.2004 – 15.05.2008 oli kostja tasunud oma arveldusarvelt XXXXX pangale laenulepingu nr 04-378511-EL täitmiseks kokku 8 555,19 eurot. Konto väljavõte tõendab, et perioodil 25.09.2004 kuni 15.05.2008 on kontole laekunud põhiliselt kostja töötasu ja muud tema töölepinguga seotud väljamaksed. Ka on kontole laekunud 19.08.2005 OÜ-lt Intor 235 000 krooni. Müügilepingu p-de 2.1. ja 2.2 ning konto väljavõttega luges kohus tõendatuks, et hagejale kuulunud korteriomandi (asukohaga XXX Põlva) müügist saadud raha - 235 000 krooni ehk 15 019,24 eurot – kanti viimase soovil kostja arvelduskontole. Maakohus leidis, et poolte abielu kestel kostja arvelduskontole kantud kostja töötasu ja muid tema töölepinguga seotud väljamakseid ning hageja korteriomandi müügist saadud raha tuleb käsitleda poolte ühisvarana. Asjaolu, et hageja lubas üle kanda talle kuulunud raha kostja kontole ja pole seda terve abielu jooksul, s.o ca 5 aasta kestel kostjalt kordagi tagasi nõudnud, kinnitab veenvalt, et hageja on oma vara vabatahtlikult loovutanud poolte ühisomandisse. Järelikult on kostja täitnud laenulepinguga nr 04-378511-EL seotud lahusvaralise kohustuse abielulise ühisvara arvelt. Kuigi ühisvara arvelt tehtud laenumaksed kokku moodustasid kostja korteriomandi soetushinnast ligi
83%, pole kohtul alust tunnistada korteriomandit Põlvas XXX poolte ühisvaraks ega mõista kostjalt selle arvelt välja hüvitist 10 000 euro ulatuses, mis on poolte arvates pool eelmärgitud korteriomandi praegusest harilikust väärtusest. Käesoleval juhul ei esine varem kehtinud PKS § 14 lg-s 2 sätestatud eeldusi. Konto nr XXXXX väljavõte tõendab, et ajavahemikul 03.06.2008 kuni 30.04.2009 on kostja tasunud laenulepingu nr 08-080354-EL täitmiseks kokku 4 746,22 eurot (74 389,88 krooni). Kohus asus seisukohale, et kostja kontolt perioodil 13.06.2008 kuni 20.04.2009 maksed – kokku 912 548,02 krooni - on kõik toimunud seoses investeeringutega kinnistul XXX ja selle otstarbel laenulepingu nr 08-080354-EL sõlmimisega kaasnenud kohustuste täitmisest. Arvestades aga asjaolu, et 15.04.2009 konverteerimisega seotud väljamakse – 6 102,32 krooni – ongi tegelikult samal kuupäeval toimunud laenu (177,61 eurot) ja intressi (211,73 eurot) kogumakse, mida kohus on väljamaksena juba eelnevalt arvestanud, siis tuleb antud väljamaksete summat vähendada 6 102,32 krooni võrra. Seega on ajavahemikul 13.06.2008 kuni 20.04.2009 kostja kontolt tehtud kulutusi kostja lahusvarale kokku 906 445,70 (912 548,026 102,32) krooni ulatuses. Maakohus leidis, et kostja on võtnud oma kontolt välja sularaha kinnistu XXX ehitustegevuse finantseerimiseks vähemalt 01.10.2008 – 15 000 krooni, 03.12.2008 – 15 000 krooni, 11.12.2008 – 50 000 krooni, 12.12.2008 – 50 000 krooni, 30.12.2008 – 20 000 krooni, 11.02.2009 – 10 000 krooni, 26.02.2009 – 15 000 krooni ja 24.03.2009 – 27 000 krooni, s.o kogusummas 202 000 (15000+15000+50000+50000+20000+10000+15000+27000) krooni. Seega on kostja pangakontolt kasutatud seoses laenulepingu nr 08-080354-EL sõlmimise ja selle täitmise ning kinnistul XXX toimunud ehitustegevusega kokku 1 182 835,58 (74389,88+906445,70+202 000) krooni. Laenuleping nr 08-080354-EL ja konto nr XXXXX väljavõte tõendavad, et ajavahemikul 03.06.2008 kuni 30.04.2009 on kostja kontole laekunud lisaks viimase töötasule ja sellega seotud väljamaksetele, mida tuleb varem kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel lugeda abieluliseks ühisvaraks, veel pangalaen – 1 000 007,48 krooni (16.06.2008) ning E.U. kindlustusmaksete ja ehitusmaterjalide (25.03.2009) katteks saadud 36 000 krooni. Seega on ajavahemikul 03.06.2008 kuni 30.04.2009 laekunud kostja kontole lahusvarana käsitletavaid vahendeid kokku 1 036 007,48 (1000007,48+36000) krooni ulatuses. Järelikult on kostja teinud sellel ajavahemikul poolte ühisvarast kulutusi 146 828,10 (1182835,58 - 1036007,48) krooni võrra rohkem kui oli talle laekunud lahusvaralisi vahendeid. Maakohus