Kohtulahend

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul, arvates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Kaebuse aluseks olevad asjaolud ja kaebuse nõue

28.12.2012 saabus kohtutäitur Enno Kermikule CREDITREFORM EESTI OÜ täitmisavaldus Pärnu Maakohtu 26.11.2012 otsuse nr 2-11-61766 täitmiseks, millega VÕ-lt (edaspidi nimetatud ka võlgnik) mõisteti CREDITREFORM EESTI OÜ kasuks välja põhivõlg summas 348,34 eurot ja viivised summas 348,34 eurot. Lisaks mõistis maakohus VÕ-lt CREDITREFORM EESTI OÜ kasuks viivise alates hagiavalduse esitamisest (21.05.2012) iga viivitatud päeva eest põhinõudelt (348,34 eurot) kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Täitmisavalduse alusel algatas kohtutäitur Enno Kermik täiteasja nr 180/2012/1487 (edaspidi ka täitemenetlus). 05.02.2014 esitas VÕ Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale kaebuse, milles taotleb kohtutäitur Enno Kermiku 30.12.2013 koostatud täitemenetluse lõpetamise otsuse (edaspidi 30.12.2013 otsus) tühistamist ning 05.12.2013 koostatud rahalise nõude arestimise akti (edaspidi 05.12.2013 akt) tühistamist. Samuti taotleb VÕ täitemenetluses alusetult kinnipeetud summa tagastamist. Kaebuse kohaselt arestis kohtutäitur Enno Kermik 05.12.2013 aktiga Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi PRIA) poolt makstavad summad. VÕ sai 05.12.2013 akti kätte posti teel 02.01.2014. 02.01.2014 sai VÕ kätte ka kohtutäituri 30.12.2013 otsuse. VÕ esitas kohtutäiturile 03.01.2014 kaebuse, milles palub tühistada 05.12.2013 akti ja 30.12.2013 otsuse ning tagastada täitemenetluses sissenõutud rahasumma. Kohtutäitur Enno Kermik jättis 27.01.2014 otsusega VÕ 03.01.2014 kaebuse rahuldamata. 05.02.2014 esitas VÕ kaebuse Pärnu Maakohtule, milles palub tühistada Kuressaare kohtutäitur Enno Kermiku 30.12.2013 otsuse (taotlus nr 1) ja 05.12.2013 akti (taotlus nr 2) ning nõuda kohtutäitur Enno Kermikult VÕ kasuks välja ebaseaduslikult kinnipeetud PRIA 2013. aasta toetus summas 931 eurot (juhul, kui see on sissenõudjale edasikandmata) või nõuda sissenõudjalt CREDITREFORM EESTI OÜ-lt välja VÕ kasuks alusetult saadud kohtutäituri poolt ebaseaduslikult kinnipeetud summa. Võlgnik leiab, et kohtutäituril puudus alus PRIA toetuste kinnipidamiseks. Koos PRIA sihtotstarbeliste toetustega, mis tuleb jagada toetuse saamise aasta kuude lõikes, on võlgniku aastane sissetulek täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) §-s 132 ettenähtud määrast väiksem. Võlgnik peab seadusest tulenevalt üleval kahte alaealist last, mistõttu TMS § 132 lg-st 2 tulenevalt suureneb tema mittearestitav kuu sissetulek 2/3 võrra ning oli 2013. aastal 533,33 eurot kuus. Kokku oli võlgniku 2013. aasta mittearestitav sissetulek (533,33 x 12) 6399,96 eurot. Kui võlgniku kogusissetulek on väiksem TMS §-s 132 sätestatud mittearestitavast summast, siis ei saa kohtutäitur PRIA-st laekuvat toetust arestida. Kuigi Pärnu Maakohtu 18.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-1357412 peatas kohus täitemenetluse, siis tegi kohtutäitur ikkagi täitetoiminguid ning lõpetas 30.12.2013 otsusega täiteasja menetluse. Sissenõudja CREDIREFORM EESTI OÜ seisukoht Kohtutäitur Enno Kermiku töö tulemusel laekus 02.01.2014 CREDITREFORM EESTI OÜ arveldusarvele 696,68 eurot, mistõttu on kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-11-61766 VÕ-lt väljamõistetud võlgnevus tasutud. Kohtutäituri seisukoht 30.12.2013 otsuse tühistamiseks puudub alus, kuna kogu täitemenetlus on toimunud vastavalt kehtivale seadusandlusele. Sissenõudja CREDIREFORM EESTI OÜ nõue on rahuldatud, täitemenetlus lõpetatud ja tagasikanded tehtud asja menetlenud kohtuniku 19.12.2013 vastuvaidlemist välistaval korraldusel.

