Kohtulahend

kohta. Hageja kinnitusel andis ta kostjale laenuks kokku 238 750 krooni (15 259,49 eurot), millest 98 750 krooni oli hageja enda raha ning 140 000 krooni laenas hageja omakorda tunnistajatelt O-lt ja K-lt; raha anti üle hageja elukohas kirjaliku laenulepingu allkirjastamise päeval. Kostja eitab raha saamist, lepingu trükkis kostja hagejalt saadud mustandi alusel ning kostja väidetel allkirjastati leping VIA Baltika 181 kilomeetril asuvas parklas; kostja eesti keele oskus on puudulik ning ta ei saanud aru, et lepingus sisaldub raha saamise kinnitus. Laenulepingu punktides 2.2 ja 3.1 on selgelt nimetatud, et lepingu punktis 2.1 nimetatud laenusumma on hageja kostjale üle andnud enne lepingu sõlmimist, leping loetakse sõlmituks selle allkirjastamisega poolte poolt. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et hageja on laenulepingust tuleneva raha laenusaajale üleandmise kohustuse täitnud. Tegemist ei ole VÕS § 30 lõikes 1 nimetatud võlatunnistusega, nagu hageja hagiavalduses märgib, vaid täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg. 1 tähenduses. Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et lepingusse märgitud kokkulepe, mille kohaselt lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks tasumisele kuuluv raha on õigustatud isikule üle antud enne lepingu sõlmimist, on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi, millega saab võlgnik tõendada oma kohustuse täitmist. Sellise dokumendi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Eeltoodust tulenevalt kostja peab tõendama, et hageja ei ole laenuraha kostjale üle andnud. Tõele ei vasta kostja väide, et ta puuduliku keeleoskuse tõttu ei saanud aru lepingu punktide 2.2 ja 3.1 sisust. Kostja kinnitas vande all, et lepingu mustandi kirjutas hageja laenulepingu blanketile, hageja tegi sinna oma parandused, lisas oma kontaktandmed ja arveldusarve numbri; lepingu pidi arvutil valmis trükkima kostja, sest hagejal ei olevat trükkimise ja printimise võimalust. Kostja kinnitas, et trükkis lepingu teksti kahel korral, sest esimeses tekstis jäi viivise osa välja, kostja lisas ise lepingusse ka maksegraafiku. Usutavad ei ole kostja väited, et ta ei pannud lepingut trükkides tähele, et seal on sees punkt, milles ta kinnitab raha kättesaamist. Lepingu p. 2.2 on sõnastatud järgmiselt: „Leping loetakse sõlmituks selle allkirjastamisega Poolte poolt ning Lepingus nimetaud laenusumma 23 8750 (kakssada kolmkümmend kaheksa tuhat seitsesada viiskümmend) krooni on üle antud enne käesoleva lepingu sõlmimist“. Sarnaselt on sõnastatud lepingu p. 3.1: „Laenu andja on Laenu võtjale punktis 2.1 nimetatud laenusumma üle andnud enne käesoleva Lepingu allkirjastamist.“ Lepingupunktide sõnastuses on kasutatud tavakeeles levinud, igapäevaseid mõisteid, mistõttu pidi ka väidetavalt puuduliku keeleoskusega kostjale olema üheselt arusaadav, et nende lepingupunktide kohaselt on laenuraha kostjale üle antud enne lepingu sõlmimist. Kostja esindaja väitis 05.02.2013 eelistungil, et kirjalikust tekstist arusaamiseks peab kostja lauset mitu korda lugema ning tõlkimisel kasutab ta online tõlkeabi. Kostja ise kinnitas, et räägib Eesti keeles ning igapäevaselt töötab oma eraettevõtluses eestikeelsete dokumentidega, ka lepingu sõlmimise ja raha üleandmise juures olnud tunnistajad kinnitasid, et K räägib vabalt eesti keeles, tunnistajad hindasid tema keeleoskust heaks ja piisavaks, et kõigest aru saada. Tunnistaja O andis ütlusi, et on teinud kostjaga kala kokkuostutehinguid, tunnistaja vormistas kala esmakokkuostu kviitungid eesti keeles, kostja kontrollis dokumente ja kui midagi oli valesti, siis pani eesti keelse selgituse juurde, mis valesti oli. Samuti kostja ise kinnitas, et lepinguteksti trükkis ta internetiühendusega arvutis, seega oli kostjal võimalus talle väidetavalt arusaamatut teksti ka tõlkida. Väidetav asjaolu, et kostja allkirjastas tema enda ettevalmistatud lepinguteksti, saamata selle sisust terves ulatuses aru, ei vabasta kostjat lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja kannab kaasneva vastutuse riski, kui allkirjastab lepingu, mille sisust ta tegelikult aru ei saa.