leidis, et eelneva alusel on ümber lükatud kostja väited, et laenu võtmisest ja kinnistu XXX ehitustegevusest tulenevaid kulutusi kandis ta ainult oma lahusvaraliste vahendite arvelt. Kuna kostja on oma lahusvara huvides kasutanud ilma hageja nõusolekuta abielulist ühisvara 146 828,10 krooni ehk 9 384,03 (146828,10 / 15,6466) euro ulatuses, siis tuleb antud summa arvata varem kehtinud PKS § 14 lg 1 ja kehtiva PKS § 34 lg 1 alusel ühisvara hulka. PKS § 37 lg-st 3 tulenevalt tuleb kostjalt enamsaadud ühisvara eest hagejale välja mõista rahaline hüvitis pooles ulatuses, s.o 4692,01 eurot. Maakohus leidis, et kuigi kostja ei ole vaidlustanud laenu andmist kolmandatele isikutele, ei ole ta millegagi tõendanud oma väiteid laenude tagastamise tähtaja ega nende täitmise osas. Kostja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et B.D. ja A.M. oleksid laenu tagasi maksnud. Käesoleval ajal võivad veel eksisteerida laenu tagastamise nõuded B.D. vastu 319,56 euro ja A.M. vastu 127,82 euro saamiseks, mistõttu tuleb need arvata ühisvara hulka varem kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel. Tagasinõudeõiguse kuulumine ühisvara hulka ei tähenda aga seda, et abikaasadel oleks PKS § 14 lg-st 1 tulenevalt ühine õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. PKS § 37 lg 3 alusel on otstarbekas jätta eelmärgitud laenude tagasinõudeõigused täielikult kostjale ning mõista viimaselt hageja kasuks välja pool nende väärtusest, s.o 223,69 (319,56+127,82=447,38; 447,38:2=223,69) eurot.
Kostja kontole oli jäänud poolte abielusuhete lõppemise ajaks vaid nende ühisvara, s.o 59 731,03 krooni ehk 3817,51 eurot. Nimetatud kontojääk tuleb lugeda ühisvaraks varem kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel. Nii varem kehtinud PKS § 19 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi loetakse ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseks. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista hüvitis poole kontojäägi ulatuses, s.o 1908,76 (3817,51 : 2) eurot. Enamsaadud ühisvara arvelt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista rahaline hüvitis kogusummas 6 824,46 (4692,01 + 223,69 + 1908,76) eurot. TsMS § 164 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.P.U. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. septembri 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis P.U. tagasinõudeõigused – B.D. vastu 319,56 euro saamiseks ja A.M. vastu 127,82 euro saamiseks ning mõistis välja P.U. K.U. kasuks hüvitise summas 4 915,73 eurot enamsaadud ühisvara eest, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant ei vaidlustanud maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas ega hüvitise summas 1 908,76 eurot väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb ühisvara jagada kehtiva PKS alusel, kuid ühisvara koosseis määratakse PKS § 210 lg 2 järgi vara omandamise ajal kehtinud PKS alusel (RKTKo nr 3-2-1-42-13, 3-2-1-31-14). Kuna maakohus tuvastas, et vaidlusalused laenu- ja intressimaksed on tehtud 03.06.2008 – 30.04.2009, seega varem kehtinud perekonnaseaduse kehtivuse ajal, siis käesolevas asjas tuleb ühisvara koosseis kindlaks määrata varem kehtinud perekonnaseaduse alusel ning kohtu viidatud PKS § 34 lg 1 kohaldamisele ei kuulu; 2) on ebaõige maakohtu seisukoht, et laenulepingu nr 08-080354-EL täitmiseks tehtud maksed on käsitletavad ühisvarana. Varem kehtinud PKS § 14 lg-st 1 ei tulene, et abielusuhete ajal pangale tasutud laenu- ja intressimaksed on ühisvara. Maakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes ühisvara kasutamine lahusvara huvides ning millisel materiaalõiguslikul alusel sai ühisvaraks tunnistada kulutusi, mis on väidetavalt tehtud lahusvara huvides; 3) lähtus maakohus asjaoludest, millele pooled ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Maakohtu ainsaks kriteeriumiks väljavõetud rahasumma lugemisel ehitamisega seotud kuluks