Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu AK hagi Osaühingu Minigert vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 031/2013/2720 ja 031/2013/2722
Kohtuasi
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.04.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AK apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AK (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXX
XXX
X-XX,
XXXXXXXXX,
XXXXXX XXXX, XXXX XXXXX XXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja Osaühing Minigert (registrikood 10460263, asukoht Narva mnt 11E, 10151 Tallinn), lepinguline esindaja Krista Arraste
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 30.04.2014 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja, AK kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Kohtu selgitused:
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.03.12.2013 esitas AK (hageja) Harju Maakohtule hagi Osaühingu Minigert (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 031/2013/2720 ja 031/2013/2722. Hageja palus jätta menetluskulud ja täitekulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AK (surnud) ja kostja 26.04.2007 ja 06.08.2007 hüpoteegi seadmise lepingud, mille alusel seati AK-le kuuluvale kinnistule asukohaga Sausti küla, Kiili vald, Harju maakond, registriosa nr XXXXXXX hüpoteegid kostja kasuks kokku 3 000 000 krooni. Hüpoteegi seadmise lepingute kohaselt on hüpoteekidega tagatud kostja nõuded IM vastu, mis tulenevad kostja ja IM vahel 26.04.2007 ja 02.08.2007 sõlmitud laenulepingutest. AK suri 09.09.2011 ja tema pärijateks on 1⁄2 suuruses mõttelises osas hageja ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas ÜK. Täitmisteadete kohaselt on täitedokumentideks kostja ja AK vahel 26.04.2007 ja 06.08.2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingud ning nõude sisuks on kinnistule seatud hüpoteekidega tagatud nõuete täitmine kokku summas 191 734, 96 eurot.
3.Hagejale teadaolevalt ei ole IM kostjalt täitmisteates toodud laenu saanud. Hagejale edastatud 26.04.2007 ja 02.08.2007 laenulepingute kohaselt anti väidetavalt kostja poolt IM-le laenu kokku 2 000 000 krooni (s.o 127 823, 30 eurot), kuid laenulepingud olid näilikud tehingud. 02.08.2007 laenulepingul puudusid ka poolte allkirjad. AK ei saanud oma kinnistut kostja kasuks hüpoteekidega koormates varalist kasu, mistõttu tekkis hagejal põhjendatud kahtlus, et hüpoteekide seadmise tegelik eesmärk oli AK-lt kinnisvaraarenduseks soodsas asukohas oleva hinnalise kinnistu väljapetmine. AK sõlmis hüpoteegi seadmise lepingud tulenevalt oma kogenematusest äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, tagades ilma selle eest mingisugust varalist kasu saamata kolmanda isiku väidetavat ülisuurt laenukohustust, mistõttu on hüpoteegi seadmise lepingud ka heade kommetega vastuolus olevad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 järgi. AK-l puudus majanduslik huvi 26.04.2007 ja 06.08.2007 hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimiseks ja kolmanda isiku väidetavate kohustuste tagamiseks. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
5.Puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuna hüpoteekidega tagatud nõuded eksisteerivad. Kostja ja IM vahel sõlmiti 26.04.2007, 02.08.2007, 31.12.2007 ja 31.07.2008 laenulepingud. Kostja nõuded IM vastu rahuldati Harju Maakohtu 21.11.2012 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-11-64426 ja IM-lt mõisteti välja 425 620, 86 eurot. Nõuded on senini täitmata. Seega on kostjal õigus nõuda hüpoteekidega tagatud nõuete rahuldamist summas 191 734, 96 eurot, s.o seatud hüpoteekide ulatuses hagejale kuuluvale kinnistule sissenõude pööramise teel. IM ja AK vahelisi 2008 toimunud kokkulepete sisu võib vaid oletada, kuid on tõenäoline, et kuna AK ja IM olid sugulased, siis nende eesmärk oli koos kinnisvara arendada, milleks ka laenud võeti. IM ja AK ühiseks huviks laenu saamisel oli laenulepingute tagatiseks seatud kinnistu detailplaneeringu algatamine ja maaüksuse kruntideks jaotamine. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 30.04.2014 otsusega hagi rahuldamata ja tühistas Harju Maakohtu 12.12.2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjades nr 031/2013/2720 ja 031/2013/2722 kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas 2-13-56922. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1).
