Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) hagi SP ja IK vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.04.2014 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3933,46 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, asukoht Munga 18, 50088 Tartu), esindaja Hardi Rikand Kostja II: IK (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXX XX XX-XX XXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 11.04.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.25.07.2013 esitas Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, hageja) Harju Maakohtule hagi SP (kostja I) ja IK (kostja II) vastu solidaarselt 3933,46 euro suuruse õppelaenu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja I (endise perekonnanimega Š.) 13.10.1999 õppelaenu saamiseks AS-iga Eesti Ühispank õppelaenulepingu nr S990004347 ja 31.08.2000 lepingu lisa nr 1. Lepingu alusel laenas pank kostjale I 6039,65 eurot, mis kanti laenusaaja kontole üle kuues osas 19.10.1999-15.09.2004. Kostja I kohustus tasuma õppelaenusummalt pangale intressi 5% aastas. Lepingust tulenevate kohustuste täitmist tagab vastavalt 13.10.1999 käenduslepingule kostja II. Lepinguga tekkis käendajal solidaarvastutus kostja I õppelaenulepingu ning kõigi selle tulevikus sõlmitavate lisade alusel tekkinud kohustuste täitmisel.
3.Kuna kostjad ei täitnud nõuetekohaselt lepingulisi kohustusi, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist, mille riik täitis. Hagejal tekkis nõudeõigus kostjate osas kogu krediidiasutusele tasutud summa ulatuses.
4.30.10.2008 saatis hageja kostjale I ning 20.03.2009 kostjale II kui käendajale õppelaenuvõlgnevuse teatise, milles informeeris neid nõudeõiguse üleminekust pangalt hagejale ning andis tähtaja võlgnetava summa tasumiseks.
5.31.03.2009 esitas kostja I avalduse maksegraafiku koostamiseks. 22.04.2009 saatis hageja kostjatele kokkuleppe õppelaenuvõlgnevuse likvideerimiseks maksegraafiku alusel ja vastavad teatised. 22.01.2013 esitas kostja I avalduse uue maksegraafiku koostamiseks, mille hageja rahuldas, kuid kostjad jätsid kohustused täitmata.
6.Ajavahemikus 30.11.2008 kuni 21.07.2013 on kogunenud viivise summa 379,42 eurot. Seisuga 22.07.2013 on hageja nõude suuruseks 3933,46 eurot, mis tuleneb põhivõlast 3554,04 eurot ning viivisest 379,42 eurot.
7.15.01.2014 tagaseljaotsusega rahuldas Harju Maakohus hagi kostja I vastu ja jätkas menetlust kostja II osas. Kostja II vastuväited
8.Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Hageja ei ole esitanud aastate 2001,2002 ja 2003 õppelaenulepingu nr S990004347 lisasid. Kokkuleppel õppelaenuvõlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel puudub sõlmimise kuupäev ja nimetatud dokument on allkirjastamata. Vaatamata sellele, et pealkirjas kokkulepe sõlmitakse kostjaga I, VL-ga ja kostjaga II, ei ole kostja II teadlik nimetatud kokkuleppest.
10.Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu nr 99-379 puhul ei ole selge, kas kostja II vastutab ka laenulepingu lisade alusel, st kogu väljastatud laenusumma eest. Kostja II oli seisukohal, et käenduslepinguga tagati konkreetset kohustust summas 15 000 krooni ja käenduslepingule tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi § 211 p-i 2, mille kohaselt on käendus lõppenud. Samuti leidis kostja II, et kuna temaga sõlmitud käenduslepingus ei ole määratletud käendaja vastutuse maksimumsummat, on käendusleping tühine.
11.Kostja II oli seisukohal, et hageja esitatud dokumendid ei peegelda tõelisi asjaolusid, sest dokumentidest ei selgu, kas kostja I tegelikult õppis või oli ainult nimekirjas või muul viisil kasutas oma õigusi õppelaenu saamiseks. Sotsiaal-Humanitaarinstituudi 06.03.2014 tõendist on näha, et kostja I õppis õhtuses õppes, kuid õhtune õppevorm
nõuab igapäevaselt loengutel käimist kell 18.00 kuni 22.00. Elades ja töötades Soomes ei ole võimalik täita nimetatud kohustust. Maakohtu otsus
12.11.04.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi kostja II vastu rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
13.Esmalt hindas kohus, kas kostja II on käenduslepingu alusel vastutav laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise eest. Kohus märkis, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ning võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. Riigikohus on asjas nr 3-21-102-07 selgitanud, et käendusleping ei ole üldjuhul kestvusleping (otsuse p 11). Samas selgitas Riigikohus, et käendusleping võib olla kestvuslepinguks juhul, kui käendatakse mitte konkreetset kohustust, vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti pikaajalisest suhtest tulenevaid kohustusi.
