Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.11.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-61786
Tsiviilasi
AP hagi MP vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks ning MP vastuhagi AP vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.05.2014 otsus
Kaebuste esitajad ja kaebuste liik
MP apellatsioonkaebus AP apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
MP apellatsioonkaebusel 3500 eurot AP apellatsioonkaebusel 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja/apellant/hageja AP (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XXX XX, XXXXX XXXXXXX), esindaja Vladimir Buldakov Apellant/vastustaja/kostja MP (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XXX XX, XXXXX XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.05.2014 otsus tühistada osaliselt osas, millega maakohus jättis hageja ainuomandisse pangakonto nr XXXXXXXXXXX rahalised vahendid 1231 eurot ja 3655 USD ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja enamsaadu arvel hüvitise 14 927,55 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja ainuomandisse pangakontol nr XXXXXXXXXXX rahalised vahendid 78.91 eurot ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis enamsaadu arvel 16 844.98 eurot.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:
2.1.Hagi ja vastuhagi rahuldada osaliselt;
2.2.Jagada AP ja MP ühisvara;
2.3.AP ainuomandisse jätta
2.3.1.korteriomand Tallinnas XXXXXXX XXX XX (registriosa nr XXXXXX) väärtusega 300 000 eurot;
2.3.2.sõiduauto mudel ESTfield S034 väärtusega 4000 eurot;
2.3.4.Swedbank AS pangakontol nr XXXXXXXXXXX rahalised vahendid summas 78.91 eurot.
2.2.AP-le jätta Swedbank AS ja AP vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06158876-EV ning laenulepingu 29.12.2006 sõlmitud lisast 1 tulenev rahaline kohustus suurusega 324 474.94 eurot;
2.3.MP-le jätta Swedbank AS ja AP vahel 05.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 07180988-EV tulenev rahaline kohustus suurusega 44 086.19 eurot;
2.4.Panna AP-le kohustus maksta MP-le MP osa eest ühisvaras 179 082.50 eurot. Panna MP-le kohustus maksta AP-le AP osa eest ühisvaras 162 237.47 eurot. Tasaarvestada poolte vastastikused rahalised nõuded, mille tulemusena mõista välja AP-lt MP kasuks 16 844.98 eurot;
2.5.Jätta rahuldamata kostja nõue sõiduauto Opel Zafira müügisummast poole, s.o 7000 euro, ulatuses hüvitise saamiseks;
2.6.Jätta rahuldamata kostja nõue tuvastada, et Swedbank AS ja AP vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-158876-EV ja laenulepingu 29.12.2006 sõlmitud lisast 1 tulenev rahaline kohustus on hageja lahusvara;
2.8.Jätta rahuldamata hageja nõue ajavahemikus 05.10.2007 kuni 01.10.2012 laenulepingu nr 07-180988-EV täitmiseks kulutatud ühisvarast poole eest 8213.23 euro hüvitise saamiseks.
2.9.Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
2.10.Välja mõista MP-lt Eesti Vabariigi kasuks maakohtu menetluses MP-le antud menetlusabi kulud (riigilõiv vastuhagi esitamisel) 639.11 eurot riigituludesse. MP peab kohustuse riigile täitma otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb MP-l tasuda riigile otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Makseinfo on lisatud ringkonnakohtu lahendile.
4.Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
5.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.
6.Välja mõista MP-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses MP-le antud menetlusabi kulud (riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel) 250 eurot riigituludesse. MP peab kohustuse riigile täitma otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb MP-l tasuda riigile otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Makseinfo on lisatud käesolevale otsusele.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.AP (hageja) esitas 16.02.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse MP (kostja) vastu abielu lahutamiseks. Hageja esitas 07.10.2012 ühisvara jagamise nõude, paludes: - jätta kinnistu asukohaga Tallinnas XXXXXXX XXX XX hageja ainuomandisse; - müüa sõiduauto mudel ESTfield S034 avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada võrdsetes osades hageja ja kostja vahel; - 712 väärtpaberit jätta hageja ainuomandisse; - jätta hageja ja Swedbank AS vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust 06-15876EV tulenev laenujääk koos intressiga summas 324 474.94 eurot rahalise kohustusena hagejale; - tunnistada laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev laenukohustus kostja lahusvaraks; - jagada hageja ja Swedbank AS-i vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 0615876-EV tulenev hüvitis summas 16 426.46 eurot poolte vahel võrdselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis summas 8 213.23 eurot; - välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis kinnisomandi kaotamise eest summas 150 000 eurot; - välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis summas 162 237.47 eurot Swedbank ASi ja hageja vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-15876-EV tuleneva kostja osa eest laenukohustuses; - tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused rahalised nõuded ning tasaarvestuse tagajärjel mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis summas 20 450.70 eurot.
2.Hagiavalduse (täpsustatud 17.02.2014 ja 09.04.2014) kohaselt sõlmiti 15.03.2000 poolte abielu. Maakohus lahutas abielu 15.10.2012 osaotsusega, milline jõustus 19.10.2012. Abielu lahutamise hetkel oli poolte ühisomandis: - kinnistu asukohaga Tallinnas XXXXXXX XXX XX (registriosa nr XXXXXX) turuväärtusega 260 000 eurot; - sõiduauto mudel ESTfield S034 turuväärtusega 4000 eurot; - 712 väärtpaberit XXXXXXX XXXXXX XXXX XXXXXXXX XXXX. Abielu kestel olid võetud järgmised kohustused:
-
-
11.09.2006 hageja ja AS-i Swedbank vahel sõlmitud laenuleping nr 06-15876-EV. Laen oli võetud väärtpaberite soetamiseks ja selleks kasutatud. Kostja võttis osa väärtpaberite ostust ja hilisemast müügist. Väärtpaberite müügist saadud tulu kasutati perekonna ülalpidamiseks. Tegemist on poolte ühisvaraga. 01.10.2012 seisuga oli laenujääk koos intressiga 324 474.94 eurot; 05.10.2007 hageja ja AS-i Swedbank vahel sõlmitud laenuleping nr 07-180988-EV. Hageja kandis laenusumma 44 767 eurot kostja pangakontole. Selle arvel maksis kostja kolmandale isikule hüvitise XXXXXXX XX X-XX Tallinnas asuva korteriomandi eest. Hüvitamise tulemusena sai kostja selle korteriomandi ainuomanikuks. Korteriomand on kostja lahusvara. 05.10.2007 kuni 01.10.2012 täideti sellest laenulepingust tulenevaid kohustusi summas 16 426.46 eurot ühisvara arvelt. Seega kasutas kostja ühisvara (laenu tagastamiseks makstud ühist raha) oma lahusvara (korteriomandi) huvides ja peab hüvitama kasutatud vara väärtuse. Laenujäägiks oli 44 086.19 eurot.