7.Dokumentaalsetest tõenditest nähtus, et täitemenetlust on alustatud täiteasjades nr 031/2013/2720 ja 031/2013/2722 kostja täitmisavalduste alusel. Nõude sisuks on hüpoteegiga tagatud nõude 95 867,48 eurot täitmine Tallinna notari Mare Milleri 26.04.2007 hüpoteegi lepingu alusel ja hüpoteegiga tagatud nõude 95 867, 48 eurot täitmine Tallinna notari Mare Milleri 06.08.2007 hüpoteegi lepingu alusel.
8.Pooled vaidlesid, kas täitemenetlus täiteasjades nr 031/2013/2720 ja 031/2013/2722 on lubatav (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1). Hageja hinnangul olid 26.04.2007 ja 02.08.2007 laenulepingud näilikud tehingud, kuna laenu tegelikkuses ei saadud. Samuti olid hageja arvates hüpoteegi seadmise lepingud vastuolus heade kommetega ning sellest tulenevalt tühised. Kostja nimetatuga ei nõustunud.
9.Asja materjalidest nähtus, et AK sõlmis 26.04.2007 kostjaga hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (nr 3099), mille kohaselt seab omanik hüpoteegipidaja kasuks lepingu p-s 1 nimetatud lepingu esemele esimesele vabale järjekohale hüpoteegi hüpoteegisummaga 1 500 000 krooni igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Tagatiskokkuleppe kohaselt on hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja nõuded järgnevalt: kõik nõuded IM vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja IM vahel 26.04.2007 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisa- ja/või muutmiskokkulepetest. Lisaks sõlmis AK 06.08.2007 kostjaga hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (nr 5478), mille kohaselt seab omanik hüpoteegipidaja kasuks lepingu p-s 1 nimetatud lepingu esemele esimesele vabale järjekohale hüpoteegi hüpoteegisummaga 1 500 000 krooni igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Tagatiskokkuleppe kohaselt on hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja nõuded järgnevalt: kõik nõuded IM vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja IM vahel 02.08.2007 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisa- ja/või muutmiskokkulepetest ja kõik nõuded omaniku ja/või IM vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja, omaniku ja/või IM vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisaja/või muutmiskokkulepetest. Vaidlus puudus, et AK suri 09.09.2011 ning tema pärijateks on 1⁄2 suuruses mõttelises osas ÜK ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas hageja. AK ja kostja leppisid eelpool nimetatud lepingute p-des 2 ja 3 kokku, et igakordne omanik
kohustub alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 1, § 346 lg 2 ja § 352 lg 1). Seega oli kostja õigustatud nõudma hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist.
10.Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt on IM ja kostja sõlminud 26.04.2007 laenulepingu, millega anti IM-le laenu 1 000 000 krooni tähtajaga 25.08.2008. Samuti sõlmisid nimetatud isikud 02.08.2007 laenulepingu 1 000 000 krooni tähtajaga 06.11.2007. Mõlemaid laenulepinguid tagab hüpoteek 1 500 000 krooni (kokku 3 000 000 krooni) kinnistule Harjumaal, Kiili vallas, Sausti külas asuvale XXXXXXX maaüksusele, mille kohta on kinnistusraamatus avatud registriosa nr XXXXXXX ning mille omanikuks oli AK. Nimetatu nähtub ka kinnistusraamatu väljavõttest.
11.Kostja esitas 30.12.2011 Harju Maakohtule hagi IM vastu 26.04.2007, 02.08.2007, 31.12.2007 ja 31.07.2008 laenulepingutest tuleneva võla saamiseks. Maakohtu 21.11.2012 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-11-64424 mõisteti IM-lt kostja kasuks välja 425 620, 86 eurot, menetluskulu 9288, 48 eurot ja menetluskulult viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Seega oli tõendatud kostja nõue IM vastu.
12.Hageja esitas vastuväited, et kostja ei ole IM-le laenu andnud. Kostja lükkas nimetatud väite ümber kostja kontoväljavõtetega perioodil 01.04.2007 - 30.04.2007, mille kohaselt on kostja väljastanud IM-le laenu 1 000 000 krooni ja 01.08.2007 - 31.08.2007, mille kohaselt on kostja väljastanud laenu samale isikule 1 000 000 krooni. Seega tõendas kostja 26.04.2007 ja 02.08.2007 laenulepingute alusel kokkulepitud laenusummade väljamaksmise IM-le.
