Kohtulahend

ei tulene 23.04.2007 sõlmitud käenduslepingutest nr 007854, 007320, 007029 ja 08.05.2007 sõlmitud käenduslepingutest nr 009263, 009904 ja 23.05.2007 sõlmitud käenduslepingutest nr 012027, 012043 kohustusi (hagi terviktekst lk 53-64, 13.05.2013, II kd ja nõude täpsustus III kd lk 2-5, 02.09.2013). Kostja vastus Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ja VHJ Investment OÜ vahel on sõlmitud 7 liisingulepingut, mille tagamiseks olid sõlmitud käenduslepingud hageja ja kostja vahel. Nimetatud käenduslepingute eesmärgiks oli VHJ Investment OÜ-ga sõlmitud liisingulepingute tagamine. Hageja ei ole sõlminud käenduslepinguid tarbijana, vaid seotud isikuna ning seega ajendatuna otsesest huvist liisinguvõtja VHJ Investment OÜ majandustegevuse vastu, olles liisinguvõtja juhatuse liige. Hageja on tegev ettevõtjana vähemalt aastast 1999 ja sellega ei saa käenduslepingud olla sõlmitud teadmatusest ja kogenematusest. Hageja maksimaalne rahaline vastutus kostja ja VHJ Investment OÜ vahel sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi tagades kostja eest on kokku 486 980,25 eurot, kostja sellest suuremat summat hagejalt ei ole nõudnud. Hageja käendajana on olnud teadlik vara viimisest väljapoole Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi territooriume, kuna vastava taotluse kostjale esitas 01.11.2007 mh hageja liisinguvõtja juhatuseliikmena. Lepingud ei ole sõlmitud heade kommete vastaselt ega ole tühised, ka hageja viidatud tüüptingimused ei ole tühised. Kokkuleppega 19.04.2010 ei lõppenud kohustused ega ka käenduskohustused. Maakohtu otsus Maakohus jättis hageja tuvastusnõuded (hagi) rahuldamata ja poolte menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et: - hageja ja kostja sõlmisid 23.04.2007 käenduslepingud nr 007854, 007320, 007029, 08.05.2007 käenduslepingud nr 009263, 009904, 23.05.2007 käenduslepingud nr 012027, 012043, - kõigi käenduslepingutega tagati kostja kui liisinguandja ja VHJ Investment OÜ (liisinguvõtja) vahel sõlmitud liisingulepingutest nr 007854, 00732, 008029, 009263, 009904, 012027, 010243 tulenevaid kohustusi, - liisinglepingute sõlmimise ja käenduslepingute sõlmimise ajal oli hageja liisingvõtja VHJ Investment OÜ juhatuse liige, kuid talle ei kuulunud viidatud ühingu osi, - liisinglepingute ja käenduslepingut sõlmimise ajal oli hageja OÜ Aperto osanik, VHJ Investment OÜ osanikuks oli OÜ Aperto, Management OÜ ja OÜ Vestok, - liisingulepingute alusel omandas kostja erinevatel müüjatelt liisingulepingutes nimetatud vara, mille kostja andis liisinguvõtja kasutusse ja liisinguvõtja pidi maksma vara kasutamise eest tasu, - liisinglepingu esemed viidi lepingu perioodil Abhaasiasse, - liisingesemed olid sellele ajal kindlustamata, kui need viidi Abhaasiasse, -19.04.2010 sõlmisid kostja ja liisinguvõtja VHJ Investment võla tasumise kokkuleppe nr 146003, -käenduslepingud ja liisinglepingud on sõlmitud tüüptingimustel, neid tingimusi kasutab kostja VÕS § 35 lg 1 järgi. Kohtule esitatud käenduslepingutest nr 007854, 007320, 007029, nr 009263, 009904, nr 012027, 012043 nähtub, et need on sõlmitud kirjalikus vormis ning nendes on määratletud käendaja vastutuse maksimumsumma järgmiselt: nr 007854 summas 6518,99€, nr 007320 summas 25613,74€, nr 007029 summas 59118,27€, nr 009263 summas 145 000 €, nr 009904 summas 26293,25 €, nr 012027 summas 11218,00 €, nr 010243 summas 112218 €.

