OÜ Aktiva Finants hagi Peeter Fjodorovi vastu 680 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 127,70 euro ja lisanduva viivise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
956,62 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. aprilli 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Peeter Fjodorovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. oktoober 2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: Peeter Fjodorov (isikukood: XXXXXXXXXXX); lepinguline esindaja Arvo Kivar; Vastustaja: OÜ Aktiva Finants (registrikood: 10746479); lepinguline esindaja Krista Arraste
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 16. aprilli 2014 otsus muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Jätta apellatsioonakaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Peeter Fjodorovi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tartu Maakohtu menetluses oli OÜ Aktiva Finants (edaspidi hageja) hagi Peeter Fjodorovi (edaspidi kostja) vastu 680 euro, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 127,70 euro ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tartu Ülikool (edaspidi ülikool) ja kostja 07. septembril 2009 õppeteenuse osutamise lepingu nr 2.1-9.2/PC08924 (I kd tl 20-21). Ülikool kohustus osutama kostjale õppeteenust, sh immatrikuleerima kostja Pärnu kolledžisse ning kostja kohustus tasuma õppeteenustasu iga semestri eest. Ülikooli nõukogu 25. novembri 2011 otsusega nr 72 (I kd tl 157-163) kehtestati 2012/2013 õppeaasta õppeteenustasud, mille kohaselt oli ülikooli Pärnu kolledži õppeteenustasuks ettevõtluse ja projektijuhtimise rakenduskõrgharidusõppes 680 eurot semestris. Kostja registreeris ennast 22. augustil 2012 2012/2013 õppeaasta sügissemestri kuuele õppeainele 30 EAP ulatuses (I kd tl 22) ega esitanud eksmatrikuleerimise avaldust. Ülikool esitas 25. septembril 2012 kostjale 2012/2013 õppeaasta sügissemestri õppeteenustasu arve nr PC02951 (I kd tl 23) summas 680 eurot maksetähtajaga 15. november 2012. Vaatamata 10. jaanuari 2013 (I kd tl 24) meeldetuletusele jättis kostja õppeteenustasu arve maksmata, mistõttu ülikool eksmatrikuleeris kostja
15.veebruaril 2013 korraldusega (I kd tl 25).
22.veebruaril 2013 lepinguga nr NL-280213 (I kd tl 103-104) loovutas Tartu Ülikool oma nõuded kostja vastu hagejale, edastades vastava teatise ka kostjale (I kd tl 107). Hageja nõuab põhisumma 680 euro tasumist ja sissenõutavaks muutunud viivist 127,70 eurot õppeteenuse osutamise lepinguga kokkulepitud (p 4.5. ja 5.1.) ja tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra (I kd tl 72-76) p-s 26 sätestatud määras 0,06% päevas alates arve tasumise tähtajale järgnevast päevast, s.o 16. novembrist 2012 kuni hagi kohtusse esitamiseni 25. septembril 2013. Hageja palub mõista kostjalt välja lisanduva viivise 0,06% päevas alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja poolt kohtule tõendina esitatud 17. oktoobri 2012 eksmatrikuleerimise avaldus ei ole ülikooli õppeosakonda jõudnud. Kuivõrd 25. septembri 2012 arve nr PC02951 järgi tuli esimene osamakse summas 340 eurot tasuda 15. oktoobril 2012, oli viidatud arve 17. oktoobri 2012 seisuga muutunud sissenõutavaks vähemalt 340 euro ulatuses. Hageja ei ole kostja kohta ebaõigeid andmeid avalikustanud ja õigusvastaselt tegutsenud ega kostjale kahju tekitanud, mistõttu kostja alternatiivne taotlus õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja tasaarvestuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata.
2.Kostja hageja nõuet ei tunnistanud. 29. augustil 2012 teatas kostja vastavalt ülikoolilt saadud juhistele, et eeloleval õppeaastal loobub ta õppetööst ning edastas akadeemilise puhkuse avalduse.
