Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. detsember 2014. a Tartu
Tsiviilasja number
2-13-4834
Tsiviilasi
TF Bank AB (endine ärinimi Time Finans AB) hagi Natalia Kozina vastu võlgnevuse ja kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
2000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 7. jaanuari 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Natalia Kozina apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Natalia Kozina (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: X-XX, XXX), esindaja Aivar Haava Vastustaja (hageja): TF Bank AB (registrikood: 5561581041), esindaja Anne-Liis Veski
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 7. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-4834.
2.Teha uus otsus, millega jätta TF Bank AB (endine ärinimi Time Finans AB) hagi Natalia Kozina vastu võlgnevuse ja kahju hüvitamiseks rahuldamata.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus. Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste poolt kantud menetluskulud TF Bank AB kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.TF Bank AB (endine ärinimi Time Finans AB) esitas 1.04.2013. a hagiavalduse Natalia Kozina vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks põhivõla 1 125,23 eurot, laenuintressi 493,86 eurot, viivised 265,87 eurot ning kahju 115,04 eurot. Hagiavalduse kohaselt taotles Natalia Kozina hagejalt eralaenu summas 20 000 krooni allkirjastades 20.06.2008. a vastavasisulise laenutaotluse. Hageja rahuldas 26.06.2008. a kostja laenutaotluse kandes kostja pangakontole 20 000 krooni. Natalia Kozina ja TF Bank AB sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt kohustus Natalia Kozina tagastama hagejale laenu igakuiste maksetena. Natalia Kozina ei täitnud oma kohustusi hageja ees. Hageja teavitas kostjat laenulepingu ülesütlemisest kirjalikult 22.04.2010. a ja nõudis kogu laenusumma tasumist. Kostja hagejale laenu ei tagastanud.
Hageja vaidles kostja vastuväidetele vastu. Eksitav on kostja vastuväide, mille kohaselt ei eksisteeri poolte vahel lepingudokumenti, samuti puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi brutosumma kohta, mistõttu loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja arvates ei ole vaidlust selles, et kostja sai kõnealuse summa kätte ning asus seda kasutama, mistõttu on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping vastavalt VÕS § 408 lg-le 2 kehtiv. Käesoleval juhul on tüüptingimused (lepingu üldtingimused) saanud lepingu osaks, sest hageja kodulehel on laenutaotluse täimisel nendega võimalik tutvuda, samuti edastatakse need ka paberkandjal koos laenutaotluse blanketiga.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja asus seisukohale, et tema ei ole laenulepingut rikkunud. Hageja on rikkunud oma kohustusi. Kostja tõi esile järgmised hageja poolsed rikkumised:
1) hageja sõlmis kostjaga tarbijakrediidilepingu, kuid ei ole tarbijale andnud üle lepingudokumenti ennast või selle koopiat; 2) kostja poolt allkirjastatud laenutaotlus ei sisalda VÕS § 404 lg-s 2 nimetatud andmeid (peale laenusumma, s.o 20 000 krooni); 3) hageja ütles laenulepingu üles seadusevastaselt, kuna kostja keeldus hageja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 110 ja § 111 alusel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 07.01.2014. a otsusega TF Bank AB (endine ärinimi Time Finans AB) hagi Natalia Kozina vastu ja mõistis Natalia Kozinalt TF Bank AB kasuks välja põhivõla (tasumata laenujääk) 1 125,23 eurot, laenuintressi 493,86 eurot, viivised 265,87 eurot ning kahju 115,04 eurot. Kohus jättis menetluskulud Natalia Kozina kanda. Kohus mõistis Natalia Kozinalt TF Bank AB kasuks välja menetluskulude katteks 410 eurot (sh 69,92 eurot maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv, 80,08 eurot hagi esitamisel tasutud täiendav riigilõiv ning 260 eurot õigusabikulud). Kostja viitas TF Bank AB