Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom, Reet Allikvere, Ulvi Loonurm 09.02.2015 Tallinnas 2-13-23157 OK hagi Credolin Kinnisvara OÜ vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7361,13 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.12.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Credolin Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OK (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Martin Pärn Kostja Credolin Kinnisvara OÜ (RK 10951245), lepinguline esindaja Diana Rints
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 23.12.2013 otsus tsiviilasjas nr. 2-13-23157 tühistada ja teha uus otsus. Jätta OK hagi Gredolin Kinnisvara OÜ vastu 6793,81 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Poole menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta OK kanda. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada. Otsuse jõustumisel tühistada Harju Maakohtu 15.05.2013 määrusega tsiviilasjas nr. 2-13-23157 hagi tagamise koras seatud tagamisabinõud ja kustutada Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr. XXXXXXX sisse kantud kohtulik hüpoteek summale 3397 eurot ja registriossa nr. XXXXXXX sisse kantud kohtulik hüpoteek summale 3396 eurot OK kasuks.
Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Asjaolud Pooled sõlmisid 18.12.2008 Harku vallas XXXXXXX külas XXXXXXX X asuva kinnistu mõttelise osa notariaalse müügilepingu. Hageja ostjana kohustus kinnistu mõttelise osa eest tasuma 635 000 krooni, millest 35 000 krooni pidi ta tasuma hiljemalt 20.03.2009 (lepingu p. 4.2) ja ülejäänud 600 000 krooni lepingu punktis 4.3 sätestatud tähtajaks, s.o. selle hoiustamisega notarile hiljemalt 1 päev enne asjaõiguslepingu sõlmimist, kuid mitte hiljem kui 08.07.2010; ostuhinna tasumisel krediidi või laenu abil, siis pangaülekandega kostja (müüja) arvele 3 pangapäeva jooksul arvates asjaõiguslepingu sõlmimisest. Ostuhinnalt 600 000 kr. kohustus ostja tasuma intressi 16,6 % aastas igakuiste maksetena; esimene intressimakse kuulus
tasumisele 08.01.2009 ja viimane intressimakse asjaõiguslepingu sõlmimisele eelneva kuu kaheksandal kuupäeval või 08.06.2010. Pooled leppisid kokku, et asjaõigusleping sõlmitakse hiljemalt 08.07.2010. Lepingu punkti 8.2 kohaselt on müüjal õigus kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni müügilepingust taganeda, kui ostja ei ole ostuhinda tasunud vastavalt kokkuleppele ja kui ostja ei ole tasunud müüjale ostuhinnalt tasumisele kuuluvat intressi tähtaegselt ja hilineb intressimakse tasumisega rohkem kui üks kuu. Lepingust taganemisel punkti 8.2 alusel jäävad ostja poolt tasutud intressimaksed müüjale leppetrahvina ning ostja on kohustatud tasuma müüjale 150 000 kr. leppetrahvi. Ostja poolt müüjale lepingu eseme ostuhinnast ettemaksuna tasutud summa tasaarvestatakse leppetrahvi ulatuses. 23.12.2011 avaldusega taganes kostja lepingust lepingu p. 8.2.2 alusel, sest hageja hilines intressimaksete kostjale tasumisega rohkem kui 1 kuu. OK esitas 14.05.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse Credolin Kinnisvara OÜ vastu, milles palus kostjalt välja mõista 6793,81 eurot, seaduses sätestatud viivise perioodi 15.04.2013 14.05.2013 eest 48,85 eurot ning seaduses sätestatud viivise põhivõlalt alates 15.05.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi põhjenduste kohaselt on hageja lepingu alusel teinud kostjale makseid 106 300 krooni (6793,81 eurot). 10.01.2013 saatis kostja hagejale nõude leppetrahvi tasumiseks 150 000 krooni (9586,75 eurot) ning teatas, et tasaarvestab hageja poolt tasutud summa leppetrahvi nõudega. Kostja leppetrahvi nõue on põhjendamatu, sest ta ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Kuna kostja ei saa leppetrahvi nõuda, siis ei saa kostja teha ka tasaarvestust. Kuivõrd kostja taganes 23.12.2011 lepingust, on hagejal nõue 6793,81 euro tagasisaamiseks VÕS § 189 lg. 1 järgi. Kostja ei ole nimetatud summat hagejale tagastanud. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Hageja poolt makstu on tasutud intressidena. Tulenevalt lepingu punktist 8.4 jäävad lepingust taganemisel ostja poolt tasutud intressimaksed leppetrahvina müüjale. Seega on hagejal alusetu nõuda intressimakseid tagasi. Tulenevalt lepingu punktist 8.4 on hageja, juhul kui kostja taganeb lepingust p. 8.2 järgi, kohustatud tasuma leppetrahvi 150 000 krooni (9586,74 eurot). Seega puuduvad kostjal kohustused hageja ees. Hoopis hageja on kohustatud tasuma kostjale leppetrahvi. Samuti kohustus hageja, kostja poolt lepingust taganemiseni, tasuma intresse. Hagejal on tasumata intresse 12 200,73 eurot. Seega on tasaarvestusega hageja nõue lõppenud. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudest koheselt pärast lepingust taganemist. Lisaks oli hagejal kohustus tasuda leppetrahvi, mitte kostjal kohustus nõuda leppetrahvi. Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi põhivõla osas täielikult ja viivise osas osaliselt. Otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 6834,61 eurot ja viivise põhivõlalt (6793,81 eurot) VÕS § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.05.2013 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jäid 1% ulatuses hageja ja 99% ulatuses kostja kanda.
