Kohtulahend

mis seisnes tegevusetuses hageja huvide kindlustamisel ja äririski maandamisel. Hageja kahjunõue põhines asjaolul, et hagejal ei olnud kostja tegevusetuse tõttu võimalik saada kaupade eest tasu. Kostja poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumine seisnes selles, et ta jättis kaupade eest tasu sisse nõudmata isikutelt, kellele kaubad üle anti. Kostja rikkus oma kohustust esitada kaubasaaja vastu nõue kohtusse enne selle aegumist. Kostja vastuväited

eurot 38 senti. Kostja selgitas, et kuigi ME Aktsiaseltsi poolt korraldati hoonete kütmist, siis eelnimetatud juhtudel oli vaja kiiresti toimetada kütteõli kohale, st oluliselt operatiivsem oli esitada tellimus Osaühingule MO, kelle poolt see koheselt täideti. Kohtule esitati saatelehed: 10.09.2008 2000 l, kauba saaja aadress XXXXXXX XX, Tallinn; 29.01.2010 2000 l kauba saaja aadress XXXXXXX XX, Tallinn; 3.01 2011 1100 l kauba saaja aadress XXXXX X XXXX; 17.10.2012 1000 l kauba saaja aadress XXXXX X XXXX. Vaidlus puudus, et kostja tellis hageja juhatuse liikmena oma isikliku majapidamise (XXXXX X XXXX) tarbeks kütteõli. Kostja põhjendas seda asjaoluga, et suurtel äriklientidel on soodsamad hinnad. Kütteõli tarniti kostja kodusele aadressile 17.10.2012, arve tasus hageja 24.10.2012. Nähtuvalt hageja raamatupidaja e-kirjast andis kostja lubaduse kütteõli kinni maksta jaanuaris 2013. Pooled ei vaielnud, et kostja hüvitas hagejale selle kütteõli arve. Samale aadressile on tehtud tarne ka 3.01 2011. Kohtule esitatud Osaühingu MO 3.01.2011 saatedokumendiga nr SKU00007 ja hageja pangaväljavõttega on tõendatud, et kostja aadressile tarniti 1000 l kütteõli ja selle eest tasus 21.01.2012 hageja 1040 eurot 60 senti. Seega ei ole usutav, et kostja tellis oma koju kütteõli hageja majandustegevuse tarbeks. Kostja ei tõendanud, et on hagejale hüvitanud viimase poolt tasutud 3.01.2011 kostja koju tarnitud kütteõli eest 1040 eurot 60 senti. Osaühing MO 10.09.2008 saatelehel nr 21713 ja 29.01.2010 saatelehel nr SKU00163 on kauba saaja aadressiks märgitud XXXXXXX XX, mis on hageja juriidiline aadress. Tunnistaja HN 30.04.2014 istungil antud ütlustest nähtus, et hageja küsimusele „Kas sel perioodil hageja ise ka ruumide kütmiseks kütteõli tellis?“ vastas tunnistaja: „Ei olnud põhjust“. Nimetatud ütluse pinnalt ei saa välistada kütteõli tarnimist hageja aadressile. Samuti olid erinevad kütteõli kogused – XXXXX X tellides 1000-1100 l, XXXXXXX X tellides 2000 l. Nimetatud kahe tellimuse osas kogutud tõendid ei võimalda asuda seisukohale, et saatelehtede kohaselt Betooni tänavale saadetud kütus tarniti kostja isiklikuks otstarbeks. Seega on kostja tellinud hageja arvel isiklikus tarbimiseks kütteõli 1040 euro 60 sendi eest. Kasutades äriühingu vara isiklikuks otstarbeks rikkus kostja temal juhatusel liikmena lasuvat lojaalsuskohustust (TsÜS § 35). Nimetatud summa kuulus kostjalt välja mõistmisele. Seadmete kadumisest tulenev nõue Poolte vahel puudus vaidlus, et kostja soetas hageja juhatajana veokite lisaseadmeid 164 400 euro ulatuses ning seadmed on hageja laost välja läinud. Hageja andmetel on kostja septembris 2011 ja jaanuaris 2012 kajastanud raamatupidamises seadmete üleandmist EF OÜ-le. Hageja saatis 31.03.2012 EF OÜ-le saldoteatise 164 400 eurot, paludes kinnitada saldo õigust ja tasuda võlg. EFOÜ saldot ei kinnitanud ja märkis, et saatelehti ega kaupa pole nendeni jõudnud. Kostja väidete kohaselt anti seadmed üle Aktsiaseltsile