Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Kostja kirjalik vastus hagile Kostja on seisukohal et hagi on ebaselge ja palub seda täpsustada nii makstud maksete kui ka summade suhtes mis erinevad lepingust nr13-16/13-2. Hageja väide, et kostja ei ole ühtegi makset tasunud on vale. Hageja oleks saanud oma nõuded realiseerida Estemare OÜ vastu ka pankrotimenetluse käigus firmal oli küllaldaselt varasid nõuete katmiseks, kuid seda millegipärast ei tehtud seega jättes alusetult kohustused kostja kanda. Kostja on kandnud varalist kahju seoses Estemare likvideerimise ja täitemenetlusega juba enam kui 100000 EUR ulatuses ja leiab et ebaõiglane on teda rohkem karistada olematute kuritegude eest rahaliselt kui Eesti riik soovib siis on tal jätkuvalt võimalus kriminaalasja nr 21375000001 käigus oma õigusi realiseerida. Ja seda hageja ka teeb olenemata käesoleva hagi tulemustest. Hageja on rikkunud lepingut nr 13-16/13-2 punkti 2.2.3. otseselt lubades loobuda süüdistustest Kostja vastu kuid seda ei teinud vaid kriminaalasja uurimist jätkatakse ja kostja suhtes on kohaldatud elukohast lahkumise tõkend. Kostja arvates selleks alus ja süükooseis puuduvad ja talle ei ole seda ka hageja poolt seletatud. Kostja jaoks on hagejaks Eesti riik seega ka Politsei ja Maksuamet kui riigi esindajad. Tekkinud situatsioonis on kriminaalasi nr 21375000001 kostja vastu nagu hageja repressioon, et sundida kostjat lepingut nr 13-16/13-2 täitma ja alusetuid kohustusi võtma. Kostjal ei ole kindlust et sellest loobutakse hagi tingimuste täitmisel ja kostja leiab et see on vastuolus ka Eesti riigi seadustega. Samas oli kostja sundseisus lepingut 13-16/13-2 allkirjastades ja seega on see kehtetu. Menetluse käik

2 (6)

