Kohtulahend

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

menetluskulud, sealhulgas A.E.- le riigi õigusabi korras määratud esindajakulud, tema enda kanda. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. Kuivõrd vastavalt Riigikohtu 04.12.1997 lahendile tsiviilasjas 3-2-3-15-97 ei ole omandiõigus juriidiline fakt, peab omanik vaidluse korral tõendama, et tema omandiõigus asjale on tekkinud õiguslikul alusel. Vastavalt AÕS § 68 lg-le 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel. AÕS § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. AÕS § 56 lg 1 sätestab, et kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Hageja esitas kohtule oma omandiõiguse tõendamiseks 08.02.2012 notariaalselt tõestatud XXXXXXXXX XXX XX-X, XXXXXXX, asuva korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu (t/l 9-16). Samuti on kohtule esitatud vaidlusaluse korteriomandi kinnistusraamatu väljavõte (t/l 109-110), millest nähtuvalt on korteriomandi kinnistusraamatu teise jakku käesoleval ajal omanikuna sisse kantud hageja. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et hageja ei ole vaidlusaluse korteriomandi omanik ega vaidlustanud käesolevas asjas ka hageja omandiõigust, saab lugeda tõendatuks, et vaidlusalune korteriomand kuulub käesoleval ajal hagejale omandiõiguse alusel. AÕS § 82 lg 1 kohaselt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Vastavalt AÕS § 33 lg-le 1 on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, otsene, teine isik aga kaudne valdaja. AÕS § 36 lg 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. AÕS § 82 lg 2 kohaselt võib kohus, juhul kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil, teda sellele vaatamata valdajaks lugeda. Käesoleval juhul ei vaidlustanud kostja asjaolusid, et kostja omab vaidlusaluse korteriomandi võtmeid, kostja elas enne vahistamist vaidlusaluses korteriomandis ligikaudu 2 (kaks) aastat, kostja sooviks on pärast vanglast vabanemist korterit edasi kasutada (vähemalt lühiaegselt), samuti on korteris kostja isiklikud asjad, ning kostja ei ole, vaatamata hageja nõudmistele, korteriomandi valdust hagejale üle andnud, vaid süüdistanud hageja esindajaid sissemurdmise katses ning ähvardanud politseiga. Kuivõrd kinnisasja puhul saab valduse üleandmisena vaadelda senise valdaja loobumist valdusest, kinnisasja tagastamist omanikule ja kinnistu valdamist võimaldavate vahendite (nt võtmete, juurdepääsukoodide jms) tagastamist, ja asja väljaandmise osaks saab lugeda ka asjade eemaldamist kinnisasjalt, sest nende kinnisasjale jäämine takistab omaniku valdust, misjuures täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180 lg 3 kohaselt loetakse kinnisasja väljaandmise osaks ka kinnisasjal olevate asjade väljatõstmist (Asjaõiguse kommenteeritud väljaanne, § 80 kommentaar, punkt 3.4.3., lk 368), seega saab kostjat käesoleval ajal pidada vaidlusaluse korteriomandi valdajaks. AÕS § 34 lg 1 kohaselt on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Vastavalt AÕS § 83 lg-le 1 võib valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib otsene valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui kaudsel valdajal, kellelt ta on saanud õiguse asja vallata, on omaniku

3(6)

suhtes õigus asja vallata. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõttest, et kostja kasuks oleks kantud kinnisraamatusse mõni AÕS § 5 lg 1 kohane piiratud asjaõigus, mis annaks kostjale õiguse piiratud asjaõiguse sisu järgi korteriomandit vallata. Samuti ei ole kumbki pool käesolevas menetluses väitnud, et poolte vahel oleks sõlmitud kehtiv üürileping või korteriomandi tasuta kasutamise leping vms. Kostja leidis üksnes, et hageja ja T.L. peaksid maksma talle kompensatsiooni, selgitades, et korteriomand osteti kostja ja tema endise elukaaslase T.L. kooselu jooksul seltsingulepingu alusel. Hageja sõnul valdab korteriomandi endise omaniku endine elukaaslane korterit õigusliku aluseta, kusjuures kostja on oma vastuses hagiavaldusele selle sisuliselt omaks võtnud. Kuivõrd T.L. ei ole antud asjas menetlusosaliseks ja kostja väide, et korteriomand osteti kostja ja tema endise elukaaslase T.L. kooselu jooksul seltsingulepingu alusel on paljasõnaline ja tõendamata, kusjuures isegi juhul kui nimetatud väide vastaks tõele, oleks kostjal kõigi eelduste kohaselt käesoleval ajal võimalik esitada T.L. vastu üksnes rahaline nõue, misjuures nõuded hageja vastu kostjal puuduksid, samuti ei ole kostja tõendanud, et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel, leidis kohus, et hageja hagi kostja vastu asja, so korteriomandi asukohaga XXXXXXXXX XXX XX-X, XXXXXXX, väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest ja kostja väljatõstmiseks, tuleb rahuldada. Kostja väljatõstmine ei ole kohtu hinnangul ka vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja on keeldunud korteriomandi, mida ta on kasutanud ligikaudu 2 (kaks) aastat ilma õigusliku aluseta, selle eest tasumata, valduse üleandmisest pahatahtlikult. Tulenevalt asjaolust, et hagejal ei ole käesoleval ajal võimalik oma omandiõiguse osaks olevat valdus- ja kasutamisõigust kasutada, oli korteri valduse saamiseks hagi esitamine vajalik. Seega kuivõrd kostjal on mõjuvõim korteri üle ning kostja ei ole tõendanud oma valdusõigust, rahuldas kohus hagi. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja on rikkunud hageja valdust. Olukorras, kus kostja viibib vanglas, ei ole kostjal isegi võimalust hageja valduse rikkumiseks. Kostja soov kasutada korteriomandit pärast vabanemist on seotud eeskätt enda asjade korjamisega ja nende ära viimisega. Valduse rikkumine ei saa olla teoreetiline ega hüpoteetiline. Kohus peab konkreetselt tuvastama, millal toimus ja milles seisneb valduse rikkumine. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud TMS § 180 lg-t 3. Väljatõstmisele kuuluvad eelkõige isikud koos asjadega. Asjad kui sellised ei kuulu eraldiseisvalt väljatõstmisele. Seega ei ole ka täidetud kohtusse pöördumise eeldused, kuna rikkumist kui sellist ei toimunudki. Nii kohus kui ka hageja on teadlikud, et kostja on vahistatud ja vangistatud, et kostjal pole mitte kuidagi võimalik oma vara ja dokumente kaitsta, hoiule võtta või ümber toimetada. Kohus on pannud kostjale ebareaalse kohustuse, sest vangistuse tõttu ei saa kostja üle anda valdust ega viia ära korterist oma asju. Sundtäitmisel ei arvesta kohus kostja olukorda ja tekitatakse kulu. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda, kuna hageja ei ole üritanud lahendada asja kohtuvälises korras, lisaks viibib kostja vanglas ja tal ei ole võimalust otsuse täitmiseks. Menetluskulude jätmine kostja kanda ei ole õige. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kõik menetluskulud kostja kanda.