Kostja vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja vaidles ühisvara jagamise hagile vastu. Laen väärtpaberite ostmiseks ei kuulu ühisvara hulka.
4.Vastuhagis ühisvara jagamiseks palus kostja: - tuvastada, et laen vastavalt laenulepingule nr 06-15876-EV koos lisaga on hageja lahusvara; - jätta selle laenu tagastamisega seotud kohustus hageja kanda; - jätta kinnisasi hageja ainuomandisse koos kõigi koormatistega, pannes hagejale kohustuse tasuda omandi kaotuse eest kostjale 185 000 eurot; - kohustada hagejat tagastama kostjale pool sõiduki Opel Zafira (reg/nr XXXXXX) müügist saadud rahast 7000 eurot; - jätta sõiduk ESTfield S034 hagejale, pannes hagejale kohustuse tasuda kostjale pool sõiduki ostuhinnast 4000 eurot; - panna hagejale kohustus tasuda kostjale pool hageja kontol nr XXXXXXXXXXX 30.05.2012 seisuga olnud rahalistest vahenditest 615.50 eurot ja 1827.50 USD; - jätta laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev laenujäägi 44 086.19 euro tasumise ühine kohustus kostjale, pannes hagejale kohustuse hüvitada kostjale pool laenujäägist, s.o 22 043.10 eurot. Hageja vastuväited
5.Kostja sai osa sõiduauto Opel Zafira müügist laekunud rahast, aga see ei kuulunud ühisvara hulka, sest sõiduauto võõrandati abielu kestel, s.o 5 aastat enne ühisvara jagamist. Laenulepingust nr 06-15876-EV tulenev kohustus on ühine, laen võeti abielu kestel ja selle eest soetatud väärtpaberid on poolte ühisvara. Esimese astme kohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi osaliselt ning jagas poolte ühisvara, otsustades: - jätta hageja ainuomandisse korteriomand Tallinnas aadressil XXXXXXX XXX XX (registriosa nr XXXXXX) väärtusega 300 000 eurot, sõiduauto mudeli ESTfield S034 väärtusega 4000 eurot, XXXXXX XXXX XXXXXX XXXXXXXXXX XXXX 712 väärtpaberit ja hageja Swedbank AS-i arvelduskontol nr XXXXXXXXXXX olnud rahalised vahendid summas 1231 eurot ja 3655 USD; - jätta rahuldamata kostja nõue sõiduauto Opel Zafira müügi summast poole, s.o 7000 euro hüvitamiseks;
jätta rahuldamata kostja nõue tuvastada, et Swedbank AS-i ja hageja vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-158876-EV ning Swedbank AS-i ja hageja vahel 29.12.2006 sõlmitud laenulepingu nr 06-158876-EV lisast 1 tulenev laenukohustus on hageja lahusvara; - jätta rahuldamata hageja nõue tunnistada Swedbank AS-i ja hageja vahel 05.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev nõue kostja lahusvaraks; - jätta Swedbank AS ja hageja vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06158876-EV ning Swedbank AS ja hageja vahel 29.12.2006 sõlmitud laenulepingu nr 06-158876-EV lisast 1 tulenev laenukohustus laenujäägiga 324 474.94 eurot rahalise kohustusena hageja omandisse; - kohustada kostjat hüvitama hagejale pool 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06158876-EV ning Swedbank AS ja hageja vahel 29.12.2006 sõlmitud laenulepingu nr 06-158876-EV lisast 1 tuleneva laenukohustuse jäägist, so 162 237.47 eurot; - jätta Swedbank AS-i ja hageja vahel 05.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 07180988-EV tulenev nõue laenujäägiga 44 086.19 rahalise kohustusena kostja omandisse; - kohustada hagejat hüvitama kostjale pool Swedbank AS-i ja hageja vahel 19.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva laenukohustuse jäägist, s.o 22 043 eurot; - jätta rahuldamata hageja nõue ajavahemikus 05.10.2017–01.10.2012 laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva laenukohustuse tasumiseks kulutatud 16 426.46 euro arvel kostjalt hageja kasuks poole, s.o 8 213.23 euro väljamõistmiseks. - mõista hagejalt kostja kasuks välja pool hageja arvelduskontol nr XXXXXXXXXXX olnud rahalistest vahenditest, s.o 615.50 eurot ja 1827.50 USD; - tasaarvestada vastastikused nõuded ning mõista hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitise 14 927.55 eurot; - jätta rahuldamata kostja nõue varaühisuse lõpetamiseks. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja kostjale antud menetlusabi kulud (riigilõivu) 639.11 eurot riigituludesse ja kohustas kostjat tasuma riigituludesse välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. -
7.Asjas ei vaielda järgmiste asjaolude üle: - poolte abielu lahutati Harju Maakohtu 15.10.2012 osaotsusega (tsiviilasi nr 2-127094), mis jõustus 19.10.2012; - pooltele kuulub ühisvarana kinnistu Tallinnas XXXXXXX XXX XX; - pooltele kuulub ühisvarana sõiduk ESTfield S034; - poolte abielu kestel on hageja sõlminud Swedbank AS-ga laenulepingud nr 06158876-EV (05.10.2006) ja nr 06-158876-EV (29.12.2006); - nimetatud laenuraha eest ostis hageja väärtpabereid; - poolte abielu kestel on hageja sõlminud Swedbank AS-ga laenulepingu nr 07180988-EV (05.10.2007).
