Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
29. jaanuar 2015, Tartu kohtumaja kantselei
Hagi ese
Swedbank AS-i hagi Kiur Põllu vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
31 955.82 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank AS (rk 10060701; asukoht Liivalaia 8, Tallinn), lepinguline esindaja Indrek Kumm ([email protected])
2-11-7282
Kostja: Kiur Põld (ik XXXX, elukoht XXXX), lepinguline esindaja advokaat Katrin Prükk ([email protected]) Menetlus
Kohtuistung 10.11.2014
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Swedbank AS-i hagi Kiur Põllu vastu võla väljamõistmiseks.
2.Välja mõista Kiur Põllult Swedbank AS-i kasuks 62 017.95 (kuuskümmend 2 tuhat seitseteist eurot ja 95 senti), millest 30 062,13 eurot on tagastamata krediidisumma, 1893.69 eurot on sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 30 062.13 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Jätta jõusse Tartu Maakohtu 26.07.2011 määrusega seatud hagi tagamise abinõu.
5.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.Tartu Maakohtu menetluses on Swedbank AS-i (hageja) hagi Kiur Põllu (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle lisade kohaselt sõlmisid 05.12.2006 hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid (laenusaaja) laenulepingu nr 06230142-JI (laenuleping), mille punkti 2.2. kohaselt andis hageja laenusaajale 110 311,51 eurot laenu XXXX asuva korteriomandi ostmiseks. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteegid korteriomanditele asukohaga XXXX (registriosa number XXXX) ja XXXX (registriosa number XXXX). Hageja ja kostja sõlmisid 05.12.2006 käenduslepingu nr 06-230142-KÄ1 (käendusleping), mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Käenduse piirsumma oli 1 780 000 krooni (113 762,73 eurot). Käenduslepingu punkti 4 kohaselt on käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks iga lepingujärgse makse tasumise tähtpäev. Lepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev, milliseks laenusaaja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik lepingu alusel võlgnetavad summad. Laenusaaja oli kohustatud laenusumma tagasi maksma osamaksetena ning tasuma hagejale ka intressi. Laenu tagastamise lõpptähtpäev pidi laenulepingu punkti 2.4 kohaselt olema 05.12.2016. Laenusaaja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu tekkis laenusaajal hageja ees võlgnevus. Laenusaaja jäi püsivalt võlgnevusse perioodil 15.08.2008 kuni 15.11.2008 tasumisele kuulunud laenu tagasimaksete ja intressimaksete tasumisega. Hageja palus 27.10.2008 kirjaga laenusaajat ja kostjat lepingust tulenev võlgnevus tasuda hiljemalt 10 pangapäeva jooksul ja hoiatas, et võlgnevuse tähtajaks tasumata jätmisel loeb hageja lepingu ülesöelduks. 05.12.2008 teavitas hageja laenusaajat ja kostjat, et ta loeb laenulepingu ülesöelduks alates 05.12.2008 ja lepingust tulenev koguvõlgnevus on 103 493,56 eurot.
2.Pärast lepingu võlgnevuse tõttu ülesütlemist 05.12.2008 esitas hageja 09.03.2009 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks, et realiseerida laenutagatiseks seatud hüpoteegid. Lepingu tagatiseks olnud korteriomand asukohaga XXXX müüdi hinnaga 850 000 krooni ja teine korteriomand asukohaga XXXX hinnaga 380 000 krooni. Müügihindadest läksid maha täitekulud, st kohtutäiturid pidasid kinni täitemenetluse kulud (sh kohtutäituri põhitasu, (tI I 182). Tagatiste müügist laekus laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks 67 726,52 eurot. Hageja kasutas nimetatud summasid laenu põhiosa võlgnevuse kustutamiseks (tI I 182). Sellest ei piisanud laenulepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks. Arvestades laenulepingujärgsest võlgnevusest maha lõplik summa, mis täitemenetlusest hagejale laekus, oli hageja laenulepingust tulenev laenu põhiosa nõue 30 062,13 eurot, intressinõue 3 075,52 eurot ja viivisenõue 90 175,49 eurot. Hoolimata korduvatest teatistest, milles hageja teavitas laenusaajat ja kostjat võlgnevusest ja palus võlgnevused tasuda, ei ole kostja hagi esitamise päeva seisuga võlgnevusi hagejale tasuma asunud.
