Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
13.juuni 2013 Pärnu kohtumaja kantselei kaudu V. L.’i hagi M. K. vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
29 591,34 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: V. L. (isikukood x, elukoht x); Hageja volitatud esindaja vandeadvokaat Kaire Aus (epost [email protected]) Kostja M. K. (isikukood x, elukoht x); Kostja lepinguline esindaja Annika Murulaid (e-post: [email protected])
Kohtuistung
27.mai 2013
Istungil osalesid
V. L., adv K. Aus, M. K. ja A. Murulaid
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista M. K.’lt V. L.’i kasuks 24 021,63 € (kakskümmend neli tuhat kakskümmend üks eurot ja 63 senti, sh 15 259,49 € põhivõlg ja 8762,14 € seisuga 16.11.2012 (kaasa arvatud) sissenõutavaks muutunud viivis).
3.Välja mõista M. K.’lt V. L.’i kasuks viivised 0,1% tasumata põhinõudest (otsuse tegemise seisuga 15 259,49 €) päevas alates 17.11.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
4.Menetluskulud jätta M. K. kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
16.11.2012 esitati avaliku e-toimiku veebilehe www.e-toimik.ee kaudu Pärnu Maakohtule V. L.i hagiavaldus M. K. vastu võla 15 259,49 € ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid hageja ja kostja 15.09.2010 laenulepingu nr 01/10, milles hageja ja kostja kinnitasid, et hageja on andnud kostjale laenuks raha summas 15 259,49 € (238 750 krooni). Hageja käsitab lepingut VÕS § 30 lg-s 1 nimetatud võlatunnistusena. Lepingu punktis 3.1. kinnitasid pooled, et raha on kostjale üle antud enne lepingu sõlmimist, lepingu p
3.2.järgi kostja pidi raha tagastama graafiku alusel alates novembrist 2010 kuni 2011 maikuuni seitsme osamaksena selliselt, et kuue esimese osamakse suurus igal osamaksel eraldi on 958,71 € (15 000 krooni) ja viimane osamakse 9507,23 € (148 750 krooni). Lepingu punktis 2.4. leppisid pooled kokku, et leping on sõlmitud tähtajaliselt kuni 31.03.2011. Raha õigeaegselt tagastamata jätmise puhuks leppisid pooled kokku viivise tasumises 0,1% tasumata summast päevas. Kostja osamakseid ei ole tasunud ning võlasumma on hageja korduvatele suulistele ja 27.08.2012 kirjalikule pöördumisele vaatamata siiani tasumata. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla ning viivised. Hagiavalduses on hageja arvestanud viivist 14.11.2012 seisuga ning taotleb välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 8762,14 € summaliselt ja edasi viivise alates 15.11.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,1% päevas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUS
Kostja 13.12.2012 kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja ei ole 15.09.2010 sõlmitud laenulepingus nimetatud rahasummat 239 750 krooni saanud ning laenuleping on rahatu. Kuivõrd laenusuhe puudub, on ka esitatud intresside nõue alusetu. Laenulepingu punktist 2.2. ei tulene kinnistust, et kostja on laenuraha saanud. Lepingu punktis 2.1. räägitakse raha üleandmisest tulevikuvormis, sellest ei tulene, et laenuandja oleks laenusumma kostjale üle andnud. Kostja ei ole hagis kirjeldanud, millal ja kuidas hageja väidetava laenu summa kostjale üle andis. Kostja pangakontole hageja ühtegi rahasummat üle kandnud ei ole, samuti ei ole kostja saanud hagejalt ühtegi sularahamakset. Tegemist on sularaha kohta väga suure summaga ning hagejal tuleks selgitada raha päritolu. Hagiavaldusest jääb ebaselgeks, kas hageja peab laenulepingut konstitutiivseks või deklaratiivseks võlatunnistuseks. Kuna hageja põhjendab nõuet laenukohustuse olemasoluga, järeldab kostja, et laenuleping on hageja arvates deklaratiivne võlatunnistus. Sellisel juhul vabaneb võlatunnistuse andnud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui kohustust ei olnud olemas. Hageja peab tõendama, et ta on kostjale laenu andnud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, kuulanud ära pooled vande all, tunnistajad ning hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
2.Hageja on esitanud hagi kirjaliku laenulepingu alusel kostjale laenatud rahasumma ja viiviste väljamõistmiseks. Asjas ei ole vaidlust, et pooled allkirjastasid 15.09.2010 kirjaliku laenulepingu, lepingu teksti trükkis kostja. Pooled vaidlevad lepingu alusel rahasumma tegeliku kostjale üleandmise üle, samuti annavad pooled erinevaid selgitusi lepingu vormistamise ning
allkirjastamise koha kohta. Hageja kinnitusel andis ta kostjale laenuks kokku 238 750 krooni (15 259,49 €), millest 98 750 krooni oli hageja enda raha ning 140 000 krooni laenas hageja omakorda tunnistajatelt O.’lt ja K.’ilt; raha anti üle hageja elukohas kirjaliku laenulepingu allkirjastamise päeval. Kostja eitab raha saamist, lepingu trükkis kostja hagejalt saadud mustandi alusel ning kostja väidetel allkirjastati leping VIA Baltika x.kilomeetril asuvas parklas; kostja eesti keele oskus on puudulik ning ta ei saanud aru, et lepingus sisaldub raha saamise kinnitus.