Otsuse põhjenduste kohaselt on kostja ebaõigesti arvestanud põhiosa katteks tasutud 958,67 eurot makstuks intresside katteks. 20.03.2009 ei olnud hageja intresside tasumisega viivituses ning 20.03.2009 makstud 958,67 eurot ei saa kostja lugeda tasutuks intresside katteks. VÕS § 159 lg. 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja esitas hagejale leppetrahvi tasumise nõude 10.01.2013. Kostja väited, et ta nõudis leppetrahvi tasumist ka enne selle nõude saatmist, on tõendamata. Müügilepingu punktist 8.4 tulenevalt tekkis kostjal leppetrahvi nõudeõigus lepingust taganemisel, s.o 23.12.2011. Seega teatas kostja leppetrahvi nõudest rohkem kui üks aasta pärast leppetrahvi nõude tekkimist. Kostja ei ole leppetrahvi nõudest teatanud mõistliku aja jooksul. Lepingu p. 8.4 sõnastus: „intressi maksed jäävad leppetrahvina müüjale“ ja „ostja on kohustatud tasuma müüjale leppetrahvi 150 000 krooni“, ei tähenda seda, et kostja ei oleks kohustatud hagejat leppetrahvi nõudest teavitama. Leppetrahvi nõue on kahjustatud poolele lepinguga antud nõudeõigus. Nõudeõiguse kasutamisest peab kahjustatud lepingupool teist lepingupoolt VÕS § 159 lg. 2 alusel mõistliku aja jooksul teavitama ning seda sõltumata sellest, kuidas on leppetrahvi kokkulepe sõnastatud. Kuna kostja ei teavitanud hagejat leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul, siis ei saa ta leppetrahvi nõuda. Kuna kostjal puudub leppetrahvi nõue, siis ei saa ta teha ka tasaarvestust. Hagejal ei olnud kohustust maksta intressi lepingust taganemiseni, vaid kuni 08.06.2010 (lepingu p. 4.5). Samuti on lepingu punktis 8.4 ammendavalt reguleeritud intresside küsimus juhuks, kui kostja taganeb lepingust p. 8.2 alusel. Sellisel juhul pidi makstud intress jääma leppetrahvina müüjale. Lepingu punktist 8.4 ei tulene kostjale õigust täiendavalt nõuda hagejalt maksmata intresside tasumist. Kuna kostjal puudub tasumata intresside nõudeõigus, siis ei saa ta teha ka tasaarvestust. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 189 lg. 1 alusel hageja kasuks välja mõista 6793,81 eurot. 28.03.2013 esitas hageja kostjale nõude tagastada müügilepingu alusel üleantud raha 04.04.2013. Seega on hagejal õigus nõuda viivist alates 05.04.2013. Hageja nõuab viivist alates 15.04.2013. Perioodil 15.04.2013 - 14.05.2013 oli viivise määr 8,75% aastas ehk 0,02% päevas. Seega võlgneb kostja perioodi 15.04.2013 – 14.05.2013 eest viivist 40,80 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kuivõrd lepingu p. 4.3 kohaselt kohustus hageja tasuma igakuiselt ostuhinna tasumata osalt intressi 16,6% aastas kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni või 08.06.2010, ning asjaõiguslepingu sõlmimiseni pooled ei jõudnudki, tuleb lugeda hageja tasutud 15 000 krooni (958,67 eurot) samuti intressimakseks. Kohus jättis arvestamata, et pooled leppisid konkreetsed lepingust taganemise alused ja tagajärjed kokku. Nimelt lepingu p. 8.4 kohaselt, kui müüja taganeb lepingust p. 8.2 alusel, jäävad ostja poolt tasutud intressimaksed leppetrahvina müüjale ning ostja on kohustatud tasuma müüjale leppetrahvi 150 000 krooni. Tegemist on iseseisva kohustusega, mitte ei ole