30.augustil 2012 saadetud e-kirjas teatas ülikool, et kui kostja ei saa õppeainete registreeringut ise
tühistada, teeb seda ülikool. 14. septembril 2012 teatati kostjale, et akadeemilist puhkust talle ei võimaldata ning kostja viiakse üle pikendatud õppeajale. Samal päeval teatas kostja, et ta ei kavatse käimasoleval aastal õppeaineid võtta. 16. oktoobril 2012 teatas kostja taas, et õpinguid ta jooksval aastal enam ei jätka, vaid jätkab õpinguid järgmisel õppeaastal. Kostja tuletas ülikoolile meelde, et viimane tema õppeainete registreeringud õppeinfosüsteemis kustutaks. Seepeale teatas ülikool
16.oktoobril 2012, et kostjal tuleb esitada vabas vormis omal soovil eksmatrikuleerimise avaldus kas e-posti või tavaposti teel (I kd tl 67-70). Ühtlasi teatati kostjale, et tal tuleb tasuda 50% sügissemestri õppetasust. Vastavalt ülikoolilt saadud uuele juhisele edastas kostja 17. oktoobril 2013 eksmatrikuleerimise avalduse posti teel aadressile Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, Ringi 35 Pärnu. Vastuseks 10. jaanuari 2013 võlateatele selgitas kostja, et ta on esitanud õppimisest loobumise kohta avalduse, kostja õppetööst osa ei võtnud, ülikool lubas ainete registreeringud tühistada ning kuna kostja mingisugust tagasisidet oma avaldusele ja e-kirjadele ei saanud, arvas ta, et kõik on korras ja tema avaldus on rahuldatud. Kuivõrd kostja ei ole 2012/2013 õppeaastal ülikoolilt õppeteenust saanud, on ebaõiglane ja õigusvastane nõuda õppeteenuse osutamise tasu. Isegi kui kostjal oleks kohustus õppemaksu tasumiseks, siis kindlasti mitte kogu semestritasu ulatuses. Kui klient ei ole teenust saanud, siis ei ole teisel lepingupoolel õigust nõuda saamata teenuse eest tasu. Seega on õppeteenuse osutamise leping tühine VÕS § 42 lg 3 p 20 järgi osas, milles kostjat kohustatakse tasuma teenuse eest, mida talle ei ole osutatud. Juhul, kui kohus otsustab hagiavalduse osaliselt või täielikult rahuldada, palus kostja alternatiivselt mõista hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitise 2 000 eurot või muu kohtu hinnangul mõistliku summa koos seadusjärgse viivisega ja tasaarvestada poolte nõuded.
19.märtsil 2013 edastas hageja inkassofirma kaudu nõudekirja kostjale. 20. märtsil 2013 teatas kostja inkassofirmale oma vastuväidetest ning sellest, et ta nõuet ei tunnista (tl 77), kuid vaatamata sellele teatas hageja kavatsusest edastada teave kostja võlgnevuse kohta AS-i Krediidiinfo peetavasse maksehäireregistrisse. Vastavalt võlgnevuste maksehäireregistris registreerimise reeglitele on võimalik registreerida üksnes nõuet, mis ei ole vaidlustatud (tl 80). Reeglite järgi on nõuete sisestamine võimalik AS-i Krediidiinfo kliendil, kes on sõlminud lepingulisa „Infosisestusnõuded“ (tl 82). Infosisestusnõuete punkti 10 järgi kohustub sisestaja sisestama andmebaasi üksnes tõeseid, kontrollitud ja vaidlustamata andmeid. Punkti 12 kohaselt vastutab sisestaja edastatavate andmete õigsuse ja seaduslikkuse eest. Valeandmete levitamisega tekitatud kahju kuulub täies ulatuses hüvitamisele sisestaja poolt. Registreerides kostja kohta info maksehäireregistris (tl 79) rikkus hageja võlgnevuste registreerimise korda ning avaldas teadlikult kostja kohta valeandmeid. Kostja sai avalikustatud vaidlustatud nõudest teada tagantjärgi, millest teavitas AS-i Krediidiinfo, kes tunnistas