tehinguline esindaja adv Jevgeni Tverdohlebov Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Danske Bank A/S (registrikood: 61126228) Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu (registrikood: 11488826; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja v.adv Rainer Kuulme
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 12.06.2014.a otsus jätta muutmata.
2.
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu BL-i kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-13-50502 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.25.10.2013.a esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 035/2013/764. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 15.09.2008.a hagejaga käenduslepingu nr 280915AL-1 liisingulepingust tulenevate OÜ A kohustuste täitmise tagamiseks. Liisingulepingu ja käenduslepingu ettevalmistamisel ja sõlmimisel ei ole kostja täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi, st ei ole kontrollinud liisinguandja ega käendaja krediidivõimekust ja ei ole informeerinud liisinguandjat ega käendajat kõikidest, sh kahtlastest ja olulistest, asjaoludest ja riskidest, mis võivad olla seotud käenduse ja liisinguga. Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013.a otsusega tsiviilasjas nr 2-10-40740 on hagejalt kostjale välja mõistetud 65 883,13 eurot. 24.04.2013.a esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude ja tasaarvestuse avalduse, millega kustutas mõlemad nõuded täies ulatuses. Hageja palus tunnistada tsiviilasjas nr 2-10-40740 tehtud kohtuotsuse sundtäitmine lubamatuks. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-10-40740 lahendas kohus nõudeid ja suhteid, mis tulenesid liisinguvõtja, OÜ A (mille juhatuse liige ja ainuosanik oli liisingulepingu sõlmimise ajal hageja ise, kes isiklikult pidas ka pangaga läbirääkimisi liisingulepingu sõlmimiseks) ja kostja vahel 15.09.2008.a sõlmitud kapitalirendilepingust nr 280915AL ning kostja ja hageja vahel 15.09.2008.a sõlmitud käenduslepingust nr KÄ-280915AL-1, jõudes järeldusele, et kostjal on hageja vastu eelviidatud lepingutest tulenev nõue kokku summas 65 883,13 eurot. Hageja tugineb oma 24.04.2013.a tühises kahju hüvitamise nõudes ja tasaarvestuse avalduses ning hagiavalduses asjaoludele, mis on tekkinud enne Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013.a kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-10-40740 jõustumist. Hageja väidetav kahju hüvitamise nõue (millist nõuet tegelikkuses ei eksisteeri) kostja vastu on aegunud, mistõttu ei ole kostjal ka seoses aegumisega kohustust sellise kahju hüvitamise nõude täitmiseks. Juhul, kui eeldada, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis oleks teoreetiliselt võimalik sellega tekitatud kahju hüvitamist nõuda vaid krediidisaajal ehk käesoleval juhul liisinguvõtjal OÜ-l A (kustutatud). Hageja 24.04.2013.a tasaarvestuse avaldus ei ole kaasa toonud õiguslikke tagajärgi mh põhjusel, et ei hagejal ega OÜ-l A ei ole nõudeid kostja vastu. Kostja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ega ole hagejale kahju tekitanud. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 12.06.2014.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-13-50502 Kohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-tele 1 ja 2, § 436 lg-le 2, § 436 lgle 7 ja § 230 lg-le 1. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja mh TsMS § 230 lg-t 1 selgitanud 11.03.2014.a kohtumääruses (II kd lk 29). Kohus viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1. Kohtule esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013.a otsusega tsiviilasjas nr 2-10-40740 on hagejalt kostjale välja mõistetud 65 883,13 eurot (I kd lk 128-136). Vaidlust ei ole, et nimetatud otsus on jõustunud 17.04.2013.a (I kd lk 3, 137). Kohtule esitatud täitmisteate kättetoimetamise akti kohaselt on täiteasjas nr 035/2013/764 menetlust alustatud kostja avalduse ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013.a otsuse tsiviilasjas nr 2-10-40740 alusel (I kd lk 142). Hageja oli seisukohal, et kostja nõue summas 65 883,13 eurot on tasaarvestatud ning on esitanud kohtule selle väite tõendamiseks 24.04.2013.a tasaarvestusavalduse (I kd lk 7-11). Osundatud avalduse kohaselt tasaarvestab hageja kostja nõude summas 65 883,13 eurot hageja väidetava kahju hüvitamise nõudega summas 65 883,13 eurot. Kostja vaidles nimetatud tasaarvestusavaldusele vastu ning leidis, et vastav vastuväide ei ole antud juhul lubatav. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas täitemenetlus täiteasjas nr 035/2013/764 on lubatav. Samuti on pooled erimeelt selles, kas hageja poolt väidetud tasaarvestusavalduse tegemise ajal eksisteeris poolte vahel tasaarvestuse olukord. Seetõttu tuleb vaidluse lahendamiseks kontrollida nn aktiivnõude sissenõutavust ning nn passiivnõude täidetavust. Järgnevalt analüüsis kohus tasaarvestuse sisuliste eelduste olemasolu. Pooltel ei ole vaidlust täiteasjas nr 035/2013/764 täitedokumendiks olevast 08.01.2013.a kohtuotsusest (I kd lk 128136) tuleneva nõude 65 883,13 euro (nn passiivnõude) olemasolus. Seda kinnitab iseenesest ka hageja tasaarvestusavalduse sisu (I kd lk 7-10). Kostja on vastu vaielnud tasaarvestava nõude (nn aktiivnõude) olemasolule. Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg-le 1. Õiguskirjanduses on leitud, et VÕS § 197 lg-s 1 sisalduv reegel tähendab, et aktiivnõue ehk nõue, millega tasaarvestatakse, peab olema sissenõutav, st tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt vastava kohustuse täitmist. Passiivnõue ehk nõue mida tasaarvestatakse, peab VÕS § 197 lg 1 kohaselt olema täidetav ehk teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (VÕS I. Komm vlj. Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Lk 663-664). Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-60-11 leidnud, et VÕS § 197 lg 1 järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. Kohustuse võib üldjuhul alati täita ka enne täitmise tähtpäeva, st võlausaldaja võib sellest keelduda üksnes õigustatud huvi olemasolul. Kohtuasjas nr 3-2-1-95-11 on Riigikohus leidnud, et tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid. Kostja leidis, et nõuete tasaarvestamine on tühine ning antud hagiga soovib hageja üksnes vaidlustada uuesti asjaolusid, mis on tsiviilasjas 2-10-40740 juba tuvastatud (I kd lk 121). Kohus nõustus kostjaga selles, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa vaidlustada jõustunud kohtulahendit. Riigikohus on 06.11.2013.a otsuse p-s 12 kohtuasjas nr 3-2-1-114-13 selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa väärata jõustunud kohtulahendit, mille toime ei ole suunatud tulevikku.
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-13-50502 Riigikohus on 04.01.2012.a otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-129-11 p-s 9 asunud seisukohale, et juhul, kui on esitatud vastuväide, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Hageja tugines tasaarvetuseavalduse tegemisel ja kahju hüvitamise nõude esitamisel asjaolule, et kostja ei ole käenduslepingu ettevalmistamisel ja sõlmimisel täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulevaid kohustusi. Kostja nimetatud hageja seisukohtadega ei nõustunud. Kohus viitas 15.09.2008.a sõlmitud kapitalirendilepingu (I kd lk 199-204) ja käenduslepingu (I kd lk 196) ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-le 3. A OÜ poolt esitatud liisingutaotluse alusel on kostja teostanud juriidilise isiku krediititaotluse analüüsi, mille kohaselt on A OÜ skoor 52,42 ja reiting skoori põhjal L3- (I kd lk 174-175, 176-177). Kostja on liisingulepingu sõlmimisel hinnanud A OÜ 2007.a majandusaasta aruannet (I kd lk 178-192) ning 21.08.2008.a faktiraportit AS Krediidiinfo, millest nähtub OÜ A võlgade ja maksehäire puudumine ning puhaskasum 964 783 krooni (I kd lk 193). Samuti on kostja hinnanud hageja krediidiraportit AS Krediidiinfo, millest nähtub hageja maksehäirete puudumine, äriühingute osaluste ja kinnistu omamine (I kd lk 194). Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt on kostja hinnanud enne laenu andmist hageja krediidivõimelisust talle esitatud ja kättesaadavate andmete alusel. Kostja on kontrollinud enne kapitalirendilepingu ja käenduslepingu sõlmimist hageja maksevõimelisust ning vastupidist hageja tõendanud ei ole. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013.a otsuses tsiviilasjas nr 2-10-40740 on analüüsitud igakülgselt pooltevahelist 15.09.2008.a käenduslepingut ning tuvastatud, et tõendatud ei ole asjaolusid, mis oleksid võinud takistada hagejal aru saamast käenduslepingu sisust ja sellest tulenevatest kohustustest (I kd lk 135). Kohus leidis, et antud juhul ei ole hageja oma kahju hüvitamise nõuet millegagi tõendanud ning hagejal puudub võimalus teostada tasaarvestust kostja nõudega. Kohus selgitas, et isegi juhul, kui krediidiandja ongi rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mida antud juhul ei esine (vt selles osas kohtuotsuse p-d 17-19), ei too see automaatselt kaasa lepingu teise poole vabanemist lepingust tulenevate kohustuste täitmisest nagu ekslikult leiab hageja. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-136-12 p-s 25 leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist, kuid sellist kahju hüvitamise nõuet (mis annaks alust tasaarvestuse tegemiseks) tuleks laenusaajal tõendada ja põhjendada, tuues välja põhjusliku seose talle tekkinud kahju ja krediidiastuse väidetava rikkumise vahel vastavalt VÕS § 127 lg-le 4. Antud juhul ei ole hageja oma kahju hüvitise nõuet kostja vastu tõendanud ja põhjendanud. Ainuüksi hageja viide Riigikohtu kohtuotsuse p-dele 25 ja 26 kohtuasjas nr 3-2-1-136-12 hageja kahju hüvitamise nõuet kostja vastu ei tõenda. Hageja väited selle kohta, et ta ei oma mitte mingisuguseid majandusalaseid teadmisi, on kohatud, kuivõrd hageja on olnud pikema ajaperioodi jooksul tegev mitmetes äriühingutes, olles juhatuse liige, osanik või mõlemad üheaegselt (I kd lk 207, 208, 209).
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-13-50502 Kõige eespool toodu alusel asus kohus seisukohale, et praegusel juhul välistavad kohtu ette toodud asjaolud tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapanekut ning tasaarvestuse kehtivust. Hagejal ei ole tasaarvestuse aluseks olevat nõuet, kuivõrd kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Seega poolte vahel puuduvad vastastikused nõuded, mida saaks tasaarvestada. Kostja on esitanud hageja kahju hüvitamise nõudele aegumise vastuväite. Hageja vaidles aegumise vastuväitele vastu. Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et hagejal puudub õigus tasaarvestada kahju hüvitamise nõuet hageja nõudega, ei andnud kohus hinnangut kostja esitatud aegumise vastuväitele. Kohus pidas üksnes vajalikuks märkida, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning kohaldamisele ei kuuluks hageja poolt märgitud TsÜS § 149. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja 31.07.2014.a apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt palus hageja asja läbivaatamist kohtuistungil, kuid hageja esindaja ei saanud kahel korral istungile tulla, kuna pidi haige lapsega kodus olema. Hageja esitas 13.05.2014 asja läbivaatamise uuendamise taotluse, mida kohus ei ole veel lahendanud Istungile ilmumise takistusest oli kohtule mõlemal korral teatatud kohe st lapse haigestumise päeval ja enne istungit, samuti esitatud töövõimetuslehed. Kohus ei rahuldanud hageja taotlust istungi edasilükkamiseks, vaatas asja läbi hageja juuresolekuta ja tegi otsuse. Hageja hinnangul tulnuks kohtul istung edasi lükata ja anda hagejale võimalus seletada ja põhjendada oma positsiooni kohtule