tegemist eraldiseisva nõudega ja õigusega leppetrahvi nõudmiseks. Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, justkui ei oleks leppetrahvi nõue esitatud mõistlikul tähtajal. Mida peab kohus mõislikuks tähtajaks, seda kohtuotsusest ei nähtu. VÕS § 5 kohaselt võib VÕS-is sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Samuti on lepingust taganemise regulatsioon VÕS-is dispositiivne, mistõttu osapooltel oli õigus lepingust taganemise regulatsioonis VÕS-is sätestatust erinevalt kokku leppida. Lepingust taganemisel lepinguline võlasuhe kui selline ei lõpe, vaid taganemisega muutub selle sisu, esmajoones lõpevad täitmisele suunatud kohustused. Nimetatud seisukohta kinnitab ka VÕS § 188 lg. 2 regulatsioon, mille kohaselt taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust, seega muuhulgas lepingust juba tekkinud kohustused jäävad kehtima. Taganemine ei lõpeta kohustusi tagasiulatuvalt ning taganemisega ei kao lepingurikkumised, mis olid taganemise ajaks toimunud. Seega säilis ka hagejale kohustus intressimaksete jätkamiseks kuni lepingust taganemiseni. Hageja teostas viimase intressimakse 30.11.2009 ning kuna asjaõiguslepingut ei sõlmitud kokkulepitud eeldataval kuupäeval, siis lasus tal kohustus tasuda intressi osamakseid jätkuvalt kuni lepingust taganemisavalduseni. Alates 2010 märtsist kuni lepingust taganemiseni 23.12.2011 lasus hagejal kohustus tasuda igakuiselt kostjale 8300 krooni intressidena, kokku 23 kuu eest 190 900 krooni (12 200,73 eurot). Tegemist ei ole mitte hageja õigusega maksta intresse, vaid kohustusena maksta igakuiselt teostamata osamakse summalt intresse. Vaatamata tõsiasjale, et hageja rikkus intressimaksete tasumise nõuet, ei lõpetanud kostja lepingut, vaid tagas hagejale võimaluse asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Kui lugeda õigeks hageja pahatahtlikku käitumist, siis oleks justkui kohtu silmis kostja õiguste oluline rikkumine õigustatud – kostjal puudub õigus saada nö ooteperioodi jooksul intresse ja samas ei ole tal õigust ka lepingu eset kellelegi kolmandale müüa. Oleks kostja sõlminud lepingu kellegi teisega, oleks tal tagatud igakuiste intressimaksete tasumine nö ooteperioodil. Kohtuotsus on vastuoluline, kuivõrd kohus märgib, et hagejal lasub õigus tasutud summade (sh intressitasude) tagasinõudmiseks, kuid eelnevalt kinnitab, et intressinõude küsimus on ammendavalt reguleeritud lepingu punktis 8.2. Kuna lepingu p. 8.2 kohaselt kostja poolt lepingust taganemisel hageja tasutud intressimaksed jäävad leppetrahvina kostjale, siis järelikult kohus nõustus kostja väitega, et haginõue on alusetu. Kuivõrd lepingu p. 8.2 sõnastus mitte ei andnud kostjale õiguse nõuda leppetrahvi, vaid seadis konkreetse kohustuse hagejale tema poolt lepingu rikkumise tõttu kostja poolt lepingust taganemisel maksta leppetrahvi 150 000 krooni, rakendub 3-aastane aegumistähtaeg ning ei ole alust üleüldse mõistliku tähtaja küsimuse arutamiseks. Kuivõrd kostjal puudus kohustus hagejale tagasimakseteks, ei ole õige ka viivise küsimust puudutav. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja hagi jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
Pooled ei vaidle taganemisavalduse kehtivuse üle. Vastavalt VÕS §-le 188 lg. 2 ja 3 vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Taganemine ei mõjuta lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist. VÕS § 189 lg. 1 järgi võib lepingust taganemisel kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ja saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Pooltevaheline leping nägi ette, et ostja tasub ostuhinnalt 600 000 kr. müüjale intressi 16,6 % aastas igakuiste maksetena asjaõiguslepingu sõlmimisele eelneva kuu 8. kuupäevaks või kuni 08.06.2010. Lepingu p. 8.2 järgi on müüjal õigus kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni lepingust taganeda, kui ostja ei ole tasunud ostuhinnalt intressi tähtaegselt ja hilineb intressimaksega rohkem kui 1 kuu. Lepingu p.8.4 kohaselt lepingus taganemisel punkti 8.2 alusel jäävad ostja poolt tasutud intressimaksed leppetrahvina müüjale ning ostja on kohustatud tasuma müüjale leppetrahvi 150 000 kr. Müüja taganes