hageja rikkumist ning eemaldas kehtivat korda rikkudes sisestatud registreeringu. Kostja kohta avaldatud ebaõiged andmed diskrediteerisid kostjat avalikkuse ees teiste võimalike lepingupartnerite, s.h ja eriti krediteerijate silmis. Hageja vastutab ebaõigete andmete avalikustamise eest VÕS § 1043 ja § 1047 lg 1 kohaselt. Kohtupraktika kohaselt tuleb isiklike õiguste rikkumise korral eeldada mittevaralise kahju tekkimist. Selle suurust ei saa ega pea tõendama. Kostja hindas temale õigusvastase käitumisega tekitatud kahju 2 000 eurot või palus määrata kahju hüvitis rikkumist ja asjaolusid arvestades kohtu äranägemisel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. aprilli otsusega OÜ Aktiva Finants hagi Peeter Fjodorovi vastu ning mõistis P. Fjodorovilt välja OÜ Aktiva Finants kasuks 807,70 eurot, millest 680 eurot on põhinõue ja 25. septembri 2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 127,70 eurot. Maakohus mõistis Peeter Fjodorovilt OÜ Aktiva Finants kasuks välja ka viivise 0,06% päevas põhinõudelt alates 16. aprillist 2014 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis Peeter Fjodorovi alternatiivse taotluse OÜ-lt Aktiva
Finants Peeter Fjodorovi kasuks kahjuhüvitise väljamõistmiseks ja OÜ Aktiva Finants nõudega tasaarvestamiseks rahuldamata. Menetluskulud jäid Peeter Fjodorovi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt vastab kostjaga sõlmitud õppeteenuse osutamise leping oma väliste tunnuste poolest tüüptingimustega lepingu tunnustele. Maakohus leidis, et kohtul on TsMS § 405 lg 1 p 8 alusel lihtmenetluses õigus koguda tõendeid enda algatusel. Selliselt kogutud tõendi, s.o õppekorralduseeskirja (I kd tl 176-189) p 61 kohaselt kannab üliõpilane end õppeaine läbimiseks õppeinfosüsteemis vastavas õppeaines osalejate nimekirja ehk registreerub õppeainele. Õppeainele registreerumisega väljendab üliõpilane oma soovi ja otsust see aine läbida. Kostja, registreerides end 22. augustil 2012 2012/2013 õppeaasta sügissemestril kuuele ainele, on väljendanud soovi osaleda õppetöös ja tema poolt valitud õppeained sügissemestril läbida. Ülikool saatis 29. augustil 2012 (I kd tl 69-70) üliõpilastele, sh kostjale, õppeinfosüsteemi kaudu täiendavat informatsiooni seoses uue õppeaasta algusega. Teates on muuhulgas märgitud, et omal soovil saab akadeemilisel puhkusel olla maksimaalselt kuni üks aasta ja et avaldus tuleb esitada hiljemalt 30. augustiks. Õppekorralduseeskirja p 168 kohaselt on üliõpilasel õigus saada nominaalse õppeaja jooksul akadeemilist puhkust omal soovil üks kord igas õppeastmes kuni üheks aastaks. Kuigi kostjale oli teada (I kd tl 169), et ta on juba rakenduskõrgharidusõppes õppimise ajal omal soovil akadeemilisel puhkusel olnud, saatis ta 29. augustil 2012 ülikoolile akadeemilise puhkuse avalduse (I kd tl 69), märkides seejuures, et ta ei ole veel otsustanud, kas ta loobub tervest õppeaastast või võtab osaliselt aineid. Maakohtu hinnangul on kostja sellega väljendanud soovi minna veelkord omal soovil akadeemilisele puhkusele ning õppetöös osalemise osas soovis järelemõtlemisaega kuni
17.septembrini 2012. 30. augusti 2012 vastuses kostja kirjale märkis ülikool registreeringute kohta, et kui kostja ei saa oma registreeringuid ise tühistada, tuleb sellest ülikooli teavitada, kes saab registreeringud ise maha võtta.