Registriandmeist nähtuvalt ei kuulunud OÜ-le Aperto, kelle ainuosanik on hageja, enamus põhivõlgniku osalusest (lk 66-69, II kd). Kuigi hageja oli OÜ Aperto osanik mitte põhivõlgniku osanik, siis ei olnud tal valitsevat mõju OÜ-s VHJ Investment ning nõustuda tuleb hagejaga, et temaga sõlmitud käenduslepinguid tuleb vaadelda kui tarbijaga sõlmitud käenduslepinguid kooskõlas lepingute ajal sõlmitud VÕS § 143 lg 1. Kuna käenduslepingud on hagejaga sõlmitud kirjalikult ning kõigis on määratud käendaja vastutuse maksimumsumma, siis vastavad kõik vaidlusalused käenduslepingud VÕS § 143 lg 2, § 144 lg 2 sätestatud vormi- ja sisunõuetele. Käenduslepingute sõlmimise ajal, so 23.04.2007, 08.05.2007 ja 23.05.2007 kehtinud TsÜS § 86 järgi oli avaliku korra või heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. Vaidlust pole selles, et käenduslepingute järgsete vastutuse maksimumsummad kokku on 486980,25 eurot ehk 7619585,18 kr. Käenduslepingud on sõlmitud 2007.a. aprillis – mais, kui majandus ei olnud languses. Kostja krediiditoimikust nähtuvalt oli kostja käsutuses hageja eluloo kirjeldus, millest kohaselt oli hagejal piisav ja pikaajaline äriühingute juhtimise kogemus (lk 153, II kd). Lisaks oli hageja OÜ Aperto ainuosanik (registriandmed, lk 70-73, II kd) ja juhatuse liige. Kostjale esitatud OÜ Aperto majandusaasta aruande (krediiditoimiku andmed) kohaselt oli tolle käibevara käenduslepingute sõlmimise aastale eelneval majandusaastal 2006.a. oluliselt suurenenud võrreldes 2005.a. Nimelt oli see suurenenud 5202582 kroonilt 16425683 kroonile, sh on suurenenud ka põhivara, ning kasum oli 2006.a. majandusaastal 11706487 kr. (lk 155-175, II kd). Koos eelmise aasta jaotamata kasumitega oli OÜ Aperto kasum kokku 13 614 615 kr. (lk 176, II kd). Kostja poolt esitatud ja käendajate kinnisvara kohtu tehtud kinnisvara andmete väljavõttest (II kd lk 201) nähtub, et hageja oli kahe maatulundusmaaga kinnistu (Tähtvere vald, Rahingu küla (kaks katastriüksust) reg.osa nr 1497504 ning Loksa vald, Leesi küla, Kivirahnu, reg.osa nr 9645002) omanik, mis on hiljem võõrandatud. Seda, et hageja oli nende kinnistute omanik, nähtub ka kinnistusraamatu andmeist, mis on avalik teave. Seega ilmestasid käenduslepingute sõlmimise ajal hageja varanduslikku olukorda OÜ Aperto osa (ainuosanik), talle kui ainuosanikule kuuluva õigusega osaühingu jaotamata kasumile kokku 13 614 615 kr ning kaks tulundusmaalise otstarbega kinnistut. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjal puudus alus eeldada, et hageja ei ole võimeline kandma käenduslepingutega võetud kohustusi. Seega vastas hageja, sõltumata asjaolust, et ta oli käenduslepinguid sõlmides tarbija, varanduslik olukord käenduslepingutega võetud kohustute ajal lepingutes toodud ulatuses tema tegelikule varanduslikule olukorrale. Asjaolu, kas hagejal ei oli või ei olnud sissetulekuid, ei tähenda, et tema varanduslik olukord oleks olnud kohustusi võttes selline, mis ei võimalda kohustusi kanda. Seega ei ole käenduskohustused vaidlusaluste lepingute järgi hageja kahjuks tasakaalust väljas ega ole seetõttu vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 järgi ega tühised. Iseenesest on õige, et lepingueelsetes läbirääkimistes peavad pooled teavitama teineteist kõigist asjaoludest, mis on olulised ja arvestama teineteise huvidega VÕS § 14 lg 1, 2 järgi. Krediiditoimiku andmed hageja elulookirjeldusest