lepingust 23.12.2011 taganemisavaldusega lepingu punkt 8.2 alusel, seoses intressimaksete katkestamisega (võlgnevusega rohkem kui 1 kuu) ostja poolt. Pooled ei vaidlusta taganemiseavalduse kehtivust. Nagu maakohus tuvastas, tasus kostja hagejale igakuiselt intressimakseid 8 300 kr. alates 09.01.2009 kuni 30.11.2009, kokku 91300 kr. ja 20.03.2009 15 000 kr. ostuhinna katteks (lepingu p. 4.2 kohaselt oli ostja kohustatud ostuhinnast 635 000 kr. 35 000 kr. tasuma hiljemalt 20.03.2009. Ostja nõudis käesolevas hagis tema poolt makstud 106 300 kr. (6793,81 eurot) tagastamist VÕS § 189 lg. 1 alusel. Müüja väitis, et vastavalt lepingule pidid ostja tasutud intressimaksed lepingust taganemisel jääma temale, ning et tal on tasaarvestav nõue ostja vastu 150 000 kr. leppetrahvi näol, samuti et tal on tasaarvestav nõue intressimaksete näol, mis ostja oli kohustatud tasuma kuni lepingust taganemiseni (kokku 12 200,73 eurot). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja kaotas õiguse 150 000 kr. leppetrahvi nõuda ja hageja nõuet sellega tasaarvestada, kuna ta ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus ei nõustu aga sellega, et kostja kaotas õiguse jätta tasutud intressimakse endale seeläbi, et ta ei teatanud selle õiguse kasutamise soovist müüjale mõistliku aja jooksul. Lepingu p. 8.4 näol on tegemist VÕS § 188 lg. 3 kohase kokkuleppega poolte õigust ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist, ning selle kokkuleppe kohaselt jäävad juba tasutud intressimaksed lepingust ostjapoolse lepingurikkumise tõttu taganemisel müüjale. See, et pooled selles kokkuleppes viitavad tingimuse trahvilisele iseloomule, et tähenda, et tegemist oleks leppetrahvi maksmise kokkuleppega, mille maksmapanekuks oleks müüjal vaja olnud ostjale teatada oma tahtest tasutu endale jätta mõistliku aja jooksul pärast lepingut taganemist. Seega ringkonnakohus leiab, et hagejal puudub õigus tasutud intressimaksete tagasinõudmiseks VÕS § 188 lg. 1 järgi. Lepingu punktis 8.4 ei ole pooled kokku leppinud, et lepingust taganemisel kaotab müüja õiguse nõuda lepingust kuni taganemiseni tekkinud ostja intressimaksete kohustuste täitmist Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et lepingu punktis 8.4 on ammendavalt reguleeritud intresside tasumise küsimus juhuks, kui müüja taganeb lepingust lepingu p. 8.2 alusel, ning peab asjakohatuks kohtu seisukohta, et lepingu punktist 8.4 ei tulene
kostjale õigust nõuda maksmata intresside tasumist. Intresside tasumise kohustus tulenes lepingu punktist 4.5, mille kohaselt kostja kohustus tasuma intressi igakuiste maksetena kuni 8.juunini 2010. VÕS § 188 lg. 2 viimase lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Ostjal jäi tasumata intressimaksed 7 kuu eest, kokku 58 100 kr., s.o. 3713,27 eurot, mis katab täielikult hageja müügihinna tagastamise nõude 958,67 eurot. Seega menetlusliku tasaarvestuse tulemusena tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue tasutud ostuhinna 958,67 euro tagastamiseks. Ülaltoodud kaalutlusel ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab hagi tervikuna rahuldamata. Poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad hageja kanda. TsMS § 368 lg. 4 järgi tühistab kohus hagi tagamise, kui hagi jääb rahuldamata. Hageja ei ole tuginenud sellele, et intressikokkulepe oleks tühine näiteks vastusoorituse puudumise tõttu. Seetõttu ei hakka ringkonnakohus ka märkima, et tegemist oli kinnisasja omandamisele suunatud kohustustehinguga, s.o. eellepinguga, ja majanduslikus sisu poolest võib intressi maksmise kohustust antud juhul käsitada broneerimistasuna.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.