13.Hageja tugines ka asjaolule, et kuivõrd AK ei saanud oma kinnistut kostja kasuks hüpoteekidega koormates mitte mingisugust kasu, olid hüpoteegi seadmise lepingud sõlmitud kogenematusest äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja seetõttu tühised TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 alusel. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaks aluse asuda seisukohale, et 26.04.2007 ja 02.08.2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingud on vastuolus heade kommetega. Ainuüksi asjaolu, et AK on oma kinnistuid koormanud kolmanda isiku kohustuste täitmise tagamiseks, ei ole aluseks järeldusele, et hüpoteegi seadmise lepingud on tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja selline järeldus oli meelevaldne. Samuti ei olnud veenev hageja väide, et AK sõlmis lepingud tulenevalt oma kogenematusest. Hageja ei osanud istungil kohtule selgitada, milline oli AK haridustase või mis ametit nimetatud isik pidas. Hageja viitas, et AK-l oli probleeme alkoholiga, kuid tõendeid selle kohta ei esitanud. Kostja väitel oli IM ja AK eesmärk sugulastena koos kinnisvara arendada, milleks laenu ka võeti. Esitatud tõenditest nähtus, et AK tellis Kiili Vallavalitsuselt XXXXXXX maaüksuse detailplaneeringu. Vallavalitsuse 16.04.2002 korraldusest nr 156 nähtus, et AK taotlusel algatati XXXXXXX maaüksuse detailplaneering, mille eesmärgiks on maa sihtotstarbe muutmine ja heakorrastatud elamumaa kujundamine. AK sõlmis 07.05.2002 vallavalitsusega lepingu XXXXXXX maaüksuse detailplaneeringu ja sellega seotud toimingute finantseerimise õiguse andmiseks. XXXXXXX maaüksuse detailplaneering esitati Kiili Vallavalitsusele 15.04.2009. Seega ei toetanud esitatud tõendid hageja väiteid, et AK sõlmis lepingud kogenematusest.
14.Eeltoodu alusel ei kuulunud hagi rahuldamisele ja sundtäitmine täiteasjades nr 031/2013/2720 ja 031/2013/2722 ei olnud lubamatu. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tuli tühistada maakohtu 12.12.2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
Apellatsioonkaebus
15.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu 30.04.2014 otsuse täielikult tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt kui ringkonnakohtu hinnangul on võimalik menetlusõiguse normide rikkumised ise kõrvaldada, siis palub hageja maakohtu otsuse tühistada täielikult ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, tunnistades lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 031/2013/2720 ja 031/2013/2722 ning jätta menetluskulud ja täitekulud kostja kanda. Hageja palub nõuda AS-lt SEB Pank välja IM konto nr XXXXXXXXXXXXXX väljavõte perioodil 26.04.2007 23.01.2014. Maakohus rikkus nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme.
16.Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8 ja § 436 lg-t 1, jättes seisukoha võtmata hageja järgmiste väidete suhtes. Kostjal ei ole nõuet IM vastu, kuna tõendatud ei ole, et IM tegelikkuses kostjalt laenu sai. Kostja esitas oma kontoväljavõtted, milledel enamus teksti oli kinni kaetud, samuti puudusid kontoväljavõtetel panga templid. 02.04.2014 istungil esitas hageja viidatud kontoväljavõtete usaldusväärsuse osas vastuväite. Samuti võib väidetav IM poolt saadud laen olla kas osaliselt või täielikult kostjale tagasi makstud. Maakohtu 21.11.2012 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-11-64424 ei tõenda, et IM oleks tegelikkuses kostjalt laenu saanud. Hageja ja AK ei olnud viidatud tsiviilasjas pooleks, mistõttu TsMS § 457 lg 1 kohaselt ei kehti 21.11.2012 otsus hageja suhtes. Lisaks ei tuvastatud tsiviilasjas nr 2-11-64424 kohtu poolt, kas IM sai vastavates summades kostjalt laenu või mitte, kuna tagaseljaotsuse tegemisel loetakse hageja esitatud väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1).