Kostja ei ole suutnud tõendada ka seda, et hagejal puudusid rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks laenulepingus sätestatud summas. Kostja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt kostjal oli laenulepingu 15.09.2010 allkirjastamise seisuga arveldusarvel Swedbank AS-is vähemalt 190 000 krooni ning hoiukontodel rohkem kui 330 000 krooni. Hageja põhjendas kostjale laenamiseks teistelt isikutelt raha laenamist sellega, et kostja soovis laenu saada sularahas ning hageja ei soovinud pangakontodelt raha välja võtta, kuid kodus tal nii palju ei olnud, kui kostja soovis. Kohtu hinnangul on „sõna sõna vastu“ olukorras selline põhjendus mõistlik, arvestades lisaks, et arvelduskontole laekus hagejale 190 000 krooni alles 14.09.2010 Mootorlaev Ermistu OÜ-lt laenu tagastusena ning ilmselt ei olnud hagejal võimalik selle raha laekumise aega täpselt teada; tähtajaliselt hoiusekontolt raha välja võtmine tähendanuks aga hagejale rahalist kaotust. Kostja väited, et ta ei ole laenu saanud ning omateada ei ole ta andnud kinnitust raha saamise kohta, on jäänud paljasõnaliseks ja väheusutavaks. Tunnistajad O ja K andsid üldiselt olulistes asjaoludes kokkulangevaid, kuid erinevas sõnastuses ja detailides mõnevõrra erinevaid ütlusi hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise kohta hageja elukohas XXXXXXXX X, XXXXX XXXXX. Nii kinnitasid mõlemad tunnistajad oma ütlustes, et 2010 septembris küsis hageja tunnistajatelt raha kostjale laenamiseks ja rääkis sellelt kasu teenimise võimalusest, tunnistajad panustasid kumbi 70 000 krooni: tunnistaja O seejuures andis ütlusi, et hageja ütles talle, et K-l on raha vaja ja hagejal endal nii palju ei ole; kokkulepe oli, et järgmise aasta mais saab tunnistaja raha tagasi koos protsentidega, protsendid olid paremad kui pangas; tunnistaja tunneb hagejat kaua aega ja tal oli raha anda. Tunnistaja K-i ütluste kohaselt pakkus VL varianti, et saab natuke teenida; oli vaja kokku saada 250 000 krooni, tunnistaja sai panna 70 000 krooni; hageja rääkis, et tal jääb raha puudu ja tunnistajal K-il koos tunnistaja O-ga tuli panna kummalgi 70 000 krooni. Mõlemad tunnistajad andsid ütlusi, et nende teada oli kostjal raha vaja oma firma töös hoidmiseks; tunnistaja K teadis kostja firmat varasemast, mõtlesid, et firmas on maksmisega probleeme ja saab teenida viiviseid. Tunnistajate sõnul 2010 septembri keskel ühel päeval pärast tööd läksid tunnistajad hageja koju XXXXXXXX X XXXXX XXXXX, kus pidi toimuma raha üleandmine. Seejuures tunnistaja K nimetas hageja elukoha asukohaks XXXXXXXXX, tunnistaja O XXXX-XXXXX, mõlemad on põhimõtteliselt õiged, kuna XXXXXXXX küla algab vahetult Pärnu linna piirist Vana-Pärnu lõpus. Hageja juurde jõudsid tunnistajad enne kostjat, kui kostja tuli, luges hageja raha üle ja andis tunnistajate silme all kostjale. Tunnistajate sõnul oli leping K-l kaasas. Tunnistaja K nägi, et K kirjutas lepingule alla pärast raha saamist ja siis lahkus hageja juurest. Tunnistaja O lepingu allakirjutamist või K-lt raha saamise kohta allkirja võtmist ei mäleta, kuid mäletab, et luges lepingut ja selles oli kirjas, et raha saab tagasi 31.05.2011, kui õigeks ajaks ära ei maksa, pidi hakkama jooksma viivis; tunnistaja O ei mäleta, kas lepingul olid siis allkirjad, kui tema lepingut luges. Tunnistaja K-i ütluste kohaselt tema samuti luges lepingut, meelde on jäänud, et lepingus oli maksegraafik, 2011 kevadeks pidi K raha tagasi maksma. Alust ei ole kahelda tunnistajate K-i ja O ütluste tõepärasuses. Usaldusväärsed ei ole tunnistaja VK ütlused selle kohta, et tema teab, et 15.09.2010 kostja Pärnus ei käinud. Tunnistaja on kostja poeg ning nad töötavad perefirmas OÜ-s M, mõistetavalt on tunnistaja huvitatud asja lahenemisest ema kasuks ning võib seetõttu tahtlikult või tahtmatult sõnastada oma ütlusi ema kasuks. Tunnistaja K andis ütlusi, et mäletab kuupäeva 15.09.2010, sel päeval töötasid nad XXXXXXXX, puhastasid ja parandasid konteinereid, koos tunnistajaga töötasid kaks meest ja üks naine, MK oli kogu aeg seal, varustas naisi pesuvahenditega, oli päev otsa tsehhis, tööpäev on kella kaheksast neljani. Tunnistaja sõnul MK käis vahepeal korra ära, ütles, et läheb Riia maanteele uuele ristmikule kohtuma VL-ga, põhjust ei öelnud; rohkem MK

