Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Pärnu Maakohtu 05.05.2014 tagaseljaotsusega hagi rahuldati ning jäeti menetluskulud kostja kanda. 02.06.2014 esitas kostja otsuse peale kaja ning 05.06.2014 taotluse täitemenetluse peatamiseks täiteasjas nr 181/2014/279 (täitedokumendiks Pärnu Maakohtu 05.05.2014 tagaseljaotsus). Pärnu Maakohtu 18.06.2014 määrusega rahuldati kaja ja taastati asja menetlus ning peatati täitemenetlus kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja töötas hageja poolt juhitavas äriühingus ning tema töösuhte lõppes konfliktselt. Hageja on esitanud kostja vastu pahatahtlikult alusetu nõude. Vaidlusalune summa oli kostja pangakontole kantud tasu maksmiseks hagejaga õigussuhtes olevatele isikutele. Kostja esitas tõendina oma konto väljavõtte 2012. aasta kohta, millest nähtuvalt kandsid nii hageja kui tema abikaasa LVW kostja kontole perioodiliselt üle raha (kogusummas 9048, 50 eurot), mis oli mõeldud hageja ja tema abikaasa majapidamiskuludeks, sh nn „mustalt“ töötavatele töölistele töötasu maksmiseks. Üheks selliseks töötajaks oli VK. Hageja nõue on tõendamata, kusjuures tõendamiskoormus lasub hagejal. 21.09.2012 sai kostja tema poolt juhitavale äriühingule OÜ Metsapiiri Maja laenu 3000 eurot, kuid see on makstud tagasi. Nii oli ka selle ülekande selgitusena selgesõnaliselt märgitud „Loan“ („laen“), kõik ülejäänud maksed olid aga mõeldud hageja ja tema abikaasa majapidamiskulude katteks ning nende ülekannete selgituseks oli märgitud „Raha“ või „Transfer“ („ülekanne“). Vastuses kostja vastuväidetele märkis hageja, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmist, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi nõuda. Kostja peab tõendama, et tal oli õiguslik alus hagejalt raha saamiseks. Esimese astme kohtu lahend Pärnu Maakohtu 06.10.2014 otsusega hagi rahuldati ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis 21.12.2012 kostja arvelduskontole 3000 eurot. Tuginedes Riigikohtu praktikale, leidis kohus, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmist, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu 27.03.2008 otsus nr 3-2-1-11-08, p 11 ja Riigikohtu 15.05.2013 otsus nr 3-2-1-57-13, p 14). Seega tuli kostjal tõendada, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Kostja esitas kohtule oma pangakonto väljavõtte 2012. aasta kohta ning väitis, et hageja ja hageja abikaasa poolt kostjale ülekantud summad olid mõeldud samade isikute majapidamis-kuludeks, sh nn „mustalt“ töötavatele töölistele töötasu maksmiseks, kellest üheks oli näiteks katlakütja VK. Hageja selle väitega ei nõustunud ning tema taotlusel tunnistajana üle kuulatud VK kinnitas, et kostja ei ole talle OÜ-s KonceptForm töötamise ajal maksnud töötasu ega muid rahasid, samuti ei tea ta, kas SL on kellelegi teisele töötasu maksnud. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et kuna asja arutamise käigus ei ole tuvastatud lepingulist alust raha ülekandmiseks ega ka seda, et tegemist oleks olnud töötasuga hageja töötajatele või kulutustega hageja tarbeks, mida kostja ei peaks tagastama, on hagejal õigus saada alusetult ülekantu tagasi. Kostja poolt esitatud tõend hageja tehtud ülekannete kohta ei tõenda, et vaidlusalune 3000 eurot kulus hageja tarbeks. Kostja ei ole ka esile toonud, milliste konkreetsete kulutuste katteks kostja majapidamises see summa kulus, mis annaks aluse jätta raha endale. Sellest tulenevalt rahuldas maakohus hagi. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-st 1 jättis kohus menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Apellant jääb oma varasema seisukoha juurde, et hagi on tõendamata ning tõendamiskoormus lasub eelkõige hagejal. Hageja tugineb nõude õigusliku alusena VÕS § 1028 lg-le 1, seega põhineb hageja nõue soorituskondiktsioonil, kuid hageja ei ole isegi proovinud tõendada, millise olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks ta kostjale 3000 eurot üle kandis. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti, mis lõppkokkuvõttes on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja oma pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt on hageja ja tema abikaasa kandnud kostjale perioodiliselt üle summasid, mis olid mõeldud mh ka nn „mustalt“ töötavatele töötajatele palga maksmiseks. Tunnistaja VK ütlused ei ole usutavad, kuna tegemist on hageja töötajaga ning mõistetavalt ei anna töötaja tööandja suhtes kahjulikke ütlusi. Seetõttu palub apellant suhtuda neisse ütlustesse reservatsiooniga. Kostja palub tunnistajatena üle kuulata JK, IK, AÄ ja JS, kelle ütlustega soovib ta tõendada, et nimetatud isikud tegid hagejale ehitustöid ning 21.12.2012 hageja poolt kostjale kantud 3000 eurot oli mõeldud ka neile isikutele tasu maksmiseks. Kostjal ei olnud võimalik taotleda nimetatud isikute ülekuulamist maakohtu menetluses, kuna tal ei olnud teada isikute kontaktandmeid. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata, taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. TsMS § 656 lg 2 teise lause alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas eelmenetluse läbi puudulikult, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses selgitama välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lgte 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Praegusel juhul on hageja esitanud kostja vastu hagi alusetult saadu tagastamiseks, jättes aga hagiavalduses märkimata, milliste eluliste asjaoludega seoses on vaidlusalune summa kostjale üle kantud. Pooled ei vaielnud raha ülekandmise fakti üle, kuid samuti puudus vaidlus selle üle, et kostja oli hageja juhitava äriühingu töötaja. Sellest tulenevalt on kostja toonud esile sellised faktilised asjaolud, millest võib järeldada, et hageja teostatud pangaülekandel oli tõenäoliselt mingi kindel suunitlus. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks pangakonto väljavõtte, mis tõendas kostja väidet analoogsete maksete korduva tegemise kohta (tl 69). Väljavõte kinnitas ka kostja väidet, et viidatud maksete selgitused on sarnased. Samuti nähtus sellest, et kostjaga seotud äriühingule on hageja ühel korral andnud ka laenu, kuid see on tagastatud (vastavalt 21.09.2012 ja

04.10.2012) ning mille kohta on ülekande selgituses ka vastav märge. Mõlemal juhul on ülekannete selgituses märgitud raha konkreetne otstarve („Loan to Metsapiiri Maja OÜ“ ja „Metsapiiri Maja OÜ laenu tagasimakse 3000“ ). Vaatamata sellele on maakohus leidnud, et hageja ei pea oma nõuet tõendama, vaid kostjal lasub kohustus tõendada, et tal oli alus raha saamiseks (ega ole kohustatud seda tagastama). Seejuures ei pööranud maakohus tähelepanu sellele, et hageja ei ole oma nõude alusena toonud välja ühtegi elulist asjaolu, millest võiks järeldada, miks ta on kostja pangakontole 21.12.2012 raha üle kandnud. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendid ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Praegusel juhul ei ole hageja selgitanud, mis alusel ta raha kostjale üle kandis ja miks ta nüüd, s.o enam kui aasta hiljem, nõuab selle tagastamist. Hageja on üksnes väitnud, et nõuab kostjalt raha VÕS § 1028 lg 1 alusel. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-57-13 on muu hulgas käsitletud küll tõendamiskoormuse jaotumist menetlusosaliste vahel, kuid ka märgitud, et selle pöördumine hageja kasuks eeldab siiski hagi aluseks olevate asjaolude kohtu ette toomist (ja tõendite esitamist) ning kostja soovi lükata need väited ümber (näiteks tuli hageja väidetud laenusuhte puudumist tõendada kostjal). Samas lahendis on Riigikohus aga ka selgitanud hageja nõude kvalifitseerimisega seotud kohtu kohustusi. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ei ole kohus seotud hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Et kohus saaks vastavat kohustust täita, tuleb hagejal eelnevalt välja tuua hagi aluseks olevad asjaolud, s.o faktiliste asjaolude kogum, millele tema nõue tugineb (TsMS § 363 lg 1 p 2) ning mille põhjal saaks kohus anda nõudele õigusliku hinnangu. Selliseid asjaolusid ei ole hageja praegusel juhul kohtu ette toonud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eelmenetluse käigus välja selgitada hageja nõue ja anda sellele õiguslik hinnang, misjärel saab määrata poolte tõendamiskoormuse. Kui hageja ei ole hagiavalduses nimetanud hagi aluseks olevaid asjaolusid, tuleb kohtul tema tähelepanu sellele juhtida ja nõuda seadusest tuleneva kohustuse täitmist. Seaduse kohaselt lasub kohtul kohustus selgitada menetlusosalistele hagimenetluse olemust ja tõendamist vajavaid asjaolusid. Hageja esiletoodud asjaolude alusel tuleb kohtul tema nõue kvalifitseerida ning seda pooltega arutada, sest õiguslik kvalifikatsioon ei tohi olla pooltele üllatuslik. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seega tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe, ning viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe. Alles seejärel on võimalik määratleda, milliseid asjaolusid tuleb kostjal tõendada. Vajadusel võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ K. Paal

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.