2(7)

05.12.2013 akt on õiguspärane ja kooskõlas Riigikohtu 06.03.2013 määruse nr 3-2-1-134-12 seisukohtadega ning selle tühistamiseks puudub igasugune alus. Kohtutäiturilt ei saa seadusliku aluseta välja mõista seaduslikult läbi viidud täitemenetluse käigus sisse nõutud ja sissenõudjale üle kantud võlga. Kohtutäiturilt menetluskulude väljamõistmiseks puudub vähimgi alus, kuna kaebus on alusetu ja ei saa kuuluda rahuldamisele. Esimese astme kohtu määrus Maakohus jättis 22.05.2014 määrusega VÕ kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Kooskõlas Riigikohtu 06.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 ning arvestades TMSi regulatsiooni (eelkõige TMS § 131) ja teisi õigusakte (sh Euroopa Liidu õigusakte) leidis maakohus, et võlgniku nõuded PRIA toetuse saamiseks on loovutatavad ning kohtutäituril oli õigus arestida võlgniku nõuded PRIA-st toetuse saamiseks. Selliselt toimis kohtutäitur kooskõlas TMS §-ga 111 ja § 114 lg 1 p-ga 4. Kohtutäitur andis võlgnikule korduvalt võimaluse asuda võlga tasuma vabatahtlikult, kuid võlgnik seda ei teinud. Võlgnik ei ole täitemenetluse käigus avaldanud adekvaatseid andmeid sissetulekute kohta, mistõttu ei saa kohus väita, et ilma PRIA toetusteta on võlgniku kuu keskmine sissetulek alla kehtestatud piirmäära, mida ületavas osas on võimalik sissetulekule sissenõuet pöörata. Pigem on võlgnik täitemenetluses sissetulekuid varjanud ja on varale sissenõude pööramise välistamiseks vara (lambad) põhjendamatult võõrandanud. Võlgniku sissetulekute arvestus ei vasta tegelikkusele. Täitetoimikus olevatest tõenditest selgub, et VÕ töötasu Eesti Post AS-is oli 3 967,16 eurot, st 297 eurot kaebuses näidatust rohkem. See on ilmne viide, et võlgnik on igal ajahetkel püüdnud näidata oma varanduslikku seisundit tegelikust halvemana, et hoiduda sissenõude täitmisest täitemenetluses. Isegi kui kohus peaks esitatud kaebust põhjendatuks, ei oleks võlgniku poolt nõutava summa väljamõistmine kohtutäiturilt hagita menetluse korras võimalik. Nõude menetlemiseks tuleks võlgnikul esitada kohtusse ettenähtud korras põhjendatud hagi. Määruskaebus VÕ palub esitatud määruskaebuses tühistada maakohtu määruse ning teha uue määruse, millega tühistatakse kohtutäitur Enno Kermiku 05.12.2013 rahalise nõude arestimise akt. Kohus leidis määruses ebaõigesti, et võlgnik on esitanud ebaõigeid andmeid töötasu ja sissetulekute kohta, mistõttu ei ole võimalik teha otsustust, kas kohtutäitur on arestinud sissetulekuid rohkem, kui seadus ette näeb või mitte. Kohus ei ole võtnud seisukohta võlgniku väite osas, et kohtutäitur tegi toiminguid (lõpetas menetluse) ajal, mil kohus oli määrusega menetluse peatanud. Ebaõige on kohtu väide, et võlgnik on püüdnud vara võõrandada, kuna võlgnikule kuulunud vara (lambad) anti võlgniku tütrele üle juba 06.03.2008. Ebakohane on kohtu väide, et hagita menetluses ei ole kohtutäitur Enno Kermikult raha nõudmine võimalik. Kui kohus oleks seaduse järgi otsustanud ning tühistanud Enno Kermiku 05.12.2013 akti, siis oleks VÕ esitanud hagi Enno Kermiku vastu. Määruskaebuse menetlus maakohtus Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus teistel menetlusosalistel sellele vastata.