3.22.02.2011 esitatud hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista laenu põhiosa võlgnevus (tagastamata laenusumma) ja osaline intressivõlgnevus kokku summas 31 955,82 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis protsendina põhinõudest (30 062,13 eurot) alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni laenulepingu punktis 2.15 sätestatud määras. Hageja reserveeris endale õiguse kohtumenetluse kestel suurendada kostja vastu esitatud nõuet.
4.Hageja 27.06.2011 vastuses kostja vastusele märkis hageja, et põhjendamatu on kostja väide, justkui ei oleks hageja teda võlgnevustest informeerinud, sest hageja on kostjat laenulepingust tulenevatest võlgnevustest teavitanud 27.10.2008, 05.12.2008 ja 28.10.2010 saadetud kirjadega. Hageja on muuhulgas saatnud e-kirju aadressile XXXX, mille on kostja ise kohtule esitatud vastuses oma kontaktaadressiks märkinud.
5.20.10.2011 suurendas hageja enda nõuet kostja vastu ja palus lisaks laenulepingust tulenevale põhivõlgnevusele summas 30 062,13 eurot ja intressivõlgnevusele summas 1893,69 eurot mõista kostjal välja ka viivised põhivõlgnevusega võrdses summas ehk 30 062,13 euro ulatuses (tl I 163).
6.Hageja on seisukohal, et VÕS § 97 kohaldamine on asjakohatu ja käenduslepingu puhul väga erandlikel juhtudel kohaldatav. Nimetatud paragrahv ei anna alust kohustuse täitmisest keelduda. Kostja ei ole kohtuväliselt hagejale vastavat avaldust teinud ega hagi kohtusse esitanud. Kuna käendusleping on oma olemuselt ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis, puudub võimalus rääkida mõlema lepingupoole kohustustest, kohustuste vahekorrast ja selle võimalikust muutmisest. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks on oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita (tl I 183). Kostja käendus lisatagatisena oli hageja poolt nõutud juhuks, kui hüpoteegist ei piisa hageja nõuete rahuldamiseks. Kostja ei saanud sõlmida käenduslepingut, eeldades, et laenulepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel ei pea ta laenukohustuste eest vastutama. Käendus lisatagatisena oli seatud justnimelt sellise riski tagamiseks, mis realiseerub, kui laenu hagejale korrektselt ei tagastata.
7.Hageja leiab, et kostja viivisenõude vähendamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Hageja on palunud viiviseid välja mõista võrdses summas põhiosa jäägiga. Hüpoteekidega koormatud kinnisvara müügist saadud rahaga kustutas hageja põhinõuet, kuigi tulenevalt lepingu punktist 11.1 oleks tal olnud õigus kustutada esmalt kõrvalnõudeid. Viivisenõue ei ole ebamõistlikult suur. Kostja ei ole viivisenõude vähendamise aluseks olevaid asjaolusid tõendanud.
8.Hageja on seisukohal, et hageja nõue ei ole aegunud. Laenuleping öeldi üles 05.12.2008 ja hageja pöördus kohtusse 15.02.2011, seega ei ole hageja nõue aegunud. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist.
KOSTJA SEISUKOHT
9.Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hagi on põhjendamatu järgnevatel motiividel: hagile ei ole lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks laenu maksmist laenusaajale; kostjale on arusaamatu hageja nõude kujunemine; hageja oi ole kostjat varasemalt võimalikest kohustustest informeerinud ega dokumente edastanud, st hageja nõuet tegelikult ei eksisteeri; juhul kui nõue on olemas, on hageja põhjendamatult viivitanud nõude tagatiseks olevate hüpoteekide realiseerimisel. Kinnisvara hinnad on oluliselt nn täitmisperioodil langenud. Hageja huvi puudumisele tagatisvara realiseerimisel kiiresti ja õiglase hinnaga viitab ka see, et XXXX asuva kinnisasja omandas hagejaga seotud ettevõte XXXX. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda (tl I 79).