14.septembril 2012 on ülikool teavitanud kostjat sellest, et kuna kostja on juba omal soovil akadeemilisel puhkusel olnud, ei ole tal võimalik omal soovil akadeemilist puhkust enam võtta. Seejuures on ülikool märkinud, et kostja viiakse üle pikendatud õppeajale (I kd tl 68). Maakohtu hinnangul saab kostja samal päeval edastatud vastusest (I kd tl 68) järeldada, et kostjale oli arusaadav, et akadeemilist puhkust talle ei võimaldata ja et ta viiakse üle pikendatud õppeajale. Ühtlasi on kostja
14.septembri 2012 seisuga jõudnud selgusele, et ta ei plaani 2012/2013 õppeaastal õppetöös osaleda. Kuigi õppekorralduseeskirja järgi (p-d 179, 181, 182) tuleb õpingute pikendamiseks esitada taotlus, ei nõudnud ülikool kostjalt vastava taotluse esitamist. Ülikool on 29. augusti 2012 elektronkirjas ka märkinud (I kd tl 69), et riigieelarvevälisel õppekohal pikendatakse õpinguid üliõpilase taotluseta automaatselt üheks aastaks. Ülikool on kostjat teavitanud (I kd tl 67), et tema õppeaeg lõppeb ära märtsis 2014 ja juhul, kui kostja ei jõua selleks ajaks aineid tehtud, saab ta lõpetada eksternina. Pooltevahelist elektronkirjavahetust arvestades pidi kostjale olema arusaadav, et olukorras, kus ta on otsustanud 2012/2013 õppeaastal õppetöös mitte osaleda, tuleb õppeainete registreeringud tühistada, ja kui ta seda ise teha ei saa, siis teavitada sellest ülikooli. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks 14. septembril 2012 proovinud õppeainete registreeringuid ise tühistada ja ebaõnnestumisel pöördunud abi saamiseks ülikooli poole. Õppekorralduseeskirja p 180 teise lause kohaselt kohustuvad riigieelarvevälisel õppekohal õppivad üliõpilased pikendusaja eest õppekulud hüvitama ülikooli nõukogu kehtestatud ulatuses ja korras. Kuigi kostjal oli lepingujärgne kohustus järgida ise ülikoolisiseseid õigusakte, sh õppekorralduseeskirja ning tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimusi ja korda, ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks tundnud täiendavat huvi pikendatud õppeajale viimise, eeskätt õppeteenustasu maksmise, kohta õpingute pikendamisel.
Kuivõrd õppeainete registreeringute tühistamine tõendatud ei ole, oli kostjal semestritasu maksmise kohustus. Sellest tulenevalt ning õppeteenuse osutamise lepingu p-le 5.3. ja ülikooli nõukogu
25.novembri 2011 otsusele nr 72 tuginedes väljastati 25. septembril 2012 kostjale arve nr PC02951 2012/2013 sügissemestri õppeteenustasu maksmiseks summas 680 eurot. Kohtule ei ole teada, et kostja oleks viidatud arvele selle saades vastu vaielnud ja keeldunud tasu maksmisest. Kostja 16. oktoobri 2012 kirja on ülikool käsitlenud loobumisena õppekohast (I kd tl 67, 28) ja palunud esitada vabas vormis omal soovil eksmatrikuleerimise avalduse, mis tuleb saata allkirjastatult (digitaalselt või käsitsi) kas e-mailile või postiga. Kostja tähelepanu on juhitud asjaolule, et kuivõrd sel hetkel oli käimas seitsmes nädal, tuleb kostjal korra p 16 alusel tasuda 50% sügissemestri õppeteenustasust. Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra (edaspidi kord) p 16 teise lause kohaselt kui üliõpilane loobub õppekohast viie kuni kaheksa nädala jooksul semestri algusest arvates, maksab õppeteenuse tellija (kostja) 50% jooksva semestri õppeteenustasust. Kostja on esitanud maakohtule 17. oktoobri 2012 eksmatrikuleerimise avalduse (I kd tl 71), kuid kohtu arvates on tõendamata selle saatmine ülikoolile. Eksmatrikuleerimise avalduse ülikoolile saatmise tõendamatuse tõttu tuleb kostjat kuni tema eksmatrikuleerimiseni 15. veebruaril 2013 pidada pikendusajal õppivaks üliõpilaseks, kuivõrd kostjal olid kehtivad registreeringud kuuele õppeainele. Kostja leidis, et kui klient ei ole teenust saanud, siis ei ole kohustust saamata teenuse eest tasuda. VÕS § 42 lg 3 p 20 õppeteenuse lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab täitma oma kohustuse ka juhul, kui tingimuse kasutaja oma kohustust ei täida, või võetakse teiselt lepingupoolelt õigus nõuda tingimuse kasutajalt