sel päeval XXXXXXXXXX kusagile ei sõitnud; tunnistaja elamu on selle tsehhi juures ja ta teab, et M tegi pärast tööd paberitööd seal kontoris. Tunnistaja sõnul mäletab ta 15.09.2010 sündmusi täpselt seetõttu, et tunnistajal oli 11.09. sünnipäev, see oli nädalavahetus, pühapäeval oli tunnistajal vaba päev ning nädala algul pidid nad konteinereid puhastama; tunnistaja on meister ning ema MK ütleb talle, kui kuhugile läheb; ema käis ära kolmapäeval, konteinerid, mida puhastati, olid valmistatud V-Liga töötamiseks ja sellepärast jäi kohtumine L-ga tunnistajale meelde. Tunnistaja põhjendused ei ole veenvad, et 01.03.2013 ütlusi andes ta tõepoolest täpselt mäletas, milliseid tööülesandeid OÜ-s M täideti 15.09.2010, kus kostja sel päeval igal ajahetkel täpselt asus ning et just sel päeval kostja läks kohtuma VL-iga. Tunnistaja näiteks ei suutnud meenutada, kus kostja viibis ja mida tegi eelmisel sügisel pärast tunnistaja sünnipäeva, s.o 11.09.2012. Tunnistaja väidetel siis midagi spetsiifilisemat ei olevat olnud ning seetõttu ta kostja selleaegseid käike ei mäleta. Samas tunnistaja ütlustest nähtub, et ka konteinerite puhastamine on nende äriühingu jaoks tavapärane töö, kuigi seda ei tehta iga päev: tunnistaja ütluste järgi konteinerite puhastamine sõltus sellest, kuidas tellimusi tuli, enne suurt tööd tuleb konteinerid ette valmistada. Seega ei saanud 15.09.2010 konteinerite puhastamineettevalmistamine olla sedavõrd eriline sündmus, et selle päeva tööülesanded ja töötajate ning kostja liikumised oleksid pidanud tunnistajale täpselt meelde jääma mitmeks aastaks. Lisaks seostab tunnistaja kostja viibimise XXXXXXXX sellel päeval sellega, et kostja väidetavalt varustas tööajal (kell 8.00 – 16.00) töötajaid pesuvahenditega ning õhtul töötas kontoris dokumentidega. Puhastatavate konteinerite kogus on töö alustamisel ilmselt teada ning eelduslikult on pesuvahendiga varustamine ühekordne tegevus päeva jooksul, see ei ole piisav, et isegi selle toimingu täpse kuupäeva mäletamine annaks alust järeldada, et kostja viibis kogu päeva tsehhis kohal, nagu tunnistaja väidab. Samuti ei ole ühegi muu asjaolu või tõendiga seostatavad tunnistaja väited selle kohta, et just sellel päeval pärast tööd kostja vormistas kontoris dokumente. Eeltoodu alusel ei ole tunnistaja täpne mälu just selle päeva sündmuste osas usutav ning muid objektiivseid tõendeid tunnistaja K-i ütluste kinnitamiseks asjas ei ole. Kostja väiteid lepingu sõlmimisest maanteeäärses parklas ei kinnita ka kostja taotlusel tunnistajana üle kuulatud hageja abikaasa AL. AL kinnitas küll, et temal ja hagejal on XXXXX suvila ja nad käivad suvel seal igal nädalal, kuid tunnistaja eitas, et tema juuresolekul oleks kunagi toimunud hageja kohtumist kostjaga maanteeäärses parklas. Samuti tunnistaja L kinnitas, et MK on varem paaril korral käinud tunnistaja ja hageja kodus XXXXXXXX tänaval, kuid tunnistaja ei tea kinnitada nende külastuste toimumise täpset aega ega kostja ja hageja omavahel peetud vestluste sisu; tunnistaja on üksnes abikaasalt kuulnud, et kostja võlgneb hagejale raha. Kostja vande all ütluste andmisel esitatud väiteid ei kinnita ükski muu usaldusväärne tõend, samas hageja vande all antud ütlustest nähtuvaid asjaolusid lepingu sõlmimise ja kostjale raha üleandmise kohta tõendavad ka tunnistajate O ja K-i ütlused ning kirjalik tõend - kostja enda poolt allkirjastatud laenuleping. Eeltoodu alusel on hageja nõue tõendatud. Kostja ei ole suutnud kirjalikus laenulepingus allkirjaga kinnitatu tegelikkusele mittevastavust tõendada. VÕS § 8 lg. 