Tsiviilasi nr 2-14-51361 Hageja vastus kostja vastusele Hageja märgib, et käesoleva vastuse koostamise hetkeks on Rahandusministeeriumis tuvastatud kostja ema poolt viidatud makse tasumine. Kuna tegemist on Rahandusministeeriumi pangakontoga, ei olnud vastava summa tasumine nähtav maksuhalduri hallatavas maksukohustuslaste registris. Hagiavalduse koostamise seisuga ei nähtunud viidatud makse tasumist ka Rahandusministeeriumi enda süsteemist, kuna tasumise kohta tehti päring A-K.Õ.`i nime kasutades, omamata infot, et makse sooritas kolmas isik. Sellest tulenevalt parandab hageja hagiavalduse aluseks olevat nõuet ja palub kohtul kostjalt välja mõista 2198,10 eurot. Puutuvalt hagiavalduses toodud likvideerimiskulude tasumisgraafikus toodud summadega, tunnistab hageja, et tegemist on inimliku eksimusega, kus tabeleid kopeerides (kopeeritud põhivõla osas maksegraafikut) on kogemata jäänud kuiste osamaksete summad muutmata. Samas on lõppsumma ehk „kokku“ summa siiski õige ning A-K.Õ.`ilt sissenõutava summa suurus sellest tulenevalt ei muutu. Siinkohal parandab hageja viidatud vea ning toob välja korrektse, lepingus nr 13-16/13-2 kinnitatud maksegraafiku 20.06.2013 198,10 eurot ning 20.07.2013 198,15 eurot. Estemare OÜ ajutise pankrotimenetluse käigus tuvastati, et ettevõttel oli kokku kohustusi võlausaldajate ees summas 97 041,17 eurot, millele lisandusid täitemenetluses olevad nõudejäägid ja täituritasud. Maksuhalduri nõue oli kokku summas 34 887,05 eurot. Estemare OÜ pankrotimenetlus lõpetati 28.02.2013.a Pärnu Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 212-30390, pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Nii nagu on ajutine pankrotihaldur oma 05.11.2012.a aruandes viidanud, on ka kohus selgitanud, et võlgnikule kuuluva vara realiseerimine ei ole võimalik või siis sellest saadud vahendid poleks piisavad võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse kulude katteks. Kui maksuhalduril ka õnnestuks kindlaks teha nimetatud vara asukoht (ajutise halduri aruandes viidatud kolmele sõidukile, mis vajavad kõik remonti) ning leida neile ostjad, lisanduksid täitemenetlusekulud ning lõppkokkuvõttes oleks suure tõenäosusega saadav tulu nullilähedane. Seega pole hageja hinnangul kostja kõnealune seisukoht pädev, kuna eeldada, et kolme amortiseerunud sõiduki eest saadav tulu (2012.a lõpuga hinnatud väärtuseks u 500-600 eurot) kataks/oleks katnud maksuhalduri nõude, pole tõsiseltvõetav. Vastutus ettevõtte majandustegevuse ning finantsolukorra eest lasubki juhatusel ning ettevõtte käekäigu eest seisabki hea just juhatus. Seega pole tegemist mitte isiku karistamisega ega temale sunniviisiliselt peale pandud kohustustega, vaid isik on ise vabatahtlikult taolise vastutuse võtnud, asudes ettevõtte juhatuse liikmeks. Vältimaks ettevõtte suhtes algatatavaid täitemenetlusi ning nendega kaasnevaid kulusid, oleks ettevõtte juhatuse liige juba varasemalt pidanud teatud samme astuma. Justnimelt viidatud etteheite pinnalt ka vastutusmenetlus algatati. Teiseks, erinevalt kostja läbivast mõttekäigust, justkui esitaks Eesti Vabariik Maksuja Tolliameti kaudu maksumaksjatele süüdistusi ning viiks iseseisvalt läbi kriminaalmenetlusi, seejuures karistusi mõistes, on maksuhalduri poolt läbiviidavas haldusmenetluses – käesoleval juhul vastutusmenetluses, isiku vastutuse kohaldamise aluseks maksukorralduse seadus ning sellest tulenevalt lõppjärgus kohustavate haldusaktide koostamine. Hageja hinnangul eksitab kostja väär arusaam erinevate riigiasutuste ülesannetest, valitsemisaladest ja haldusvastutusest isiku võimet hinnata, mil moel vastavad asutused/ametid teineteise tegutsemissfääri mõjutada saavad ning kas ja kuidas on need omavahel seotud ning üksteisest sõltuvad. Hageja leiab, et kostja poolt loodud abstraktsed seosed maksuhalduri maksumenetluse ja politsei kriminaalmenetluse vahel on puht teoreetilised ega ole praktikas teostatavad. On ilmselge, et maksuhaldur ei sunni ega saagi sundida ega muud moodi õigusvastaselt mõjutada isikuid maksumenetlustes vastutuslepinguid sõlmima, see on üksnes isiku enda vaba tahe. Seega on ka seadusesse otse sisse kirjutatud, et maksuhaldur sõlmib lepingu kolmanda isikuga tema enda soovil. Kui kostja tugineb väitele, et tema käitumises juhatuse liikmena ei esinenud ühtegi etteheidetavat tegu või tegevusetust, siis tekib küsimus, miks üldse

3 (6)