3.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Hagiavaldusele lisatud kirjaliku tähtajalise laenulepingu on allkirjastanud V. L. laenuandjana ja M. K. laenusaajana. Lepinguga hageja kohustus andma kostja kasutusse raha summas 238 750 krooni ning kostja kohustus saadud laenu tagastama 31.maiks 2011 osamaksetena lepingus kokkulepitud graafiku alusel: alates novembrist 2010 – aprillini 2011 kohustus kostja tasuma 15 000 krooni kuus, viimane makse 2011 mais pidi olema summas 148 750 krooni. Maksetega tasumise korral pidi kostja maksma viivist 0,1% tasumata summast päevas.
4.Laenulepingu punktides 2.2. ja 3.1. on selgelt nimetatud, et lepingu punktis 2.1. nimetatud laenusumma on hageja kostjale üle andnud enne lepingu sõlmimist, leping loetakse sõlmituks selle allkirjastamisega poolte poolt. Kohus leiab, et lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et hageja on laenulepingust tuleneva raha laenusaajale üleandmise kohustuse täitnud. Tegemist ei ole VÕS § 30 lg 1 nimetatud võlatunnistusega, nagu hageja hagiavalduses märgib, vaid täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg 1 tähenduses. Riigikohus on 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1137-09 tehtud otsuse p-s 10, 2. juunil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 tehtud otsuse p-s 15 ja 19.10.2011 tsiviilasjas 3-2-1-76-11 tehtud laheni punktis 9 selgitanud, et lepingusse märgitud kokkulepe, mille kohaselt lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks tasumisele kuuluv raha on õigustatud isikule üle antud enne lepingu sõlmimist, on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi, millega saab võlgnik tõendada oma kohustuse täitmist. Sellise dokumendi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Eeltoodust tulenevalt kostja peab tõendama, et hageja ei ole laenuraha kostjale üle andnud.
5.Kohus leiab, et tõele ei vasta kostja väide, et ta puuduliku keeleoskuse tõttu ei saanud aru lepingu punktide 2.2. ja 3.1. sisust. Kostja kinnitas vande all, et lepingu mustandi kirjutas hageja laenulepingu blanketile, hageja tegi sinna oma parandused, lisas oma kontaktandmed ja arveldusarve numbri; lepingu pidi arvutil valmis trükkima kostja, sest hagejal ei olevat trükkimise ja printimise võimalust. Kostja kinnitas, et trükkis lepingu teksti kahel korral, sest esimeses tekstis jäi viivise osa välja, kostja lisas ise lepingusse ka maksegraafiku. Usutavad ei ole kostja väited, et ta ei pannud lepingut trükkides tähele, et seal on sees punkt, milles ta kinnitab raha kättesaamist. Lepingu punkt 2.2. on sõnastatud järgmiselt: „Leping loetakse sõlmituks selle allkirjastamisega Poolte poolt ning Lepingus nimetaud laenusumma 238750 (kakssada kolmkümmend kaheksa tuhat seitsesada viiskümmend) krooni on üle antud enne käesoleva lepingu sõlmimist“. Sarnaselt on sõnastatud lepingu punkt 3.1: „Laenu andja on Laenu võtjale punktis 2.1. nimetatud laenusumma üle andnud enne käesoleva Lepingu allkirjastamist.“ Lepingupunktide sõnastuses on kasutatud tavakeeles levinud, igapäevaseid mõisteid, mistõttu pidi ka väidetavalt puuduliku keeleoskusega kostjale olema üheselt arusaadav, et nende lepingupunktide kohaselt on laenuraha kostjale üle antud enne lepingu sõlmimist. Kostja esindaja 05.02.2013 eelistungil väitis, et kirjalikust tekstist arusaamiseks peab kostja lauset mitu korda lugema ning tõlkimisel kasutab ta online tõlkeabi. Kostja ise kinnitas, et räägib Eesti keeles ning igapäevaselt töötab oma eraettevõtluses eestikeelsete dokumentidega, ka lepingu sõlmimise ja raha üleandmise juures olnud tunnistajad kinnitasid, et K. räägib vabalt eesti keeles, tunnistajad hindasid tema keeleoskust heaks ja piisavaks, et kõigest aru saada. Tunnistaja O.