on väljavõetud summa suurus. Kuna ehitamisel eelnenud ajal kulutati perekonna vajadusteks enamasti 15 000 – 20 000 krooni kuus, pidi maakohus eriti veenvalt põhjendama, millised asjaolud ja tõendid annavad aluse väita, et 2008. aasta detsembris, 2009. aasta veebruaris ja märtsis olid perekonna vajadused kordades tavapärasest väiksemad. Põhjendamatu on maakohus järeldus, et ühel päeval alates 10 000 kroonist ja kuus suuremas summas kui 20 000 krooni sularaha väljavõtmine oli ebatavaline ja erakordne; 4) ei ole maakohus põhjendanud, millisel varem kehtinud PKS sätte alusel on võimalik väidetavad ehitustegevuse finantseerimise kulud lugeda ühisvara koosseisu hulka; 5) asus maakohus üllatuslikule seisukohale, leides, et kostja on kasutanud ilma hageja nõusolekuta abielulist ühisvara oma lahusvara huvides. Hageja ei ole sellele tuginenud. Hageja 02.09.2013 menetlusdokumendi p-st 3.1 nähtub, et kostja selgitas hagejale, et ta võttis laenu perekonna elujärje parandamiseks; 6) ei nõustu apellant maakohtu järeldustega tagasinõudeõiguste osas. Hageja ei ole vastu vaielnud, et kumbki laen anti üheks kuuks ning mõlemad laenud on tagasi makstud. Isegi kui asuda seisukohale, et laenud on tagastamata, pidi maakohus arvestama VÕS § 82 lg-tes 3 ja 7 sätestatuga.
B.D. on kostja sõber ja A.M. kostja õde. Tavapäraselt antakse taolised laenud lühiajaliselt – mõneks päevaks kuni kuuks ajaks. Mõistlik tähtaeg laenude tagastamiseks oli igal juhul 2008. Väidetavad nõuded on aegunud.
5.K.U. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja kasutas ühisvara oma lahusvara huvides. Maakohus on otsuse p-s 9 ja selle alapunktides tuvastanud, et kostjal puudusid laenukulusid arvestades lahusvaralised vahendid; 2) oli kostjal võimalik TsMS § 230 lg 1 kohaselt põhistada omapoolseid väiteid raha kulutamiseks pere huvides, kuid kostja pole seda teinud. Asjaolu, et sularaha väljavõtmised oluliselt suuremates kogustes hakkasid peale ehitusloa saamist, on tõendatud kostja pangakonto väljavõttelt; 3) on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-46-06 leidnud, et PKS § 14 lg 1 ja TsÜS § 66 järgi saab abikaasade ühisvaraks pidada ka ühisvara arvel tekkinud võla tagasinõude õigust. Seejuures ei oma ühisvara jagamise seisukohast tähendust, kas tegemist on sissenõutavate või aegunud nõuetega. Väär on apellandi väide, et hageja pole vastu vaielnud, et laenud anti üheks kuuks ning need on tagasi makstud. Puuduvad tõendid laenude kestuse ja tagasimaksmise osas; 4) on ekslik apellandi väide, et perekonna huvides tehtud kulutused tasuti valdavalt sularahas. Apellant pole tõendanud sadade tuhandete kroonide kulutamist pere huvides; 5) on tõendamata ning ekslik apellandi väide, et hageja oli teadlik kostja poolt 2008. aastal sõlmitud laenulepingust elamu ehitamiseks XXX maatükile. Apellant on ise menetluses võtnud positsiooni, et ta võttis elamu ehitamise ette enda lahusvara väärtuse suurendamise eesmärgil.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
12.septembri 2014 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna Tartu Maakohtu 12. septembri 2014 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Alusetu on apellandi väide maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise kohta. Maakohus on õigesti PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi ühisvara jaganud kehtiva PKS alusel, kuid ühisvara koosseis kindlaksmääramisel on lähtunud vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Maakohus on ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtunud asjaolust, et kostja poolt laenulepingu nr 08-080354-EL järgsed laenumaksed ning kinnistul XXX toimunud ehitustegevuseks kulunud summad ajavahemikul 03.06.2008 kuni 20.04.2009 olid kokku 1 182 835,58 krooni, samal ajal oli kostja kontol lahusvarana käsitletavaid vahendeid kokku 1 036 007,48 krooni, seega kasutas kostja ühisvarast lahusvara huvides 146 828,10 krooni, s.o 9 384,03 eurot.