10.Arusaamatu on nõude arvestus. Hageja väidete kohaselt on laenu antud 110 311,5 eurot ehk 1 726 000 krooni. Sellest on põhisumma tagasimaksena laekunud 195 939,70 krooni ehk 12 522,83 eurot, tagatise XXXX kinnistu müügist on saadud 850 000 krooni ehk 54324,9 eurot ning tagatise XXXX korteri müügist 380 000 krooni ehk 24 286 eurot, seega saamata on jäänud 300 060 krooni ehk 19 177,35 eurot. Seetõttu on arusaamatu hageja viiviste ja ka intresside nõue. Samas isegi kui viiviste arvestusest aru saada, on need ebamõistlikud suured ning tuleks kohtul vähendada (tl I 173, tl II 6).
11.Kostja peab oluliseks VÕS § 97 rakendamist käenduslepingust tuleneva kohustuse muutmiseks. Kostja arvestas käenduslepingu sõlmimisel sellega, et hageja nõue on tagatud piisavalt, lähtudes lepingu sõlmimise ajal hüpoteekidega koormatud
kinnistute turuväärtusest. Kuna poolte vahekord on võrreldes lepingu sõlmimisega oluliselt muutunud, tuleb kostja võimalikud kohustused ümber hinnata.
12.Kostja on seisukohal, et tegemist oli rahatu laenulepinguga ning selle ümberlükkamiseks peab hageja VÕS § 95 lg 1 tulenevalt suutma esitada laenusaaja kinnituse hageja kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta - kviitungi (tl I 175). kuna nimetatud tõendit pole, siis on nõue tõendamata. 10.11.2014 kohtuistungil esitas kostja hageja poolt esitatud paberi ehk siis pangakonto väljavõtte mõttetuse illustreerimiseks kohtukõne teesidele lisatud dokumendi, millel on märgitud asja arutava kohtuniku Donald Kiidjärve nimi kaks korda ning Tartu kohtumaja postiaadress Kalevi 1, Tartu 51010. Dokumendi kohaselt on kohtuniku nimele tehtud 12.12.2006 väljamakse. Tegemist on kostja sõnul illustratsiooniga, mitte tõendiga, sest taheti näidata, kuidas on võimalik erinevaid dokumente välja trükkida. Kostja viitab kohtukõne teesides ka VÕS § 709 lg 20, mille kohaselt makseteenuste lepingute jaos sätestatut ei kohaldata rahaülekannetele, kui ülekande algataja ja ülekande saaja on krediidiasutus. Seega ei saa krediidiasutuse poolt tehtud maksete puhul rakendada arvelduskonto lepingule ettenähtud tingimusi.
13.Hageja on laenulepingu ülesütlemisest ja tagatiste realiseerimisest teavitamata jätmise tõttu tekitanud kostjale ja laenusaajale kahju (tl I 175-176).
14.Kostja esitas 09.05.2012 taotluse osaotsuse tegemiseks. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Kui hüpoteetiliselt eeldada, et laenuleping tõepoolest sõlmiti, siis oleks hageja nõue laenusaaja vastu aegunud. Kui põhivõlgniku vastu on nõue aegunud, siis on aegunud ka nõue käendaja vastu. Hageja ütles lepingu ülesse 05.12.2008. Nõue laenusaaja vastu aegus kolme aasta möödumisel, so 05.12.2011. Seega oleks laenulepingu olemasolul nõue aegunud ka käendaja vastu (II tlk 43). Kostja esitas ka vastutustundliku laenamise põhimõtte vastuväite, st et hageja on seda põhimõtet rikkunud.
15.09.09.2014 määrusega jättis kohus rahuldamata kostja taotluse kaasata menetlusse kolmanda isikuna kohtutäitur. Käesolevaks ajaks on nimetatud määrus jõustunud.
KOHTU SEISUKOHT
16.Kohus on seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alltoodud kohtu põhjendustel.