14.Seejuures ei keelanud TsK regulatsioon sõlmida käenduslepingut tulevikus tekkiva kohustuse käendamiseks. Maakohus viitas Riigikohtu poolt lahendi nr 3-2-1-178-10 ps 33selgitatule ja märkis, et seega tuleb kohtul kohaldatava õiguse määramiseks esmalt kindlaks teha, arvestades kohtuasjas nr 3-2-1-178-10 antud tõlgendamisjuhiseid, kas käenduslepingus sisaldub kostja II selge tahe käendada ka tulevikus tekkivaid nõudeid. Selleks pöördus kohus käenduslepingu p-de 3 ja 5.8 juurde. Käenduslepingu p 3 kohaselt on käendatavaks nõudeks õppelaenuleping nr S990004347. Laenuleping (tl 5) p-i 1 kohaselt pank annab laenusaajale õppelaenu summas 15000 EEK. Laenu igakordne suurendamine fikseeritakse lepingu lisades. Kohus järeldas, et laenulepingu allkirjastamisega tekkinud kohustus piirdus 15 000 krooniga ning kuigi laenulepingus oli viide, et pooled võivad soovida laenusummat suurendada, sai see toimida üksnes poolte kokkuleppel, eraldi lepingu lisa sõlmimisega. Seega ei tulene laenulepingust endast, et laenusumma tulevikus suureneb ning seetõttu ei saa laenulepingule viitamisest tuleneda käendaja kohustus käendada tulevikus tekkivaid nõudeid.
15.Hinnates käenduslepingu p-s 5.8 väljendatud tahteavaldusi oli kohus seisukohal, et käenduslepingu p 5.8 ei sisalda piisavalt selget määratlust, et käendaja vastutab ka tulevikus tekkivate kohustuste eest. Nimetatud punkt ei kõnele selgesõnaliselt laenusumma suurendamisest ega käendaja vastutuse ulatusest. Lisaks sellele on viidatud punktis koosmõjus laenulepinguga loogiline vastuolu, sest kuigi sättes räägitakse laenusumma muutumisest, siis ei tulene laenulepingust endast laenusumma suurenemist. Laenusumma suurenemiseks on laenulepingu järgi vaja eraldi kokkuleppe sõlmimine, sisuliselt uue laenukokkuleppe sõlmimine. Erinev oleks olukord näiteks juhul, kui laenusumma suurendamiseks piisaks laenulepingu järgi õppimise jätkamisest. Seetõttu ei saa välistada, et käenduslepingut mõistlikult tõlgendav isik võib aru saada, et täiendava laenukokkuleppe sõlmimine ei mõjuta käendaja olukorda (VÕS § 145 lg 4).
16.Riigikohus selgitas kohtuasjas 3-2-1-178-10, et tuleb lähtuda eeldusest, et konkreetset kohustust käendanud käendaja vastutus hilisematele lepingu laiendustele ei ulatu. Asjaolu, et seaduse mõtte kohaselt peab tulevikus tekkiva kohustuse käendamine olema käendaja jaoks ka tegelikkuses selgelt määratletud, rõhutab VÕS § 143 lg 2 sätestatud käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma märkimise nõue ja VÕS § 142 lg 2 sõnastus. Kuigi TsK ei kehtestanud vastutuse maksimumsumma märkimise nõuet, oleks maksimumsumma võinud anda indikatsiooni käendatava kohustuse ulatuse kohta. Maksimumsumma puudumisel tuleb seetõttu kohtu arvates käendatava kohustuse
selgelt määratlemise nõudesse suhtuda eriti rangelt. Seega võttes arvesse, et käenduslepingus vastutuse maksimumsumma puudus ja et käenduslepingu sõnastus ei määratlenud selgelt käendatava kohustuse ulatust, asus kohus seisukohale, et käendusleping ei sisaldanud kostja selget tahet käendada tulevikus tekkivaid nõudeid.
17.Kohus leidis, et põhjendatud on kostja II vastuväide, et käendus on lõppenud TsK § 211 p 2 kohaselt. Kuivõrd käendusleping ei sisaldanud kostja selget tahet käendada tulevikus tekkivaid nõudeid, ei ole tegemist kestvuslepinguga VÕSRS § 12 lg 1 mõttes ning VÕSRS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele tsiviilkoodeksist tulenevat. Kohustuse täitmise tähtpäevaks TsK § 211 p 2 mõttes on lepingust tulenev laenusumma tagastamise tähtaeg. Kui võlgnik ja laenuandja lepivad kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises, pikeneb TsK § 206 lg 2 kohase käenduse aktsessoorsuse tõttu ka hagi esitamise tähtaeg. TsK § 211 p 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-102-07 p 12).