ning edukast majandustegevusest äriühingu (OÜ Aperto) juhtimisel kinnitavad, et hageja on majandustegevusega kaasnevatest riskidest teadlik ja võimeline hindama võetud kohustusi ja sellega kaasnevaid riske. Hageja oli nii põhivõlgniku juhatuse liige, kui põhivõlgniku ühe osaniku OÜ Aperto ainuosanik ja juhatuse liige ning tal oli eelnev pikaajaline tööalane juhtimis- ja majanduskogemus. See tähendab, et tema majandusalased teadmised olid oluliselt kõrgemad võrreldes keskmise tarbijaga, kellel puudub majandusalane ja juhtumisalane teadmine ja kogemus. Seega ei ole õige hageja väide, et tal puudus käenduslepingute

sõlmimisel kogemus. Käenduskohustuse võtmine enda poolt juhitava äriühingu (antud juhul võlgniku) liisinglepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks ongi majandusliku riski võtmine, milleks oli hagejal piisav kogemus. Seega ei ole käenduslepingud sõlmitud hagejaga tema teadmatust ja kogenematust ära kasutades ning seega ei ole käenduslepingud sõlmitud vastuolus heade kommetega ega tühised TsÜS § 86 järgi. Asjaolu, kas kostja teavitas kogemustega ja majanduses aktiivselt tegutsevat hagejat käenduslepingute sõlmimisele eelnevalt võimalikest majandus- ja finantsriskidest, millega võiks kaasneda hageja vastutus, ei tähenda seda, käenduslepingud oleks sõlmitud viisil, mis annaks aluse lugeda käenduslepingut heade kommetega vastuolus ja tühiseks olevaks TsÜS § 86 järgi. Seda, et hageja oleks olnud käenduslepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega või otsusevõimetu, ei ole hageja väitnud ega ka tõendanud. Kohus ei nõustu sellega, et käendaja vastutust suurendati ilma tema teadmata. Liisingeseme kasutamise territooriumi kokkuleppe muutmine ei ole käendaja vastutuse suurendamine. Viidatud kokkulepetest, mille kohaselt lubati liisingesemed viia Abhaasiasse, ei ole kuidagi võetud liisingvõtjale täiendavaid kohustusi juurde, mis suurendaks kuidagi käendaja vastutust. Käenduslepingutest tulenevalt vastutab käendaja ikka põhivõlgniku kohustuste täitmata jätmise eest (lepingute p 2) ning tema vastutus on piiratud lepingutes märgitud ulatuses vastavalt lepingute p 1. Seega ei ole võlgniku ja kostja vaheline kokkulepe liisingesemete viimiseks Abhaasiasse selline kokkulepe VÕS § 145 lg 4 järgi, mis oleks laiendanud liisinguvõtja kohustusi. Asjaolu, kas kindlustusleping oli liisingesemete suhtes sõlmitud ajal, kui liisingesemed olid Abhaasias, ei ole samuti käendaja vastutust suurendav asjaolu, sest kostja esitatud e-kirjadest nähtuvalt (II kd lk 187, TM e-kiri 04.12.07) on just liisinguvõtja kinnitanud, et liisingeseme kindlustamine Abhaasias on võimalik. Seega kandis kindlustamisega seotud riske hageja enda juhitud liisingvõtja ning hageja pidi olema teadlik ka kindlustuslepingu sõlmimisega/sõlmimata jätmisega seotud asjaoludest. Liisinglepinguist ei nähtu, et liisingeseme kindlustamise kohustus olnuks kostjal. Väide, et kui sõlmitud oleks olnud kindlustuslepingud, siis oleks võimalikud kahjud kandnud kindlustusandja ja see vähendanuks hageja vastust, on ennatlik ega tugine ühelegi tõendile. Esiteks ei ole teada, millised oleksid olnud üldse kindlustustingimused (sõltumata liisinglepingus nimetatud riskidest) ja millisel juhul oleks kindlustusandja kahjud hüvitanud, ning teiseks ei välista kindlustuslepingu olemasolu VÕS § 65 järgi käendaja kui solidaarvõlgniku (hageja) vastutust liisingvõtja ees. Hageja oli