8.Hageja ja kostja abielu lõppes 19.10.2012. Ühisvara koosseis tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest (PKS § 210 lõike 2) ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Abikaasade ühisvaraks on ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta.
9.Kohtule esitatud eksperthinnangust nähtuvalt on XXXXXXX XXX XX Tallinnas hoonestatud elamumaa turuväärtus 06.04.2014 seisuga hinnanguliselt 300 000 eurot. Pooled ei ole ekspertiisi tulemusi vaidlustanud. Vastavalt poolte ühisvara jagamise ettepanekule peab kohus põhjendatuks jätta kinnistu hageja ainuomandisse ning mõista hagejalt kostja kasuks omandi kaotamise eest välja hüvitise 150 000 eurot.
10.18.03.2014 kohtuistungil jõudsid pooled kokkuleppele sõiduki ESTfield S034 väärtuses 4000 eurot, millest 2000 eurot hüvitab hageja kostjale. Arvestades poolte ettepanekuid sõiduauto ESTfield S034 jagamisel, on põhjendatud auto väärtusega 4000 eurot jätmine hageja ainuomandisse ning hagejalt kostja kasuks hüvitise 2000 eurot väljamõistmine.
11.Kohus leiab, et laenulepingust nr 06-158876-EV tulenev laenukohustus on abikaasade ühisvaral lasuv kohustus. Laenuleping on sõlmitud ja muudetud 2006. aastal, s.o poolte abielu ajal. Poolte abielusuhted ei olnud 2006. aastal lõppenud ja abielu lahutamise hagi esitati alles 16.02.2012. Vara, s.o väärtpaberite, omandamise ajal ja laenukohustuse võtmise ajal, s.o. enne 01.07.2010, kehtinud PKS § 14 lõike 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara nende ühisvara. Abikaasade ühisvaraks on ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Pooled on üksmeelel, et laenulepinguga nr 06-158876-EV võetud laenu on kasutatud väärtpaberite ostmiseks. Kuna PKS § 20 lõikest 2 tulenevalt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga, tuleb ka abikaasade ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda ühisvara hulka kuuluvate kohustuste tuvastamisel PKS § 20 lõikest 2. Vastavalt Riigikohtu seisukohale (kohtuasi nr 3-2-1-13-07), on perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema. Kohus leiab, et perekonna tavapärased kulutused võivad olla erinevad tulenevalt perekonna majanduslikust olukorrast ja harjumuspärasest elustiilist ning et perekonna tavapäraste kulutuste hulka võib kuuluda ka investeerimine väärtpaberitesse, kui see toimub mõlema abikaasa nõusolekul ja perekonna huvides. Hageja pangakontode väljavõtete kohaselt on pangakontole nr XXXXXXXXXXX laekunud ajavahemikul 01.01.2000–30.05.2012 1 627 153.56 eurot ja kontole nr 221015164257 laekunud ajavahemikul 01.01.2000– 02.01.2012 129 827.10 eurot. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see poolte ühisvaraks. Nimetatud raha olemasoluga loeb kohus tõendatuks, et käesoleval juhul oli pooltel võimalik tulenevalt sissetulekust võimaldada perekonnale tavapärasest suuremaid kulutusi, mistõttu peab kohus perekonna huvides tehtud kulutusteks ka investeeringuid väärtpaberitesse. Pooled ei ole veenvalt põhistanud, et ligikaudu kuus aastat enne abielu lõppemist on üks abikaasadest sõlminud laenulepingu ainult enda ja mitte perekonna huvides ning on kasutanud laenuraha arvel ostetud väärtpaberitega hiljem tehtud väärtpaberitehingutest saadud tulu ainult enda ja mitte perekonna huvides ja heaoluks. Ühisvara ei olnud jagatud ega abieluvaralepingut sõlmitud, seega omandati väärtpaberid ühisvarasse. Esitatud ei ole asjaolusid, millest kohus võiks järeldada, et väärtpaberid läksid hageja lahusvarasse. Ainuüksi asjaolu, et hageja need ostis ning nendega kauples ning, et pool laenust või väärtpaberitega tehtud tehingutest saadud raha ei laekunud kostja arvele, ei tõenda väärtpaberite soetamist hageja ainuomandisse. Laenulepingust nr 06-158876-EV tulenev laenukohustus, mille jääk 05.10.2012 seisuga oli 324 474.94 eurot, tuleb jätta hageja lahusvaraks, nagu pooled on soovinud. Kuna tegemist on poolte ühisvaral lasuva kohustusega, tuleb kohustus jagada abikaasade vahel võrdselt ning seega tuleks kostjal hüvitada hagejale pool laenusumma jäägist, s.o 162 237.47 eurot.
12.Kuivõrd kostja on 18.03.2014 toimunud kohtuistungil avaldanud, et ei soovi eelviidatud laenu eest soetatud 712-st väärtpaberitest midagi (V kd, t lk 76) ja hageja on samal kohtuistungil ning 09.04.2014 esitatud haginõude täpsustuses avaldanud soovi jätta kõik väärtpaberid hageja ainuomandisse, asub kohus seisukohale, et hageja taotlus 712 XXXXXXX XXXXXX XXXX XXXXXXXX XXXX’i väärtpaberi jätmiseks hagejale tuleb rahuldada.