3(7)

Kohtutäitur ja sissenõudja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna määruskaebus on alusetu ning esitatud kaebetähtaega ületades. Pärnu Maakohus jättis 01.08.2014 määrusega määruskaebuse läbi vaatamata ning määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 04.11.2014 määrusega maakohtu 01.08.2014 määruse ning saatis asja menetluse jätkamiseks. Maakohus 09.06.2014 määruskaebust ei rahuldanud ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 663 lg 5 alusel 15.12.2014 Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohus on lõppjäreldusena õigesti kaebuse 05.12.2013 arestimisakti ja 30.12.2013 täitemenetluse lõpetamise otsuse osas rahuldamata jätnud, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2 1 ja § 659 alusel tuleb selles osas muuta maakohtu määruse põhjendusi. Täpsustada tuleb ka maakohtu määruse resolutsiooni. Kaebuse esitaja nõue kohtutäitur Enno Kermiku ja/või CREDITREFORM EESTI OÜ vastu rahalise nõude täitmiseks arestitud 931 euro väljamõistmiseks tuleb jätta TsMS 423 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata. Esiteks selgitab ringkonnakohus, et TMS § 217 lg 1 järgi kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt toimiku materjalidest on VÕ 03.01.2014 kohtutäiturile esitatud kaebuses vaidlustanud kohtutäituri 05.12.2013 akti ja 30.12.2013 otsuse. Kohtutäitur on kaebuse kohta 27.01.2014 teinud otsuse ja jätnud kaebuse rahuldamata. TMS § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtule 05.02.2014 VÕ poolt esitatud kaebuses on sisuliselt vaidlustatud kohtutäituri Enno Kermiku 27.01.2014 otsus 03.01.2014 kaebuse rahuldamata jätmise kohta, kuigi kaebuse resolutsioonis ei ole palutud mitte tühistada kohtutäituri 27.01.2014 otsust, vaid 05.12.2013 nõude arestimise akt ja 30.12.2013 täitemenetluse lõpetamise otsus. Lisaks eeltoodule on võlgnik esitanud ka nõude kohtutäitur Enno Kermikult ja/või sissenõudjalt CREDITREFORM EESTI OÜ-lt 931 euro väljamõistmiseks. Esmalt tegeleb kolleegium VÕ poolt maakohtule esitatud raha väljamõistmise nõude osas tehtud otsustusega. Kaebuse esitaja palus kohtutäiturilt kaebuse esitaja kasuks välja mõista PRIA toetus 931 eurot või juhul, kui see on sissenõudjale üle kantud, siis see välja mõista sissenõudjalt. Maakohus jättis nõude vaidlustatud määrusega rahuldamata, kuna sellise nõude saaks esitada hagimenetluses. Määruskaebuses leidis VÕ, et maakohtu sellekohane järeldus ei ole õige. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude või sissenõudja vastu täitemenetluses saadu tagastamise nõude saab võlgnik esitada üksnes hagimenetluses ja mitte kohtutäituri otsust vaidlustades. Eeltoodu tõttu oleks maakohtul tulnud jätta selles osas kaebus TsMS § 372 lg 2 p 2 järgi menetlusse võtmata või juhul, kui maakohus oli juba kaebuse menetlusse võtnud, siis TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata, sest sellise nõudega ei ole võimalik kaebuse esitajal taotletavat eesmärki saavutada.

4(7)