kohustuse täitmist. Maakohus leidis, et kohtule ei ole teada, et ülikool ei oleks oma lepingulist kohustust – võimaldada kostjal vaidlusalusel perioodil õppetöös osaleda – täitnud. Kui kostja registreeringule vaatamata tegelikult õppetöös ei osalenud, oli see kostja valik, mis ei anna talle õigust oma lepingulise kohustuse täitmisest keelduda. Seega ei ole leping tühine. Lepingu p 4.5. ning korra p 26 kohaselt peab üliõpilane igakordsel makse tähtajaks maksmisega viivitamisel maksma viivist 0,06% päevas. Ajavahemiku eest 16. november 2012 kuni 25. september 2013 võlgneb kostja hagejale viivise arvestuse kohaselt 127,70 eurot. Kostja ei ole hageja viivisenõudele vastuväiteid esitanud ega taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist. Hageja on taotlenud ka hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel. Maakohus leidis, et hageja viivise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohus jättis kostja alternatiivse taotluse hagejalt tema kasuks kahjuhüvitise väljamõistmiseks ja hageja nõudega tasaarvestamiseks rahuldamata. Kostja võlaandmete avaldamine ei ole olnud õigusvastane. Keelatud on avaldada ebaõigeid andmeid teise isiku võlgnevuse kohta. Ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus tuleneb VÕS § 1047 lg 2 järgi mitte isiku maine kahjustamisest, vaid mainet kahjustavate andmete tõele mittevastavusest ehk ebaõigsusest. Antud juhul on hageja oma teo õigusvastasuse välistanud kostja kohta avaldatud andmete tõele vastavuse tõendamisega. Kohus on hageja nõuet menetledes tuvastanud nii võla olemasolu kui selle suuruse, võimaldades seejuures kostjal hageja nõudele vastu vaielda. Praegusel juhul ei kujuta õige faktiväite maksehäireregistris avaldamine tulenevalt selle esitamise viisist ja kontekstist kostja mainet kahjustavat väärtushinnangut ega ole seetõttu õigusvastane VÕS § 1046 alusel. Ka kostja ise ei ole kohtumenetluses tuginenud sellele, et avaldatud võlaandmed kujutavad tema mainet kahjustavat väärtushinnangut. Andmeid kostja vastu maksehäireregistris avaldas Julianus Inkasso OÜ hagejaga sõlmitud volituse alusel, ning seega inkassofirma on kohtu hinnangul IKS § 7 lg 3 kohaselt andmete volitatud töötleja.
Hageja on seejuures vastutav töötleja. Hagejal on õigus vastustava töötlejana volitada inkassofirmat isikuandmeid edastama.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Peeter Fjodorov esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu
16.aprilli 2014 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Aktiva Finants hagiavaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub Peeter Fjodorov juhul, kui kohus otsustab osaliselt või täielikult hagiavalduse rahuldada, mõista OÜ-lt Aktiva Finants P. Fjodorovi kasuks välja kohtu hinnangul mõistlik hüvitis, viivis seadusest tulenevas määras kahjuhüvitise tasumisega viivitamise korral ning tasaarvestada P. Fjodorovi nõue kattuvas ulatuses OÜ Aktiva Finants nõudega. Apellant palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) said pooled alles 16. aprilli 2014 otsusest teada, et maakohus lahendab asja lihtmenetluse sätete järgi ning otsustas koguda ise täiendavaid tõendeid. Apellandile pole antud võimalust esitada oma seisukohti uute kohtu poolt kogutud tõendite osas; 2) on maakohus jätnud ilma õigusliku aluseta arvestamata P. Fjodorovi poolt 17. oktoobril 2012 esitatud eksmatrikuleerimise avalduse. Maakohus on hinnanud tõendeid ja asjaolusid valikuliselt ja erapoolikult, jättes kõrvale need, mis toetavad apellandi seisukohta; 3) olid pooled 14. septembril 2012 sõlminud õpingutest loobumise ja pikendatud õppeajale üleviimise kokkuleppe. 14. septembri 2012 seisuga avaldas apellant selget soovi õpingutest loobumiseks ehk registreeringute tühistamiseks. Leping ei näe ette, milliseid täiendavaid tegevusi peab üliõpilane registreeringute tühistamiseks tegema. Alates 14. septembri 2012 kokkuleppest ei olnud ülikoolil enam kohustust õppeteenust osutada, seega apellandil puudus kohustus õppetasu maksta; 4) on maakohus tüüptingimustel sõlmitud lepingu punkte ja dokumente hinnanud valikuliselt ja eksinud võlaõigusseaduse regulatsiooni vastu. Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra p 16 kohaselt peaks apellant õpingutest loobumisel, mis toimus 14. septembril 2012, tasuma vaid 20% semestritasust. Korra punkt 18 alusel oli apellandil õigus tasuda teenustasu mitte semestritasuna vaid ainepunkti hinna alusel. Puudub vaidlus, et 2012. aastal ei läbinud apellant mitte ühtegi õppeainet, seega ei tekkinud tal ka lepingust tulenevat tasumise kohustust; 5) on maakohus jõudnud väärale järeldusele, et vastustaja ei ole õigusvastase tegevusega apellandile kahju tekitanud. Maakohtu otsuses on tuvastatud, et vastustaja omandas ülikoolilt apellandi vastu üksnes rahalise nõude. Vastustaja ei omandanud nõude loovutamise lepinguga õigust avaldada apellandi andmeid maksehäireregistris. Seega registreeris maksehäire mitte nõude omanik, s.o vastustaja, vaid Julianuse Inkasso OÜ. Maksehäirete avaldamise regulatsiooni kohaselt peab avaldaja kinnitama, et tegemist on vaidlustamata nõudega. Teabe avalikustamise hetkel oli nõue vaidlustatud. Õigusvastasust ei saa kummutada tulevikus kohtu poolne nõude rahuldamine; 6) on maakohus jätnud aluseta P. Fjodorovi taotluse enda vande all ülekuulamiseks rahuldamata. Vande all ülekuulamisega oleks apellant saanud tõendada 17. oktoobri 2012 eksmatrikuleerimise avalduse edastamist. Maakohus, kogudes ise vastustaja positsiooni toetavaid tõendeid, kuid jättes P. Fjodorovi taotluse vande all ülekuulamiseks rahuldamata, on kohelnud pooli ebavõrdselt. Apellant palub kuulata P. Fjodorov üle vande all; 7) otsustas maakohus menetluskulude jaotamise valesti. Vastustajal ei saa menetluskulusid tekkida, sest vastustaja ja tema esindaja äriühingud kuuluvad samale isikule. Maakohus on nimetatud väite jätnud analüüsimata.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
16.aprilli 2014 otsus muutmata. Vastuse kohaselt: 1) tuleb apellandi taotlus enda vande all ülekuulamiseks jätta rahuldamata. Vastustaja hinnangul on apellandi poolt esitatud 17. oktoobri 2012 eksmatrikuleerimise avaldus vormistatud tagantjärgi. Vande all antud ütlustega ei saa tõendada lihtpostiga avalduse edastamist; 2) on maakohus hinnanud kõiki, sh apellandi esitatud, tõendeid igakülgselt kooskõlas TsMS sätetega; 4) ei ole vastustaja apellandile kahju tekitanud; 5) ei vasta tõele apellandi väide, et maakohus on jätnud analüüsimata apellandi vastuväiteid vastustaja esindajakulude kohta. Maakohus on selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab apellant esitada oma vastuväite, et vastustaja lepingulise esindaja kulud ei ole põhjendatud, sest äriühingute ja isikute seotust arvestades on need tekitatud kunstlikult sisulise vajaduseta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta tuleb osaliselt ( kostja pikendatud õppeajale üleviimise osas) üksnes maakohtu otsuse põhjendusi.
7.Hageja on omandanud nõude kostja vastu loovutuse teel Tartu Ülikoolilt (edaspidi ülikool). Hageja nõuab kostjalt 2012/2013 õppeaasta sügissemestri õppeteenustasu 680 euro ja lisanduva viivise väljamõistmist. Maakohus rahuldas hageja nõude. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse eelkõige põhjusel, et ta on (esimese variandina) sõlminud ülikooliga
14.septembril 2012 õpingutest loobumise ja pikendatud õppeajale üleviimise kokkuleppe või (teise variandina) on hageja esitanud 17. oktoobril 2012 eksmatrikuleerimise avalduse, millise dokumendi on maakohus jätnud tõendina arvestamata. Kuna apellant ei osalenud viidatud perioodil õppetöös ja on sellest ülikooli teavitanud, siis puudub alus temalt õppeteenustasu nõudmiseks.
8.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja (lk 176 jj) asja materjalide juurde võttes menetlusnorme rikkunud. Õppekorralduseeskiri on õigusakt ja mitte tõend. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust ega kohelnud pooli ebavõrdselt. Vastavad apellandi väited ei ole põhjendatud.