13.Laenulepingu nr 07-180988-EV esemeks olev laen on poolte ühisvara hulka kuuluv kohustus, kuna on võetud abielu kestel. Kinnistusraamatu väljatrükist ei nähtu, et Tallinnas XXXXXXXX X-XX asuv korteriomand oleks soetatud kostja omandisse lahusvarana, s.o pärimise või kinke teel või kostja lahusvara arvel. Esitatud tõendist nähtub üksnes, et korteriomandi omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja, kuid tõend ei kinnita, et selline tehing ei ole tehtud perekonna huvides. Seega ei ole käesoleval juhul veenvalt tõendatud, et kostja oleks pere ühiseid rahalisi vahendeid kasutanud oma lahusvara kasuks. Tulenevalt eelnevast jätab kohus rahuldamata hageja nõude tunnistada kõnealune laen kostja lahusvaraks ning hüvitada laenu tagastamiseks ühisvara arvel tehtud kulutustest 16 426.46 eurost pool, s.o 8 213.23 eurot, hagejale.
14.Maanteeameti teatisest nähtuvalt registreeriti sõiduk Opel Zafira (reg/nr XXXXXX) hageja nimele 04.05.2004 ja omaniku vahetus registreeriti 21.08.2007. Kohus on seisukohal, et Opel Zafira ja nimetatud sõiduki müügi eest saadud raha ei kuulu selle ühisvara hulka, mida on võimalik jagada 2012. aastal esitatud hagiavalduse alusel. Sõiduk Opel Zafira on võõrandatud 2007. aastal, s.o poolte abielu kestel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et ligikaudu 5 aastat enne abielu lõppemist on üks abikaasa kasutanud sõiduki müügist saadud raha ainult enda ja mitte perekonna huvides ning heaoluks. Kostja nõue kohustada hagejat tasuma kostjale hüvitisena müüdud auto eest 7000 eurot tuleb jätta rahuldamata.
15.Hageja konto nr XXXXXXXXXXX väljavõtet abielu lahutamise seisuga ei ole. Riigikohus on märkinud, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis ning õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (kohtuasi nr 3-1-1-66-07, punkt 13). Kohus leiab, et kuna pooled ei ole esitanud kohtule konto väljavõtet abielu lahutamise aja seisuga, tuleb ühisvara, s.o pangakontol oleva raha, jagamisel võtta aluseks omandi väärtus, s.o pangakonto jääk, võimalikult täpselt, s.o 30.05.2012 seisuga. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see poolte ühisvaraks. 30.05.2012 seisuga oli hageja kontol nr XXXXXXXXXXX 1231.61 eurot ja 3655.74 USD. Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kostja nõude ja mõistab hagejalt välja hüvitise kostja kasuks 615.50 eurot ja 1827.50 USD.
16.Poolte varasuhe on lõppenud 19.10.2012 ning puudub vajadus selle lõpetamiseks. Tulenevalt eeltoodust jätab kohus rahuldamata kostja nõude varasuhte lõpetamiseks.
17.Seega peab hageja hüvitama kostjale 150 000 eurot (kinnistu) + 2000 eurot (auto mudel) + 22 043 eurot (pool kostjale jäänud laenust) + 615.50 eurot ja 1827.50 USD (2506.42 eurot, Eesti Panga valuutakurss 19.05.2014 seisuga 1 EUR = 1,3715 USD), kokku 177 164.92 eurot. Kostja peab hüvitama hagejale 162 237.47 eurot. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja
mõistetavad hüvitised (TsMS § 445 lõike 1 lause 2) ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise summas 14 927.45 eurot (177 164.92 – 162 237.47).
18.Kohus leiab, et kuivõrd hagi ja vastuhagi rahuldatakse osaliselt, on õiglane jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kumbki pool ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest lähtudes saaks menetluskulusid jagada teisiti. Riigikohus on ka kaasomandi lõpetamise asjades leidnud, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud poolte kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides (Riigikohtu 27.90.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, punkt 14). Puuduvad mõistlikud põhjused, miks ühisvara jagamise puhul tuleks menetluskulud jaotada teisiti. Kostjale on 14.05.2012 määrusega antud menetlusabi ja vabastatud ta vastuhagilt riigilõivu tasumisest summas 639.11 eurot. Kuna kohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lõike 1 alusel poolte enda kanda, tuleb kostjale antud menetlusabi kulud välja mõista kostjalt. Kostja apellatsioonkaebus
19.18.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus otsustas - jätta hageja ainuomandisse XXXXXX XXXX XXXXXX XXXXXXXXXX XXXX 712 väärtpaberit (resolutsiooni punkt 2.3); - jätta rahuldamata kostja nõude abielu kestel pooltele ühisvarana kuulunud sõiduauto Opel Zafira müügist saadud rahaliste vahendite arvel hüvitise 7000 euro kostja kasuks väljamõistmiseks (resolutsiooni punkt 3); - jätta rahuldamata kostja nõue tuvastada, et Swedbank AS-i ja hageja vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-158876-EV ning Swedbank AS-i ja hageja vahel 29.12.2006 sõlmitud laenulepingu nr 06-158876-EV lisast 1 tulenev laenukohustus on hageja lahusvara (resolutsiooni punkt 4); - jätta Swedbank AS-i ja hageja vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06158876-EV ning Swedbank AS-i ja hageja vahel 29.12.2006 sõlmitud laenulepingu nr 06-158876-EV lisast 1 tulenev laenukohustus laenujäägiga 324 474.94 eurot rahalise kohustusena hageja ainuomandisse (resolutsiooni punkt 6); - kohustada kostjat hüvitama hagejale pool Swedbank AS-i ja hageja vahel 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-158876-EV ning Swedbank AS-i ja hageja poolt 29.12.2006 kokku lepitud laenulepingu nr 06-158876-EV lisast 1 tuleneva laenukohustuse jäägist, s.o 162 237.47 eurot (resolutsiooni punkt 7); - tasaarvestada poolte vastastikused rahalised nõuded ja mõista hagejalt kostja kasuks välja enamsaadud ühisvara eest hüvitise 14 927.55 eurot (resolutsiooni punkt 12); - jätta kostja nõue varaühisuse lõpetamiseks rahuldamata (resolutsiooni punkt 13); - jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, mõistes kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja kostjale antud menetlusabi kulud (riigilõiv) 639.11 eurot riigituludesse ja kohustas kostjat tasuma riigituludesse välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras, ja teha uue otsuse.