Varalistele õigustele sissenõude pööramine on reguleeritud TMS 7. peatükis. TMS § 111 sätestab, et sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab kohtutäitur ka võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda. Nõuded millele sissenõuet pöörata ei saa on sätestatud TMS § 112 lg-s 2. Viidatud normi kohaselt ei saa sissenõuet pöörata mitteloovutatavale nõudele. Praegusel juhul arestis kohtutäitur PRIA poolt makstavad toetused ja võlgnik ei ole tõendanud, et esinevad asjaolud, mis välistaks Riigikohtu 06.03.2013 määruses nr 3-21-134-12 väljendatud seisukohtade kohaldamise ja millest tuleneks, et võlgniku nõue PRIA toetuste saamiseks ei oleks loovutatav. Kuna VÕ-le makstavad PRIA toetused (loomade karjatamise toetus ning ebasoodsamate piirkondade toetus) on õigusaktidest ja Riigikohtu praktikast tulenevalt loovutatavad, siis oli kohtutäituril õigus need nõuded arestida (TMS § 111 ja § 112). Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku käsitusega, mille kohaselt oleks tulnud PRIA toetused nende saamise aasta kuude lõikes ümber arvutada ja jagada 12 kuu lõikes ning seejärel hinnata, kas võlgniku ühe kuu sissetulek ületab TMS § 132 sätestatud arestimisele mittekuuluva sissetuleku. Võlgniku viidatud Riigikohtu 04.03.2008 määruse nr 3-2-1-3-08 punktis 12 selgitab ka Riigikohus, et ühekordsete n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt makstud sissetulekute korral tuleks arestitava ja mittearestitava osa määramisel TMS § 130 jj järgi lähtuda kontole kantud terviksummast ning mitte jaotada kontole kantud ühekordset sissetulekut mõtteliselt ära mitme kuu peale. Seega ei ole õige võlgniku määruskaebuse käsitlus, mille kohaselt oleks tulnud PRIA toetus jagada 12 kuu lõikes. Mis puudutab võlgniku väiteid selle kohta, et 05.12.2013 akti alusel nõude arestimisel jäi talle kätte vähem kui TMS-s sätestatud miinimum, siis peab kohus vajalikuks selgitada järgmist. Täitemenetluses sooritab kohtutäitur erinevaid toimingud (nt nõude arestimine, sissetuleku arestimine jne). TMS § 132 peab tagama võlgnikule ja tema ülalpeetavatele vajalikud elatusvahendid, kuid samuti peab TMS § 132 tagama ka sissenõudja õiguste kaitse. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur 05.12.2013 akti alusel arestinud TMS § 130 – § 136 mõistes sissetulekut. Kuigi PRIA toetused on toetuse saajale sissetulekuks, ei ole need käsitatavad töötasuna või sellesarnase tasuna (TMS § 130). PRIA toetused on ühekordne tulu ja need ei kuulu TMS § 132 kohaldamisalasse (arestimiskeeld). Kohtutäitur arestis rahalise nõude, millele TMS § 132 (sh TMS § 132 lg-tes 1-3 sätestatud arestimispiirangud) ei kohaldu, mistõttu on 05.12.2013 akt õiguspärane. Ringkonnakohus nendib, et TMS 114 lg 3 sätestab nõude arestimisakti kättetoimetamise võlgnikule ning viidatud normist ei ole kohtutäitur kinni pidanud. Rahalise nõude arestimise akt koostati 05.12.2013. Täitetoimikust ei nähtu 05.12.2013 akti PRIA-le edastamise viis või edastamise aeg ning samuti ei nähtu täitemenetluse toimikust 05.12.2013 akti võlgnikule kättetoimetamine enne 30.12.2013. Kohtutäituri esitatud täitemenetluse toimikust saab järeldada, et kohtutäitur rikkus nõude arestimisakti võlgnikule kättetoimetamise regulatsiooni, kuid see ei muuda 05.12.2013 akti ning selle alusel tehtud toiminguid õigusvastaseks, kuna TMS § 114 lg 4 kohaselt on nõue arestitud võlgniku suhtes kohustatud isikule arestimisakti kättetoimetamisest ning see ei ole seotud võlgnikule arestimisakti kättetoimetamisega. Kuigi määruskaebuses ei ole täitemenetluse lõpetamise otsuse osas selget nõuet esitatud, siis nähtub määruskaebusest selle ulatusena kogu Pärnu Maakohtu 22.05.2014 määruse vaidlustamine. VÕ vaidlustas maakohtule esitatud kaebuses ka kohtutäituri täitemenetluse lõpetamise kohta 30.12.2013 tehtud otsuse. Maakohus jättis kaebuse terves ulatuses rahuldamata, kuid täitemenetluse lõpetamise otsuse kohta määruses põhjendused puuduvad. Eeltoodu tõttu täiendab kolleegium maakohtu määruse põhjendusi.