17.Kostja on esitanud järgmised vastuväited: 1) tegemist oli rahatu tehinguga; 2) võimalik nõue on lõppenud; 3) hageja nõue on aegunud; 4) poolte vahekorra muutuse tõttu puudub käendajal kohustus; 5) hageja on käitunud pahatahtlikult, kuna pole teavitanud kostjat tagatiste realiseerimisest; 6) hageja on põhjendamatult venitanud sissenõudmismenetlustega; 8) nõude arvestus on arusaamatu ja viivise nõue on ebamõistlikult suur ning viivist tuleb vähendada; 9) kostja vastunõue ületab hageja nõuet; 10) hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus käsitleb esitatud vastuväiteid allpool.
18.Hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid (laenusaaja) sõlmisid 05.12.2006 laenulepingu nr 06-230142-JI, mille kohaselt andis hageja laenusaajale 110 311,51 eurot laenu XXXX, asuva korteriomandi ostmiseks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.
19.Kostja vastuväide, et tegemist oli rahatu tehinguga, on alusetu. Arvestades hageja poolt esitatud tõendeid laenu ülekandmise kohta laenusaaja pangakontole (panga väljavõtted lepingu kohta; konto väljavõte; tl I 11-13, 126), leiab kohus, et hageja on
oma kohustuse laenu ülekandmisega laenusaaja pangakontole täitnud. Kostja väide selle kohta, justkui hageja peab oma kohustuse täitmise tõendamiseks esitama laenusaaja kinnituse kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta ehk kviitungi (VÕS § 95 lg 1), ei ole asjakohane. Seda põhjusel, et kohustuse täitmise kviitungi nõudmine on võlgniku õigus ja alati ei ole vaja seda õigust kasutada, kui see ei ole täitmise tõendamiseks vajalik. Nii ei ole seda vajalik teha näiteks raha ülekandmise korral võlgniku kontolt võlausaldaja kontole (vt näiteks Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2006; § 95 kommentaar 4.1., lk 292). Mis puudutab kostja poolt kohtule esitatud konto väljavõtte dokumenti, mille eesmärk olevat olnud illustreerida, kui lihtsalt on võimalik konto väljavõtet järele teha, siis selles osas asub kohus seisukohale, et taolise nn „illustreeriva“ materjali kohtule esitamine, kus on kaks korda kasutatud Eesti Vabariigi kohtuniku Donald Kiidjärve isikunime, on lubamatu, kohut solvav ja ületab hea kohtupidamise piirid. Seepärast jätab kohus nimetatud materjali tähelepanuta. Kuna aga tegemist võib olla tahtlikult rahalist kohustust kandva dokumendi võltsimisega (KarS § 344 ja järgnevad) ning teadlikult konkreetse isiku nime (antud juhul asja arutava kohtuniku nime; KarS § 1572) kasutamisega, samuti kohtu solvamisega (KarS § 305), siis edastab kohus selles osas materjali uurimiseks prokuratuurile. Ühtlasi peab kohus vajalikuks teavitada nimetatud asjaoludest ka advokatuuri, kuna kostja Kiur Põld esindajaks oli vandeadvokaadi vanemabi Katrin Prükk. Kostja viide kohtukõne teesides VÕS §-le 709 lg 20, mille kohaselt makseteenuste lepingute jaos sätestatut ei kohaldata rahaülekannetele, kui ülekande algataja ja ülekande saaja on krediidiasutus ning et seega ei saa krediidiasutuse poolt tehtud maksete puhul rakendada arvelduskonto lepingule ettenähtud tingimusi, ei ole asjakohane.
20.Kostja väide, et võimalik nõue on lõppenud, on paljasõnaline ja õiguslikult põhjendamatu. Väide, et kui põhikohustust ei eksisteeri, siis ei saa olla ka kõrvalkohustust ehk käendust, ei ole antud asjaoludel kohaldatav õigusvaidluse lahendamisel. Samuti nagu on meelevaldne väide, et kuna OÜ Pauper Konsultatsioonid on äriregistrist kustutatud, siis on kõik võlasuhted lõppenud ning ei saa olla põhikohustust ega kõrvalkohustust. Kohus käsitleb käesolevas vaidluses siiski hageja nõuet konkreetselt kostja kui füüsilise isiku vastu, mis on tekkinud käenduslepingust. Samuti on juriidiline fakt see, et hageja andis laenusaajale ehk äriühingule laenu ning kostja käendas seda tehingut.