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS § 101 lg. 1 p. 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg. 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Hageja viivisenõue on samuti põhjendatud ja tuleb täies ulatuses rahuldada. Kostja hageja viivise arvestust ei vaidlustanud ning viivisemäära suurusele vastu ei vaielnud. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja esitatud põhjendustega. Kohus on ühekülgselt jätnud kõrvale kostja esitatud tõendid ja põhjendused ning arvestanud vaid hageja tõenditega. Laenulepingu punktides 2.2 ja 3.1 on küll sätestatud, et hageja on lepingus nimetatud laenusumma üle andnud, kuid siit ei nähtu, kellele hageja selle rahasumma üle andis. Erinevalt kohtuotsuses märgitust ei sisalda need lepingupunktid kostja kinnitust, et ta oleks hagejalt laenusumma vastu võtnud. Seega ei saa nimetatud lepingupunkte käsitleda ei võlatunnistusena nii nagu väidab hageja oma hagiavalduses ega ka täitmise kviitungina VÕS § 95 tähenduses nii nagu põhjendab kohus oma otsuses. Laenulepingu p. 2.1 kohaselt laenuandja annab laenu võtja kasutusse 238 750 krooni ning pooled käsitlevad nimetatud summat laenusummana, mis kuulub tagastamisele vastavalt lepingu sätetele. Selle lepingupunkti all räägitakse raha üleandmisest tulevikuvormis. Antud lepingupunktist ei tulene, et laenusaaja oleks laenu summa üle andnud kostjale või et kostja on sellise rahasuma hagejalt vastu võtnud. Tegemist on ikkagi väga suure summa sularahaga, mille hageja väidetavalt kostjale üle andis ning sellise summa üleandmine eeldaks selgesõnalist vastuvõtu kinnitust. Seega on selles osas kohus esitatud tõendit valesti hinnanud. Laenulepinguga ei ole kostja hagejalt raha saamist kinnitanud. Seega laenulepingu käsitlemine täitmise kviitungina ei ole põhjendatud. TsÜS § 75 lg. 1 tulenevalt tuleb tahteavalduse tõlgendamisel lähtuda eelkõige tahteavalduse tegija tegelikust tahtest. Lepingu tekst selgesõnalist kostja kinnitust ei sisalda. Selles olukorras saab oma tahet usaldusväärselt selgitada eelkõige tahteavalduse tegija ise. Kostja kinnitas vande all, et ta sai lepingust aru selliselt, et kõigepealt allkirjastatakse leping ja siis saab ta raha kätte ning et raha kättesaamisel vormistatakse nn raspiska (kviitung), kuid lepingu alusel ta raha ei saanud. Kohtu poolt osundatud lepingupunktid küll räägivad raha üleandmisest hageja poolt, kuid kostja kinnitus raha vastuvõtmise kohta puudub. Liiatigi ei ole kirjeldatud lepingus, et raha üleandmine oleks toimunud sularahas, vastupidi lepingule on hageja soovil kantud poolte pangarekvisiidid. Kui lepingu alusel oleks toimunud sularaha üleandmine, poleks kostja pangarekvisiitide lepingule kandmine oluline. Seega ei ole usutav, et pooled leppisid kokku selles, et laenu andmine toimub sularahas. Laenu summa üleandmine kostjale on tõendamata. Kui hageja väidab, et laenu summast 140 000 krooni laenas ta kolmandatelt isikutelt, siis 98 750 krooni olemasolu sõltumata kostja vastuväidetest hageja tõendanud ei ole. Hageja väitis et see on talle alates nn nõukogude ajast lihtsalt kogunenud. See väide ei ole usutav. Miks pidanuks hageja enda poolt väidetavalt 20 aasta jooksul kogutud säästud kostjale kui võõrale inimesele ilma protsendita ja igasuguste tagatisteta välja laenama. Kohus ei ole kostja vastuväiteid selles osas käsitelnud.