5(7)

Ringkonnakohus leiab, et kohtutäituri 30.12.2013 otsus ei riku võlgniku subjektiivseid õigusi. TMS § 49 lg 1 kohaselt omab täitemenetluse lõpetamine soodustavat tagajärge võlgnikule, kuna võlgniku vara vabaneb aresti alt. Praegusel juhul on olulise tähendusega asjaolu, millal sai kohtutäitur teada täitemenetluse peatamisest, kuna enne menetluse peatamise kohtumääruse saamist võis kohtutäitur aktiivselt asja menetleda (sh nõude rahuldada ja menetluse lõpetada) ning teadmatuses viibitud aja jooksul tehtud toiminguid ei saa lugeda õigusvastasteks. TsMS § 387 lg-st 2 tulenevalt ei edasta kohus ise hagi tagamise korras täitemenetluse peatamise määrust kohtutäiturile, mistõttu pidi kohtutäitur saama täitemenetluse peatamisest teada võlgnikult. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tema nõuded ja vastuväited tuginevad. Võlgnik on küll väitnud, et teavitas kohtutäiturit menetluse peatamisest, kuid võlgnik ei ole seda tõendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole täitemenetluse peatamisest teavitamine tuletatav 24.12.2012 kirjast, kus on lause: „Lisaks ei ole Te teavitanud PRIAt, et menetlus on peatatud (oli peatatud 18. detsembril)“. Samuti ei saa täitemenetluse peatamisest teavitamist lugeda täidetuks sel viisil, nagu see on väljendatud 30.04.2014 toimunud kohtuistungil, kus võlgnik teatas, et teavitas kohtutäiturit kaks päeva enne 18.12.2013 kohtumäärust, et menetlus peatatakse. Pärnu Maakohtu 18.12.2013 määruse edastamine kohtutäiturile nähtub alles võlgniku 03.01.2014 kaebusest, mistõttu on tõendatud, et kohtutäitur täitis sissenõudja nõude ning lõpetas täitemenetluse enne menetluse peatamisest teada saamist. Kuna täitemenetluse lõpetamise ajal (sh nõude rahuldamisel) ei olnud kohtutäiturile teada täitemenetluse peatamine kohtumääruse alusel, siis puudus kohtutäituril alus menetlustoimingute tegemata jätmiseks. Seega oli kohtutäituril õigus nõue PRIA toetuse arvelt rahuldada ning täiteasi nr 180/2012/1487 sissenõudja nõude rahuldamise tõttu lõpetada. Selline kohtutäituri tegevus ei riku võlgniku huve, kuna täitemenetluse tulemusel vabanes võlgnik kohustusest sissenõudja ees. Määruskaebuses on vaidlustatud maakohtu määruse põhjendused, mille kohaselt on määruskaebuse esitaja käitunud pahauskselt ja varjanud oma tegelikke sissetulekuid ning võõrandanud nõude täitmise vältimiseks lambad. Kolleegium leiab, et maakohtu määruse põhjendused ei ole VÕ poolt maakohtule esitatud kaebuse lahendamisel olulised, mistõttu tuleb need määruse põhjendustest välja jätta. Kuna ringkonnakohtu lahendi kohaselt jääb VÕ kaebus rahuldamata ja osaliselt läbi vaatamata, siis maakohtus kantud menetluskulud on maakohtu poolt õigesti jäetud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 kohaselt VÕ kanda. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse läbivaatamise kulud jätta VÕ kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikus ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Vaidlustatud määrus on tehtud enne 01.01.2015. Enne 01.01.2015 kehtiva menetlusseadustiku järgi ei küsitud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning kohus märkis kohtulahendisse, et menetlusosalistel on TsMS § 174 lg 1 järgi õigus esitada menetluskulude kindlaksmääramise taotlus lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul lõpplahendi jõustumisest alates. TsMS § 174 lg 1 eelviidatud redaktsioonis alates 01.01.2015 enam ei kehti. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt enne 01.01.2015 tehtud lõpplahendi puhul tuleb kõrgema astme kohtutel kohaldada varemkehtinud seadust,

6(7)

mis tagab ühe ja sama tsiviilasja puhul erinevates kohtuastmetes menetluskulude rahalise kindlaksmääramise samade põhimõtete järgi. Eeltoodu tõttu ei määra ringkonnakohus pooltele menetlusekulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab ainult menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda kuni 31.12.2014 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioonist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.