9.Maakohus asus oma otsuses seisukohale, et eksmatrikuleerimise avalduse ülikoolile saatmise tõendamatuse tõttu tuleb kostjat kuni tema eksmatrikuleerimiseni 15. veebruaril 2013 pidada pikendusajal õppivaks üliõpilaseks, kuivõrd kostjal olid kehtivad registreeringud kuuele õppeainele(maakohtu otsuse p 8). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud ülikoolile eksmatrikuleerimise avalduse esitamist lihtpostiga 17. oktoobril 2012. Maakohus on asja materjalide alusel kõiki tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et kostja ja ülikooli suhtlus toimus üldjuhul elektrooniliselt, mistõttu ei ole usutav kostja poolt eksmatrikuleerimise avalduse esitamine lihtpostiga. Ka on kostja oma 17. jaanuari 2013 e-kirjas ülikoolile vastuseks ülikooli küsimusele, kellele ja millal ta saatis avalduse oma eksmatrikuleerimise kohta, vastanud, et „olen saatnud avalduse augustis Terje Talvele. Kuid ma ei tea, kas see oli eksmatrikuleerimise kohta. Ei ole seda avaldust arvutis enam” (lk 30). Seega on kostja kohtumenetluses esitatud väited eksmatrikuleerimise avalduse saatmise kohta lihtpostiga vastuolus kostja 17. jaanuari 2013 e-kirjas avaldatuga. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigusnorme sellega, et on jätnud kostja vande all üle kuulamata. Kaebaja ei ole ka märkinud, milliseid menetlusõigusnorme maakohus selles osas väidetavalt rikkunud on.
10.Ringkonnakohus ei saa aga nõustuda maakohtu ja kostja seisukohaga, et kostjat tuli käsitleda pikendusajal õppiva üliõpilasena kuni tema eksmatrikuleerimiseni. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb selles osas muuta ja täiendada. Õppekorralduseeskirja p 11.1 kohaselt võib ülikoolis õppida üliõpilasena, külalisüliõpilasena ja eksternina. Asjas ei ole vaidlust, et kostja õppis ülikoolis 2012/2013 õppeaastal üliõpilasena (õppekorralduseeskirja p 11.1.1). Õppekorralduseeskirja p 66 kohaselt on üliõpilasel kohustus täita õppekava, millele ta on immatrikuleeritud. Õppeteenuse osutamise lepingu (lk 20-21) kohaselt oli kostjale planeeritud õppeaeg õppekava läbimiseks neli aastat ja tema planeeritud õppeaja lõpp pidi olema 31. august 2013. Õppekorralduseeskirja p 179 kohaselt võib õpingute pikendamist (õppe lõpukuupäeva edasilükkamist) akadeemilise mahajäämuse likvideerimiseks taotleda täiskoormusega õppes õppinu 12 kuu ulatuses igas õppeastmes. Ringkonnakohus on seisukohal, et üliõpilast saab pikendatud õppel olevana käsitleda alates hetkest, mil ta on läbinud nominaalõppeaja ja tema õpinguid on pikendatud dekaani korraldusega (õppekorralduseeskirja p 181). Kuna käesoleval juhul ei olnud kostja 2012/2013 õppeaasta sügissemestriks nominaalset õppeaega veel läbinud, siis ei olnud ta ka pikendusajal õppiv üliõpilane ja ta pidi tasuma kuni eksmatrikuleerimiseni õppemaksu sõltumata sellest, kas ta õppetöös osales või mitte. Õppekorraldusspetsialisti T. Talve e-kirjas kostjale märgitu „Teid viiakse üle pikendatud õppeajale“ (I kd lk 68) ei ole käsitletav õpingute pikendamise otsusena Õppekorralduseeskirja p 181 tähenduses. Oluline on märkida, et kuigi Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra p-s 16 on kasutatud mõistet „õppekohast loobumine“, siis õppekorralduseeskiri nimetatud mõistet ei kasuta. Õppekorralduseeskirja p 134 kohaselt tähendab eksmatrikuleerimine üliõpilase üliõpilaste nimekirjast väljaarvamist. Ringkonnakohus leiab, et õppekohast loobumine on samatähenduslik eksmatrikuleerimisega, mistõttu Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra p 16 reguleeribki õppeteenustasu suurust juhtudel, kui üliõpilane esitab omal soovil eksmatrikuleerimise avalduse. Ilma eksmatrikuleerimise avalduse esitamiseta ei ole võimalik õpingutest loobuda, mida on ülikool ka e-kirja vahetuses apellandile selgitanud, mistõttu ei vabastanud õpingutest loobumine kuni eksmatrikuleerimisavalduse esitamiseni kostjat õppeteenustasu maksmisest.
