Kohtulahend

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud TO esitas 18.01.2013 Harju Maakohtule hagi KK vastu abielu lahutamiseks, ühise tegutsemise lepingu tuvastamiseks, lahusvara ühisvaraks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks. 23.01.2013 eraldas kohus haginõuded kolmeks eraldi menetluseks. Tsiviilasja 2-13-5108 raames kuulub läbivaatamisele TO hagi KK vastu ühise tegutsemise lepingu tuvastamiseks. TO ja KK kooselu algas 1999.a., mil hageja müüs talle lahusvarana kuulunud korteri ning ostis poolte uueks ühiseks eluasemeks vallasasjana Harjumaal XXXX vallas XXXXX alevikus asuva kinnistu. Lepinguobjekti müügihind oli 380 000 krooni. Hageja tasus ostetava kinnistu eest müüjale 180 000 krooni ja 20 000 krooni notaritasude ning maakleritasude näol. Hageja sõlmis liitumislepingu kinnistul asuva elamu elektrienergiaga varustamiseks. Koos elades hakati hoonet ja abihooneid parandama ja remontima ning haljastust looma. Poolte kooselu seadustamine abielu vormistamisega oli takistatud rahaliste vahendite puudumise tõttu. Kuna TO-l erastamisväärtpabereid ei olnud ning raha puudumisel ei saanud ta neid ka osta, kinkis hageja vallasasjana ostetud elamu kostjale, kes selle erastas. Kõnealune kinkeleping on tehtud sunni ja ähvarduse mõjul. Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt kostja võlgneb laenu saajale elamu ostmisel tasutud 200 000 krooni. Pooled leppisid kokku, et laenulepingu tagatiseks on 50% XXXXXXXX XXX XX olevast elamust. 2001. a. sai maa erastamise tulemusena kinnisasja omanikuks KK. 2002. a. ostis KK endale ka Tallinnas asuva korteri. Poolte kooselu sujus rahuldavalt ning 2007. a. nad abiellusid. Abielu kestel tehti poolte elukohas mitmeid suuri parendus- ja remonttöid. Suur osa elamu ja kinnistu parendamisest toimus abielu ajal. Samuti asutati abielu kestel C OÜ, mille juhatuse liikmeks oli KK. 2012. a. augustis poolte abieluline kooselu lõppes ning TO kolis poolte ühisest kodust välja. Hageja palus kohtul tuvastada poolte vahel ühiste majanduslike eesmärkide (s.o ühiseks kasutamiseks, parendamiseks ja sisustamiseks) saavutamiseks sõlmitud ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Hagiavalduse täpsustuses palus hageja tuvastada poolte vahel sõlmitud ühise tegutsemise lepingu ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ja olmevajaduste rahuldamiseks. Samuti, et TO on kinnisasja panustanud ühise tegutsemise lepingu alusel. Ühise tegutsemise lepingu lõppemisel jagada vara vastavalt kaasomandi sätetele selliselt, et kostja hüvitab hagejale omandi kaotuse rahaliselt. Alternatiivselt soovis TO, et talle tagastataks ühise tegutsemise lepingu alusel tehtud panus summas 13 293, 62 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Üksnes ühise perena käitumisest ja ühise kodu loomise kavatsusest ei saa järeldada, et pooled vahetasid vastastikuseid tahteavaldusi ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseks ja kinnistu kaasomandisse omandamiseks. Kostja on väljendanud oma tahet 01.02.2001 sõlmitud lepingus ja kinnistamisavalduses, mille kohaselt omandas kostja vaidlusaluse kinnistu ainuomandisse. Hageja esitatud pooltevahelisel laenulepingul ei ole nimetatud tehinguga mingit seost. Hageja ei ole taotlenud tuvastada ühise tegutsemise lepingu majandusliku eesmärgina kinnistu omandamist kaasomandisse. Hageja seisukohalt oli lepingu eesmärgiks kinnistul asuva eluaseme ühine kasutamine, parendamine ja sisustamine, mis aga ei saa olla aluseks kostjale kuuluva vara jagamisele. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad nende vahel ühise tegutsemise lepingu olemasolu üle. Kuna hageja loeb ühise tegutsemise lepingu alguseks XXXXXXXX XXX XX asuva ehitise ostmist 1999. a. ja poolte sinna elama asumist, siis tuleb käesolev nõue lahendada enne 01.07.2002 kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) alusel. TsK § 438 lg. 1 kohaselt kohustuvad pooled ühise tegutsemise lepingu järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et kui ühise tegutsemise leping kodanike vahel ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast. TsK § 439 lg. 1 sätestab, et ühise tegutsemise lepingu osaliste ühiste asjade ajamine toimub nende ühisel kokkuleppel ning lõike 3 kohaselt tegutseb isik, kellele tehti ülesandeks ühise tegutsemise lepinguga osaliste ühiste asjade ajamine, volikirja alusel. Esitatud tõenditega ei ole tuvastatud hageja ja kostja vahel sõlmitud ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Hagi täpsustatud nõuetest järeldub hageja seisukoht, et XXXXXXXX XXX XX asuv kinnistu kuulub pooltele kaasomandina, kuna on soetatud ühise tegutsemise lepingu alusel. Tuvastatud ei ole, et pooled oleksid soovinud omandada kinnistu kaasomandisse. Vastupidiselt hageja ettekujutusele ühisest tegutsemisest kinkis TO ehitise kostjale, et viimane saaks maa erastada. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleksid kaalunud ühise tegutsemise lepingu olemasolul teisi variante, mis vastanuks mõlema poole huvidele ja lepinguga seatud eesmärkidele. Kostja on väljendanud oma tahet kinnistamisavalduses, mille alusel kanti kostja ainuisikuliselt kinnistusregistrisse kinnisasja omanikuna. Väljaspool abielu ei piisa üksnes lähedaste isiklike suhete olemasolust selleks, et tekiks ühisomand. Samuti ei saa ainuüksi poolte kooselamisest teha järeldust, et kogu nende kooselu ajal soetatud vara omandati ühise tegutsemise lepingu järgi poolte kaasomandisse. Hagist nähtuvalt oli poolte vahel ühise tegutsemise leping sõlmitud suuliselt. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg. 1 kohaselt peab tehing, millega kohustatakse omandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Eelöeldu tõttu pidi olema notariaalselt tõestatud ka ühise tegutsemise leping kinnistu omandamiseks. Seega isegi juhul, kui hageja ja kostja olid sõlminud suulise ühise tegutsemise lepingu ühiste majanduslike eesmärkide saavutamiseks, oli see kinnistu omandamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg. 3 järgi seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu kinnistu omandamist puudutavas osas tühine. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Ühise tegutsemise kokkuleppele ja ühiste vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Ainuüksi ühiselt majandamine ei ole vaadeldav ühise

tegutsemise lepinguna. Juhul, kui poolte eesmärgiks oli kaasomandi loomine, siis tuli omandatav vara osta poolte kaasomandisse. Kostja omandas vaidlusalusel kinnistul asuva ehitise hagejalt kinkelepinguga. Ehitise omanikuna tekkis kostjal õigus ehitise juurde kuuluva maa erastamiseks, mille tulemusena ta omandas kinnisasja ainuomandisse. TsK § 259 lg. 1 kohaselt annab üks pool kinkelepingu järgi vara tasuta teise poole omandusse. Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Hageja on oma tahet XXXXXXXX XXX XX asuva ehitise kostjale kinkimiseks väljendanud 06.12.2000 sõlmitud kinkelepingus. Laenuleping ei nähtu, et see on seotud vallasasja kinkimisega kostjale. Tõendamata on ka asjaolu, kas laenuleping üldse jõustus, sest lepingu jõustumine on lepingu punktist 6.1 tulenevalt sõltuvuses laenusumma laenusaajale üleandmisega. Puuduvad tõendid, et laenusaaja oleks laenatava summa kätte saanud. Seega ei ole tõendatud kostja omandiõiguse tekkimise aluseks ühise tegutsemise leping ning poolte suhte põhinemine lepingul. Kostja omandas vaidlusaluse elamu koos sellel lasuvate kohutustega hagejalt kinke teel ilma vastutasuta. Asjaolu, et pooled ei tegutsenud ühiste majanduslike eesmärkide saavutmiseks ühise tegutsemise lepingu alusel tõendab ka hageja väide, et poolte kooselu ajal 2002. a. soetas KK endale korteri Tallinnas. Kostja poolt vara omandamine ainuisikuliselt kinnitab, et kostjal puudus tahe hagejaga ühiselt tegutseda ning ühise tegutsemise lepingu puudumist poolte vahel. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning tuvastada TO ja KK vahel sõlmitud ühise tegutsemise leping ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ja olmevajaduste rahuldamiseks ning tuvastada, et TO on kinnisasja panustanud ühise tegutsemise lepingu alusel. Ühise tegutsemise lepingu ja seltsingu lõppemise tõttu likvideerida seltsing ja jagada seltsingu vara kaasomandi sätete kohaselt, täites esmalt seltsingu kohustused, tagastades poolte panuse ja hüvitades TO-le KK vara väärtuse juurdekasv, mis tekkis KK varale ühise tegutsemise tulemusel. Alternatiivselt soovib TO, et talle tagastataks ühise tegutsemise lepingu alusel tehtud panus summas 13 293, 62 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda. Poolte vahel sõlmitud ühise tegutsemise lepingu eesmärk oli ühise kodu ja perekonna loomine, panustades selleks hoone remonti, sisustamisesse, parendamisse ja majandamisse. Hageja on eeltoodud lepingu alusel panustanud koosellu vähemalt 13 293, 62 eurot. Kuivõrd pooltevaheline ühise tegutsemise leping (hilisemalt seltsing) on lõppenud õigeksvõtul põhineva abielu lahutamise otsusega tsiviilasjas 2-13-2769, siis palus hageja jagada ühise tegutsemise lepingu (hilisema seltsingu) alusel omandatud vara vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 600 lõikele 1 kohaldades kaasomandi jaotamise sätteid või alternatiivselt vastavalt VÕS § 603 lõikele 1 soovis hageja, et talle tagastataks tema poolt seltsingusse tehtud panus. Hageja taotles kohtult ühise tegutsemise lepingu tuvastamist selleks, et seltsing likvideeritaks vastavalt seadusele ning seltsingu vara jagataks. Seega palus hageja esmalt tuvastada pooltevaheline ühise tegutsemise leping ja hilisem seltsinguleping ning järgnevalt palus seltsingu vara jagamist. Maakohus on tsiviilasja lahendanud poolikult ning ei ole sisuliselt lahendanud kõiki hageja taotluseid.

Ühise tegutsemise lepingu tuvastamiseks on vaja tuvastada kaks eeldust: esmalt, et isikud tegutsesid ühiselt ühise majandusliku eesmärgi nimel ning teiseks fakt, et isikud on panustanud sõlmitud lepingu alusel. Sarnased on ka seltsingulepingu tunnused ehk ühine eesmärk ning kaasaaitamis- ja lojaalsuskohustus, mille sisuks on panuste tegemine. Asjas on tuvastatud, et poolte kooselu sai alguse 1999. a., mil hageja ostis vallasasjana XXXXXXXX XXX XX asuva ehitise. Pooled kolisid koos elamusse ning hakkasid seda koos remontima, sisustama, haljastust rajama ja majandama. Hoone majandamiseks sõlmis hageja ka elektrienergia lepingu, mis oli tema nimel kuni 2013. a. alguseni. Vee tarbimiseks lepingut sõlmida ei olnud vaja, kuna kinnistul oli oma kaev. Arvestades asjaolu, et hoone XXXXXXXX XXX XX oli vallasasi ning selle juurde oli vaja erastada maad, oli hagejal vaja leida vahendeid erastamiseks. Kahjuks kulus kogu hageja raha, mis oli saadud talle kuulunud korteri müügist, XXXXXXXX XXX XX hoone ostmiseks. Hageja on tõendanud ja kostja ei ole sellele ka vastu vaielnud, et kogu hageja raha (13 293, 62 eurot) kulus XXXXXXXX XXX XX ostmisele. Kuna hagejal puudusid vahendid erastamiseks ning kostjal olid olemas erastamisväärtpaberid, siis leppisid pooled kokku, et hageja kingib hoone kostjale, et kostja kui omanik saaks vallasasja juurde erastada maa. Eeltoodud kinge ei olnud tasuta ning eesmärk ei olnud vara kinkimine kostjale, vaid pooled vormistasid omavahelise suhte laenuna. Pooled