Kohtulahend

Hagiavalduse esitamise seisuga on laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 94 822,94 eurot, millest põhivõlg 65 496,91 eurot, intress 5031,72 eurot ja viivis 24 294,31 eurot, arvestatud seadusjärgses määras. Kuivõrd laenuleping on kestvusleping ja laenuleping öeldi üles, st sellest tulenev maksekohustus saabus 28.10.2008, algas nimetatud lepingust tulenev aegumine 01.01.2009 kell 00:00. Võttes arvesse pankrotimenetluses nõude esitamist ja sellega seoses nõude aegumise peatumist perioodil 04.12.2009 - 12.06.2011, saabub aegumistähtpäev 12.06.2013 24:00. Hageja laenulepingust tulenev nõue on kehtiv. Kostja saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg. 3 järgi esitada hageja vastu üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. VÕS § 155 lg. 2 alusel ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest isegi siis, kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Sama sätte lg 3 kohaselt võib garantii andja esitada võlausaldaja vastu üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Garandil on üldjuhul nimetatud sätte põhiselt õigus esitada võlausaldajale garantiilepingust tuleneva vastuväitena nt garantiilepingu kehtetuse vastuväide. Kuivõrd hageja ja kostja vahel sõlmitud garantiilepingus ei ole kokku lepitud, et garantiikirjast tulenev kostja kohustus hageja ees ei sõltu tagatavast laenulepingust ega selle laenulepingu kehtivusest, ei ole kostjal alust esitada laenulepingupõhiseid vastuväiteid. Hageja on püüdnud mõistlikul moel kostjaga kontakti saada ja edastanud kostjale tähitud kirjaga garantiinõude. Samuti on garantiikohustusega tagatud laenulepingu üks laenusaaja kostja juhatuse liige, st teadete edastamisega kostja juhatuse liikmele loetakse teated kättesaaduks ka ettevõtte poolt. Seega pidi olema kostja teadlik nii laenulepingu järgsete kohustuste täitmata jätmistest kui ka nõude saamisest. Hageja saatis garantii nõudekirja kostja asukoha aadressile tähitud kirjaga. Kuivõrd garantiilepingu pooled ei ole lepingus kokku leppinud tahteavalduste edastamise korras, tuleb asja lahendamisel arvestada seadusjärgset kättetoimetamise regulatsiooni (TsÜS § 69 lg. 3 ja § 29). Hageja oli õigustatud edastama tähitud teate kostja registrijärgsele aadressile. Kuivõrd tavaliselt edastatakse olulisi tahteavaldusi tähitud kirjaga, siis hageja poolt tähitud teate saatmine vastab seaduses sätestatud tingimustele, sest hageja valis tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi, st garantiist tulenev nõudeavaldus on kostjale kätte toimetatud. Kostja väited Kostja hinnangul on hageja nõue kostja vastu aegunud. 19.02.2007 lepingu nr. 09/07G33 sisuks oli laenulepingust nr 20/07K33 tulenevate nõuete tagamine. Kuid tagamine ei olnud tingimusteta ja tegemist ei olnud nn nõudegarantiiga. Kostja tagas lepingu p. 1 kohaselt võlgniku nõuetekohaseid makseid ja kostja kohustus oli maksta tingimusel, et võlgnik ei ole lepingujärgseid makseid teostanud. Seega leppisid pooled kokku tagatises, mis oli otseselt seotud põhikohustusega ja võlgniku võimega seda täita. Kostja vaatleb sõlmitud lepingut kui põhikohustusega seotud käendust. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Seega algas lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg laenulepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumisega. Kuigi kostja ei ole teadlik laenulepingu täitmise asjaoludest, nähtub hagiavaldusest, et hageja ütles 28.10.2008 laenulepingu üles. Seega aegus kostja vastu nõuete esitamise õigus kolm aastat pärast eelnimetatud kuupäeva.