andis ütlusi, et on teinud kostjaga kala kokkuostutehinguid, tunnistaja vormistas kala esmakokkuostu kviitungid eesti keeles, kostja kontrollis dokumente ja kui midagi oli valesti, siis pani eesti keelse selgituse juurde, mis valesti oli. Samuti kostja ise kinnitas, et lepinguteksti trükkis ta internetiühendusega arvutis, seega oli kostjal võimalus talle väidetavalt arusaamatut teksti ka tõlkida. Väidetav asjaolu, et kostja allkirjastas tema enda ettevalmistatud lepinguteksti, saamata selle sisust terves ulatuses aru, ei vabasta kostjat lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja kannab kaasneva vastutuse riski, kui allkirjastab lepingu, mille sisust ta tegelikult aru ei saa.
6.Kostja ei ole suutnud tõendada ka seda, et hagejal puudusid rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks laenulepingus sätestatud summas. Kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt kostjal oli laenulepingu 15.09.2010 allkirjastamise seisuga arveldusarvel Swedbank AS-is vähemalt 190 000 krooni (tl 164) ning hoiukontodel rohkem kui 330 000 krooni (tl 171). Hageja põhjendas kostjale laenamiseks teistelt isikutelt raha laenamist sellega, et kostja soovis laenu saada sularahas ning hageja ei soovinud pangakontodelt raha välja võtta, kuid kodus tal nii palju ei olnud, kui kostja soovis. Kohtu hinnangul on „sõna sõna vastu“ olukorras selline põhjendus mõistlik, arvestades lisaks, et arvelduskontole laekus hagejale 190 000 krooni alles 14.09.2010 Mootorlaev Ermistu OÜ-lt laenu tagastusena ning ilmselt ei olnud hagejal võimalik selle raha laekumise aega täpselt teada; tähtajaliselt hoiusekontolt raha välja võtmine tähendanuks aga hagejale rahalist kaotust. Kostja väited, et ta ei ole laenu saanud ning omateada ei ole ta andnud kinnitust raha saamise kohta, on jäänud paljasõnaliseks ja väheusutavaks.
7.Tunnistajad O. ja K. andsid üldiselt olulistes asjaoludes kokkulangevaid, kuid erinevas sõnastuses ja detailides mõnevõrra erinevaid ütlusi hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise kohta hageja elukohas x. Nii kinnitasid mõlemad tunnistajad oma ütlustes, et 2010.a septembris küsis hageja tunnistajatelt raha kostjale laenamiseks ja rääkis sellelt kasu teenimise võimalusest, tunnistajad panustasid kumbi 70 000 krooni: tunnistaja O. seejuures andis ütlusi, et hageja ütles talle, et K.l on raha vaja ja hagejal endal nii palju ei ole; kokkulepe oli, et järgmise aasta mais saab tunnistaja raha tagasi koos protsentidega, protsendid olid paremad kui pangas; tunnistaja tunneb hagejat kaua aega ja tal oli raha anda. Tunnistaja K.i ütluste kohaselt pakkus V. L. varianti, et saab natuke teenida; oli vaja kokku saada 250 000 krooni, tunnistaja sai panna 70 000 krooni; hageja rääkis, et tal jääb raha puudu ja tunnistajal K.il koos tunnistaja O.ga tuli panna kummalgi 70 000 krooni. Mõlemad tunnistajad andsid ütlusi, et nende teada oli kostjal raha vaja oma firma töös hoidmiseks; tunnistaja K. teadis kostja firmat varasemast, mõtlesid, et firmas on maksmisega probleeme ja saab teenida viiviseid. Tunnistajate sõnul 2010.a septembri keskel ühel päeval pärast tööd läksid tunnistajad hageja koju x, kus pidi toimuma raha üleandmine. Seejuures tunnistaja K. nimetas hageja elukoha asukohaks x, tunnistaja O. x, mõlemad on põhimõtteliselt õiged, kuna x küla algab vahetult Pärnu linna piirist x lõpus. Hageja juurde jõudsid tunnistajad enne kostjat, kui kostja tuli, luges hageja raha üle ja andis tunnistajate silme all kostjale. Tunnistajate sõnul oli leping K.l