20.Maakohus tegi ebaõiged järeldused lepinguga nr 06-158876-EV võetud laenu eesmärgi suhtes. Pooled ei vaidle, et väärtpaberitega tegeles ainult hageja, kostjal puudusid selleks teadmised ja ligipääs, kostja ei saanud väärtpaberitest kasu, väärtpaberid olid ainult hageja valduses ning puudub teave väärpaberite (v.a 712 väärtpaberi osas) olemasolu kohta. Kui tegemist oleks ühisvara kasutamisega perekonna huvides, oleks kauplemiseks vaja abikaasa nõusolekut, kuid tõendit nõusoleku olemasolu kohta ei ole.
Asja materjalid ei andnud maakohtule alust tuvastada, et laen oli võetud perekonna huvides. Hageja ei esitanud ühtki tõendit, mille kohaselt oleks saanud väärtpaberitega kauplemisest perekond kasu või laen oleks võetud perekonna vajaduste rahuldamiseks (PKS § 18). Seda väidet tõendada oli hageja kohustus. Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 211-60945 on selgitanud, et abikaasa isiklikes huvides tehtud tehingute eest tuleb abikaasal ka ise vastutada.
21.Maakohus on laenulepingu nr 06-158876-EV laenujäägi valesti arvestanud. Maakohus on lähtunud üllatuslikult ja arusaamatult laenujäägist 324 474.94 eurot. Laenulimiidiks oli vaid 318 578.29 eurot. 15.04.2014 kohtuistungil tõdes hageja, et laenujääk ilma intressita on 267 520 eurot (t kd V lk 17).
22.Maakohus rikkus TsMS § 229 lõiget 2 ja § 436 lõiget 2, lähtudes üksnes hageja kinnitusest, et sõiduk Opel Zafira müügist saadud raha kulutati perekonna huvides. Maakohtu põhjendus, mille kohaselt kostja kinnitusel olid poolte suhted head, ei saa olla aluseks järeldusele, et saadud raha on kulutatud perekonna huvides. Hageja ei esitanud ühtki tõendit selle kohta, et auto müügist saadud 14 000 eurot kulutati perekonna huvides. Maakohus oleks pidanud kohustama hagejat tagastama kostjale 7000 eurot.
23.Maakohus on rikkunud asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõiget 2, jättes hagejalt kostja kasuks välja mõistmata kostja osa 712 väärtpaberi hageja omandisse jätmise eest. Kuna hageja teatas ise, et väärtpaberite väärtus on ligikaudu 10 000 eurot, pidi maakohus mõistma hagejalt kostja kasuks välja vähemalt 5000 eurot.
24.Maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 5, mille kohaselt peab olema selge, millised on kohtuotsuse järgi poolte õigused ja kohustused. Maakohtu otsus on raskesti mõistetav, sest maakohus märgib, et mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitisena kinnisomandi kaotamise eest 150 000 eurot ja sõiduki ESTfield S034 omandi kaotuse eest 2000 eurot, kuid kohtuotsuse resolutsioonis ei ole seda mainitud.
25.Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Maakohtu viide TsMS § 190 lõikele 2 ei ole asjakohane, sest kohtuotsus ei olnud tehtud kostja kahjuks. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta ei jaotanud menetluskulusid TsMS § 164 lõike 2 järgi. Hageja seisukoht
26.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus
27.20.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus otsustas: - jätta hageja ainuomandisse arvelduskontol nr XXXXXXXXXXX olnud rahalised vahendid summas 1231 eurot ja 3655 USD (resolutsiooni punkt 2.4); - jätta rahuldamata hageja nõude tunnistada hageja ja AS-i Swedbank vahel 05.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev nõue kostja lahusvaraks (resolutsiooni punkt 5); - jätta hageja ja Swedbank AS-i vahel 05.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 0718988-EV tuleneva nõude laenujäägiga 44 086.19 eurot rahalise kohustusena kostja ainuomandisse (resolutsiooni punkt 8);
kohustada hagejat hüvitama kostjale pool hageja ja Swedbank AS-i vahel 05.07.2007 sõlmitud laenulepingust nr 07-18988-EV tulenevast laenukohustuse jäägist, s.o 22 043 eurot (resolutsiooni punkt 9); - jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikus 05.10.2007–01.10.2012 laenulepingust nr 07-18988-EV tuleneva laenukohustuse tasumiseks kulutatud 16 426.46 eurost pool, s.o 8213.23 eurot (resolutsiooni punkt 10); - mõista hagejalt kostja kasuks välja pool hageja arvelduskontol XXXXXXXXXXX olnud rahalistest vahenditest, s.o 615.50 eurot ja 1827.50 USD (resolutsiooni punkt 11); - tasaarvestada vastastikused nõuded ja mõista hagejalt kostja kasuks välja enamsaadud ühisvara eest hüvitise 14 927.55 eurot (resolutsiooni punkt 12), ja teha uue otsuse, millega - jätta hageja ainuomandisse hageja pangakontol nr XXXXXXXXXXX olnud rahalised vahendid summas 78.91 eurot; - tunnistada laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev nõue kostja lahusvaraks; - mõista kostjalt hageja kasuks välja 05.10.2007-01.10.2012 laenulepingust nr 07180988-EV tuleneva laenukohustuse tasumiseks kulutatud 16 426.46 eurost poole, s.o 8213.23 eurot; - mõista hagejalt kostja kasuks välja poole hageja arvelduskontol nr XXXXXXXXXXX olnud rahalistest vahenditest, s.o 39.45 eurot; - tasaarvestada vastastikused nõuded ja mõista kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara eest hüvitise 18 411.25 eurot. -
28.Maakohus on põhjendamatult jätnud hageja pangakontol olnud rahalised vahendid hageja ainuomandisse ja mõistnud välja hüvitise. Maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 8, jättes põhjendatult analüüsimata hageja 09.04.2014 tõendina esitatud kontoväljavõtte 15.10.2012 seisuga (t kd V lk 83), mille kohaselt olid kontol rahalised vahendid summas 78.91 eurot.