17.Hageja väitis, et AK tarvitas alkoholi suuremates kogustes ja igapäevaselt. Kuna kostja ei vaielnud hageja väitele vastu, tuleb vastavalt TsMS § 231 lg-le 4 eeldada väite omaksvõttu. Kostja poolt alles istungil esitatud vastuväidet tõendamatuse kohta ei olnud võimalik TsMS § 329 lg 2 kohaselt arvestada.
18.Tuvastamaks, kas IM on tegelikkuses kostjalt laenu saanud ja kas laen võib olla osaliselt või täielikult kostjale tagasi makstud, taotles hageja maakohtult tõendite kogumist ja palus TsMS § 236 lg 2 alusel AS-lt SEB Pank välja nõuda IM kontoväljavõtte perioodil 26.04.2007 - 23.01.2014. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8 ja § 436 lg-t 1, jättes hageja taotluse rahuldamata. Kohus rikkus ka TsMS § 435 lg-t 1, sest asi ei olnud lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Kuivõrd IM kontoväljavõte on asja õigeks lahendamiseks oluline tõend, taotleb hageja ringkonnakohtult TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel tõendite kogumist ja palub nõuda AS-lt SEB Pank välja IM kontoväljavõte perioodil 26.04.200723.01.2014. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning hageja taotlus nõuda AS-lt SEB Pank välja IM kontoväljavõte rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Kolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid otsuse põhjendusi täiendada. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
21.Maakohus ei ole otsuses käsitlenud hageja väidet, et IM poolt saadud laen on osaliselt või täielikult kostjale tagasi makstud. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks täiendavalt märkida, et asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid hageja väiteid laenu osalise või
täieliku tagastamise kohta IM poolt kostjale. Seejuures on ringkonnakohus 11.12.2014 määrusega rahuldanud TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 279 lg 2 alusel osaliselt apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tõendite kogumiseks ning kohustanud AS-i SEB Pank esitama kohtule dokumendi, millest muu hulgas nähtuksid IM poolt arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXXXX ajavahemikul 26.04.2007 – 23.01.2014 kostjale tehtud ülekanded. Kui ülekandeid eeltoodud ajavahemikul nimetatud isikute vahel tehtud ei ole, palus kohus väljastada pangal tõendi selle kohta (tl 179-181). AS SEB Pank poolt kohtule edastatud teabest nähtuvalt ühtegi ülekannet eelnimetatud ajavahemikul sellelt kontolt IM poolt kostjale tehtud ei ole (tl 192).
22.Kolleegium märgib, et ka hageja ise ei ole olnud kõnealuse väite esitamisel menetluses järjekindel. Laenu tagastamise väitele on hageja selgesõnaliselt tuginenud ainult 23.01.2014 menetlusdokumendis (tl 104) ja 02.04.2014 kohtuistungil (tl 140-141). Seevastu hagiavalduses (p-s 2.2) on viidatud üldiselt täitmisavalduses nimetatud nõude puudumisele. Ka hagiavalduse täpsustuses (tl 43-44) ei ole tuginetud laenu tagastamise väitele. Kolleegium leiab, et TMS § 221 lg 1 kohases sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tuleks hagi alusena eristatavalt välja tuua, kas sundtäidetav nõue on hageja arvates rahuldatud, ajatatud, tasaarvestatud või esineb muu sundtäitmist välistav asjaolu. Nendele asjaoludele sundtäitmise lubamatuse alusena võib tugineda samas hagis ka alternatiivselt, kuid seda tuleks siis hagiavalduses märkida.
23.Muus osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse eelpool käsitlemata väidetele märgib kolleegium järgmist.
24.Apellant leiab, et maakohus oleks pidanud võtma seisukoha hageja väite suhtes, et kostja esitatud kontoväljavõtteid ei saa pidada tõendina usaldusväärseks, kuna neil puuduvad panga templijäljendid ning enamus teksti on kinni kaetud. Kolleegium märgib, et kohus peab hindama asja lahendamisel seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1 ja § 438 lg 1). TsMS § 238 lg 5 II lause võimaldab jätta kohtul tõendi selle hindamise järel arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda TsMS § 442 lg 8 IV lausest tulenevalt otsuses põhjendama. Maakohus on eelnimetatud kontoväljavõtteid asja lahendamisel tõendina arvestanud. Järelikult on maakohus pidanud tõendeid piisavalt usaldusväärseks. Kolleegiumi hinnangul ei pidanud maakohus otsuses seetõttu tõendi usaldusvääruses osas eraldi seisukohta võtma.