21.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et laenusaaja ei täitnud laenu tagastamise ja intressi tasumise kohustust nõuetekohaselt hageja 27.10.2008 kirjale (tl I 14) vaatamata, mistõttu ütles hageja laenulepingu 05.12.2008 üles ja nõudis kokku 103 493,56 euro tasumist (tl I 18-19). Hageja ja kostja sõlmisid 05.12.2006 käenduslepingu nr 06-230142-KÄ1, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaaja lepingust tulenevate kohustuste kohane tagamine. Käenduse piirsumma oli 1 780 000 krooni (113 762.73 eurot; tl I 7). VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 142 lg 3 kohaselt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei ole oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitnud hageja 27.10.2008, 05.12.2008 ja 28.10.2010 kirjadele vaatamata (tl I 16, 21-23, 26-29).
22.Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite, leides, et kuna hageja nõue laenusaaja kui põhivõlgniku vastu on aegunud, siis on aegunud ka nõue kostja kui käendaja vastu. Hageja ütles lepingu ülesse 05.12.2008. Nõue laenusaaja vastu aegus kolme aasta möödumisel, so 05.12.2011. Seega on laenulepingu olemasolul nõue aegunud ka kostja vastu (tk II lk 43). Kohus on seisukohal, et hageja nõue kostja kui käendaja vastu ei ole aegunud. VÕS § 145 lg 1 näeb ette, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja vahel 05.12.2006 sõlmitud käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega vastutavad kostja ja laenusaaja hageja ees solidaarvõlgnikena. VÕS § 65 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 67 lg 2 sätestab, et iga solidaarvõlgnik võib esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga. VÕS § 68 lg 3 sätestab, et seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, kehtivad üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti. Kostja viide TsÜS §-le 144, mille kohaselt aegub koos põhinõudest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud, ei ole asjakohane (tl II 56, kohtukõne teesid). TsÜS § 144 tähenduses tuleb kõrvalnõueteks lugeda eelkõige intressinõudeid ja kulude hüvitamise nõuded. TsÜS § 144 ei kohaldata nendel juhtudel, kui seaduses on sätestatud nõuete eraldi aegumise põhimõte, nagu seda näiteks käenduse puhul näeb ette VÕS § 68 lg 3. Hageja ütles laenulepingu üles 05.12.2008 ning esitas kostja kui solidaarvõlgniku vastu hagi 22.02.2011, s.t vähem kui 3 aastat lepingu ülesütlemisest arvates. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Eeltoodule tuginedes ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Kostja viited kohtukõne teesides (punkt 3) VÕS §-le 196 lg 3 ja §-le 189 on asjakohatud, kuna VÕS § 189 käsitleb lepingust taganemise korral lepingu alusel üleantu väljaandmist ja hüvitamist ning VÕS § 196 lg 3 käsitleb lepingu ülesütlemise mõistlikku aega.
23.VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaatamata hageja kirjadele ei ole kostja oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Hagiavaldusest ja hagiavalduse lisadest nähtuvalt moodustas lepingu kogujäägi laenulepingu ülesütlemise seisuga 05.12.2008 hagejale tasumata põhivõlg 2846,64 eurot, intress 2588,32 eurot ja põhivõlas viivisevõlgnevus 269,95 eurot (pluss laenulepingu ülesütlemisega tagastamisele kuuluv laenuosa 97788,65 eurot), kokku 103 493,56 eurot (tl I 11-13, 21).