29.Maakohus on teinud ebaõigeid järeldusi laenulepinguga nr 07-180988-EV võetud laenu eesmärgi suhtes. Maakohus rikkus TsMS § 231 lõike 2 esimest lauset (omaksvõtt), märkides, et ei ole veenvalt tõendatud, et kostja oleks perekonna ühiseid rahalisi vahendeid kasutanud oma lahusvara kasuks. Kostja kinnitas 18.03.2014 kohtuistungil, et vaidlust ei ole selles, et laenulepinguga nr 07-180988-EV võetud laenu arvel hüvitas kostja oma endisele abikaasale tema osa korteriomandist XXXXXXXX X-XX Tallinnas, mille tulemusel sai kostja selle korteriomandi ainuomanikuks. Kuna laen ei olnud võetud perekonna huvides, pidi maakohus tunnistama laenulepingust tuleneva nõude kostja lahusvaraks. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata PKS § 34 lõike 1, jättes rahuldamata hageja nõude kostjalt 8213.23 euro väljamõistmiseks. Kostja kasutas laenulepingu nr 07-180988-EV alusel saadud rahalisi vahendeid oma lahusvara huvides, sest 05.10.2007-01.10.2012 on ühise raha arvel tagastatud laenu summas 16 426.46 eurot (t kd IV lk 53-54).
30.Maakohus rikkus TsMS § 439, ületades nõude piire ja tehes otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud. Maakohus on jätnud laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva nõude laenujäägiga 44 086.19 eurot rahalise kohustusena kostja ainuomandisse ja kohustanud hagejat hüvitama kostjale poole jäägist, s.o 22 043 eurot. Antud nõuet ei esitanud hageja ega kostja.
31.Toodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti teinud poolte vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse. Ühelt poolt tuleb hüvitada kinnistu eest 150 000 eurot, sõiduki ESTfield S034 eest 2000 eurot ja hageja pangakonto rahaliste vahendite eest 39.45 eurot, s.o kokku 152 039.45 eurot. Kostja peab hüvitama hagejale laenulepingust nr 06-158876EV tulenevatest kohustustest hagejale jääva poole eest 162 237.47 eurot ja poolena laenulepingust nr 07-180988-EV tulenevast hüvitisest 8213.23 eurot, s.o kokku 18 411.25 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada hagejale jääva pangakonto nr XXXXXXXXXXX rahaliste vahendite summa osas ja hagejalt kostja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega vähendada hagejale jäävate pangakontol nr XXXXXXXXXXX asuvate rahaliste vahendite summat ja arvestades ka hagejale jääva 712 XXXXXXX XXXXXX XXXX XXXXXXXX XXXX väärtpaberi väärtust, suurendada hagejalt kostja kasuks välja mõistetavat hüvitist. Apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada.
33.Maakohus on ebaõigesti jätnud hagejale panemata kohustuse maksta kostjale välja kostja osa 712 XXXXXX XXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXX väärtpaberist, jättes selles osas AÕS § 77 lõike 2 ebaõigesti kohaldamata. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt pidi maakohus kohustama hagejat maksma kostjale kostja osa väärtpaberitest rahas, on põhjendatud. Asjaolu, et kostja oli maakohtus seisukohal, et väärtpaberid ei kuulu ühisvara hulka, ei välista kostja osa hüvitamist, kui kohus leidis, et väärtpaberid kuuluvad ühisvara hulka. Maakohus jättis väärtpaberid hagejale. Hageja viitas 15.04.2014 kohtuistungil väärtpaberikonto väljavõttele (t kd III lk 221; kd V lk 121). Väljavõttes on kajastatud 712 XXXXXX
XXXXXXX XXXX XXXXX
XXXXXXXXX XXXX väärtpaberit hinnaga 14.39 eurot, s.o kokku ligikaudu 10 000 eurot. Kostja väitis 15.04.2014 kohtuistungil, et väärtpaberite väärtus on 10 000 eurot, hageja ei vaielnud sellele vastu (t kd V lk 121–124). Apellatsioonkaebus väidab kostja, et hageja väidete kohaselt on väärtpaberite väärtus ligikaudu 10 000 eurot. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Toodust tulenevalt peab kolleegium võimalikuks tuvastada hagejale jäetud väärtpaberite väärtuseks 10 000 eurot. AÕS § 77 lõike 2 alusel tuleb kohtul kohustada hagejat maksma kostjale tema osa eest 5000 eurot. Maakohtu resolutsiooni on hagiavaldusega ja maakohtu menetluses esitatuga võrreldes tekkinud ebatäpsus fondi nimes. Asja materjalide, mh maakohtu otsuse põhjendavas osas tuvastatu ja hageja apellatsioonivastuses märgitu, alusel täpsustab kolleegium, et fondi nimi on XXXXXXX XXXXXX XXXX XXXXXXXX XXXX.
