Allar Oja hagi Alari Oja vastu vara arestist vabastamiseks
Tsiviilasja hind
16 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. augusti 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alari Oja apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Alari Oja (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja Anu Toomemägi
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja): Allar Oja (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. augusti 2014 otsus muutmata.
2.Jätta tähelepanuta järgmised Allar Oja poolt esitatud tõendid: 1) 16.01.2015 – Eve Raeste taotlus Pohjola Finance Estonia AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Swedbank
Liising AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Danske Bank A/S Eesti filiaalile ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus AS-le LHV Pank ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Krediidipanga Liisingu AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus AS-le DNB Pank ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Scania Finans AB Eesti filiaalile ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Nordea Finance Estonia AS-le ja vastus taotlusele; 2) 19.01.2015 - Scania Finans AB Eesti filiaali vastus taotlusele; 3) 20.01.2015 - Pohjola Finance Estonia AS vastus taotlusele; Swedbank Liising AS korduvad tõendid; 4) apellatsioonkaebuse vastusele lisatud lennupilet.
3.Jätta rahuldamata Allar Oja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ringkonnakohtus. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Alari Oja kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Allar Oja (hageja) esitas 13. jaanuaril 2014 hagi Alari Oja (kostja) vastu vara arestist vabastamiseks. Hagiavalduse kohaselt seadis Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-53336 hagi tagades käsutamise keelumärke hagejale kuuluvale sõidukile Honda Accord (reg märk XXX XXX). Hageja ei ole tsiviilasja nr 2-13-53336 menetlusosaline. Hageja omandas sõiduki Eve Raestelt, kes on kostja tsiviilasjas nr 2-13-53336, 2. novembril 2013 ning omand läks hagejale üle vallasasja üleandmisega. Registrikannet ei olnud võimalik koheselt teha, kuna hageja läks järgmisel päeval Saksamaale tööle. Hageja soovis sõiduki edasi võõrandada hinnaga 16 000 eurot, kuid tehing jäi
13.novembril 2013 tegemata eelneva omaniku E. Raeste osas tsiviilasjas nr 2-13-53336 tehtud hagi tagamise tõttu. E. Raeste võlgnes hagejale 30. märtsi 2013 võlakirja alusel oli 16 000 eurot, mis tasaarvestati 2. novembril 2013 sõlmitud sõiduki ostu-müügitehinguga. Tegemist ei ole näiliku tehinguga, sest sõiduki omandamisel ei olnud hageja käsutamiskeelu seadmisest teadlik.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei kuulu sõiduk hagejale. 2. novembri 2013 müügileping on näilik tehing ja on sõlmitud aresti alt vabastamise eesmärgil. Hageja on kostja ja E. Raeste ühine poeg. Müügilepingust nähtuvalt võõrandas E. Raeste sõiduki sisuliselt tasuta, sest ostuhind tasaarvestati. Kostjale teadaolevalt sõlmis E. Raeste pärast käsutamise keelumärke sissekandmist lepingu liisingufirmaga. Asjaolu, et E. Raeste on pärast väidetava müügilepingu sõlmimist sõlminud lepingu liisingufirmaga, viitab sellele, et sõidukit hagejale võõrandanud ei ole.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. augusti 2014 otsusega hagi ning vabastas käsutuskeelu alt sõiduauto Honda Accord, (reg märk XXX XXX), millele on Tartu Maakohtu 12. novembri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-53336 hagi tagamise korras seatud liiklusregistrisse käsutamise keelumärge Alari Oja kasuks. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on AÕS § 92 lg 1 kohaselt omand sõidukile üle läinud müügilepingu sõlmimisel 02. novembril 2013, kuna liiklusregistri kanne ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks. Maakohus leidis, et TsÜS §-s 89 sätestatud näiliku tehingu eeldused ei ole täidetud. Kohtule esitatud 30. märtsi 2013 võlakirja (tl 6) sisust ja SEB Sepa makse debiteerimise teatisest (tl 7) nähtub, et vaidlusalune sõiduk osteti E. Raestele ning E. Raeste kohustus hagejale sõiduki eest tasuma 16 000 eurot hiljemalt 31. oktoobril 2013. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et E. Raeste oleks võlgnevuse hagejale enne 02. novembri 2013 sõiduki müügitehingu tasaarvestust tasunud, seega muutus hageja võlatunnistusest tulenev nõue E. Raeste vastu sissenõutavaks. E. Raeste oli hagejale võlgu 16 000 eurot ning poolte tegelik tahe oli sõiduki võõrandamine võla katteks hagejale. Asjaolu, et pooled on omavahel suguluses, ei näita veel seda, et pooltevahelised tehingud oleksid näilikud. Hageja on tasaarvestuse avalduse teinud müügilepingu p-is 5. Kuivõrd pooltel olid teineteise vastu samaliigilised ja sissenõutavad nõuded, mis summarselt kattusid, on vastavalt 02. novembril 2013 sõlmitud müügilepingule VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaravestus lubatud ning poolte nõuded lõppenud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Alari Oja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. augusti 2014 (apellatsioonkaebuses ekslikult märgitud 19. septembri 2013) otsuse tühistamist ning maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist või alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega jätta Allar Oja hagi sõiduki Honda Accord reg nr XXX XXX käsutamise keelumärge kustutamiseks rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus, tuginedes otsuses tõenditele (s.o kohtu järelpärimised liisingufirmadesse ning liisingufirmade vastused küsimusele, kas E. Raeste on sõlminud sõiduki Honda Accord osas liisingulepinguid), millega apellandil ei ole olnud võimalik tutvuda ja nende osas oma seisukohti kujundada ja/või täiendavaid taotlusi/tõendeid esitada, rikkunud menetlusõigusnormi. Kohtu poolt apellandile 15. septembril 2014 edastatud liisingfirmade vastuste kohaselt on kohtule nõuetekohase vastuse edastanud vaid üks liisingufirma – s.o Citadele Leasing & Factoring OÜ, kes kinnitas, et ei ole sõlminud ega ka mitte sõlmimiseks ette valmistanud lepingut seonduvalt kohtumääruses märgitud varaga. Kuivõrd apellant ei ole varem kohtule liisingufirmade poolt edastatud vastuseid näinud, ei saanud ta olulistele puudustele esitatud tõendite käsitluses kohtu tähelepanu juhtida;
2) on maakohtu põhjenduste kohaselt apellandi menetluses esitatud väited loetud ümberlükatuks või ebaõigeks seetõttu, et liisingufirmad on kohtule kinnitanud, et E. Raestega kui sõiduki Honda Accord omanikuga ei ole sõlmitud liisinglepingut. Maakohus kogus tõendeid puudulikult. Apellant ei ole väitnud, et E. Raeste oleks võinud sõidukit liisima asuda. E. Raeste, olles konkreetse sõiduki omanik, võinuks olla sõiduki võõrandajaks liisingufirmale juhul, kui seda soovitakse soetada liisingufirma, mis sõlmib liisingulepingu ostjaga, finantseerimisel; 3) on 2. novembri 2013 sõiduki müügitehing näilik. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale olulise apellandi väiteid ja kahtlusi kinnitava tõendi, s.o hageja enda väite, et ta juba 1. novembril 2013 hakkas sõidukit müüma. 1. novembri 2013 seisuga ei olnud vastustaja sõidukit veel soetanud. Asjaolu, et sõiduki müügikuulutus pandi automüügiportaali üles 1. novembril 2013, ehk kohe pärast võlanõude tasumise tähtaega ning sõiduk oli 11. novembril 2013 broneeritud, näitab E. Raeste kiiret soovi müüa sõiduk kolmandatele isikutele, mitte hagejale. Väide sõiduki valduse üleminekust hagejale 2. novembril 2013 ei ole tõendatud. Tõendamata on Saksamaalt tagasilennu aeg/ajad. Apellandile teadaolevalt on E. Raestel vastustaja täisvolitus kõikides tehingutes esindamiseks, mis võimaldanuks sõiduki ostu-müügi ehk omanikuvahetuse autoregistris registreerida ka ilma vastustaja kohal viibimiseta. Sõiduki omanikuvahetuse registreerimine on võimalik läbi interneti autoregistris käimata ning vastustaja ei ole nimetatud võimaluse kasutamata jätmist põhjendanud.