ka suuliselt. Kohus oli teadlik, et hageja esindaja on tööst eemal, seega sel ajal ei saa tööalasele e-posti aadressile saadetud kirju kätte. Kohus pidi kindlustama, et hageja saab teada enne istungit, kas istungi edasilükkamise avaldus rahuldatakse või mitte. Samuti pidi kohus lahendama asja läbivaatamise uuendamise taotluse, kuid ei ole seda veel teinud. Hageja palub kohut kaaluda, kas ainuüksi need rikkumised (istungi pidamine ilma hageja juuresolekuta olukorras, kui hageja polnud teadlik, kas istung toimub või lükatakse edasi, ja asja läbivaatamise uuendamise taotluse lahendamata jätmine) on juba piisav maakohtu otsuse tühistamiseks TsMS § 646 ja § 656 lg 1 alusel. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et kui kostja on hinnanud OÜ A OÜ 2007.a majandusaasta aruannet ning 21.08.2008.a AS Krediidiinfo faktiraportit, samuti AS Krediidiinfo krediidiraportit hageja kohta, siis on täidetud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused. Viidatud kohustuste täitmiseks oleks kostja pidanud kontrollima liisinguvõtja majanduslikku olukorda ja arvutama mõistliku laenukoormuse liisingulepingu sõlmimise seisuga (nt nõuda bilansi esitamist), kuid ei teinud seda. Kohus jättis selle tähelepanuta, kuigi vastav selgitus oli kohtule esitatud. Samuti oleks kostja pidanud küsima äriühingu tulevikuplaanide kohta (nt nõudma äriplaani esitamist kontrollimaks, kuidas sellise ebatavaliselt kalli sõiduauto soetamine võib aidata kaasa äriühingu edasisele toimetulekule), kuid ei teinud ka seda. Tegemist on vähemalt raske hooletusega, kuna juba 2008.a juulis oli teada alanud majanduskriisist, kuna kaks esimest kvartalit toimus Eestis SKP langus. SKP langus kiirenes kolmandas kvartalis kaks korda ja liisingulepingu sõlmimise ajaks (so 15.09.2008.a) pidi majanduskriisi algus olema krediidiasutusele üsna selge. Hageja palub kohut lugeda SKT langust 2008.a üldtuntud asjaoluks, mida TsMS § 231 lg 1 kohaselt pole vaja tõendada. Et kohus ei ole antud küsimust pooltega arutanud, vastupidiselt TsMS § 351 lg-le 1, vastavate täiendavate selgituste kohtule esitamine polnud hagejal võimalik. Samuti pidi kostja tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõttest selgitama liisinguvõtjale ja käendajast hagejale professionaalsel tasemel sõlmitavate tehingutega seotud riskidest, kuid ei teinud seda.
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-13-50502 Kohus jättis ka selle tähelepanuta, kuigi vastav selgitus oli kohtule esitatud. Seega kohtu järeldus kostja kohustuste kohase täitmise kohta pole õige. Hageja ei nõustu kohtu etteheitega selle kohta, et hageja ei ole oma kahju hüvitamise nõuet kostja vastu tõendanud ja põhjendanud ega ei ole välja toonud põhjuslikku seost. Esiteks, tõendamiskoormis on antud juhul kostjal. Teiseks, kohtule olid küll esitatud põhjendused kahju hüvitamise nõude ja põhjusliku seose kohta, kuid kohus jättis need käsitlemata, märkides, et kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagi läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma. Hageja ei nõustu kohtu arvamusega, et kui vastava hariduseta hageja on olnud majandustõusu ajal tegev mitmetes äriühingutes, siis tal on piisavad õigus- ja majandusalased teadmised hindamaks erinevatest krediidiasutuste tegevusega seotud lepingutest tulenevaid riske, ja seega kostjapoolne uurimis- ja selgitamistegevus polnud vajalik. Esiteks, vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenev kohustus on imperatiivne. Teiseks, kostja ei ole tõendanud või isegi väitnud, et hageja oleks läbinud õigus- või majandusalaseid täiendkoolitusi või oleks võetavatest riskidest muul põhjusel teadlik. Hageja võis olla teadlik ainult sellistest olukordadest, millistes on ta varem olnud. Kostja ei ole tõendanud või isegi väitnud, et hageja oleks varem tegutsenud majanduskriisi olukorras või vastutanud käendajana oma perekonna eluasemega äriühingu