18.Hageja on õppelaenuvõlgnevuse teatises (tl 23) märkinud, et kogu laenulepingust tulenev võlgnevus on muutunud sissenõutavaks ja kuulub tasumisele hiljemalt 30.11.2008. Hageja teatest käendajale (tl 25) nähtub, et hageja palus käendajal tasuda laenuvõlgnevuse hiljemalt 24.04.2009. Kohus märkis, et käenduslepingus ei olnud osapooled kokku leppinud käenduslepingu tähtajas. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-21-102-07 p-s 12, et TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Käesoleval juhul käenduslepingus vastavat kokkulepet ei olnud.
19.Laenulepingust tulenevad nõuded olid muutunud seoses laenulepingu ülesütlemisega täies ulatuses sissenõutavaks hiljemalt 30.11.2008. Hagi on esitatud kohtule 2013. aastal. Seega lõppes käendus TsK § 211 p-i 2 kohaselt 28.02.2009. Kohus jättis hagi rahuldamata käenduse lõppemise tõttu ega pidanud vajalikuks hinnata kostja teisi vastuväiteid. Apellatsioonkaebus
20.12.05.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 11.04.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista kostjat II hageja kasuks välja 3933,46 eurot ja jätta menetluskulud kostja II kanda.
21.Hageja ei nõustunud kohtu põhjendustega hagi rahuldamisel ja leidis, et kostja II poolt sõlmitud käendusleping on kestvusleping ning käenduslepingus on kokku lepitud, et kostja II vastutus laieneb ka hilisematele lepingu laiendustele. Hageja on seisukohal, et käendusleping ei ole lõppenud TsK § 211 p-i 2 kohaselt. Seejuures tugines hageja maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-178-10 p-le 33 ja märkis, et kohus on ekslikult leidnud, et käenduslepingust ei tulene kostja II selge tahe käendada ka tulevikus tekkivaid nõudeid. Käenduslepingu p-s 3 on tagatavaks nõudeks märgitud õppelaenuleping nr S990004347 (laenuleping). Käenduslepingu p-i 5.2 lauses 1 on sätestatud, et kui laenusaaja ei täida laenulepingu järgseid kohustusi, vastutab käendaja koos laenusaajaga panga ees solidaarselt laenulepingust tulenevate nõuete ulatuses. See näitab selgelt, et käenduslepinguga tagatakse kõiki laenulepingu alusel antavaid summasid, mitte ainult ühte konkreetset summat. Kui käenduslepinguga oleks soovitud ainult ühe kindla laenusumma tagamist, siis oleks konkreetne summa ka käenduslepingusse märgitud.
22.Käenduslepingu p-i 5.8 lauses 2 on sätestatud, et lepingulepingu tingimuste, sh laenusumma ja/või tagastamise tähtaja, muutumisel laienevad muudatused käesolevale lepingule ilma poolte täiendava kokkuleppeta, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Seega
tuleneb käenduslepingu p-st 5.8 selgelt, et laenusumma saab muutuda ehk suureneda. Vastavas punktis on kokku lepitud, et laenusumma muutumine toimub ilma poolte täiendava kokkuleppeta, seega on kostja II nõustunud sellega, et tema täiendavat tahteavaldust ei ole vaja juhuks, kui laenusummat suurendatakse. Kohus leidis ekslikult, et laenulepingust endast ei tulene, et laenusumma tulevikus suureneb ning seetõttu ei saa laenulepingule viitamisest tuleneda käendaja kohustus käendada tulevikus tekkivaid nõudeid. Kohus on valesti tõlgendanud laenulepingut. Laenulepingu p-i 1 lauses 1 on tõesti kirjas, et pank annab laenusaajale õppelaenu summas 15 000 krooni. See on sätestatud selliselt, kuna esimene laenusumma oligi 15 000 krooni. Asjaolule, et tulevikus antakse veel täiendavad laenusummad, viitavad mitmed laenulepingu tingimused.
23.Laenulepingu p-i 1 lauses 2 on sätestatud, et laenusumma igakordne suurendamine fikseeritakse lepingu lisa(de)s ja p-i 2 viimases lauses on sätestatud, et pank fikseerib laenu igakordsed väljamaksed ja nende tegemise kuupäevad lepingu lisas, mis on lepingu lahutamatu osa. Laenulepingu p-i 3 lauses 2 on sätestatud, et laenusaaja tagab oma lepingust tulenevad kohustused panga ees laenusaaja ja/või kolmandate isikute poolt nõuetekohaselt vormistatud järgmiste tagatistega ning seal on üheks eraisiku käenduseks märgitud ka kostja II. Seega tuleneb laenulepingust selgelt, et laenuleping on suunatud mitmete laenumaksete väljastamisele. Laenulepingu ja käenduslepingu terviklikust analüüsist tuleneb, et kostja II poolt sõlmitud käendusleping tagab ka tulevikus väljamakstavaid laenusummasid, kui laenusaaja poolt on täidetud tingimused õppelaenusumma täiendavaks saamiseks.