käendajana ajal, mil lepiti kokku liisingesemete viimine Abhaasiasse, liisinguvõtja juhatuse liige (selles vaidlus puudus) ja seega pidi hageja olema teadlik liisingulepingu täitmisega seotud riskidest, põhivõlgniku kohustusest täitmise/täitmata jätmise tõenäosusest ning sellega kaasnevast tema enda kui käendaja vastutuse saabumise võimalikest riskidest. Seega ei kahjusta liisingandja ja kostja vaheline kokkuleppe liisingeseme kasutamiseks Abhaasias ning kindlustuslepingu sõlmimata jätmine käendajat ega muuda käenduslepingut tema suhtes kahjustavaks ega heade kommetega vastuolus olevaks ega tühiseks TsÜS § 86 järgi. Käenduslepingute p 2 nähtuvalt vastutab käendaja liisinglepingu rikkumise ja selle tagajärgede eest, sh tasumata osamaksete, intresside, leppetrahvi, kahju hüvitamise, lepingu ülesütlemise või selle taganemisega seotud kulutuse või mis tahes muu liisinglepingust tuleneva summa tasumise eest. Lisaks vastutab käendaja lepingu kehtetuse tagajärjel tekkivate nõuete, sh alusetu rikastumise, kehtetusega seotud kahju hüvitamise, tagasitäitmisega seotud nõuete, liisinglepingu rikkumise tõttu taganemise või ülesütlemisel tekkivate nõuete eest. Sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja juhul, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegselt teada. Kohus leiab, et viidatud käenduslepingute sätetes sisalduv kahju hüvitamise kohustus vastab VÕS § 145 lg 2 sätestatule ning sellest ei nähtu, et käendaja peaks maksma ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahju hüvitist või muud hüvitist ja talt võetaks õigus tõendada tegeliku kahju suurust VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, ning seega ei kaldu tingimus kõrvale seaduses sätestatud põhimõtetest ega ole tühine tingimus.

Samuti ei ole tühine käenduslepingute p 3 sisalduv tingimus, mille kohaselt ei või käendaja nõuda liisingandjalt, et viimane nõuaks kõigepealt kohustuse täitmist põhivõlgnikult, garandilt või muult käendajalt, kes kohustust tagab. Nimelt on käenduslepingutes pooled kokku leppinud, et käendaja vastutus on põhivõlgnikuga solidaarne (p 1), seega vastab lepingute p-s 1 sätestatu VÕS § 145 lg 1 lause esimese poolele ning puudub teistsugune kokkulepe käendaja vastutusest (ehk et käendaja vastutab vaid siis, kui põhivõlgniku arvelt nõuet rahuldada ei saa). Märgitud solidaarvastutus tähendabki seda, et p 3 alusel ei saa käendaja ehk hageja tugineda VÕS § 145 lg 1 lause II poolele ehk nõuda kõigepealt seda, et hageja nõuaks võlga esmalt põhivõlgnikult või muult solidaarvõlgnikult. Nii vastab käenduslepingute p 3 viimases lause sisalduv tingimus VÕS § 145 lg 1 lause I poolele ning VÕS § 65 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt, sh käendajalt korraga või eraldi või kas koos põhivõlgnikuga või igaühelt neist eraldi. Eeltoodu tõttu vastab p 3 viimases lause sätestatu seaduse olulisele põhimõttele ega kahjusta hagejat ega ole tühine VÕS § 42 lg 2 järgi. Ülaltoodut arvestades, leiab kohus, et vaidlusalused käenduslepingud ei ole sõlmitud heade kommete vastaselt, samuti ei ole käenduslepingutes õigused ja kohustused hageja kahjuks tasakaalust väljast ega seetõttu heade kommete vastased ning TsÜS § 86 järgi tühised ning lepingu p 2 sisalduva kahju hüvitamise ja p 3 viimases lauses sisalduv tingimus tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 2, lg 3 p 5 järgi. Liisingulepingute kehtivusega seoses märgib