kaasas. Tunnistaja K. nägi, et K. kirjutas lepingule alla pärast raha saamist ja siis lahkus hageja juurest. tunnistaja O. lepingu allakirjutamist või K.lt raha saamise kohta allkirja võtmist ei mäleta, kuid mäletab, et luges lepingut ja selles oli kirjas, et raha saab tagasi 31.05.2011, kui õigeks ajaks ära ei maksa, pidi hakkama jooksma viivis; tunnistaja O. ei mäleta, kas lepingul olid siis allkirjad, kui tema lepingut luges. Tunnistaja K.i ütluste kohaselt tema samuti luges lepingut, meelde on jäänud, et lepingus oli maksegraafik, 2011.kevadeks pidi K. raha tagasi maksma. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate K.i ja O. ütluste tõepärasuses.
8.Kohtu hinnangul ei ole usaldusväärsed tunnistaja V.K. ütlused selle kohta, et tema teab, et 15.09.2010 kostja Pärnus ei käinud. Tunnistaja on kostja poeg ning nad töötavad perefirmas OÜs XXX, mõistetavalt on tunnistaja huvitatud asja lahenemisest ema kasuks ning võib seetõttu tahtlikult või tahtmatult sõnastada oma ütlusi ema kasuks. Tunnistaja K.andis ütlusi, et mäletab kuupäeva 15.09.2010, sel päeval töötasid nad ., puhastasid ja parandasid konteinereid, koos
tunnistajaga töötasid kaks meest ja üks naine, M. K. oli kogu aeg seal, varustas naisi pesuvahenditega, oli päev otsa tsehhis, tööpäev on kella kaheksast neljani. Tunnistaja sõnul M. K. käis vahepeal korra ära, ütles, et läheb x maanteele uuele ristmikule kohtuma V. L.iga, põhjust ei öelnud; rohkem M. K. sel päeval x kusagile ei sõitnud; tunnistaja elamu on selle tsehhi juures ja ta teab, et M. tegi pärast tööd paberitööd seal kontoris. Tunnistaja sõnul mäletab ta 15.09.2010 sündmusi täpselt seetõttu, et tunnistajal oli 11.09. sünnipäev, see oli nädalavahetus, pühapäeval oli tunnistajal vaba päev ning nädala algul pidid nad konteinereid puhastama; tunnistaja on meister ning ema M. K. ütleb talle, kui kuhugile läheb; ema käis ära kolmapäeval, konteinerid, mida puhastati, olid valmistatud V. L.iga töötamiseks ja sellepärast jäi kohtumine L.iga tunnistajale meelde. Tunnistaja põhjendused ei veena kohut, et tunnistaja 01.03.2013 ütlusi andes tõepoolest võis täpselt mäletada, milliseid tööülesandeid OÜ-s XXX täideti 15.09.2010, kus kostja sel päeval igal ajahetkel täpselt asus ning et just sel päeval kostja läks kohtuma V. L.iga. Tunnistaja näiteks ei suutnud meenutada, kus kostja viibis ja mida tegi eelmisel sügisel pärast tunnistaja sünnipäeva, s.o 11.septembrit 2012. Tunnistaja väidetel siis midagi spetsiifilisemat ei olevat olnud ning seetõttu ta kostja selleaegseid käike ei mäelta. Samas tunnistaja ütlustest nähtub, et ka konteinerite puhastamine on nende äriühingu jaoks tavapärane töö, kuigi seda ei tehta iga päev: tunnistaja ütluste järgi konteinerite puhastamine sõltus sellest, kuidas tellimusi tuli, enne suurt tööd tuleb konteinerid ette valmistada. Seega ei saanud 15.09.2010 konteinerite puhastamineettevalmistamine olla sedavõrd eriline sündmus, et selle päeva tööülesanded ja töötajate ning kostja liikumised oleksid pidanud tunnistajale täpselt meelde jääma mitmeks aastaks. Lisaks seostab tunnistaja kostja viibimise x sellel päeval sellega, et kostja väidetavalt varustas tööajal (kell 8.00 – 16.00) töötajaid pesuvahenditega ning õhtul töötas kontoris dokumentidega. Puhastatavate konteinerite kogus on töö alustamisel ilmselt teada ning eelduslikult on pesuvahendiga varustamine ühekordne tegevus päeva jooksul, see ei ole piisav, et isegi selle toimingu täpse kuupäeva mäletamine annaks alust järeldada, et kostja viibis kogu päeva tsehhis