Lähtudes enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest on maakohus määranud õigesti kindlaks ühisvara koosseisu ning selle siis jaganud kehtiva PKS sätete alusel. Siinkohal on alusetu apellandi väide, et maakohus asus üllatuslikule seisukohale, leides, et kostja on kasutanud ilma hageja nõusolekuta abielulist ühisvara oma lahusvara huvides, kuna hageja ei ole sellele tuginenud. Hageja esitas ühisvara jagamise nõude ja oma nõude täpsustuses (II kd tl 1-3) tugines muuhulgas asjaolule, et kostja kasutas nii laenulepingu nr 08-080354-EL järgsete laenumaksete tasumiseks kui XXX kinnistul elamu ehitamiseks ühisvarasse kuuluvaid vahendeid. Seega on hageja tuginenud oma nõudes asjaolule, et kostja on kasutanud ilma hageja nõusolekuta abielulist ühisvara oma lahusvara huvides ning kostja vastupidine väide on alusetu.
8.Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt ei nõustu kostja maakohtu seisukohaga, et laenulepingu nr 08-080354-EL järgsed laenumaksed on käsitletavad ühisvarana. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et laenulepingu nr 08-080354-EL järgsed laenumaksed oleksid olnud poolte ühiseks kohustuseks, vaid on leidnud, et tegemist on kostja kohustusega, s.o kohus ei ole asunud seisukohale, et tegemist on ühisvaraga. Samuti on alusetu apellandi seisukoht, et maakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes ühisvara kasutamine lahusvara huvides. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktis 9 (ja alapunktides), ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga (otsuse punktis 9.3.), et asjas esitatud materjalide põhjal saab pidada ebatavaliseks ja erakordseks sularaha väljavõtmist kostja poolt ühel päeval alates 10 000 kroonist ning ühes kuus suuremas summas kui 20 000 krooni. Arvestades ajavahemikku, mis jäi kostja poolt pangakontolt suurte sularahasummade väljavõtmise vahele (näit 03.12.2008 – 15 000 krooni; 11.12.2008 – 50 000 krooni; 12.12.2008 – 50 000 krooni; 30.12.2008 – 20 000 krooni), on vähe usutav kostja väide, et ta kasutas maakohtu poolt otuses märgitud sularahana väljavõetud rahalisi vahendeid kogusummas 202 000 krooni (otsuse punkti
9.3.viimane lõik) perekonna vajadusteks. Juhul, kui kostja tõesti kasutas nimetatud rahalisi vahendeid perekonna huvides, oleks ta sellises suuruses summade puhul pidanud seda asjaolu tõendama (summade suurust arvestades need väljusid tavapärase tarbimise piiridest).
10.Arusaamatu on apellatsioonkaebuse punktis 6 esitatud väide, et „maakohus ei ole põhjendanud, millise varem kehtinud PKS sätete alusel on võimalik väidetavad ehitustegevuse finantseerimise kulud lugeda ühisvara koosseisu hulka.“ Maakohus ei ole lugenud ehitustegevuse finantseerimise kulusid ühisvara koosseisu.
11.Õige on maakohtu seisukoht, et 05.07.2008 B.D. antud laen 5000 krooni ja 23.07.2008 A.M. le antud laen 2000 krooni kuulub ühisvara hulka ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjenduses esitanud otsuse punktis 10, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Kostja ei ole tõendanud laenude tagasimaksmist ega ka asjaolu, et laenude tagasisaamine laenusaajatelt on võimatu (näit on laenusaajad esitanud aegumise vastuväite vms, mis välistaks laenuna antud summa tagasisaamise).
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt
kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Antud asjas on maakohtu lahend tehtud enne 1. jaanuari 2015 ning seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.