5.Allar Oja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant toonud apellatsioonkaebuses uusi väiteid, mida maakohus kohtuotsuse tegemisel ei saanud hinnata. Nende hilisem esitamine ei ole põhjendatud ning neid tuleb jätta tähelepanuta. Asja materjalid olid mõlemale poolele võrdselt kättesaadavad kohtutoimikus ja kohus edastas mõlemale poolele ühed ja samad menetlusdokumendid. Vastustajale samuti ei toimetatud liisingufirmade vastuseid kätte ja need ei olnud nähtavad e-toimikus. E-toimikusse olid ülese laetud menetlusdokumendid, mis ei avanenud ning apellant oleks saanud esitada maakohtule taotluse menetlusdokumentidega tutvumiseks, kuid ta tegi seda alles pärast maakohtu otsuse tegemist. Apellant on moonutanud kaebuses väiteid selle kohta, millise asjaolu tõendamiseks ja milliseid konkreetseid taotlusi ta maakohtus esitas; 2) ei esitanud apellant maakohtus vastuväidet vastustaja Saksamaalt tagasilendude aja kohta. Kui apellant oleks seda teinud, saanuks vastustaja esitada kohtule lennupiletid. Kui ringkonnakohus hindab nimetatud uut asjaolu, esitab vastustaja lennupiletid eeltoodud asjaolu tõendamiseks apllatsiooniastmes; 3) on 2. novembriks 2013 planeeritud ostu-müügilepingu alusel omandatava asja (sõiduki) müügikuulutuse 1. novembril 2013 kuulutamine vastustaja poolt seadusega kooskõlas. Ost edasimüügi eesmärgiga on seaduslik. Apellant ei ole nimetatud asjaolu maakohtus vaidlustanud, mistõttu sellele tuginemine apellatsioonimenetluses ei ole lubatav. Vastustaja omandas sõiduki vastavuses AÕS §-ga 92, saades asja valduse müüjalt enne 2. novembril 2013 sõlmitud sõiduki müügilepingu allkirjastamist (müügilepingu p 7); 4) on apellandi väited E. Raeste poolt tal väidetavalt olemasoleva vastustaja volituse mitte kasutamise ning sõiduki interneti vahendusel mittevormistamise kohta põhjendamatud ja asjakohatud; 5) on maakohtu päringule nõuetekohaselt vastanud kaks liisingufirmat, kuid vastustaja peab kõiki vastuseid, sh nõuetekohaseid, asjakohatuteks. Maakohus neid vastu võtma ei pidanud, kuivõrd need ei oma puutumust hagi esemesse, haginõudesse ja selle tõendamisse. Vaidluse all oli omandi tunnustamise nõue, mida vastustaja on ka tõendanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
19.augusti 2014 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 19. augusti 2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et arusaamatu on vastustaja esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi käitumine apellatsioonimenetluses. Esindaja on saatnud ringkonnakohtule korduvalt seisukohti tsiviilasjas (15.01.2015; 19.01.2015), samuti on ta korduvalt esitanud uusi tõendeid pärast omapoolse vastuse esitamist apellatsioonkaebusele (16.01.2015 – Eve Raeste taotlus Pohjola Finance Estonia AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Swedbank Liising AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Danske Bank A/S Eesti filiaalile ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus AS-le LHV Pank ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Krediidipanga Liisingu AS-le ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus AS-le DNB Pank ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Scania Finans AB Eesti filiaalile ja vastus taotlusele; Eve Raeste taotlus Nordea Finance Estonia AS-le ja vastus taotlusele; 19.01.2015 - Scania Finans AB Eesti filiaali vastus taotlusele; 20.01.2015 - Pohjola Finance Estonia AS vastus taotlusele; Swedbank Liising AS korduvad tõendid). Ringkonnakohus jätab loetletud uued tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta, sest need on esitatud hilinemisega. Vastus apellatsioonkaebusele esitati parandatud kujul 04.11.2014 ning vastusele eelnimetatud tõendeid ei olnud lisatud. Ringkonnakohus ei hinda TsMS § 652 lg 3 kohaselt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud lennupiletit ja jätab selle tähelepanuta. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta AS-i LHV Pank poolt kohtule 12.01.2015 saadetud e-kirja, kuna ringkonnakohus ei ole AS-lt LHV Pank andmeid nõudnud ning seetõttu on tegemist menetlusevälise isiku pöördumisega kohtu poole. Apellant on 20.01.2015 esitanud ringkonnakohtule taotluse täiendavate tõendite kogumiseks. Nimetatud taotluse oleks apellant TsMS § 652 lg 4 kohaselt esitama apellatsioonkaebuses, kuid antud juhul ei ole ta seda teinud. Seega on taotlus esitatud hilinemisega ning ringkonnakohus jätab selle rahuldamata. Samuti on tegemist asjakohatu taotlusega, kuid TsMS § 238 lg 1 kohaselt kogub kohus ainult asjakohaseid tõendeid.
8.Hagiavalduses märgitu järgi taotleb hageja vabastada käsutuskeelu alt sõiduauto Honda Accord, (reg märk XXX XXX), millele on Tartu Maakohtu 12. novembri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-53336 hagi tagamise korras seatud liiklusregistrisse käsutamise keelumärge Alari Oja kasuks. Tegemist on nn vara arestist vabastamise nõudega, mille rahuldamise eelduseks on see, et vara ei kuulu liiklusregistrisse märgitud isikule, vaid sõiduauto omanik on hageja. Sõiduauto on vallasasi, mille omand tekib üleandmisega (AÕS § 92 lg 1). AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seaduse kohaselt on seega vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Apellandi apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt ei hakanud hageja sõiduautot alates 02.11.2013 faktiliselt valdama, vaid see jäi E. Raeste valdusse, ning seetõttu ei ole omand sõidukile hagejale üle läinud. Siinkohal juhib ringkonnakohus apellandi tähelepanu AÕS §-le 94,
mille kohaselt kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse. Seega sõiduauto omandi tekkimist Allar Ojal ei saanud takistada asjaolu, et kokkuleppel E. Raestega jäi sõiduauto edasi võõrandaja valdusse (kui jäi, antud juhul ei võta selle kohta ringkonnakohus seisukohta, sest maakohus ei ole vastavate väidete puudumise tõttu arutanud sõiduauto omandamist asja jätmisega võõrandaja valdusse).
9.Kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omandiõiguse ja selle üleandmise suhtes. Liiklusregistrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul on hageja väite kohaselt tekkinud tal sõiduauto Honda Accord omandiõigus seetõttu, et võõrandaja E. Raeste on talle auto valduse üle andnud ja nad on kokku leppinud, et sõiduauto omand läheb üle hagejale. Oma väite kinnituseks on hageja esitanud sõiduauto müügilepingu (tl 5). Lisaks on hageja tõendanud asjaolu, et ta on sõiduauto omanik, e-kirjavahetusega (tl 8-11), milles nähtuvalt müüs Allar Oja omanikuna novembris 2013 vaidlusalust sõidukit. Kostja vastuväite järgi on 2. novembril 2013 sõlmitud vaidlusaluse sõiduauto müügileping näilik (TsÜS § 89), sest leping sõlmiti sõiduki arestist vabastamise eesmärgil, kuid tegelikult ei ole Eve Raeste sõiduautot võõrandanud. Siinkohal on kostja tuginenud asjaolule, et hageja enda väitel hakkas ta juba 1. novembril 2013 hakkas sõidukit müüma, kuid sel ajal ei olnud hageja veel omanik. Samuti kostja väitel asjaolu, et sõiduki müügikuulutus pandi automüügiportaali üles
1.novembril 2013, ehk kohe pärast võlanõude tasumise tähtaega, ning sõiduk oli 11. novembril 2013 broneeritud, näitab E. Raeste kiiret soovi müüa sõiduk kolmandatele isikutele, mitte hagejale.