4(6)

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud ehk osas, milles maakohus hagi rahuldas. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud samad väited, mis ta esitas maakohtule, ja maakohus on otsuses neid põhjalikult käsitlenud. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise eeldused on täidetud ja hagi kuulub rahuldamisele. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Asjaolu, et kostja on vanglas ja ainult tema asjad asuvad hagejale kuuluvas korteriomandis, ei tähenda, et hageja ei saaks nõuda AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 järgi korteriomandi väljanõudmist kostja ebaseaduslikust valdusest. Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse käsitlus, mille kohaselt saab asja välja nõuda ebaseaduslikust valdusest ainult sellisel juhul, kui isik valdab kinnisasja seal igapäevaselt viibides. Hageja õigust asja vallata rikub ka see, kui kostja asjad on hageja korteriomandis ja korteriomandi välisukse võtmed on kostja käes. Maakohus on eeltoodud asjaolusid põhjalikult analüüsinud ja kolleegium ei pea vajalikuks neid korrata. Apellant heitis maakohtu otsusele ette, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud TMS § 180 lg 3. Kolleegium sellega ei nõustu. TMS § 180 lg 3 sätestab, et kui võlgnik ei täida täitedokumenti ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult, võtab kohtutäitur kinnisasja võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja valdusse. Väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud. Eeltoodust ei saa järeldada, et ebaseaduslikust valdusest saab välja nõuda ainult asja, mis on isiku otseses valduses. Kolleegium märgib, et TMS § 180 näeb ette korra, kuidas toimub täitedokumendi alusel kinnisasja väljaandmine ja maakohus on sellele sättele viidanud ainult põhistamaks oma järeldust, et omaniku valdust võib rikkuda ka see, et ebaseadusliku valdaja asjad asuvad omaniku kinnisasjal. TMS § 180 lg 4 näeb ette, et kohtutäitur eraldab vallasasjad, mis ei ole sundtäitmise esemeks, ning annab need võlgnikule üle või tema käsutusse, võlgniku äraolekul tema esindajale või võlgniku täiskasvanud perekonnaliikmele. Kui kohal ei viibi ühtegi nimetatutest, paigutab kohtutäitur asjad arestitud asjade hoiuruumi võlgniku kulul või korraldab nende hoidmise muus kohas. Kolleegiumi arvates on isikul ka vanglas viibides võimalik korraldada vabaduses viibivate isikute kaudu oma asjade äraviimist hageja korteriomandist või nende kohtutäiturilt vastuvõtmist. Eeltoodu tõttu ei ole kostja vanglakaristuse kandmine asjaoluks, mis välistab kohtuotsuse täitmise . Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti jätnud TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud kostja kanda ning pole alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ning menetluskulude hageja kanda jätmiseks. Kostja

5(6)

on kasutanud hageja korteriomandit ilma seadusliku aluseta pikema aja vältel ja kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagi oli esitatud ennatlikult. Vanglasse on kostja tõenäoliselt sattunud tema enda poolt toimepandud tegude eest ja ka selle tõttu ei ole menetluskulude tema kanda jätmine mingilgi moel ebaõiglane või ebamõistlik. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtu menetluskulud apellandi (kostja) kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Vaidlustatud kohtuotsuse on maakohus teinud enne 01.01.2015. Enne 01.01.2015 kehtiva menetlusseadustiku järgi ei küsitud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning kohus märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on TsMS § 174 lg 1 järgi õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul lõpplahendi jõustumisest alates. TsMS § 174 lg 1 eelviidatud redaktsioonis alates 01.01.2015 enam ei kehti. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt enne 01.01.2015 tehtud lõpplahendi puhul tuleb kõrgema astme kohtutel kohaldada varemkehtinud seadust, mis tagab ühe ja sama tsiviilasja puhul erinevates kohtuastmetes menetluskulude rahalise kindlaksmääramise samade põhimõtete järgi. Eeltoodu tõttu ei määra ringkonnakohus pooltele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab otsuses ainult menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda kuni 31.12.2014 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioonist.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.