34.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud Swedbank AS-i pangakontol nr XXXXXXXXXXX olnud rahalised vahendid, millised jättis hagejale. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt pooled ei esitanud kohtule konto väljavõtet abielu lahutamise aja seisuga ja sellest tulenevalt tuleb pangakontol oleva raha jagamisel võtta aluseks pangakonto jääk seisuga 30.05.2012, on ekslik. Toimikumaterjalide kohaselt tõi hageja 14.03.2014 esile, et 15.10.2012 seisuga olid pangakontol rahalisi vahendeid summas 78.91 eurot, ja esitas selle tõendamiseks kontoväljavõtte (t kd V lk 81–83). Maakohus ei ole nimetatud tõendi arvestamata jätmist põhjendanud. PKS § 37 lõike 11 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Poolte varaühisuse varasuhe lõppes PKS § 35 punkti 3 järgi abielu lahutamisega. Maakohus on tuvastanud, et poolte abielu lahutati 15.10.2012 kohtuotsusega, mis jõustus 19.10.2012. Kolleegium
leiab, et jagatavate rahaliste vahendite tuvastamisel saab ja oleks tulnud aluseks võtta kontoväljavõte seisuga 15.10.2012, mille kohaselt oli jagatavate rahaliste vahendite suuruseks 78.91 eurot. AÕS § 77 lõike 2 alusel tuleb hagejal maksta kostjale 39.45 eurot.
35.Eeltoodust tulenevalt tuleb muuta hagejalt kostja kasuks nõuete tasaarvestuse tulemusel väljamõistetavat summat. Ühisvara jagamise tulemusel tuleb hagejale panna kohustus maksta kostjale 150 000 eurot korteriomandi eest + 2000 eurot sõiduauto ESTfield S034 eest + 5000 eurot XXXXXXX XXXXXX XXXX XXXXXXXX XXXX väärtpaberite eest + 39.45 eurot pangakontol nr XXXXXXXXXXX olnud rahaliste vahendite eest + 22 043 eurot laenulepingust nr 07-18988-EV tuleneva kohustuse eest = 179 082.50 eurot. Ühisvara jagamise tulemusel tuleb kostjale panna kohustus maksta hagejale 162 237.47 eurot laenulepingust nr 06-158876-EV ja lisast 1 tuleneva kohustuse eest. Vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusel tuleb hagejalt välja mõista 179 082.50 – 162 237.47 = 16 844.98 eurot.
36.Muus osas ei anna apellatsioonkaebuste väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Vastavas osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lõike 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuste ülejäänud väidetele märgib kolleegium järgmist.
37.Kostja väide, mille kohaselt oli tõendamata hageja väide, et sõiduki Opel Zafira müügist saadud raha kasutati perekonna huvides, on asjakohatu. Maakohus on jätnud kostja nõude müügist saadud rahast poole hüvitamiseks õigesti rahuldamata põhjendusega, et Opel Zafira müügist 2007. aastal saadud raha ei kuulu varaühisuse lõppemisel jagatava ühisvara hulka ning kohtule ei esitatud tõendeid, et ligikaudu 5 aastat enne abielu lõppemist on üks abikaasa kasutanud sõiduki müügist saadud raha ainult enda ja mitte perekonna heaoluks. Kostja nõude eelduseks olevat asjaolu, et müügist saadud raha oli abielu lahutamise ajal ühisvara koosseisus (PKS § 37 lõike 11) või et hageja oleks seda raha kasutanud oma lahusvara huvides (PKS § 34 lõige 1), pidi tõendama kostja. Selliseid tõendeid kostja ei esitanud.
38.Maakohus leidis, et 2006. aastal sõlmitud ja muudetud laenulepingust nr 06-158876-EV tulenev laenukohustus on ühisvaral lasuv kohustus. 1994. aastal kehtima hakanud PKS redaktsiooni kehtivuse ajal võetud kohustuse kuulumine ühisvara hulka tuleb kindlaks teha § 20 lõike 2 järgi, mille kohaselt vastutavad perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Riigikohus on 21.03.2007 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-13-07 (punktis 24) olnud seisukohal, et laenukohustuse kuulumine ühisvara hulka sõltub sellest, kas saadud raha kasutati perekonna hüvanguks. Maakohus on tuvastanud, et laenu kasutati väärtpaberite omandamiseks. Maakohus on märkinud, et arvestades poolte perekonna majanduslikku olukorda, võis perekonna kulutuste hulka kuuluda ka investeerimine väärtpaberitesse. Maakohus on õigesti põhjendanud, et esitatud ei ole asjaolusid, millest kohus võiks järeldada, et väärtpaberid läksid hageja lahusvarasse. Et laenuraha eest omandati väärtpaberitena ühisvara ning puuduvad tõendid, et väärtpaberite ost oleks olnud vastuolus perekonna huvidega, kuulub laenulepingust nr 06-158876-EV tulenev laenukohustus ühisvara hulka. Apellatsioonkaebuse väide kostja nõusoleku puudumise kohta väärtpaberite müümisel on asjakohatu. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-8205, nr 3-2-1-13-07). Kostja nõusoleku olemasolu või puudumine hageja poolt
väärtpaberite hilisemate müügitehingute tegemisel, samuti müügitehingutest kasu saamine kummagi abikaasa poolt, ei mõjuta laenukohustuse kuulumist ühisvara hulka.
39.Kostja väide, mille kohaselt maakohus on valesti arvestanud laenulepingu nr 06158876-EV laenujäägi, on põhjendamatu. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud tõendeid laenujäägi suuruse kohta. Viide hageja 15.04.2014 kohtuistungil tehtud avaldusele, mille kohaselt laenu jääk ilma intressita oli 267 520 eurot, on asjakohatu. Kohustusi tuleb arvestada tervikuna, mh tuleb arvestada laenulepingust tuleneva intressi maksmise kohustusega. Lepingu nr 06-158876-EV maksegraafiku kohaselt on alates 05.10.2012 tasumisele kuuluvate kuumaksete summa 324 474.94 eurot (kd IV tl 59– 63). Maakohtu tuvastatud laenujääk ei olnud üllatuslik. Hageja oli 07.10.2012 menetlusdokumendis toonud esile laenujäägi ja esitanud seda tõendava maksegraafiku.