kohustuste eest. Hageja ei nõustu kohtu arvamusega, et lepingueelsest võlasuhtest tulenev nõue on tehingust, mitte seadusest tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 ja § 149 mõttes. Kohus ei ole oma vastavat seisukohta põhjendanud. Hageja nõue ei tulene tehingust, kuna see on seotud kostja selliste kohustuste rikkumisega, mis ei tulene samuti tehingust. Kostja kohustused tekkisid seaduse alusel enne lepingu sõlmimist ja lepingu sõlmimisega lõppesid. Seega on tegemist seadusest tuleneva nõudega. Hageja ei nõustu kohtu poolt määratud tsiviilasja hinnaga, kohtu viidatud sätted on asjakohatud. Kohus ei ole oma arvamust põhjendanud ega ümber lükanud hageja poolt nimetatud tsiviilasja hinda, mis on 3500 eurot. Kohus heidab hagejale ette nn aktiivnõude tõendamatust, kuid ei ole teinud hagejale ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks ega juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et mõni konkreetne asjaolu vajab tõendamist, kuid ei ole piisavalt tõenditega kinnitatud. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb sisuliselt samadele väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-13-50502
7.Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme seonduvalt asja arutamisega 12.05.2014.a toimunud istungil ilma hageja tehingulise esindaja osavõtuta. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja esindaja taotlenud enne nimetatud kohtuistungi toimumist kolmel korral istungi edasilükkamist (taotlused t II kd lk 51, 66, 74). Esimesed kaks taotlust maakohus rahuldas, kuid viimase jättis kohtuistungil rahuldamata ja määras arutada asja sisuliselt ilma hageja osavõtuta. Viimasele, 09.05.2014.a esitatud taotlusele on kohus samal päeval e-kirjaga vastanud, märkides, et hageja on ise esitanud taotluse asja kohtuistungil arutamiseks; hageja ei ole esitanud kohtule seaduslikke takistusi istungile ilmumata jätmiseks; vastasel juhul arutab kohus asja ilma hageja osavõtuta; ning 12.05.2014.a-ks määratud istung toimub. Hageja esindaja on nimetatud kirjale vastanud 13.05.2014.a märkides, et kuivõrd ta põetas ajavahemikul 09.05.2014–13.05.2014.a haiget 5-aastast last, seega oli töölt eemal, ei saanud ta teadet õigeaegselt ega saanud istungi toimumisest teadlik olla. Hageja esindaja leidis, et kuna kohtule oli teada, et hageja esindaja on töökohast eemal, siis e-kirja saatmist tööalasele e-posti aadressile ei saa pidada piisavaks. Kirjas paluti uuendada asja arutamine TsMS § 437 p 1 alusel. Apellatsioonkaebuses heidetakse maakohtule ette 09.05.2014.a e-kirja saatmist hageja esindaja tööalasele e-posti aadressile, mistõttu hageja ei saanud enne istungit teada, kas istungi edasilükkamise taotlus rahuldatakse või mitte; samuti asja läbivaatamise uuendamise taotluse lahendamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus käitunud istungi edasilükkamise taotluse lahendamisel ja rahuldamata jätmisel õiguspäraselt. Advokaadist esindaja peab kindlustama, et ta saab tööalasele e-posti aadressile saadetud kirjad õigeaegselt kätte. Hageja esindaja ei ole istungi edasilükkamise taotluses (t I kd lk 74) ka ise märkinud mingit alternatiivset kontakteerumise viisi (teist e-posti aadressi, telefoninumbrit vmt), kiri on saadetud tööalaselt e-posti aadressilt. Menetlusosaline ei saa lähtuda, et kõik tema taotlused rahuldatakse, seda enam, et kõnealune taotlus esitati vaid kolm päeva enne istungi toimumist. Lähtuda tuleb sellest, et kui istung on määratud, siis see ka toimub määratud ajal, v.a juhul, kui kohus teeb vastava määruse istungi edasilükkamise kohta. Kuna kohus sellist määrust ei teinud, pidi hageja esindaja eeldama, et 12.05.2014.a-ks määratud istung toimub. Kohus lahendas õiguspäraselt istungi edasilükkamise taotluse istungil, võttes arvesse ka vastaspoole seisukohta ja vaidluse asjaolusid. Kohus peab arutama asja mõistliku aja jooksul ja arvestama mõlema poole huvidega.