11.Tasemeõppe õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra p 8 kohaselt makstakse õppeteenustasu semestritasuna jooksva semestri eest, välja arvatud korras nimetatud juhtudel. Apellant leiab korra p 18 alusel, et kuna ta oli pikendatud õppel, siis oli tal õigus tasuda õppeteenustasu omal valikul semestritasuna või ainepunkti hinna alusel. Ringkonnakohus on juba põhjendanud, miks kostjat ei saanud käsitleda pikendusajal õppijana. Samas tuleb ka märkida, et korra p-i 18 kohaselt tekib üliõpilasel valikuõigus alates pikendusaja algusest. Kuni selle ajani, st kuni õppe normaalaja lõpuni, tuleb üliõpilasel õppeteenustasu maksta ikkagi semestritasuna. Sellele viitab selgelt p 18 sõnastus „... teavitades ülikooli valikust kirjalikult enne nominaalse õppeaja lõpukuupäeva möödumist”.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles (välja arvatud osas, et kostja oli üle viidud pikendatud õppeajale), miks õppeteenuse osutamise leping ei ole tühine VÕS § 42 lg 3 p 20 järgi (lepingu sõlmimise aja redaktsioonis) ega ka VÕS § 41 lg-te 1 ja 2 järgi. Asjas ei ole tuvastatud, et ülikool oleks teinud kostjale takistusi õppetöös osalemiseks kuni kostja eksmatrikuleerimiseni. Ringkonnakohus on juba käesoleva otsuse punktis 10 selgitanud, et õpingutest loobumine ilma eksmatrikuleerimise avaldust esitamata ei vabastanud kostjat õppeteenustasu maksmisest.
13.Kostja on menetluses esitanud tasaarvestuse vastuväite. Apellant on arvamusel, et kostja väidetava võla kohta andmete avaldamine maksehäireregistris on hageja poolne õigusvastane käitumine, millega hageja tekitas kostjale mittevaralist kahju. Asjas ei ole vaidlust, et andmed kostja võla kohta on maksehäire registris avaldatud. Maakohus leidis, et krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil andmete kolmandatele isikutele edastamise eelduseks ei ole andmesubjekti (antud juhul kostja) nõusolek. Küll aga tulnuks kostja poolse vaidlustamise tõttu võla olemasolu ja suurus enne avalikustamist tõendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nimetatud seisukohtadega. Kostja soovib tasaarvestuseks kasutada temale kostja poolt ebaõigete andmete avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et võlaandmete avaldamine maksehäireregistris ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes seetõttu, et kohus on hageja nõuet menetledes tuvastanud nii võla olemasolu kui ka suuruse. Ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus tuleneb VÕS § 1047 lg 2 järgi mitte isiku maine kahjustamisest, vaid mainet kahjustavate andmete tõele mittevastavusest ehk ebaõigsusest. Nõustudes maakohtu otsuse vastavate põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Kostja kohta avaldatud andmed selles, et ta on võlgu, on tõele vastavad, seega ei saa nende avaldamist pidada õigusvastaseks ei VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes ega ka VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 mõttes. Ainuüksi asjaolu, et hageja või tema käsunditäitja Julianuse Inkasso OÜ ei ole andmete edastamisel AS-le Krediidiinfo järginud täpselt AS Krediidiinfo enda poolt kehtestatud regulatsiooni (I kd lk 68), ei anna alust lugeda andmete avaldamist kostja suhtes õigusvastaseks. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole tõendanud ka temal mittevaralise kahju olemasolu, sh asjaolu, et tema maine on saanud kahjustada kolmandate isikute ees. Ringkonnakohtu istungil apellandi poolt avaldatust saab teha järelduse, et apellandil puudub teadmine, kui pika aja jooksul olid andmed võla kohta kolmandatele isikutele maksehäireregistris nähtavad ja kas keegi ka nende andmetega tutvus. Seega puudub apellandil nõue, mida kasutada hageja nõudega tasaarvestamiseks. Maakohus on põhjendatult kostjalt välja mõistnud põhivõlana 680 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise seisuga 25. september 2013 127.70 eurot ja jooksva viivise alates 16. aprillist 2014 kuni põhinõude täitmiseni määraga 0, 06 % põhinõudelt päevas.
14.Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostja vastuväidete osas esindajakulu nõudele saab maakohus seisukoha võtta menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise menetluses.
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.