tüüptingimustes nimetatud laenuintressi suuruse ja krediidi kulukuse määra suuruse tühisusele, kuid ei ole esitanud käesolevas menetluses tuvastushagi, et tuvastada poolte vahel sõlmitud laenulepingu osaline tühisus (intressi ja krediidi kulukuse määra osas), mille tõttu asus kohus seisukohale, et kostja ei ole laenulepingut selles osas vaidlustanud. Natalia Kozina laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise peatamise vastuväide on tõendamata ning paljasõnaline. Natalia Kozina ei ole tõendanud, et temal on TF Bank AB vastu reaalselt sissenõutav nõue ja nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kohus asus seisukohale, et Natalia Kozina on õigustamatult peatanud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise, sest selline peatamine on VÕS § 111 alusel lubatud ainult lepingus esinevate vastastikuste kohustuste üheaegsel esinemisel. Maakohus leidis, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks, kuid TF Bank AB on esitanud kohtule peale laenusumma ülekande veel ka teised tõendid laenulepingu sõlmimise kohta. Nendeks tõenditeks on Natalia Kozina laenutaotlus, laenu tüüptingimused (tl 14), ning Natalia Kozinale väljastatud laenukonto väljavõtte. Hageja ja kostja vahel sõlmiti tarbijakrediidileping hageja poolt kehtestatud tüüptingimustel. Tüüptingimused on kehtivad, kuna Natalia Kozina ei ole esitanud vastuväiteid, et temal ei olnud võimalik enne laenutaotluse täitmist TF Bank AB kodulehel tüüptingimustega tutvuda või et TF Bank AB ei saatnud kostjale koos laenutaotluse blanketiga tüüptingimusi paberkandjal. Natalia Kozina poolt laenusumma tagasimaksmise ühepoolne peatamine oli lepingu rikkumine, mille tõttu oli laenulepingu ennetähtaegne ülesütlemine TF Bank AB poolt põhjendatud ja seaduslik. Laenu tagasimaksete peatamise asemel oleks Natalia Kozina saanud tugineda kas tarbijakrediidilepingu tühisusele (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-49-11) või tüüptingimuste mittekehtivusele kostja suhtes, kuna nad on kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja esitada vastav hagi kohtusse. Kohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud Natalia Kozina kanda ning mõistis Natalia Kozinalt TF Bank AB kasuks välja menetluskulude katteks 410 eurot (sh 69,92 eurot maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv, 80,08 eurot hagi esitamisel tasutud täiendav riigilõiv ning 260 eurot õigusabikulud).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Natalia Kozina esitas 03.02.2014. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub
menetluskulud jätta vastustaja kanda ning mõista vastustajalt apellandi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 150 eurot. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme; 2) ei järginud TF Bank AB apellandi kui tarbijaga laenulepingut sõlmides tarbijakrediidilepingule VÕS § 404 lg-s 2 (laenu saamise ajal kehtinud redaktsioonis) sätestatud vorminõudeid, jättes apellandile muuhulgas avaldamata krediidi brutosumma
(VÕS § 404
lg 2 p 2) ning krediidi kulukuse määra (VÕS § 404 lg 2 p 6, § 406 lg 1). Eelnimetatud andmete tarbijale avaldamata jätmine toob kaasa VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud tagajärjed, s.o tarbijakrediidilepingule VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära kohaldumise; 3) on maakohus jätnud tuvastamata hageja ja kostja vahelise tarbijakrediidilepingu tüüptingimuste tühisuse; 4) on kohus ebaõigesti jaganud poolte tõendamiskoormise. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud tõendeid, mis tõendaksid tema nõude suurust. Kostja ei ole hagiavalduses esitatud hageja arvestust omaks võtnud. Seega lasus nõutavate summade suuruse tõendamiskoormis hagejal; 5) on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata tarbijakrediidilepingut käsitlevad võlaõigusseaduse imperatiivsed sätted. VÕS imperatiivsete sätetega vastuolus olevad tingimused on tulenevalt VÕS §-st 421 tühised. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 404 lg 2, § 408 lg 4 ning VÕS § 421. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja faktiväitele VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud vorminõuete rikkumise kohta. Hageja ei ole vaielnud vastu ka sellele, et laenutaotluses ega tüüptingimustes krediidi brutosummat kajastatud ei ole. Seega tuleb lugeda antud asjaolu hageja poolt omaksvõetuks (TsMS § 231 lg 4); 6) on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 119 lg 1, ning § 110 lõiked 1 ja 3. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus, et kostja esitas hagejale 06.02.2010 pretensiooni VÕS § 408 lg-st 4 tuleneva nõudega laenu- ja intressimaksete ümberarvestamiseks ning vastava maksegraafiku väljastamiseks. Kuna hageja eelviidatud kohustust õigustamatult ei täitnud, sattus ta vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Seega on käesoleval juhul täidetud kõik täitmisest keeldumise eeldused ning Viru Maakohtu järeldus, et kostjal ei saanud olla laenulepingust tulenevat nõuet hageja vastu, on ebaõige; 7) on kohus jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 416 lõiked 1 ja 2. Maakohus on jätnud kontrollimata tarbijakrediidilepingu ülesütlemise materiaalsete ja formaalsete eelduste esinemise. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine on tühine ning kuna hageja on vastuvõtuviivituses, siis ei ole tarbijakrediidilepingust tulenevad kostja kohustused muutunud sissenõutavaks.
5.TF Bank AB vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud;
2) asus maakohus õigesti seisukohale, et apellandi poolt esitatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise peatamise vastuväide on mitteasjakohane; 3) ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust otsuse tühistamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb nii materiaalõiguse normi väära kohaldamise kui ka menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Maakohus luges ekslikult laenulepingu VÕS § 396 lg 1 alusel poolte vahel sõlmituks. Samas märkis maakohus õigesti, et poolte vahel oli tarbijakrediidisuhe. Ringkonnakohus märgib, et materiaalõiguses (VÕS §-des 402-421) ning kohtupraktikast tulenevalt eristatakse tarbijakrediidilepingut tavapärasest laenusuhtest. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepingu regulatsioon on kohustuslik ning VÕS § 421 esimese lause järgi on VÕS 22. peatüki 2 jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kuna tarbijakrediidilepingut reguleerivad normid on imperatiivsed, eesmärgiga kaitsta õiguskäibes nõrgemat poolt, siis lasub kohtul kohustus omal algatusel kontrollida tarbijakrediidilepingu tingimuste kehtivust.
8.Käesoleval juhul sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kirjalikult taasesitatavas vormis on krediidiandja tingimused (lk 14) ja laenutaotlus (lk 14 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud kirjalikud materjalid ei sisalda VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid. Puudub intressimäär, osamaksete hulk ja suurused, tähtajad, samuti ei ole täidetud samas sättes nimetatud tingimused. Kirjalikest dokumentidest ei nähtu kui suur oli tarbija laenu osas krediidi kulukuse määr. Krediidiandja tingimustes esitatud näide ei ole selle nõude täitmiseks piisav. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja sai krediidi kätte 26.06.2008. VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Ringkonnakohus tuvastab, et leping on eeltoodust tulenevalt kehtiv.
9.Hageja väitel maksis kostja krediiti tagasi igakuuliselt väljastatud arvete alusel. Asja materjalide juures on üks maksekorraldus summale 659,00 krooni, märkega kuu intress 2,27 % (lk 15 pöördel). Nimetatud maksekorraldus on lisatud 22.04.2010 kostjale saadetud kirjale „laenukonto väljavõte. Eralaen“, mida hageja käsitles laenulepingu ülesütlemise teatisena. Hageja ei ole kohtule esitanud ülejäänud teatiseid.