Tsiviilasi nr 2-14-51361 maksuhalduriga leping sõlmiti. Kostja oleks võinud koostatava haldusakti kohtus vaidlustada ning tõestada, et vastutuse kohaldamiseks alused puuduvad. Puutuvalt kostja perekondlike ja majanduslike asjaolude arvestamisesse, siis just neil põhjustel oli maksuhaldur nõus lepingus kinnitatud maksegraafikut sõlmima. Nimelt on selliste väikeste kuiste osamaksetega (166,7 eurot) nii pikale perioodile venitatud maksegraafikud pigem erandid. Lisaks, nõuab maksuhaldur lepingute tagamiseks enamasti tagatise olemasolu, kuid ka sellest tingimusest kostja puhul loobuti, tuginedes kostja varalisele seisundile. Hageja viitab taas kord lepingulise vastutuse võtmisel isiku enda valmisolekule ega mõista, miks kostja lepinguga nõustus, kui leidis, et see on ilmselgelt talle ülejõukäiv. Kostja viitab eraõiguses kehtivale hea usu põhimõttele – siinkohal tekib hagejal küsimus pigem kostja heas usus käitumises, sõlmides teadlikult lepingu, mida ta enda hinnangul täitma polnud suuteline. Lisaks, ei saa isiku kehv majanduslik olukord olla vastutust välistavaks asjaoluks. Lepingu viidatud punktis on sätestatud: „juhul, kui vastutaja on tasunud lepingu punktides 2.1.1 ja 2.1.3. nimetatud summad lepingu punktides 2.1.2 ja 2.1.3 nimetatud perioodi jooksul, kohustub maksuhaldur lõpetama Estemare OÜ suhtes alustatud maksumenetluse punktis 1.1. nimetatud summa osas.“ Maksuhalduri jaoks on arusaamatu, kuidas on võimalik nimetatud tingimust tõlgendada nii, nagu seda on teinud kostja. Nagu eelpool on hageja selgitanud, ei sõltu maksuhalduri maksumenetlus politsei poolt läbiviidavast kriminaalmenetlusest ega vastupidi. Maksuhalduril puudub õigusvõime seada politsei uurimise alustamine/jätkamine/lõpetamine sõltuvaks maksuhalduri vastutusalas sõlmitavatest lepingutest. Taolise sisuga tingimused on pea kõigis MKS § 42 alusel sõlmitavates lepingutes, kus kolmanda isiku vastutus on piiratud teatud summaga ning selle kohustuse täitmisel ei esita maksuhaldur enam isiku vastu sama maksuvõla osas nõudeid. On mõistetav, et maksuvõla osas, mis lepingu alusel tasutakse, lõppeb maksumenetlus nii kolmanda isiku kui ka ettevõtte suhtes. Just seda tsiteeritud tingimus tähendab. Eelnevast tulenevalt on maksuhalduri hinnangul kostja käitumine – lepingulise kohustuse täitmata jätmine põhjusel, et lõpetatud pole kriminaalasja menetlemine, õigusvastane ning kohustuse rikkumine pole toodud põhistusega mingil moel argumenteeritav ega vabandatav. Kogu eelnevat arvesse võttes on hageja seisukohal, et kostja vastuses toodud põhjendused ja hagile esitatud vastuväited on paljasõnalised ega oma taolist õiguslikku tähendust, mis lükkaks ümber hagiavalduses toodud asjaolud. Hageja leiab, et kostja poolt hagi asjaoludele ja nõuetele antud tõlgendused on osalt väärad ning asjakohatud, mistõttu palub hageja kohtul need kõrvale jätta. Kohus määras asi lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks ning määras kohtuotsuse teatavakstegemise aja. Kostja jäi seisukoha juurde, et hagejal oli võimalik nõue kasvõi osaliselt rahuldada Estemare OÜ vara arvelt. Menetluskulude nõudeid kostja ei esitanud. Hageja esitas hagist loobumise 198.15 euro osas. Ülejäänud osas palus hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista 2198.10 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejal menetluskulude nõudeid ei ole. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 sätetele

4 (6)

Tsiviilasi nr 2-14-51361 hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 3.06.2014 vastuses on hageja loobunud hagist summas 198.15 eurot, kuna antud summa on kostja poolt tasutud. Kohus leiab, et hageja avaldus on seaduslik ega ei riku avalikku huvi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 4 mõttes, seega hagist loobumine tuleb vastu võtta ja asja menetlus 198.15 euro osas lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt. Kohus tutvunud asjas kogutud kõiki kirjalike materjalidega leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hagiavalduse kohaselt pooled sõlmisid 25. juunil 2013.a lepingu nr 13-16/13-2, millega võttis kostja endale vastutuse maksuvõla tasumise kohustuse täitmise eest kokku summas 2000 eurot. Lisaks kohustus kostja lepingu alusel tasuma hageja poolt likvideerija ülesannetes tegutseva ajutise halduri tasu ja likvideerimiskulude katteks kantud likvideerimiskulud summas 396,25 eurot. Nimetatud lepinguga võttis kostja endale vastutuse Estemare OÜ (äriregistrist kustutatud 20.12.2013) rahaliste kohustuste täitmise eest. Kostja pidi summad tasuma maksegraafiku alusel. Kuna kostja lepingut ei täitnud ütles hageja lepingu üles ja nõudis rahalise kohustuse täitmist. MKS § 42 lg.1 järgi kolmas isik võib endale lepinguga võtta vastutuse maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest. MKS § 42 lg.2 järgi sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik vastutab maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest solidaarselt maksukohustuslasega. Lepinguline vastutus ei võta maksuhaldurilt õigust esitada nõuet maksukohustuslase vastu, kelle maksukohustus tekib seaduse alusel. Lepinguline vastutus ei anna maksuhaldurile õigust loobuda maksuvõla sissenõudmisest seadusjärgselt maksukohustuslaselt. MKS § 42 lg.3 kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikult nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilkohtumenetluse korras hagi esitamise teel. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et teda sunniti lepingut sõlmima. Seega on nimetatud väited põhjendamatud. Kostja leiab, et hageja oleks saanud oma nõuded realiseerida Estemare OÜ vastu ka pankrotimenetluse käigus firmal oli küllaldaselt varasid nõuete katmiseks, kuid seda millegipärast ei tehtud seega jättes alusetult kohustused kostja kanda. Antud kostja väide on alusetu, kuna Estemare OÜ pankrotimenetlus lõpetati 28.02.2013.a Pärnu Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-30390 pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks ja keegi ei tasunud pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 2000 eurot. Ajutise halduri aruande kohaselt oli võlgnikul vara võlgniku esindaja hinnangul 2020.16 euro ulatuses , ajutise halduri hinnangul reaalselt 500-700 euro ulatuses. Samas võlgnikul oli kohustusi 97 041.17 euro ulatuses, millele lisandusid täitemenetluses olevad nõudejäägid ja täituritasud. Seega kostja väited, et hageja nõue oli võimalik rahuldada Estemare OÜ pankrotimenetluses ei vasta tõele. OÜ-l Estemare ei olnud vara isegi pankrotimenetluse kulude katteks. Kostja väitel hageja on rikkunud lepingu p.2.2.3 lubades loobuda süüdistustest kostja vastu, kuid ei teinud seda ja kriminaalasja uurimist jätkatakse ja kostja suhtes on kohaldatud elukohast lahkumise keeld. Poolte vahel sõlmitud lepingu p.2.2.3. kohaselt juhul kui vastustaja on tasunud lepingu p.-des 2.1.1 ja 2.1.3 nimetatud summad lepingu p.-des 2.1.2. ja