24.Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks olid seatud hüpoteegid korteriomanditele asukohaga XXXX (registriosa number XXXX) summas 2 245000 krooni ja XXXX (registriosa number XXXX) summas 2 245000 krooni (tlk 8, 36, 40). 11.11.2009 müüdi korteriomand asukohaga XXXX hinnaga 380 000 krooni (24 286,43 eurot), millest tasuti ka kohtutäituri tasu. Nimetatud korteriomandi müügist laekus laenulepingu põhiosa võlgnevuse katteks 21 253 eurot (tl I 28). 09.09.2010 müüdi korteriomand XXXX hinnaga 850 000 krooni (54 324,90 eurot),
millest tasuti ka kohtutäituri tasu. Nimetatud korteriomandi müügist laekus laenulepingu põhiosa võlgnevuse katteks 46 473,52 eurot (tl I 28). Hageja kasutas nimetatud summasid laenu põhiosa võlgnevuse kustutamiseks (tl I 182). Arvestades laenulepingujärgsest võlgnevusest maha lõpliku summa, mis täitemenetlusest hagejale laekus, oli hageja laenulepingust tulenev laenu põhiosa nõue 30 062,13 eurot, intressinõue 3 075,52 eurot ja viivisenõue 90 175,49 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista laenu põhiosa võlgnevus (tagastamata laenusumma) summas 30 062,13 eurot.
25.Kostja vastuväite kohaselt peab täitemenetluse kulusid kandma hageja (08.04.2013 istungi protokoll, tl I 89), mistõttu on hagejal saamata jäänud 300 060 krooni ehk 19 177,35 eurot. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 38 lg 1 kohaselt kannab täitekulud võlgnik. TMS § 37 lg 1 kohaselt on täitekulud kohtutäituri tasu ning kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused. TMS § 174 lg 2 näeb ette, et kinnisasja müügist saadud jagatavast tulemist arvestatakse jaotuskava kohaselt täitekulud maha. Seega ei ole kostja väide, et hageja peab kandma kohtutäituri kulusid, asjakohane ja põhjendatud.
26.Kostja vastuväide selle kohta, et hageja on põhjendamatult koos kohtutäituritega venitanud sissenõudmismenetlustega, mille tulemusel tekitas kahju nii äriühingule, kui ka kostjale, on põhjendamata ning meelevaldne. Hageja pole tõendanud, kuidas hageja viivitas teadlikult hüpoteegi realiseerimisega, olles teadlik kinnisvarahindade edaspidise langemisega, mille tulemusel ostis väärtsulikuma kinnistu ära hageja tütarettevõte, samuti, milline seos on sellega hagejal.
27.Hageja vastuväide selle kohta, et tulenevalt Riigikohtu lahendist tsiviilasjast nr 3-2-199-10 peab kohus analüüsima ka seda, kas Eestis toimunud kinnisvarahindade languse tingis vaid Ameerika Ühendriikide pangandusest alguse saanud kriis või oli kinnisvarahindade langus vähemalt osaliselt tingitud ka Eestis tegutsevate krediidiasutuste laenupoliitikast, oleks põhimõtteliselt vastuvõetav, kui kostja oleks esitanud kohtule või vastaspoolele ka vastavaid konkreetseid taotlusi, kuidas sellist analüüsi reaalselt läbi viia. Antud juhul on kostja vaid selle viidanud, kuid pole kui pool tõendanud neid võimalikke vastuväiteid, et hageja käitus konkreetselt kostja suhtes vastutustundetult ja pahatahtlikult.
28.Kostja vastuväide selle kohta, et hageja käitus tema suhtes pahatahtlikult, kuna ei teavitanud kostjat tagatiste realiseerimisest, on alusetu ja põhjendamata. Täitmisavalduse esitamise tähtaega ei ole seadusandja ette näinud. Hageja ütles laenulepingu üles 05.12.2008 ja esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks märtsis 2009. Täitmisteade edastati kostjale Ametlikud Teadaanded vahendusel 05.03.2009 (tl I 196), käsutamise keelumärge hageja kasuks korteriomandi XXXX suhtes on sisse kantud 09.04.2009 (tl I 36). Kohus on seisukohal, et hageja esitas täitmisavalduse mõistliku aja jooksul arvates lepingu ülesütlemisest ning kostja väide, justkui hageja viivitas nõude tagatiseks olevate hüpoteekide realiseerimisel, ei ole põhjendatud. Täitemenetlust viib läbi kohtutäitur, mitte hageja. Hageja poolt kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et hageja on korduvalt üritanud kostjaga ühendust võtta ning informeerida laenulepingust tulenevast võlgnevusest, laenulepingu ülesütlemisest ning täitemenetluse algatamise kavatsusest. Kostjale kui ühe laenutagatise omanikule ja teise laenutagatise omaniku juhatuse liikmele oli tagatud võimalus täitemenetlusse sekkuda. Seega oleks kostja saanud täitemenetluses teha omapoolseid samme (nt leida ostja), et saavutada korteriomandite võimalikult kõrge hinnaga müük. Seega kostja esitatud väljavõtted Maa-ameti kinnisvaraturu ülevaatest ei ole asjakohased. Laenulepingu tagatiste vähenemine hageja tegevuse tulemusena ei ole tõendatud (VÕS § 145 lg 5).