10.Käesoleval juhul ei nähtu kostja vastuväidetest selgelt see, kas ta peab tühiseks ainult võlaõiguslikku lepingut (kohustustehingut) või ka asjaõiguslikku lepingut (käsutustehingut). Võlaõigusliku müügilepingu tühisusele saab tugineda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab (vt nt Riigikohtu 3. mai 2000 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-00 ja 20. novembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03, p 10) ning selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Samas aga arvestades käesoleva vaidluse eripära (vara arestist vabastamise hagi) möönab ringkonnakohus kostja (kes ei ole tehingu pool) õigust tugineda vastuväitele, et sõiduauto müügitehing on näilik. Ringkonnakohtu arvates ei kehti antud juhul tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool.
11.Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust asuda seisukohale, et 2. novembril 2013 Allar Oja ja E. Raeste vahel sõlmitud vaidlusaluse sõiduauto müügileping on tühine TsÜS § 89 mõttes, s.o et tegemist on näiliku tehinguga. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu, sisulist hindamist (vt nt Riigikohtu 4. veebruari 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8). Käesoleval juhul langeb lepingupoolte tahteavalduste näilikkuse tõendamiskoormus kostjal ning kostja ei ole tõendanud, et 2. novembril 2013 Allar Oja ja E. Raeste, sõlmides vaidlusaluse sõiduki müügilepingut, tahtsid jätta muljet tehingu olemassolust, kuid tegelik tahe lepingu sõlmimiseks puudus. Asjaolu, et hageja hakkas sõidukit müüma veel enne, kui sõlmiti müügileping, kinnitab pigem seda, et sõiduauto omand anti kolmanda isiku poolt hagejale üle ning ta pidas ennast omanikuks ja käitus vastavalt sellele. Tehingut ei muuda näilikuks ka asjaolu, et müügileping sõlmiti ema (E. Raeste) ja poja (Allar Oja) vahel, ning ka see, et sõiduauto eest tasumine toimus tasaarvestuse teel.
12.Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, kas kolmas isik on või ei ole sõlminud liisingufirmadega vaidlusaluse sõiduauto võõrandamise lepinguid. Asjas olevate tõenditega on tuvastatav see, et 02.11.2013 lepinguga läks sõiduauto Honda Accord omandiõigus üle Allar Ojale ning kui E. Raeste hiljem isegi oleks sõlminud kolmandate isikutega veelkordseid sõiduauto võõrandamise lepinguid, ei muuda see asjaolu, et omandiõigus sõidukile oli Allar Ojale üle läinud ning seetõttu ei oleks edasised võõrandamislepingud E. Raeste poolt täidetavad. Lähtudes eeltoodust kui isegi eeldada apellandi väidete õigsust, mille kohaselt maakohus rikkus menetlusnorme, kuna apellandil ei olnud võimalik tutvuda kõigi maakohtu poolt kogutud tõenditega (liisingufirmade vastused) ja nende osas oma seisukohti kujundada ja/või täiendavaid taotlusi/tõendeid esitada, on liisingufirmade vastuste näol tegemist asjakohatute tõenditega. TsMS § 238 lg 1 alusel kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 alusel tähelepanuta liisingufirmade vastused ning rahuldamata apellandi taotluse täiendavate tõendite kogumiseks.
13.Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu ka sellele, et müügilepingu tühisus ei too iseenesest kaasa asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetust, mis AÕS § 92 lg 1 (või AÕS § 94) kohaselt on omandamise aluseks. Müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Käsutustehing on oma iseloomult neutraalne ning ei saa olla tühine näilikkuse tõttu kostja poolt esitatud asjaoludel.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 176 lg 4 kohaselt esitatakse igas kohtuastmes menetluskulude nimekiri, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, siis ei ole maakohus menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja küsinud ning on märkinud otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam viidatud säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kuni 01.01.2015 kehtinud TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.