5 (6)

Tsiviilasi nr 2-14-51361 kriminaalmenetlusega. Samuti poolte vahel sõlmitud leping ei välista kriminaalmenetluse alustamist, kui isik on toime pannud kriminaalkorras karistava teo. Kriminaalmenetluse algatamine ei ole aluseks jätta antud hagi rahuldamata. Pärnu Maakohtu pankrotimenetluse lõpetamise määrusest 2-12-30390 28.02.2013.a. nähtub, et kohus on saatnud määruse ka Lääne Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Kostja taotlus lõpetada tsiviilasi vastavalt VÕS § 111 lg.1 ja lg.4 ei ole kohtule arusaadav. VÕS § 111 reguleerib kohustuse täitmisest keeldumist vastastikuse lepingu puhul. Seega on hageja nõue 2198.10 eurot väljamõistmiseks kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud hageja poolt hagiavalduses märgitud asjaoludel. Kostja ei ole täitnud 25.06.2013 sõlmitud lepingust nr 13-16/13-2 tulenevaid rahalisi kohustusi ning hagejal on õigus MKS § 42 lg.3 ja VÕS 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist. Tulenevalt eelpool toodust on seadusega kooskõlas hageja nõue välja mõista kostjalt 2198.10 eurot hageja kasuks. Menetluskulud Kui hagi rahuldatakse tuleb menetluskulud jätta vastavalt TsMS § 162 lg.1 kostja kanda. Kuna hageja on osaliselt loobunud hagist põhjusel, et osa nõutavast summast oli enne hagi esitamist tasutud , siis selles osas tuleb vastavalt TsMS § 168 lg.2 jätta menetluskulud hageja kanda. Hagi esialgne hind 2396.25 eurot ja hagi rahuldatud summas 2198.10 eurot. Hagist loobutud summas 198.15 eurot. Käesoleval juhul on hageja menetluse käigus osa nõudest loobunud ning seega kohus rahuldab hagi 91.73 % (2198,10 : (2396,25: 100)) ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 91.73 % kostja kanda ja 8.27 % hageja kanda. Kumbki pool ei ole kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nõudeid esitanud. Eesti Vabariik kui menetlusosaline on TsMS § 145 järgi vabastatud hagilt riigilõivu tasumisest. Hagi esitatud kohtule 23.04.2014.a. ja hagihinnalt 2396.25 eurot on riigilõiv 200 eurot. Vastavalt TsMS § 179 lg.1 tuleb tasumata riigilõiv välja mõista kostjalt Eesti Vabariigi kasuks summas 183.46 eurot (s.o. 91.73% 200-st). Nimetatud riigilõiv tuleb tasuda lahendi jõustumisest 30 päeva jooksul.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.