25.Kolleegium lisab, et eelpool märgitud AS-ilt SEB Pank välja nõutud infost nähtuvalt on kostja poolt ajavahemikus 26.04.2007-23.01.2014 tehtud IM arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX laenulepingute alusel ülekandeid kokku summas 2,8 miljonit krooni (s.o 178 952,62 €) (tl 187-188). See kinnitab täiendavalt kostja maakohtu menetluses esitatud kontoväljavõtete kui tõendite usaldusväärsust.
26.Apellatsioonkaebuses on iseenesest õigesti märgitud, et Harju Maakohtu 21.11.2012 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-11-64424 ei oma hageja suhtes TsMS § 457 lg 1 kohast kehtivust. Samas ei ole maakohus vaidlustatud otsusest nähtuvalt osundatud sättele tuginenud. Maakohus on tagaseljaotsust käsitlenud kui dokumentaalset tõendit (TsMS § 272 lg 2). Ka kolleegiumi hinnangul tõendab nimetatud tagaseljaotsus kaudselt,
kogumis teiste esitatud ja kogutud tõenditega, et IM sai kostjalt täitmisteadetes märgitud laenu.
27.Apellatsioonkaebuses on viidatud ka TsMS § 407 lg-le 1, mille kohaselt loetakse tagaseljaotsuse tegemisel hageja esitatud väited kostja poolt omaksvõetuks. Seetõttu puudus kohtul tsiviilasjas nr 2-11-64424 vajadus tuvastada, kas IM sai vastavates summades kostjalt laenu või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei välista see iseenesest võimalust käsitleda kõnealust tagaseljaotsust tõendina (kuigi võib mõjutada otsuse kui tõendi kaalu). TsMS § 407 lg-st 1 tulenevalt peab kohus tagaseljaotsuse tegemise ühe eeldusena kontrollima hagi õiguslikku põhjendatust (veenvust). Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (TsMS § 438 lg 1) (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15206, p-d 14 ja 15, või määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16).
28.Eelpool käsitletud väited tsiviilasjas nr 2-11-64424 tehtud tagaseljaotsuse kohta esitas hageja ka maakohtu menetluses. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus nendele väidetele vastamata jättes rikkunud menetlusõiguse normi. TsMS § 442 lg 8 II lause kohustab maakohut põhjendama, miks ta ei nõustu poole faktiliste väidetega. Poole õiguslike väidete suhtes maakohus otsuses eraldi seisukohta võtma ei pea.
29.Apellandi hinnangul puudus tal vajadus esitada maakohtule tõendeid väite kohta, et AKl oli oma eluajal probleeme alkoholiga, st ta tarvitas alkoholi suuremates kogustes ja igapäevaselt. Apellandi arvates tuleks see väide lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel kostja poolt omaks võetuks. Kolleegiumi hinnangul asja materjalid apellandi taolist käsitlust ei toeta. TsMS § 231 lg 2 II lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus selline nõustumine protokollitakse. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest. Senisest kohtupraktikast lähtuvalt on omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses üksnes poole selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 13). Praeguses asjas on kostja kogu menetluse jooksul hageja nõudele vastu vaielnud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hageja väited AK alkoholi liigtarvitamise kohta TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud. Samuti ei saa omaksvõttu TsMS § 231 lg 4 järgi eeldada. Eelmärgitut arvestades ei saanud hageja eeldada, et kõnealuseid väiteid ei ole vaja menetluses tõendada.
30.Samuti leiab kolleegium, et isegi kui väited AK alkoholi liigtarvitamise kohta lugeda (hüpoteetiliselt) tõendatuks, ei annaks see asjaolu üksinda alust teha hüpoteegi seadmise lepingute kehtivuse kohta maakohtu otsusest erinevaid lõppjäreldusi. Menetluskulude jaotus
31.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Ka käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude
summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt pärast lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015 enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014 kehtinud kui ka pärast seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa, või selliselt, et kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada pärast asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
32.Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamist, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 I lauset ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või maakohtu poolt menetlust lõpetav määrus) on tehtud enne 01.01.2015, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
33.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon.
34.Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.