2-14-55245/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

2.Välja mõista Rxxxxx Lxxxxxx OÜ Kaupmehe Järelmaks kasuks menetluskulud summas 325,44 eurot. Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, Danske Bank – a/a EE513300333522160001 või Nordea Bank – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik OÜ Kaupmehe Järelmaks esitas 31.07.2014. a kohtule hagiavalduse Rxxxxx Lxxxx vastu krediidilepingust tuleneva põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks. Hageja palus kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista 1307,29 eurot, millest moodustab 984,50 eurot tagastamata krediidisumma, 131,97 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata järelmaksuintress, 5,63 eurot tasumata krediidiintress, 76,68 eurot võla sissenõudmise kulud ja 108,51 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palus hageja kostjalt tema kasuks välja mõista alates 01.08.2014. a sissenõutavaks muutuva viivise 27% tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma täieliku täitmiseni. Kohus võttis hagi 04.08.2014. a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati TsMS § 407 võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile mittevastamise korral. Kohtul ei õnnestunud kostja teadaolevatel elukoha aadressidel temale menetlusdokumente kätte toimetada. Kohus otsustas 07.11.2014. a määrusega toimetada kostjale menetlusdokumendid kätte avalikult teate avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teade avaldati 07.11.2014. a. TsMS § 317 lg 5 alusel loeb kohus hagi ja kirjaliku vastuse määruse kostjale kättetoimetatuks 23.11.2014. a. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja hagile tähtaegselt ei vasta. Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Hagimaterjalide põhjal on pooled sõlminud 16.09.2013. a järelmaksulepingu nr 1328228/96ta, mille alusel andis hageja kostjale krediiti 984,50 eurot Shoppa OÜ-lt kauba soetamiseks. Lepingu järgi kohustus kostja tagastama hagejale krediidisumma osade kaupa maksegraafiku alusel koos intressiga 17,90% aastas. Poolte vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 sätestab, et krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – on tarbijakrediidileping. Hageja nõuab kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, muu hulgas tasumata krediidisummat, intressi, võla sissenõudmise kulu ja viivist. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on hageja nõue tagastamata krediidisumma saamiseks. Puudub vaidlus selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja ei tasunud krediidimakseid nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles. Kostja ei ole hagile vastanud. TsMS § 407 lg 1 alusel saab lugeda hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. VÕS § 101 lg 1 p- 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 984,50 eurot. Hageja nõue intressi ja viivise nõudes on põhjendatud vaid osaliselt. Kostja ei ole küll esitanud hageja nõudele vastuväiteid. Samas on kostja puhul tegemist tarbijaga, seega on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata järelmaksuintressi summas 131,97 eurot ja krediidiintressi summas 5,63 eurot. Kohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud

2-14-55245 eraldi krediidiintressi nõue. Pooled on järelmaksulepingus kokku leppinud, et järelmaksu intress on 17,90% järelmaksusummast aasta kohta. Lisaks on pooled kokku leppinud, et õigeaegselt tagastamata järelmaksu intressimäär on 27% aastas. Kohtu hinnangul saab käsitleda intressimäärana lepingus kokkulepitud järelmaksu intressi ehk 17,90% tasumata krediidisummalt aastas. Ka krediidisumma tagasimaksmiseks kokkulepitud maksegraafikus on arvestatud tagasimakstavalt summalt intressi nimetatud määras ehk 17,90% aastas. Tagastamata järelmaksult intressimäära kokkulepet saab käsitleda leppetrahvina maksekohustusega viivitamise korral. VÕS § 415 lg 1 järgi on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, tühine. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise seisuga sissenõutavaks muutunud intress 17,90% tasumata krediidisummalt aastas, mille suuruseks on hageja arvestanud 131,97 eurot. Krediidiintressi nõue summas 5,63 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist määras 27% võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et viivisenõue sellises ulatuses ei ole põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud lepingu intressimääraks on 17,90% krediidisummalt aastas. Seega on põhjendatud hageja viivisenõue üksnes lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi eest alates 04.03.2014. a. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Perioodi 04.03.2014. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 21.01.2015. a kujuneb viivise suuruseks 156,17 eurot (984,50 eurot x 0,049 % päevas x 324 päeva), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõudel mõistab kohus kostjalt välja ka alates 22.01.2015. a sissenõutavaks muutuva viivise lepingus kokkulepitud intressimääras, s.o 17,90 % tagastamata krediidisummalt aastas, kuni krediidisumma tasumiseni. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud kogusummas 76,68 eurot. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. VÕS § 113 lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmisega seotud kulud summas 76,68 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1349,32 eurot, millest moodustab 984,50 eurot tagastamata krediidisumma, 131,97 eurot intress, 76,68 eurot võla sissenõudmise kulud ja 156,17 eurot 21.01.2015. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 22.01.2015. a 17,90% tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma tasumiseni. Suuremas ulatuses viivise ja intressi nõudes jätab kohus hagi rahuldamata.

2-14-55245 Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 96 protsendi ulatuses. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk 96 protsendi ulatuses kostja kanda ja 4 protsendi ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulud kokku 339 eurot, sh 225 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 114 eurot lepingulise esindaja tasu õigusabi eest. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras. Kohus leiab, et ka hageja lepingulise esindaja tasu saab lugeda põhjendatud menetluskuluks. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina lepingulise esindaja Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ 30.06.2014. a arve nr 2102 kokku summas 6983,04 eurot, millele lisandub käibemaks. Arve selgitusest nähtub, et 114 eurot on hagi koostamise ja esindamise eest kostjaga sõlmitud lepinguga nr 1328228/96ta seotud vaidluses. Arvestades hageja esindaja eeldatavat töömahtu, on kohtu hinnangul taotletud tasu mõistlik ning kuulub kostja poolt hüvitamisele. Hageja taotletav lepingulise esindaja tasu ei sisalda käibemaksu. Hageja põhjendatud menetluskulud kokku on 339 eurot. Kostjal tuleb hüvitada sellest 96% ehk 325,44 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.