10.Kostja esitas hagejale 06.02.2010 pretensiooni, milles märkis, et kuna krediidiandja on rikkunud VÕS § 404 sätestatud tingimusi, siis tuleb nii seni tasutud kui tasumata maksete osas ümber arvestada laenuintress ning kuni uue maksegraafiku väljastamiseni peatab kostja lepingu täitmise (lk 49). Hageja ei vaidlustanud kostja pretensiooni kättesaamist, seega tuleb lugeda see TsÜS § 69 alusel kehtivaks.
Hagejal oli VÕS §-st 404 tulenev kohustus väljastada kostjale nõuetekohane maksegraafik. Hageja ei ole tõendanud, et ta maksegraafiku kostjale edastas. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja krediidiandjana rikkus korduvalt seadusest tulenevaid kohustusi ja eiras sellega kostja kui tarbija huvisid ja õigusi, on krediidiandja oma käitumisega andnud kostjale aluse keelduda omapoolsete kohustuste täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Kostjal puudus teadmine, milline on intressi suurus, millises summas ja milliste kohustuste katteks on varasem täitmine loetud ja millises suuruses tuleks järgmine osamakse, samal ajal ei olnud hagejal uue maksegraafiku tegemine aeganõudev ega kulukas toiming. Riigikohus on analoogses vaidluses (tsiviilasi nr 3-2-170-13 p14) märkinud, et juhul, kui laenuandja ei täida talle seadusega (VÕS § 408 lg 4) pandud kohustust intressimäära uuesti määramise ja tarbijale teatavaks tegemise kohta, ei ole välistatud tarbija õigus tugineda VÕS §-le 110. Ringkonnakohus leiab, kostja keeldus õigustatult kooskõlas VÕS § 110 lg-ga 1 alates 06.02.2010 oma kohustuse täitmisest seni kuni hageja väljastab seadusest tuleneva intressimääraga ümberarvutatud krediidimaksete kohta graafiku. Kuna kostja tuginemine VÕS §-le 110 on õigustatud, siis ei saanud hageja VÕS § 101 lg 3 kohaselt tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele ja kasutada sellest tulenevat õiguskaitsevahendit, sh öelda leping üles. Lähtudes VÕS § 118 lg-st 2, on selline ülesütlemisavaldus tühine (vt Riigikohtu 21. mail 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p 11, milles on VÕS § 118 lg-t 2 peetud lisaks lepingust taganemisele analoogia alusel kohaldatavaks ka lepingu ülesütlemisele). Ringkonnakohus märgib, et dokumendist, mida hageja nimetas ülesütlemisest teavitamiseks, ei nähtu tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused, mis tulenevad VÕS §-st 416 samuti ei ole selles piisava selgusega kirjas, et leping üldse üles öeldakse, puudub ka ülesütlemise kuupäev.
11.Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ülesütlemisavaldus on tühine, kostja on peatanud omapoolse lepingu täitmise õigustatult ning asja materjalidest ei nähtu krediidi brutosumma VÕS § 404 lg 2 p 2 tähenduses ega laenulepingu krediidi kulukuse määr VÕS § 404 lg 2 p 6 tähenduses, siis peab hageja esmalt omapoolsed kohustused täitma ning alles seejärel tekib kostjal kohustus omapoolsete kohustuste täitmiseks.
12.Ringkonnakohus tuvastas eelpool, et hageja nõude suurus ei ole selge, samuti ei ole nõue muutunud sissenõutavaks, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
13.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohtul on õigus lihtmenetluse asjades mõista koos lahendiga välja menetluskulud. Seadus sõnaselgelt sellist õigust ringkonnakohtule ei sätesta, lihtmenetluses asja läbivaatamine toimub üksnes maakohtus, kõrgema astme kohtutes asja läbivaatamise korraldusele tulenevalt lihtmenetlusest aga erisusi ei kohaldata. Apellant on esitanud taotluse riigilõivu hüvitamiseks, kuid arvestades apellandi õigust taotleda ka menetluskulude hüvitamist ning ringkonnakohtus lihtmenetluse puudumist, siis jätab ringkonnakohus menetluskulude kindlaksmääramise järelmenetlusse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.