Ei ole loogiline ja on väheusutav, et kui pooled oleks leppinud kokku selles, et hageja annab kostjale laenu ja kuigi kostjal oli see raha oma kontol olemas, siis hageja laenab laenu andmiseks raha omakorda veel kolmandatelt isikutelt. Tunnistaja K ütluste kohaselt laenas ta selleks omakorda raha veel oma emalt. Arusaamatu on kohtu tuginemine asjaolule, et hageja arvelduskontole laekus 190 000 krooni alles 14.09.2010 Mootorlaev Ermistu OÜ-lt laenu tagastusena ning ilmselt ei olnud hagejal võimalik selle raha laekumise aega täpselt teada. Hageja ei ole sellele asjaolule tuginenud, et ta ei teadnud, et tema kontole on 14.09.2010 laekunud 190 000 krooni. Kohus on antud asjas kogutud tõendeid tõlgendanud kallutatult ja tuginenud väitele, mida hageja väitnud ei ole. Kohus on põhjendatult oma otsuse tegemisel võtnud aluseks vaid need väited ja tõendid, mis hagi toetavad ning jätnud kõrvale need, mis toetavad kostja vastuväiteid. Tunnistajate O ja K seletused on vastuolus laenulepinguga. Poolte vahel sõlmitud laenuleping mingeid intressimakseid ette ei näe. Seega ei ole loogiline ega usutav tunnistajate seletus raha laenamiseks selleks, et protsentidelt kasu teenida, kuna laenulepingus laenu intressi ette nähtud ei olnud. Seega ei ole usutavad ega õiged ka tunnistajate ütlused, et nad kostjaga sõlmitud laenulepingut lugesid või sellega tutvusid või et nad üldse laenulepingu sõlmimise juures viibisid. Tulenevalt eeltoodust pidanuks kohus kahtlema tunnistajate K-i ja O ütluste tõepärasuses. Kohutu käsitlus tunnistaja VK ütluste hindamisel ei ole põhjendatud. Tunnistaja kinnitas, et ta täpselt mäletab seda päeva, mille kohta ta tunnistusi andis. Loogiline on ka eeldada, et enne tunnistuste andmist meenutab tunnistaja sündmusi, mille kohta ta ütlusi andma tuleb. Seega, kui ole asjakohane kohtu tuginemine sellele, et vastates kohtu ootamatule küsimusele, mida tunnistaja tegi näiteks 2011 aasta samal kuupäeval, oli tunnistajal raske vastata. Kohtu tuginemine ainuüksi sellele võrdlusele ja asjaolule, et tunnistaja on kostja poeg, ei ole põhjendatud. Kohus on põhjendamatult jätnud VK ütlused arvesse võtmata. Kohtu hinnangud tõenditele on kallutatud. Samas, kui ühe põhjusena, miks kohus VK ütlused kõrvale jättis, luges kohus selle, et tunnistaja on kostja poeg, siis tunnistaja AL, kes on tunnistaja hageja abikaasa, võttis kohus täies mahus arvesse. Ja seda sõltumata sellest, et ka AL andis ütlusi üle kahe aasta taguste sündmuste kohta. Seega on kohus poolte poolt kutsutud tunnistajate ütlusi võrdsetel asjaoludel käsitlenud ebavõrdselt ja kallutatult. Vastuväited kaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus tuvastas, et kostja kinnitas laenulepingus laenuraha kättesaamist ning tema vastupidised väited, mille kohaselt ta ei ole hagejalt raha saanud ning et hageja oli isik, kellel ei olnud võimalik sellise koguses raha laenuks anda, ei ole tõendatud. Maakohus on tõendeid hinnanud ja hagi rahuldamise aluseks olevad asjaolud tuvastanud vastavuses TsMS §-ga 442 lg. 8 nõuetega ja apellandi väited maakohtu poolt tõendite ebaõige hindamise kohta on põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.