Hageja ei ole käitunud heas usus, kui esitas hagiavalduse. Sellega tekitatakse kostjale põhjendamatuid kulutusi ja vaeva. Hageja ei ole kordagi varem kostja poole pöördunud. Ülalkirjeldatud asjaolusid oleks võinud selgitada ka kohtuväliste läbirääkimiste käigus. Kostja ei ole 14.07.2011 teatist kätte saanud. Ka postiasutuse dokumentidel puudub samuti märge selle kohta, et kostja oleks dokumendid kätte saanud. Kuna kostja ei ole olnud teadlik laenulepinguga seotud asjaoludest, siis ei ole kostjal võimalik võtta seisukohta hagiavalduses esitatud faktiväidete kohta. Maakohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja laenas 16.02.2007 sõlmitud laenulepingu n. 20/07H33 alusel IKW-le ja CPW-le 159 846,54 eurot ning 19.02.2007 sõlmisid hageja ja kostja lepingu laenulepingust tulenevate laenusaajate kohustuste täitmiseks hageja. Pooled vaidlevad selle üle, kas nõue on aegunud või mitte. TsÜS § 146 lõikest 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele kolmeaastane aegumistähtaeg. Tulenevalt TsÜS § 147 lg. 1 esimesest lausest algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg. 2 alusel muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg. 7 esimesest ja teisest lausest muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Enne lepingu ülesütlemist sai hageja kohaldada igast laenulepingust tulenevale nõudele (iga kuu eraldi) TsÜS §-s 154 sätestatud korduvate kohustuste täitmisele sunnatud nõuete aegumise tähtaega, s.t iga kuu laenu osamakse nõue aegus eraldi kolme aasta saabumisel. Laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemisega 28.10.2008, muutus kogu hageja nõue sissenõutavaks ning kohaldamisele kuulub TsÜS § 147 lõiked 1 ja 2. Seega muutus hageja nõue kostja suhtes sissenõutavaks 29.10.2008, s.t hagejal oli alates 29.10.2008 õigus kostjalt nõuda kogu kohustuse täitmist. Seega algas hageja nõude aegumine alates 29.10.2008, mil hagejal oli õigus kostjalt nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Vastavalt TsMS § 160 lg. 2 punktile 1 on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses. Nõude aegumine ei ole peatunud, kuna hageja esitas pankrotimenetluses nõude IKW ja CPW, mitte kostja OÜ I&K Export vastu. Seetõttu ei saanud kostja vastu esitatud nõude aegumine peatuda IKW ja CPW vastu pankrotimenetluses nõude esitamisega. Nõude aegumise üle otsustamisel ei oma tähtsust hageja poolt kostjale kirjade ja teadete saatmine. Nimetatu ei peata nõude aegumist.

Hageja nõude esitamise viimane tähtpäev oli 29.10.2011 (29.10.2009 + 3 aastat). Hageja esitas nõude kostja vastu 01.04.2013. Seega on hageja nõue kostja vastu aegunud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi (TsÜS § 147 lõigete 1 ja 2, VÕS § 82 lg. 3 ning § 155 lõigete 2 ja 3) väära kohaldamise tõttu. Laenulepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumine ei tähenda automaatselt ka garantiilepingust tuleneva nõude aegumistähtaja algust. Kostja garantiilepingust tulenev maksekohustus ei ole aegunud. VÕS § 82 lg. 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Pooled ei vaidle laenulepingust tulenevate maksekohustuste täitmata jätmise kui fakti üle ja kuivõrd kostjaga sõlmitud garantiilepingus ei ole pooled kokku leppinud konkreetsetes maksetähtaegades ega nõuete esitamise tähtaegades (vastupidi, pooled on kokku leppinud, et garantiikohustus kehtib kuni laenulepingust tulenevate kõikide maksekohustuste kohase täitmiseni), on hageja õigustatud esitama kostjale garantiilepingust tulenevaid maksenõudeid, kuni kõik laenulepingust tulenevad maksekohustused on täidetud. Garantiist kui tagatava nõudega mitteseotud e. mitteaktsessoorsest tagatisest tulenevate nõuete maksmapanek ei eelda tagatava nõude olemasolu või kehtivust, vaid üksnes garantiinõude eelduseks olevate asjaolude formaalset täitmist (kohustuse täitmata jätmist võlgniku poolt). Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Kostja ei esitanud hageja vastu vastuhagi VÕS § 1028 jj alusel. Selleks, et tõendada garantiilepinguga tagatava kohustuse äralangemist, peaks kostja esitama nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendi või poolte kokkuleppe võlasuhte lõpetamise kohta4. Viidatud dokumente kostja kohtule ei esitanud. VÕS § 155 lg. 2 alusel ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest isegi siis, kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Sama sätte lg. 3 kohaselt võib garantii andja esitada võlausaldaja vastu üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Kuivõrd hageja ja kostja vahel sõlmitud garantiilepingus ei ole kokku lepitud, et garantiikirjast tulenev kostja kohustus hageja ees ei sõltu tagatavast laenulepingust ega selle laenulepingu kehtivusest, ei ole kostjal alust esitada laenulepingupõhiseid vastuväiteid. Nimelt ülesütlemine on toimunud küll tagatava laenulepingu suhtes, kuid mitte garantiilepingu osas, seega ei ole ka põhjendatud maakohtu käsitlus, mille kohaselt algas garantiilepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg laenulepingu ülesütlemisega. Hageja ei pöördunud vahetult peale laenulepingu ülesütlemist kostja poole garantiinõudega seetõttu, et hagejale ei olnud laenulepingu lõpetamise järgselt teada laenulepingust tulenevate maksekohustuste summa, mis laenulepingu tagatisvara võõrandamisest saadut ületavas osas jääb laenusaajate poolt täitmata. Samuti oli hageja õigustatud ootuses laenusaajate pankrotimenetlusest saadavate rahaliste vahendite suhtes,

kuivõrd hagejale oli esitatud pankrotimenetluses tunnustatud nõuete nimekiri, milles oli toodud ka hageja nõue. Hageja tõendas, et tagatava laenulepingu laenusaajad on jätnud laenumaksete tasumise kohustused täitmata ja hageja ütles laenulepingu üles, st garantiilepingus sätestatud eeldused garantiikohustuse tekkimiseks on täidetud ning garantiilepingust tulenev maksekohustus on sissenõutavaks muutunud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud viidatud võlasuhtele aegumist. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja otsuse põhjendamisel järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Maakohus ei ole otsesõnu lahendanud poolte vaidlust selle üle, kas 19.02.2007 sõlmitud tagatisleping on käendus- või garantiileping. Kuid kui lähtuda hageja seisukohast, et tegemist oli garantiilepinguga, siis ka garantiist kui lepingust tulenevad kohustused alluvad aegumisele, ja kohaldamisele kuulub TsMS § 146 lg. 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kui garant tugineb garantiilepingust tuleneva nõude aegumisele, siis see ongi VÕS §-is 155 lg. 3 kohane garantii andja garantiist tulenev vastuväide. 19.02.2007 lepinguga võttis kostja endale kohustuse garanteerida, et laenusaaja maksab pangale määratud tähtajaks laenu põhiosa, intressi ja kõik muud pangale makstavad summad. Seega on garantiijuhtumina kokku lepitud laenusaajate poolsete kohustuste täitmata jätmine. Jättes kõrvale laenusaajate poolt enne laenulepingu ülesütlemist igakuiste tasumata maksete võimaliku aegumise, siis laenulepingu ülesütlemisega 28.10.2008 muutusid tagastusvõlasuhte kaudu sissenõutavaks kõik laenusaajate laenulepingujärgsed kohustused, järelikult saabus garantiijuhtum samal ajal. Nõue kostja vastu esitati alles 01.04.2013. Hageja tõlgendus lepingus tingimusest, mille kohaselt garantii kehtib kuni laenusaajate kohustute täieliku täitmiseni, on mitteasjakohane. Kui apellant peab silmas kokkulepet aegumisele tuginemise õigusest loobumiseks, siis TsÜS § 145 lg. 3 järgi on loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist tühine. Garantiilepingu märgitud tingimusest ei ole võimalik välja lugeda ka kokkulepet aegumistähtaja pikendamiseks. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud apellandi kanda. /allakirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.