kohal, nagu tunnistaja väidab. Samuti ei ole ühegi muu asjaolu või tõendiga seostatavad tunnistaja väited selle kohta, et just sellel päeval pärast tööd kostja vormistas kontoris dokumente. Eeltoodu alusel ei ole tunnistaja täpne mälu just selle päeva sündmuste osas usutav ning muid objektiivseid tõendeid tunnistaja K. ütluste kinnitamiseks asjas ei ole. Kohtu hinnangul on põhjendatud kahtlus, et tunnistaja tahtlikult või tahtmatult kohandas oma ütlusi kostja positsioonile sobivaks. Eeltoodu alusel ei ole V. K. ütlused usaldusväärne tõend lükkamaks ümber hageja väiteid, et laenuleping sõlmiti hageja kodus x.
9.Kostja väiteid lepingu sõlmimisest maanteeäärses parklas ei kinnita ka kostja taotlusel tunnistajana üle kuulatud hageja abikaasa A.L.. A. L. kinnitas küll, et temal ja hagejal on x suvila ja nad käivad suvel seal igal nädalal, kuid tunnistaja eitas, et tema juuresolekul oleks kunagi toimunud hageja kohtumist kostjaga maanteeäärses parklas. Samuti tunnistaja L. kinnitas, et M. K. on varem paaril korral käinud tunnistaja ja hageja kodus x tänaval, kuid tunnistaja ei tea kinnitada nende külastuste toimumise täpset aega ega kostja ja hageja omavahel peetud vestluste sisu; tunnistaja on üksnes abikaasalt kuulnud, et kostja võlgneb hagejale raha. Kostja vande all ütluste andmisel esitatud väiteid ei kinnita ükski muu usaldusväärne tõend, samas hageja vande all antud ütlustest nähtuvaid asjaolusid lepingu sõlmimise ja kostjale raha üleandmise kohta tõendavad ka tunnistajate O. ja K.i ütlused ning kirjalik tõend - kostja enda poolt allkirjastatud laenuleping.
10.Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja nõue on tõendatud. Kostja ei ole suutnud kirjalikus laenulepingus allkirjaga kinnitatu tegelikkusele mittevastavust tõendada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise
kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 15 259,49 €.
11.Hageja taotleb kostjalt ka viivise väljamõistmist 16.11.2012 hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud summas 8762,14 € ning alates hagi esitamisest protsendina põhivõlast lepingus kokkulepitud määras, s.o 0,1% põhinõudest päevas. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja tuleb täies ulatuses rahuldada. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab võlausaldajale õiguse nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb viivisemääraks lugeda lepingus kokkulepitud 0,1% tasumata põhinõudest päevas. TsMS § 367 kohaselt viivise nõude võib hagiavalduses koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid osaliselt või täielikult protsendina põhinõudest. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja hageja viivise arvestust ei vaidlustanud ning viivisemäära suurusele vastu ei vaielnud. Hagiavaldusele lisatud viivisearvestuse kohaselt on hageja viiviseid arvestanud summaliselt seisuga 16.11.2012 (kaasa arvatud). Hagiavalduses on hageja ilmselt ekslikult taotlenud tulevikus sissenõutavaks muutunud viivised välja mõista protsendina põhivõlast alates 15.11.2012. Eeltoodu alusel kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 16.11.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 8762,14 € ning alates 17.11.2012 viivise tasumata põhinõudest 0,1% päevas iga viivitatud päeva eest kuni põhinõude täitmiseni.
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda. Hagejal on õigus esitada kohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlus kohtuotsuse jõustumisest alates 30 päeva jooksul.
/Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.