29.Hageja on esitanud kohtule väljavõtted/koopiad tähitud kirjade saatmisest kostjale käenduslepingus märgitud aadressile. Käenduslepingu punkt 7 kohaselt pidi kostja
informeerima hagejat viie tööpäeva jooksul enda elukoha andmete muutumisest. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kostja on hagejat enda elukoha andmete muutumisest informeerinud.
30.Kohus leiab, et kostja viide VÕS § 97 sätestatud kohustuste vahekorra muutumisele ei ole põhjendatud. VÕS §-s 97 sätestatu kohaldamise aluseks ei saa olla asjaolu, et kostja arvestas käenduslepingu sõlmimisel sellega, et hageja nõue on hüpoteekidega kahele kinnisasjale piisavalt tagatud (tl I 173).
31.Arvestades eeltoodut, mõistab 30 062,13 eurot.
kohus kostjalt välja tagastamata krediidisumma
32.VÕS § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenulepingu nr 06-230142-JI punki 2.10 ja 7.1. järgi kohustus laenusaaja tasuma hagejale igakuiselt intressi lepingus fikseeritud intressimäära alusel. Vastavalt laenulepingu punktile 2.7 oli intressimäär 6 kuu Euribor + 3,4% aastas. Hageja on kohtule esitanud intressi arvestuse. Kostja on öelnud, et talle on intresside nõue arusaamatu, kuna, arvestades laenulepingujärgsest võlgnevusest maha täitemenetluses laenulepingu tagatiseks olnud korteriomandite müügist laekunud summad, oli hageja lepingust tulenev laenu põhiosa nõue 30 062,13 eurot, intressinõue 3075,52 eurot ja viivisenõue 90 175,49 eurot (tl I 11-13). Hageja palub aga kohtult 3075,52 euro asemel mõista hageja kasuks välja intressid summas 1893,69 eurot. Kostja pole kohtule esitanud omapoolset arvestust, mida kohus oleks saanud kontrollida. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud intresside arvestus on esitatud arusaadavalt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas1893,69 eurot.
33.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 14.04.2013 lisandus seitse protsenti aastas). Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu nr 06-230142-JI punkti 10.1 ja 2.15 kohaselt on viivisemääraks 0,15% võlgnetavalt summalt päevas. Hagiavalduse kohaselt oli sissenõutavaks muutunud tasumata viivise suurus pärast laenulepingujärgsest võlgnevusest täitemenetluses laenulepingu tagatiseks olnud korteriomandite müügist laekunud summade mahaarvamist 90 175,49 eurot, mida hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista osaliselt, s.o summas 30 062,13 eurot ehk põhivõlgnevusega samas määras. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse lepingu kohaselt täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma.
34.VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingu poole õigustatud huve ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kostja on seisukohal, et viivisenõue on ebamõistlikult suur ning seda tuleks vähendada (tl I 173). Kohus leiab, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna see ei ole põhinõudest suurem. Viivise nõue, mis ei ületa põhinõuet ehk krediidisummat, vastab ka igati hageja õigustatud huvile. Kuna kostja ei ole hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis on hageja nõue sellises viivise summas põhjendatud.