8.Lisaks eeltoodule leiab ringkonnakohus, et hageja esindaja ei ole tõendanud ka mõjuvat põhjust TsMS § 422 mõistes istungilt puudumiseks. Hageja esindaja esitatud töövõimetusleht ei ole TsMS § 422 lg 2 kohane tõend, millest nähtuks, et lapse haigust saab lugeda takistuseks kohtuistungile ilmumast. TsMS § 422 lg 2 kohasest tõendist peab nähtuma, et konkreetne tervishoiuteenuse osutaja on veendunud, et tervisest tulenev takistus välistab istungist osavõtu. Seega oleks tulnud arstil veenduda selles, et lapse haigus on selline, et lapse isa mõnetunnine kohtuistungil viibimine on välistatud ning et last ei saa mitte keegi teine hoida. Kohtule esitatud tõendist (töövõimetusleht) sellised asjaolud ei nähtu. Ka maakohus on 12.05.2014.a istungil märkinud (vt protokoll t II kd lk 75–76), et kohus on hageja esindaja tähelepanu juhtinud ja selgitanud, et kohtule tuleb esitada kindlas vormis tõend, mitte töövõimetusleht. Samuti märkis kohus, et asjaolu, et isikul esineb seaduslik takistus istungile ilmumiseks, tuvastab arst ja väljastab sellekohase teatise kohtule.
9.Hageja poolt 13.05.2014.a esitatud asja arutamise uuendamise taotluse lahendamata jätmine ei ole antud juhul selline rikkumine, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Eeltoodust tulenevalt ei anna kaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks TsMS § 646 ja § 656 lg 1 alusel.
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-13-50502
10.Maakohus ei ole asja lahendades eksinud ka materiaalõiguse kohaldamisel. Käesoleva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks olevas täitemenetluses täidetakse kohtuotsust, millega on hagejalt kui liisingulepingu käendajalt välja mõistetud lepingust tulenevad summad. Hageja tugines hagis kostja poolt lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, millest tulenevalt leidis, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue, mille ta saab tasaarvestada sundtäitmise aluseks oleva nõudega. Käesolev vaidlus lahendatakse hagilises menetluses, millisel juhul otsustavad pooled, millistele asjaoludele nad tugineda soovivad ning kas ja kui, siis milliseid tõendeid nad esitavad. Seega peab TsMS § 5 lg-st 1 lähtuvalt hageja tooma kohtu ette asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja on laenu andmisel või laenusuhtes osalemisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagejal oleks tulnud esile tuua, milliseid asjaolusid konkreetselt oleks kostja pidanud laenu andmisel kontrollima ning millist informatsiooni oleks kostja selle tulemusel ehk vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel saanud. Samuti tuleb hagejal kohtu ette tuua asjaolud, millest tulenevalt on võimalik järeldada, et vastava informatsiooni saamise korral oleks vaidlusaluse lepingu sõlmimise hetkel jätnud kostja lepingu sõlmimata või oleks sõlminud lepingu teistel tingimustel. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel saaks järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist kostja poolt.