sõlmisid 05.12.2000 laenulepingu, milles lepiti kokku laenusumma 200 000 krooni ehk hageja panus XXXXXXXX XXX XX ostmisesse ning lisatingimusena, et laenuleping jõustub, kui hageja on kinkinud XXXXXXXX XXX XX hoone kostjale. Peale laenulepingu sõlmimist käisid pooled 06.12.2000 notaris ning hageja kinkis XXXXXXXX XXX XX hoone kostjale. Peale seda sai kostja kui vallasasja omanik algatada erastamisprotsessi ning juba 01.02.2001 kanti kostja XXXXXXXX XXX XX ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Arvestades asjaolu, et poolte kooselu sujus ning eesmärk oli luua ühine pere ning abielluda ei hakanud hageja nõudma mingeid täiendavaid tagatisi. Kuivõrd kooselu algul kulus enamus poolte teenistusest kodu loomisesse, siis ei olnud pooltel võimalik rahaliste vahendite puudumise tõttu koheselt abielluda. Koos kostjaga kodu rajamine, selle majandamine ja arendamine on vaieldamatult ühine tegutsemine ühisel majanduslikul eesmärgil, mis 2007. a. päädis ka abieluga. Eeltoodud osas puudub ka vaidlus. Järgnevalt on ühise tegutsemise lepingu tuvastamiseks oluline fakt, et ühise tegutsemise lepingu alusel oleks pooled panustanud raha, muud vara või töist osavõttu. Asjas on tuvastatud ka see, et hageja on panustanud XXXXXXXX XXX XX vallasasja ostmisesse 13 293, 62 eurot. Lisaks rahalisele panusele on hageja loonud kogu XXXXXXXX XXX XX haljastuse, soetanud ohtralt ilutaimi ja puid ning istutanud need kinnistule. Tulenevalt eeltoodust oli poolte vahel sõlmitud ühise tegutsemise leping ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, millesse hageja on panustanud nii rahalise kui ka töise panusega. Hageja on tõendanud, et pooltel oli ühine kodu, majapidamine ja asjaajamine. Hageja on tõendanud, et ta on panustanud ühise tegutsemise lepingu alusel vähemalt 13 293, 63 eurot. Seega on täidetud kõik seaduses sätestatud eeldused, mille järel saab tuvastada ühise tegutsemise lepingu olemasolu. TsK § 438 lõiked 1 ja 2 ei sätesta, et ühise tegutsemise leping peaks olema kirjalikult või notariaalselt sõlmitud. Juhul kui poolte ühise tegutsemise eesmärk

on vaid ühine majanduslik toimimine ja olmevajaduste rahuldamine on leping võimalik sõlmida ka suuliselt. Ühise tegutsemise lepingu sõlmimist ja ühisel majanduslikul eesmärgil tegutsemist ei välista ka kinkelepingu sõlmimine. TsK § 272 lg 3 sätestab, et pooled, välja arvatud sotsialistlikud organisatsioonid, võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhul kohaldatakse laenu reguleerivaid sätteid. Seega on võimalik igat võlga vormistada laenulepinguna. Riigikohus on lahendis 3-2-1-104-02 selgitanud, et TsK § 272 lg. 3 võimaldab pooltel iga võlga vormistada laenulepinguna. Võla ümbervormistamise õiguslikuks tagajärjeks on TsK § 276 lõikest 1 tulenevalt tõenduskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist peab võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Kostja ei ole laenulepingu kehtivust vaidlustanud ega ka tõendanud, et ta ei ole laenu saanud. Seega on poolte vahel sõlmitud laenuleping jõustunud ning tõendatud on fakt, et hageja ei kinkinud tasuta XXXXXXXX XXX XX hoonet kostjale. Maakohus on kahtluse alla seadnud laenulepingu seotuse kinkelepinguga. Laenuleping oli sõlmitud täpselt päev enne kinkelepingut, laenulepingu summa oli täpselt sama, mis hageja panus XXXXXXXX XXX XX ostmisesse. Laenulepingu punktis 1.4 kokkulepe, et laenu tagatis on 50% vallasvarast, mis asub Harju maakonnas, XXXX vallas, XXXXX alevikus, XXXXXXXX XXX XX. Laenulepingu viimasel leheküljel on lisatingimust, milles pooled on sätestanud, et antud lepingu täielikul jõustumisel, kui laenuandja on laenusaajale kinkinud vallasvara (elamu), mis asub aadressil Harju maakond, XXXX vald, XXXXX alevik,

XXXXXXXX XXX XX.

Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on ilmne, et laenuleping on seotud XXXXXXXX XXX XX kinkimisega ning leping oli suunatud sellele, et hageja ei jääks oma seltsingusse tehtud panusest ilma. Kuivõrd kinkeleping oli seotud laenulepinguga, siis ei olnud kinge tasuta ja tegemist on tühise lepinguga. Seltsingul on sarnane regulatsioon ühise tegutsemise lepinguga. VÕS § 580 lg. 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsingute regulatsiooni saab kohaldada ka vabaabielulistele kooseludele. Poolte vahel oli ühise tegutsemise leping, mida alates võlaõigusseaduse jõustumisega saab lugeda seltsinguks. Seltsingu eesmärk oli ühise kodu ja perekonna loomine ning abiellumine. Ümberlükkamatult on tõendatud, et hageja on seltsingusse panustanud nii rahalise panusega kui töise osavõtu teel. Kuivõrd seltsing lõppes abielu lahutamisega, siis tuleb seltsing likvideerida ja jagada ka seltsingu vara. Pooled otsustasid ühiselt ja ühehäälselt, et poolte kooselu ei saa jätkuda ning abielu tuleb lahutada. Eeltoodu osas pooltel vaidlus puudus ning vaidlus oli vaid vara jagamise osas. Seetõttu tegi ka Harju Maakohus tsiviilasjas 2-13-2769 õigeksvõtul põhineva otsuse ja lahutas poolte abielu. Tulenevalt faktist, et seltsing oli lõpetatud seltsinglaste ühehäälse otsusega, tuleb seltsing likvideerida. Ükskõik millise VÕS § 596 lõikes 1 nimetatud aluse jõustumisel seltsing lõppeb, kuid seltsingu mistahes aluse jõustumine ei too kaasa seltsingu olemasolu (eksistentsi),

eelkõige seltsinglastevahelise seltsingulepingul põhineva seose lakkamist. Selleks et eelnimetatud juhul seltsingu olemasolu lakkaks, on vaja läbi viia likvideerimine. Vastavalt VÕS § 600 lõikele 1 jagatakse likvideerimisel vara seltsinglaste vahel. VÕS § 603 lg 1 sätestab, et pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused. Likvideerimise eesmärk on esmalt täita seltsingu kohustused ning seejärel tagastada seltsinglaste panused ning juhul, kui peale panuste tagastamist on vara osas ülejääk, siis vastavalt VÕS §-le 604 tuleb peale kohustuste täitmist ja panuste tagastamist tuleb jaotada ka ülejääk. Kuna seltsingul puudusid kohustused, tuleb hagejale tagastada tema seltsingusse tehtud panus 13 293, 62 eurot ning arvestades asjaolu, et seltsingu vara väärtus on tõusnud oleks õiglane, kui hagejale tasutaks ka seltsingu vara ülejääk. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohus on eraldanud antud tsiviilasja eraldi menetlusse ja käsitanud seda ühise tegutsemise lepingu olemasolu tuvastamise nõudena. Kolleegiumi hinnangul oli nõude lahutamine ühisvara jagamise nõudest põhjendamatu. Esitaks ei vastanud see menetlusökonoomia põhimõttele. Teiseks ei ole ühise tegutsemise lepingu (seltsingulepingu) olemasolu tuvastamine käsitatav eraldi tuvastusnõudena, kui see on asjaoluks, millele hageja rajab oma materiaalõigusliku nõude, s.o. seltsinguvara jagamise nõude. Käesoleva tsiviilasja menetlemisel on hageja esitanud ka seltsinguvara jagamise nõude. Kuna maakohus jättis ühise tegutsemise lepingu olemasolu tuvastamise nõude rahuldamata, siis järeldub, et kohus ei rahuldanud hageja seltsinguvara jagamise nõuet. Ringkonnakohus peab vajalikuks oma otsuse päises märkida, et tegu on seltsinguvara jagamise nõudega. VÕS, TsÜS ja RES RakS § 18 lg. 1 järgi pärast võlaõigusseaduse jõustumist kohaldatakse enne 1.juulit 2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele võlaõigusseaduses seltsingu kohta sätestatut. Esmakordselt on Riigikohutu praktikas käsitatud abielueelse kooselu ajal soetatud vara jagamise problemaatikat 03.12.2014 otsuses nr. 3-2-1-109-14. Selle otsuse punktis 19 on Riigikohus selgitanud, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu ühise vara soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad

majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ja pooltele oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Sama otsuse punktis 22 on Riigikohus selgitanud, et kui pooled on esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel aga abiellunud ning edasi abielu lahutanud ja kooselu lõpetanud, tuleb abieluvara jagada perekonnaseaduse sätete alusel ja võimalik enne kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel Maakohus on leidnud, et esitatud tõenditega ei ole tuvastatud poolte vahel ühise tegutsemise lepingu olemasolu, ja isegi kui oleks tuvastatav, siis on see tühine vorminõuete rikkumise tõttu, sest AÕS § 119 lg. 1 kohaselt peab tehing, millega kohustatakse omandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Maakohtu põhjendus otsus on siin vastuoluline, sest leping, mille olemasolu ei ole tõendatud, ei saa olla samaaegselt tühine vorminõuete rikkumise tõttu. Seltsinguleping (varasem ühise tegutsemise leping) võidakse sõlmida vormivabalt, sealhulgas ka suuliselt; nagu kohus ise märkis, siis TsK § 438 lg. 3 kohaselt võidi vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega. See, et vastavalt VÕS §-le 600 lg. 1 kohaldatakse seltsingu likvideerimisele kaasomandi sätteid, ei tähenda, et seltsinguvaraks ei või olla vara, milline on ühe lepinguosalise poolt omandatud enda nimele. Nagu tähendatud Riigikohtu otsuse punktis 19 segitati, ei välista seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Pooltevahelises sisesuhtes saab sellist vara lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada. Seega on asjakohatu ja ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt juhul, kui poolte eesmärgiks oli kaasomandi loomine, siis tuli see osta poolte kaasomandisse. Lisaks tunnistajate ütlustele või muudele tõenditele saab ühise tegutsemise lepingu olemasolu järeldada poolte konkludentsetest tegudest. Antud juhul võib konkludentset tegevust ühise eesmärgi saavutamiseks (seltsinguvara soetamiseks) näha asjaolust, et vaidlusaluse elamu vallasasjana ostmisel (hageja omandisse) tasus ostuhinnast 380 000 kroonist hageja 200 000 kooni, ja ülejäänu kostja. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb Riigikohtu ülaltähendatud otsuses antud selgitustest ka see, et seltsinguvara jagamist ei välista iseenesest asjaolu, et pooled sõlmisid kinkelepingu elamu vallasasjana kostja ainuomandisse andmiseks. Kui leiab tõendamist asajolu, et kinkeleping sõlmiti elamu juurde maa erastamise eesmärgil, siis ei saa sellest välja lugeda poolte tahet ühise tegutsemise leping lõpetada ja seltsinguvara jagada. Seega ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused hagi rahuldamata jätmiseks on ebaõiged. Ringkonnakohus leiab, et asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist, et anda hagejale võimalus konkretiseerida oma nõuet ja esitada asjaolud ning tõendid, millele ta tugineb, lähtudes Riigikohtu ülalmärgitud otsuses antud selgitustest.

Muuhulgas peab hageja selgitama, kas ta peab seltisnguvaraks kinnistut või selle asuvat elamut. Käesolev tsiviilasi tuleb liita tsiviilasjaga nr. 2-13-5113 poolte vaidluses ühisvara jagamiseks, kuivõrd seltsinguvara ja abieluvara jagamine toimuvad mõlemad kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Apellandi esitatud täiendavad tõendid võtab ringkonnakohus vastu ja nende asjakohasusele annab hinnangu maakohus asja uuel läbivaatamisel. Samuti otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus ei pea menetluslikult võimalikuks uue otsuse tegemist ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis tuleb lugeda, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.