40.Kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt see, et maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole märgitud, et, kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja kinnisomandi kaotuse eest 150 000 eurot ja sõiduki ESTfield S034 omandi kaotuse eest 2000 eurot, teeb maakohtu otsuse raskesti mõistetavaks, on põhjendamatu. TsMS § 442 lõike 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Seaduses ei ole ette nähtud, et kohus peaks otsuse resolutsioonis esitama väljamõistetava summa arvutuskäigu.
41.Kosja apellatsioonkaebuses ei ole millegagi põhjendatud maakohtu otsuse vaidlustamist kostja varaühisuse lõpetamise nõude rahuldamata jätmise osas. Poolte varaühisuse varasuhe oli PKS § 35 punkti 3 järgi lõppenud 15.10.2012 kohtuotsuse jõustumisega 19.10.2012 ning varaühisuse varasuhet ei saanud enam PKS § 36 alusel lõpetada. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1-31-14 punktis 10, et kehtiva PKS § 26 lõike 1 teise lause alusel ei ole abikaasal õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist ning § 37 lõike 1 järgi jagavad abikaasad ühisvara varaühisuse lõppedes, sh võib abikaasa siiski esitada ühisvara jagamise nõude koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või varaühisuse lõpetamise hagiga. Seega saab kehtiva õiguse järgi abikaasa nõudel abikaasa ühisvara jagada üksnes pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist. PKS § 35 järgi lõpeb varaühisuse varasuhe, kui lõpeb abielu, sh kui abikaasa sureb või abielu lahutatakse, või kui varasuhe lõpetatakse, sh abieluvaralepinguga või kohtuotsusega ühe abikaasa nõudel. Ülalmärgitu kohaselt peab kohus enne abikaasa nõudel ühisvara jagamist mh tuvastama, et abikaasade varaühisuse varasuhe on lõppenud. Käesolevas asjas lahutati poolte abielu osaotsusega enne ühisvara jagamise nõude läbivaatamist ja varaühisuse lõppemine kui õiguslik asjaolu tuli vara jagamiseks tuvastada enne ühisvara jagamisele asumist. Seega ei ole varaühisuse lõppemise tuvastamine iseseisevaks tsiviilõiguslikuks nõudeks käesolevas asjas ja maakohtul oleks olnud alus jätta see TsMS § 423 lõike 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata. Kuna aga poolte jaoks lõpptulemusena ei ole ebaõige ka selle nõudena rahuldamata jätmine, siis ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsust selles osas (resolutsiooni punkt 13) tühistada.
42.Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seisukohaks, nagu oleks laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva kohustuse pidanud tunnistama kostja lahusvara hulka kuuluvaks. Apellatsioonkaebuse kohaselt sõlmis lepingu ja sai laenusumma hageja. Hageja kinnitab apellatsioonkaebuses, et laenulepingu alusel saadud rahalised vahendid olid ühised. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kostja kasutas perekonna ühiseid laenulepingu alusel saadud rahalisi vahendeid oma lahusvara huvides, on tõendamata.
18.03.2014 kohtuistungi protokolli kohaselt puudus pooltel vaidlus selles, et kostja sai selle laenuraha eest XXXXXXXX X-XX Tallinnas asuva kinnisasja omanikuks (t kd V lk 75). Maakohus on õigesti põhjendanud, et ei nähtu, et XXXXXXXX X-XX asuv korteriomand oleks soetatud kostja omandisse lahusvarana ning et selline tehing ei oleks tehtud perekonna huvides, seega ei ole tõendatud, et kostja oleks perekonna ühiseid rahalisi vahendeid kasutanud oma lahusvara huvides. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata, samuti määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
43.Hageja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kostja kasutas perekonna ühiseid vahendeid summas 16 426.46 eurot oma lahusvara huvides, on ebaõige. Laenulepingu nr 07-180988-EV täitmiseks tasutud ühisvara kasutati ühisvara hulka kuuluva kohustuse täitmiseks. Kohtud on nimetatud kohustuse kuulumist ühisvara hulka põhjendanud. Maakohus on jätnud hagi 8213.23 euro hüvitamise nõude osas õigesti rahuldamata.
44.Maakohus ei ole otsuse tegemisel ületanud nõude piire ega teinud otsust esitamata nõude kohta, jagades laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva kohustuse. Maakohus lähtus kostja poolt menetluses tehtud avaldustest. Kostja teatas vastuhagi avalduses, et laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva ühiskohustuse saab jagada nii, et kohustus jääb kostjale ja hageja hüvitab kostjale pool kohustuse suurusest. Samasuguse avalduse tegi kostja 15.04.2014 kohtuistungil. Maakohtu menetluses käsitleti nimetatud kohustust ning hageja mõistis, et kohustuse kuulumine ühisvara hulka ja jagamise võimalus on vaidluse all.
45.Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, jättes menetluskulud poolte endi kanda ja mõistes kostjalt riigi kasuks välja kostjale antud menetlusabi kulud. Maakohus on menetluskulude TsMS § 164 lõike 1 alusel poolte endi kanda jätmist ammendavalt põhjendanud. TsMS § 164 on erinorm § 162 suhtes. Kostjale antud menetlusabi kulude osas on maakohus teinud otsuse kostja kahjuks TsMS § 190 lõike 2 mõttes, sest jättis kostja menetluskulud õigesti tema enda kanda.
46.Kolleegium leiab, et arvestades mõlema apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, on põhjendatud jätta ka apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 164 lõike 1 järgi poolte endi kanda. Ringkonnakohtu 25.08.2014 määrusega loeti kostja vabastatuks apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 250 euro tasumisest. Seega ka see summa tuleb sarnaselt maakohtus tasumata riigilõivu summale TsMS § 190 lõike 2 alusel mõista kostjalt välja riigi kasuks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.