11.Kuigi vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele viitavate asjaolude esile toomise kohustus oli hageja kohustus ja kostja oleks võinud piirduda üksnes vastuväitega, et nimetatud põhimõtet ei ole rikutud, on kostja toonud esile asjaolud ja tõendid, millest nähtuvalt on kostja täitnud kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtteid, teostades mh nõuetekohase ja põhjaliku riskianalüüsi. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Sellisele järeldusele jõudis õigustatult ka maakohus. Alles apellatsioonkaebuses on hageja esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta konkreetsemad väited, märkides, et kostja ei ole teavitanud hagejat võimalikust majanduslangusest, mistõttu liisingusaaja ei pruugi lepingu täitmisega hakkama saada ning mille tulemusel võib nõue olla suunatud käendaja vastu; samuti, et kostja ei ole soovitanud hagejal enne käenduslepingu sõlmimist konsulteerida sõltumatu juristiga. Ringkonnakohus märgib, et lepingu sõlmimisel tuleb hinnata mõistlikke riske. Hageja ei ole esile toonud, et lepingu sõlmimisel esinesid mingid spetsiifilised riskid, millest oleks kostja pidanud hagejat teavitama. Selliseks riskiks ei saa antud juhul olla üldise majandusseisu muutumine. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et lepingute sõlmimise ajal oli üldine majandusseis sedavõrd halb, et lepingud oleks tulnud jätta sõlmimata või et need oleks tulnud sõlmida oluliselt teistsugustel tingimustel. Siinkohal ei oma tähendust SKT langus, kuna majandusseisu hindamisel tuleb lähtuda konkreetsest sektorist, mitte üldisest sisemajanduse kogutoodangu muutusest. Käendaja vastutust ei saa välistada ka see, et kostja ei soovitanud käendajal enne käenduslepingu sõlmimist konsulteerida sõltumatu juristiga. Käenduslepingu puhul on tegemist sedavõrd tavapärase lepinguga majanduskäibes, millega seotud riske iga äriühing ja äriühingu juhatuse liige peaks mõistma. Liisinguvõtja krediidivõimekuse hindamise osas märgib hageja apellatsioonkaebuses, et kostja oleks pidanud kontrollima liisinguvõtja majanduslikku olukorda ja arvutama mõistlikku laenukoormust liisingulepingu sõlmimise seisuga, samuti uurima äriühingu tulevikuplaanide kohta. Hageja poolt märgitu ongi vastutustundliku laenamise põhimõtte sisu, mille kohta maakohus on õigustatult leidnud, et kostja on vastavat põhimõtet järginud. Hagejal tulnuks esile tuua, mida kostja lisaks eeltoodule veel oleks pidanud küsima ja mida ta oleks siis saadud andmete pinnalt teistmoodi otsustanud, st hagejal tuleb ära põhjendada, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel oleks kostja saanud selliseid andmeid, milliste pinnalt oleks tulnud lepingu sõlmimise ajahetkel teistmoodi otsustada. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud ei ole, ei ole hagejal kostja vastu ka sellest tulenevat kahju hüvitamise nõuet ning hageja
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-13-50502 ei saa kostja nõude osas tasaarvestust teostada. Sellist järeldust, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei saa teha ainuüksi põhjusel, et põhivõlgnik sattus majandusraskustesse, ei tulnud liisingulepingu täitmisega toime, ning et võlausaldaja asus kohustust sisse nõudma käendajalt.
12.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleb eristada vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille puhul pank peab hindama kohustatud isiku võimet neid kohustusi täita, asjaolust, kas kohustatud isik sai lepingut sõlmides aru, milles need kohustused seisnevad, mis ta võttis. Hageja tugines maakohtus ja tugineb ka apellatsioonkaebuses sellele, et tal ei olnud piisavaid õigus- ja majandusalaseid teadmisi hindamaks käenduslepingust tulenevaid riske. See on aga asjaolu, mida on hinnatud sundtäitmise aluseks olevas Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013.a otsuses tsiviilasjas nr 2-10-40740, milles on tuvastatud, et tõendatud ei ole asjaolusid, mis oleksid võinud takistada hagejal aru saamast käenduslepingu sisust ja sellest tulenevatest kohustustest. Maakohus on õigesti leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa vaidlustada jõustunud kohtulahendit. Praeguse asja raames ei ole hageja esitanud ka uusi asjaolusid, mis annaks aluse käenduslepingu sõlmimise asjaolude osas jõuda teistsugusele järeldusele.
13.Kuna maakohus asus õigele seisukohale, et kostja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu hagejal puudub vastav kahju hüvitamise nõue kostja vastu, puudub alus käsitleda kahjunõude tõendatust ja põhjendatust ning nõude aegumise küsimust, sh seda, kas tegemist on seadusest või tehingust tuleneva nõudega.
14.Seonduvalt tsiviilasja hinnaga leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti määranud tsiviilasja hinna juhindudes TsMS § 132 lg-st 6, mille järgi on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue hagihinna tähenduses mittevaraline nõue ning kohus võib määrata sellise hagi hinnaks kuni 6000 eurot. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta vaidlustatud maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
15.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.