35.Kohtukõne teeside punktis 9 märgib kostja, et kostja vastunõue ületab hageja nõuet ning see seostub sellega, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes hindamata äriühingu krediidivõimelisuse ja laenuga kaanevad riskid ja selle, mida toob kaasa lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Kohus leiab, et ka
see väide on konkreetselt tõendamata. Kostja ei ole esitanud hageja vastu vastuhagi, mistõttu käesoleva menetluse raames ei saa kohus selles osas oma seisukohta avaldada. Kohus saab antud juhul lähtuda vaid sellest, et kui laenu võeti, siis ei näinud eeldatavalt kumbki pool ette neid võimalikke nn kinnisvaramulli ja ülemaailmse majanduslanguse arenguid. Kohus märgib ka seda, et kostja puhul on tegemist juriidilist kõrgharidust omava isikuga, kes juba sellest tulenevalt võiks kanda suuremat riski nii äriühingu seadusliku esindajana, kui ka füüsilise isikuna krediidilepingust tulenevate tagajärgede kindlakstegemiseks. Kuid iseenesest ei saa juriidiline kõrghariduse omamine või mitteomamine olla määravaks asjaoluks käesoleva asja lahendamisel. Kohus nõustub hageja seisukohaga (tl II 91-93), mille kohaselt eelnimetatud vastutustundliku laenamise printsiip sätestati krediidiasutuste seaduse §-s 83 lg 3 alles alates 01. jaanuarist 2007, ent laenu- ja käendusleping sõlmiti varem, s.o 05.12.2006. Hageja märgib, et kuigi tol hetkel tal puudus kohustus läbi viia krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs, hageja seda siiski tegi ning laenu andmine otsustati tulenevalt panga sisereeglitest tulenevalt vastava komitee poolt laenuvõime ja maksevõime analüüsi põhjal. Laenusaaja oli võimeline tasuma maksegraafiku järgseid laenumakseid perioodil alates laenu saamisest 15.01.2007 kuni 23.07.2008 ehk 1,5 aasta jooksul. Hageja ei saanud ega pidanudki laenu väljastamise hetkel 2006. detsembris ette nägema, et laenusaajal võivad tekkida tulenevalt ülemaailmsest majanduslangusest 2008. augustis makseraskused. Täiendavalt tagasid laenulepingut kahele korteriomandile seatud hüpoteegid, mille väärtus laenulepingu sõlmimise ajal ületas oluliselt laenulimiiti summas 110 311,51 eurot. Hüpoteekidele lisaks seati tagatiseks ka kostja käendus. Kõiki tagatisi tuleb vaadata kogumis. Kostja oli ka laenusaaja juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks, mistõttu oli kostjale täpselt teada laenusaaja majanduslik olukord ning krediidivõimekus. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 asunud seisukohale, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Samadele järeldustele jõuab Riigikohus ka kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09. Antud juhul on seega ka käendusleping sõlmitud kostja majandus- ja kutsetegevuses. Käenduse andmises sisaldub iseenesest risk arvestada asjaoluga, et põhivõlgniku maksevõime võib ajas muutuda. Kostjal oli võimalus keelduda käenduslepingu sõlmimisest või vähemalt sellest viivitamatult taganeda peale allakirjutamist. Seda kostja aga ei teinud. Seega on alusetud igasugused kostja väited, et käendusleping on tühine. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 144 punkt 3.4.1., lk 501-502). Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-177-10 lahendi punktis 11 märkinud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste eest, ei ole praktikas ebaharilik. Antud juhul tuleb käenduslepingust selgelt välja käendaja tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusleping on võlgniku poolt allkirjastanud ning lepingust tuleneb kostja tahe vastutada füüsilise isikuna põhivõlgniku kohustuste eest.
36.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 62 017,93 eurot, millest 30 062,13 eurot on tagastamata krediidisumma, 1893,69 eurot on sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 30 062,13 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis.
37.TsMS § 445 lg 2 näeb ette, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus jätab Tartu Maakohtu 26.07.2011 määrusega seatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
38.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määratakse menetluskulude rahaline suurus kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
39.Kohus leiab, et kuna käesoleval juhul ei ole kehtivat (alates 01.01.2015) menetluskulude kindlaksmääramise regulatsiooni võimalik mõistlikult kohaldada (nt ei saa enam esitada TsMS § 176 lg 1 kohaselt menetluskulude nimekirja), siis määrab kohus kindlaks vaid menetluskulude jaotuse.
40.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kostja. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.