2-13-47808/17 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

12.09.2013 toimus VM pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. VK esitas nõude summas 12 800 eurot tunnustamiseks teises rahuldamisjärgus, mille kohta esitas vastuväite võlausaldaja SV. Hagiavalduse kohaselt on tegemist laenuga, mille kohta pankrotivõlgnik VM väljastas 21.05.2012 võlatunnistuse. Eelnevalt oli pankrotivõlgnik pöördunud laenu saamiseks mitmel korral VK ning iga kord oli laenu andmisel vormistatud lihtkirjalik võlatunnistus. Laenud väljastati võlgnikule tema elumaja hoolduseks ja remondiks. VM ja VK vahel 21.05.2012 sõlmitud võlatunnistusega kinnitas VM, et on saanud 21.05.2012 VK-lt täiendavalt laenu 2500 eurot ning nüüd moodustab tema koguvõlgnevus VK ees 12 800 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on konstrueeritud. Võlgnik püüab pankrotimenetluses tekitada enda vastu nõudeid oma lähikondsete ja tuttavate kaudu. Kostja kasuks on VM suhtes tehtud kohtulahend 1 500 000 krooni väljamõistmiseks. Kui pankrotivõlgnik oli VK-le väidetavalt võlgu, oleks ta võinud kinnistu müügist saadud rahast võla tasuda. Pankrotivõlgnik on vahetult pärast väidetavat laenu saamist oma kinnistu müünud ning selle asemel, et maksta võlg ära nii VKle kui SV-le, laenas selle väidetavalt hoopis offshore firmale. Laenu andmine mais 2012 tundub eluliselt ebausutav, sest aprillis 2012 oli Tallinna Ringkonnakohus teinud otsuse, mille kohaselt jäi kehtima maakohtu otsus VM-lt SV kasuks 1 500 000 krooni väljamõistmiseks. Laenu andmine ei ole eluliselt usutav ka seetõttu, et VK oli laenu andes 76-aastane pensionär, kellel puudus peale pensioni igasugune muu tulu. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 21.02.2014 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1). Kohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud võlatunnistus, millega pankrotivõlgnik ühelt poolt kinnitab olemasolevat võlgnevust (10 300 euro osas) ning teiselt poolt loodi uus kohustus (täiendava 2500 euro laenamise osas). Seega on sellel võlatunnistusel nii deklaratiivse kui konstitutiivse võlatunnistuse jooned. Kohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte laenusuhtena (võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg 1). Hageja selgitas eelistungil, et laen anti etapiviisiliselt ja sularahas. Kohus tegi hagejale ettepaneku tõendada laenu andmist, kuid hageja seda teha ei suutnud. Kohus leidis, et kuivõrd puudusid tõendid pankrotivõlgnikule raha üleandmise kohta, puudus hagejal ka pankrotivõlgniku vastu nõue ning jättis seetõttu hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada, või - alternatiivselt - saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtule on esitatud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad laenu üleandmist. Hageja on kohtule esitanud 21.05.2012 võlakohustuse, milles on pankrotivõlgnik kirjalikult kinnitanud, et ta on saanud VKlt laenu ja et ta võlgneb alates sellest kuupäevast VKle 12 800 eurot. Kumbki võlatunnistuse pool ei ole väitnud, et võlakohustus on tühine, samuti pole tühistust tuvastatud, seega on võlakohustus kehtiv ja pankrotivõlgnik kohustatud seda täitma. Samuti oli pankrotivõlgnik teadlik nõude loovutamisest ning ei vaielnud sellele vastu ja tunnistas võlga summas 12 800 eurot. Seega on laenu väljastamine tuvastatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata, menetluskulud hageja kanda ning taotluse tunnistaja vande all ülekuulamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb esimese astme kohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et pankrotivõlgnikule laenu andmine on tõendatud. Lisaks võlakirjale, mille kohaselt on pankrotivõlgnik saanud oma lähisugulaselt laenu 12 800 eurot, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada ka raha tegelikku üleandmist. Asjaolu, et laenu andja ja saaja raha üleandmist kinnitavad, ei võimalda teha hageja nõude kohta ühest järeldust. Üksnes see, et võlakohustuse pooled ei väida kohustuse puudumist, ei tõenda selle olemasolu. Praegusel juhul on tegemist pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks esitatud hagiga, mille puhul tuleb kohtul põhjalikult kaaluda, kas nõue pankrotivõlgniku vastu on ka tegelikult olemas. Vaid 21.05.2012 kuupäevaga dateeritud võlakohustus, millest nähtuvalt on varasema laenu kohta antud võlakiri summas 10 300 eurot võlgnikule tagastatud ning võlgnetav summa uue laenuga summeeritud, ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Pealegi on varasemate summade üleandmise kohta hageja vaid väitnud, et seda on tehtud aastatel 2008-2012, mingeid konkreetseid asjaolusid või täpsemat ajalist määratlust summade üleandmise kohta ei ole hageja esile toonud. Apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud taotlus kuulata tunnistajana üle VK ei olnud põhjendatud ka seetõttu, et tegemist on asjast otseselt huvitatud isikuga, kes esitas nii nõude pankrotimenetluses kui ka hagiavalduse nõude tunnustamiseks kohtusse. Kolleegiumi hinnangul on esialgne hageja menetluslikult võrdne poolega, kelle tunnistajana ülekuulamist seadus keelab (TsMS § 251 lg 1), vastasel juhul võiks nõude loovutamise läbi tekitada kunstlikult uusi tõendeid (varasema menetlusosalise tunnistajana antud ütlused). Maakohus tuvastas kohtu ette toodu põhjal õigesti, et väidetava kohustuse aluseks oleva raha üleandmine ei ole tõendatud, mistõttu ei olnud võimalik tuvastada, et võlausaldajal oli pankrotivõlgniku vastu nõue, mille ta võis hagejale loovutada ning kes omakorda oleks saanud selle VM pankrotimenetluses maksma panna. Täiendavaid tõendeid raha üleandmise kohta, mille olemasolu hageja väitis ja mille esitamiseks määras kohus tähtaja, hageja ei esitanud (09.12.2013 istungi protokoll - tl 45). Seetõttu jättis kohus põhjendatult hageja nõude rahuldamata. Eluliselt ebausutavaks muudab kehtiva laenusuhte olemasolu ka see, et pankroti-võlgnik, võõrandades oma kinnisvara juunis 2012, ei tasunud saadud vahenditest oma eakale lähisugulasele (isale) mais 2012 väljastatud võlakohustuse järgset väidetavat võlga. Veelgi enam, pankrotivõlgniku lähisugulane (kellega väidetavalt olid võlgnikul ka tihedad majanduslikud suhted) pidi eelduslikult olema teadlik aprillis 2012 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu otsus võlgnikult SV kasuks suure rahasumma väljamõistmise kohta (tsiviilasi nr 2-0858233), kuid sellest hoolimata andis võlgnikule veel täiendavalt laenu. Eluliselt usutavam võiks olla pigem see, et juhul, kui VK VM-le ka mingeid rahasummasid üle andis, ei olnud tegemist tehinguga VÕS § 30 tähenduses, s.o lepinguga, millega VM oleks kohustunud raha tagastama.