24.Samuti on kohus ekslikult leidnud, et käendus on lõppenud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p-i 2 kohaselt. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kuivõrd käendusleping ei sisaldanud kostja II selget tahet käendada tulevikus tekkivaid nõudeid, ei ole tegemist kestvuslepinguga VÕSRS § 12 lg 1 mõttes ning VÕSRS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele Eesti NSV tsiviilkoodeksist tulenevat. Tuginedes eeltoodule on käenduslepingus tuvastatav kostja II selge tahe käendada ka tulevikus tekkivaid nõudeid ja seega on tegemist kestvuslepinguga VÕSRS § 12 lg 1 mõttes ning kohaldada tuleb võlaõigusseadust ja tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS). Võlaõigusseadusest ja tsiviilseadustiku üldosa seadusest ei tulene sellist käenduse lõppemise alust nagu on sätestatud TsK § 211 p-s 2, seega ei ole käendus käesoleval juhul lõppenud.
25.Kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et käenduse lõppemise osas kohalduvad TsKi sätted, siis käendus ei ole lõppenud, kuna TsK § 211 p 2 on dispositiivne. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-102-07 p-s 12 öelnud, et kolleegium on oma varasemates otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-137-03, nr 3-2-1-100-06 ja nr 3-2-1-50-07 selgitanud, et TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde. Seega on Riigikohus korduvalt leidnud, et TsK § 211 p 2 on dispositiivne ning lepingus saab välistada TsK § 211 p 2 rakendamise. Kohus on ekslikult leidnud, et käesoleval juhul käenduslepingus vastavat kokkulepet ei olnud. Viidatud Riigikohtu otsuses tuvastas Riigikohus, et TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg ei kohaldu juhul, kui käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et leping kehtib kuni laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni.
26.Käesoleval juhul on käenduslepingu p-i 5.8 lauses 1 sätestatud, et käesolev leping pikeneb laenulepingu pikenemisel ilma poolte täiendava kokkuleppeta tähtaja võrra, mille võrra pikeneb laenuleping, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Laenulepingu p-i 18 lauses 1 (ka hilisemas laenulepingu lisa 1 p-s 15) on sätestatud, et leping jõustub selle poolte poolt allakirjutamise ja laenusaaja arvelduskontole väljamaksmise hetkest ning
kehtib kuni lepingust tulenevate laenusaaja kõigi kohustuste täieliku täitmiseni. Seega on käesoleval juhul sätestatud poolte vahel samasugune lepingu kehtivuse kokkulepe, nagu leidis Riigikohus lahendi nr 3-2-1-102-07 p-s 12. Tulenevalt eeltoodust on poolte vahel kokku lepitud, et TsK § 211 p 2 käesolevale käenduslepingule ei kohaldu. Seega ei ole käendus lõppenud.
27.Kohus on ekslikult leidnud, et laenuleping on üles öeldud hiljemalt 30.11.2008. Selleks kuupäevaks palus hageja laenusaajal vabatahtlikult kogu võlgnevus tasuda ja võla mittetähtaegse tasumise korral teatas hageja, et hakkab võlgnevust nõudma ka käendajatelt. See avaldus ei ole käsitletav kui laenulepingu ülesütlemine. Kuna laenusaaja esitas avalduse maksegraafiku koostamiseks 03.04.2009, siis koostati uus graafik (eespool viidatud kokkulepe). Vastus apellatsioonkaebusele
28.Kostja II palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust kostja II suhtes hagi rahuldamiseks.
30.Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud käenduse maksmapandavuse eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja poolt esitatud nõuet kostja II vastu rahuldada. Maakohtu järeldused peavad paika nii seisukoha osas, et käendus ei laienenud laenulepingu lisade alusel laenatud summadele kui ka osas, mis puudutab TsK § 211 p 2 alusel käenduse lõppemist, samuti on maakohtu otsuse arutluskäik kooskõlas kohtu poolt otsuses viidatud Riigikohtu lahenditega. Kuna esimese astme kohus on kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
31.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning käenduslepingut ja selle aluseks olnud laenulepingut tõlgendades andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Maakohus on teinud tuvastatud asjaolude pinnalt õige järelduse, et käenduse lõppemise tõttu puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt käendatud kohustuse täitmist ja võlgnevuse tasumist. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise aluseks.
32.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva
jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.