kohus, et hageja väited ebamõistlikust tüüptingimustest ja vastuolust heade kommetega on alusetud VÕS § 42 lg 1 järgi ja TsÜS § 86 järgi. Juhul kui kostja esitab oma nõude hageja vastu ning hageja leiab, et nõutav kahjuhüvitis ei ole tõendatud ega põhjendatud, on tal tolle vaidluse raames võimalik tõendada vastupidist. Käesoleval juhul ei ole kostja hageja vastu käesoleva menetluse raames nõuet esitanud ning kohus ei saa kontrollida kostja hageja vastu võimalikult esitatava nõude tõendatust ja põhjendatust. Eeltoodu alusel ei saa kohus hinnata, kas hageja poolt viidatud ja kostja kohtuväline nõue 28.12.2010 summas 3999120,60 kr tasumiseks on tegelikult põhjendatud ja tõendatud. Hageja leidis, et sõlmis käenduslepingud kogenematusest viidates TsÜS § 86 lg 3, küll aga sõlmis hageja käenduslepingud 2007.a mais ja aprillis, kui viidatud TsÜS § 86 lg 3 ei kehtinud: mainitud säte hakkas kehtima 01.05.09. Kohus tuvastas eelpool, et käenduslepingute sõlmimine ei toimunud heade kommete vastaselt, kuna need ei olnud sõlmitud hageja kogenematusest. Küll aga ei oma märgitud väide tähtsust liisinglepingu kehtivusele. Asjaolu, kas käendusleping kehtib või ei, ei mõjuta liisinglepingu kehtivust. Tegemist ei ole TsÜS § 85 sätestatud situatsiooniga, kus tehingu kehtivus (tühisus) võib sõltuda tehingus endas sisalduva tingimuse kehtivusest. Hageja väitis, et käenduskohustus on lõppenud 19.04.2010 kostja ja põhivõlgniku vahelise kokkuleppega. Eelpool tuvastas kohus, et liisinglepingud on kehtivad, seega ei tõusetu küsimust sellest, et liisinglepingute tühisuse puhul puuduks justkui käendatav kohustus. Põhivõlgnik ja kostja sõlmisid 19.04.2010 võla tasumise kokkuleppe nr 146003 (lk 58-59, I kd), millest nähtuvalt võlgnes põhivõlgnik kostjale kõigist liisinglepingutest 007029, 007320, 007857, 0009263, 0009904, 0312027, 012043 kokku 59532,62 €, sh nähtub kokkuleppest, milline oli konkreetselt iga liisinglepingu järgne võlgnevus (p 1.3). Kohus nõustub sellega, et kokkuleppega võeti kohustus tasuda intressi ja leppetrahvi. Küll aga ei nõustu kohus sellega, et tegemist oleks VÕS § 86 lg 2 situatsiooniga. Kohus nõustub kostjaga, et tegemist on nn deklaratiivse võla tunnistusega VÕS § 30 järgi, mille järgi põhivõlgnik on tunnistanud pooltevahelistest võlasuhetest (7 liisinglepingut) tulenevate kohustuste rikkumist ja võlga ja on kohustunud selle teatud ajaks ära tasuma. Seega ei ole kokkuleppe näol tegemist VÕS § 89 lg 2 järgi täitmise asendamisega, nagu

väitis hageja, sest käesoleval juhul ei ole põhivõlgnik võtnud kostja ees mingitud uut kohustust eelmise kohustuse asemel, vaid tegemist on liisinglepingutes tuleneva võlgnevuse ulatuse deklareerimise, tasumise lubaduse ja tasumise ajatamisega. Asjaolu, et kokkuleppega on võetud intressi ja võimaliku leppetrahvi maksmise kohustus, ei tähenda, et kokkuleppe näol oleks tegemist täitmise asendamisega VÕS § 89 lg 2 järgi. Kui hageja leiab, et viidatud kokkuleppe laiendab tema kohustusi ning kostja nõuab hagejalt alusetult kohustuste täitmist, on tal võimalus tugineda VÕS § 145 lg 4, küll aga ei ole seda hageja väitnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et liisinglepingutest nr 007854, 00732, 008029, 009263, 009904, 012027, 010243 tulenevad kohustused ei ole lõppenud VÕS § 89 lg 2 ja 186 p 9 järgi ning seega pole ka käenduslepingute järgsed kohustused lõppenud VÕS § 153 lg 1 p1 järgi. Eeltoodu alusel jääb rahuldamata hageja alternatiivne nõue, milles palus tuvastada, et hagejale ei tulene 23.04.2007 sõlmitud käenduslepingust nr 007854, 007320, 007029, 08.05.2007 sõlmitud käenduslepingust nr 009263, 009904 ja 23.05.2007 sõlmitud käenduslepingust nr 012027, 012043 tulenevaid kohustusi. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jaotada kostja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on käenduslepingud heade kommete vastased, sest on käendajat ülemääraselt kahjustavad. Maakohtu järeldused on käendaja varandusliku seisundi osas ebaõiged. Liisingulepingu pooled muutsid käenduslepingute kehtivuse ajal liisingulepinguid, suurendades käendaja vastutust. Liisinguesemete kasutamise territooriumi kokkulepe muutmine on käendaja vastutuse suurendamine. Liisinguandja ei kontrollinud, kas käendaja on võimeline vastutama liisinguvõtja kohustuste eest. Liisinguandja ei ole tõendanud, et kõik käenduslepingu ja käendatava kohustuse tüüptingimused olid eelnevalt läbi räägitud. Liisingulepingute alusel vastutab käendaja kahju hüvitamise eest, kuid eristatud ei ole, et kahjuhüvituse suuruse kindlaksmääramisel tuleb võtta arvesse, kas liisingulepingutes nimetatud vara jääb liisinguandjale või mitte. Lisaks vastuolule heade kommetega on käenduslepingud tühised ka seetõttu, et nad on vastuolus imperatiivsete tüüptingimuste regulatsiooniga võlaõigusseaduses. Liisingulepingud on tühised, sest nad on vastuolus heade kommetega, kahjustavad liisinguvõtjat ülemääraselt ja on vastuolus võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooniga. Käenduskohustus lõppes 19.04.2010 sõlmitud võla tasumise kokkuleppega. Käendaja vastutuse ulatuse määrab põhikohustuse sisu ja ulatus. Juhul, kui võlgnik ja võlausaldaja asendavad põhikohustuse mingi uue kohustusega, siis käendus lõpeb. Hageja ei ole andnud nõusolekut käendada liisinguvõtja kohustusi, mis tulenevad võla tasumise kokkuleppest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kaebuses kordab hageja oma väiteid ja argumente, millised ta esitas maakohus ja millistele on maakohus juba ammendavalt

vastanud. Maakohus on asjaolud õigesti tuvastanud (faktiliste asjaolude osas ei ole pooltel ka vaidlust), samuti õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme. Maakohus on otsust põhjendades järginud TsMS §- de 438 lg. 1 ja 442 lg. 8 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et võimalik liisingulepingu tüüptingimuse tühisus ei too kaasa liisingulepingu ja selle tagatiseks sõlmitud käenduslepingu tühisust. Liisinguandja poolt liisinguvõtjale loa andmine kasutada liisinguesemeid väljaspool algselt kokkulepitud piirkonda ei suurenda liisinguvõtja (ja käendaja) vastutust. Hageja oli ise liisinguvõtja juhatuse liige, kes taotles kokkulepitud piirkonna laiendamist, seega ei saa väita, et selline kokkulepe toimus käendaja teadmata ja nõusolekuta. Liisinguvõtja poolt liisinguandjale võlatunnistuse andmine ei tähenda, et liisingulepingust tulenevad liisinguvõtja, s.o. käendatavad kohustused, lõppesid. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Reet Allikvere

Tiit Kollom

Otsus parandatud 14.01.2015 määrusega

RESOLUTSIOON

Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 13.01.2015 tsiviilasjas nr. 2-12-8477 tehtud otsuses ilmne ebatäpsus, lugedes kohtuotsusele allakirjutanud kohtunikeks Tiit Kollom, Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.