E (kustutatud) perioodil 28.02.20077.10.2010 meili teel tehtud tellimuste alusel. Tunnistajana üle kuulatud DV kinnitas, et tegemist on tema poolt E AS-s töötamise ajal tehtud tellimustega. Hageja esitas 6.08.2012 aktsiaseltsi E pankrotimenetluses nõudeavalduse, mille kohaselt oli hageja esitanud võlgnikule perioodil 05.09.2011-20.01.2012 16 arvet kogusummas 164 400 eurot. Samuti nähtus vandeadvokaat M. Maksingu ja kostja vahelisest kirjavahetusest, et 2011 detsembris oli ettevalmistamisel leping, milles fikseeriti kaupade müük hageja ja aktsiaseltsi E (kustutatud) vahel. Nimetatud lepinguprojekti allkirjastamise kohta andmed puudusid. Seega tarniti seadmed aktsiaseltsile E (kustutatud). Vaidlus puudus, et kaupade üleandmisel arveid ei esitatud. Kostja selgituse kohaselt ei olnud Eesti turul tellijaid palju ja seepärast tuli hoida ka neid, kes polnud kõige eeskujulikuma maksekäitumisega. VÕS § 208 lg 1 kohaselt oli hagejal õigus saada tema poolt müüdud seadmete eest tasu. Asjas tuvastatu kohaselt täitis hageja

sõlmitud müügilepingud, kuid kostja hageja juhatuse liikmena enne 5.09.2011 (arve esitamine) müügilepingu täitmist ostjalt ei nõudnud. Aktsiaseltsi E (kustutatud) võlausaldajate üldkoosoleku protokolli kohaselt jäeti nõue tunnustamata, kuna võlgniku dokumendid sellist nõuet ei kajasta. Võlgniku juhatuse liige ja endine juhatuse liige ei osanud selgitada nõude sisu ja põhjendatust ning pankrotihaldur esitas kogu hageja nõudele vastuväite. Seega müüs hageja aktsiaseltsile E (kustutatud) alates 2007 kaupu, mille eest arveid ei esitatud, samuti ei dokumenteeritud kaupade üleandmist viisil, milline võimaldaks nõude maksmapanekut. Kauba müügi dokumenteerimata jätmise tagajärjel muutus kauba eest tasu saamine võimatuks. Selliselt käitudes ei ole juhatuse liige toiminud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millised võimaldaksid tema tegevusetust käsitleda korraliku ettevõtja hoolsusena. Hageja käsitles kahjuna laost välja läinud seadmete maksumust, millises summas on aktsiaseltsi E pankrotimenetluses esitatud ka nõue. Kahju suuruse osas poolte vahel vaidlus puudus. Seega on tuvastatud seadmete kaotsiminekust tekkinud kahjuna 164 000 eurot. Kostja väitel puudus kaupade müügi dokumenteerimiskohustuse rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos, kuna hageja ei saanud kaupade eest ostuhinda, sest kauba ostja pankrotistus. Esitatud tõendite alusel ei olnud võimalik kindlaks teha, millises ulatuses oleks hageja müügilepingust tulenev nõue selle tõendatuse korral rahuldatud saanud. Võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtuvalt esitati nõudeid 826 921 eurot 37 senti, pandivara müügist saadi 480 000 eurot ja võlausaldajatele kuuluks välja maksmisele 374 416 eurot 67 senti. Arvestades, et kaupade ostja pankrotistus 2012 suveks ja ei olnud juba varasemalt eeskujuliku maksekäitumisega, ei oleks hageja kaupade eest kogu hinda saanud tõenäoliselt ka juhul, kui tema nõue oleks tunnustatud. Kohtul ei olnud võimalik hinnata, millisel ajavahemikul, millises väärtuses kaupu aktsiaseltsile E (kustutatud) müüdi, kuna kostja ei dokumenteerinud kaupade üleandmist ostjale. Ostjale esitati arved alles 2011 septembrist alates, mistõttu ei oleks ka nende pinnalt võimalik konkreetsel aastal müüdud kaupade väärtust kindlaks teha. Tõenäoline oli, et kaupade müügi dokumenteerimisel ja nõude õigeaegse maksmapaneku korral oleks hageja saanud tasu vähemalt 2007, 2008 ja 2009 müüdud kaupade eest. Kuna puudus info müüdud kaupade väärtuse kohta, lähtus kohus eeldusest, et aastatel 2007-2010 müüdi kaupa võrdses suuruses. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tekkinud kahjust kostja hoolsuskohustuse rikkumisega põhjuslikus seoses olevaks kahju 123 300 eurot (164400/4x3; VÕS § 127 lg 6). Kostja esitas 2007 sõlmitud ja täidetud lepingute osas aegumise vastuväite. Hagi aluseks toodud asjaolu kohaselt seisneb tegu seadmete üleandmise dokumenteerimata jätmises, mis leidis aset 2007. Hagi esitati 24.03.2013. Kostja esitas aegumise vastuväite 2007 põhjustatud kahju osas. Kohus võttis arvesse nõude aegumise 2007 osas ja rahuldas hageja nõude 82 200 eurot (123300/3x2; ÄS § 187 lg 3; TsÜS § 147 lg 1 ja § 37 lg 4). Maakohtu 23.04.2014 määrusega hüvitati DV tunnistajakulud 33 eurot 58 senti. TsMS § 179 lg 1 alusel tuleb kostjalt kui tunnistaja ülekuulamist taotlenud poolelt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks 33 eurot 58 senti tunnistajakulu katteks. VTA Tehnika Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus

Maakohus on tõenditest valesti järeldanud, et kostja kasutas kütteõli osaliselt hageja huvides. Kostja kasutas kütteõli isiklikuks otstarbeks. Kostja ei põhistanud usutavalt hageja vajadust oma ruumide kütmiseks kütteõli osta. Hinnates arvete esitamise aega ja summasid on ilmne, et hageja ei kütnud ruume septembris ja oktoobris 2008 ega veebruaris 2010 ise. Asjaolu, et kauba saaja aadressina on saatelehel märgitud hageja äriregistri järgne aadress, ei kinnita, et kütteõli ei tarnitud kostja kodusel aadressil. Saatelehtedel puudub eraldi märkus tarneaadressi kohta. Kostja väidete usutavust tuleb hinnata tema varasema käitumise valguses. Hageja ei nõustu maakohtuga, et vaidlusalused seadmed anti üle aktsiaseltsile E (kustutatud). Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud asjaoluga, et kostja muutis oma seisukohta, kellele ta seadmed tegelikult üle andis. Kostja teatas varasemalt hageja audiitorile seadmete üleandmisest EF OÜ-le. Nagu aktsiaseltsi E pankrotimenetluses toimunud nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtus, esitas kostja samade seadmete kohta nõude võlgniku pankrotimenetluses. Tunnistaja DV seletused, et seadmed anti üle aktsiaseltsile E (kustutatud), on tinglikud. Arvestama peab, et ütlused on antud 4-7 aastat vanade sündmuste kohta ning et asjaolud, mille kohta ta ütlusi andis, ei olnud tema töös erakordsed. Seadmete saamist eitasid ka aktsiaseltsi E (kustutatud) juhatuse liikmed ning kostja ei esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks seadmete üleandmist, mh ei suutnud kostja nõuet tõendada võlgniku pankrotimenetluses. Isegi, kui seadmed anti üle aktsiaseltsile E (kustutatud), siis ei saa nõustuda kohtuga, et 2010 müüdud seadmete eest ei olnud võimalik tasu saada ettevõtte maksejõuetuse tõttu. Hagejal jäi raha saamata kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu, mis seisnes kaubasaajaga müügihinna, maksetingimuste ja kauba üleandmise fikseerimata jätmises; tagatiste kasutamata jätmises, mis pikaajalise krediidi korral oleks olnud hädavajalik ning müügihinna tasumise nõude esitamata jätmises. Kohus eksis VÕS § 127 lg 4 kohaldamisel, leides, et kostja käitumise ja tekkinud kahju vahel puudus põhjuslik seos. Otsusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes kohus järeldusele jõudis. Kohus rikkus põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1). Maakohus luges ekslikult hageja nõude osaliselt aegunuks, jättes arvestamata, et kostja hoolsuskohustuse rikkumine seisnes mh selles, et ta ei esitanud tasunõuet kohtusse nõude aegumistähtaja jooksul. Seega tuleks hageja nõude aegumist arvestada alates päevast, mil kostja oleks võinud aegumistähtaja piires esitada müügihinna tasumise nõude seadmete ostja vastu. Hoolsa käitumise korral oleks kostja hoidnud hagejale kahju tekkimise ära, esitades õigeaegselt hagi. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses. HB apellatsioonkaebus

Kostja ei nõustu maakohuga, et kostja poolt müüdud kauba üleandmise dokumenteerimata jätmise ja hagejale tekkinud kahju vahel eksisteerib põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). VÕS ei näe ette müügitehingu dokumenteerimise kohustuslikke vorminõudeid, mille täitmata jätmine muudaks võimatuks või välistaks müüdud kauba eest tasu saamise õiguse. Kauba üleandmist ning tasunõuet on võimalik tõendada ka muude tõenditega kui saatelehtedega, sh kauba tellinud ja vastu võtnud isiku ütlustega. Kohtu seisukoht on vastuoluline, kuna kohus on ise eelnevalt tuvastanud e-kirja teel esitatud tellimuste ning tunnistaja DV ütluste alusel kaupade müügi ja kättesaamise aktsiaseltsi E (kustutatud) poolt. Ainuüksi kauba üleandmise kirjaliku dokumenteerimata jätmisega ei saa põhjendada kahjunõude rahuldamist. Müügitehingute dokumenteerimata jätmine ei põhjustanud hagejale kahju. Hageja ei saanud müüdud kaupade eest ostuhinda, kuna kauba ostja pankrotistus ning pankrotimenetluses jätkus raha üksnes pandiga tagatud nõuete osaliseks rahuldamiseks. Seega puudub põhjuslik seos kostja poolt müügitehingute dokumenteerimata jätmise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Maakohus on menetlusnormi rikkudes laiendanud hagi alust. Tulenevalt maakohtu otsusest, mille järgi on tõenäoline, et kaupade müügi dokumenteerimisel ja nõude õigeaegse maksmapaneku korral oleks hageja saanud tasu vähemalt 2007, 2008 ja 2009 müüdud kaupade eest, on kohus võtnud arvesse hagis mitte esile toodud asjaolu. Nimelt, et kostja jättis hageja nõude õigeaegselt maksma panemata. Sellist hagi alust ei ole hageja kostjale ette heitnud. Hagi rahuldati faktiliselt muudel alustel, kui seda hageja esile tõi. Seeläbi rikkus kohus oluliselt TsMS § 376 lg-t 1. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt on hageja märkinud kaupade tarnet puudutavas osas hagi alusena kaks faktilist asjaolu – kaupade kadumine laost ja saatelehtede vormistamata jätmine kaupade üleandmisel saajale. Sisuliselt puudub kostjal võimalus end hagi vastu kaitsta. Hagi alusena esitatud asjaolud ja etteheited on kostja poolt ümber lükatud. Maakohus jaotas ebaõigesti põhjusliku seose tõendamiskoormuse eeldades, et müügi dokumenteerimisel ja nõude õigeaegse maksmapaneku korral ei oleks hagejale tekkinud hagi esemeks olevat kahju 123 300 euro ulatuses. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-173-12 selgitanud, et põhjusliku seose tõendamine lepingurikkumise ja kahju vahel on hageja ülesanne. Vastused apellatsioonkaebustele

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele seoses kütteõli tellimisega tekitatud kahju hüvitamisest märgib ringkonnakohus järgmist. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja oli kuni detsembrini 2012 hageja juhatuse liige ja et hageja ruumide kütmist korraldas alates 2008 ME AS, kellele hageja hüvitas küttekulud. Vaidlust ei olnud, et ajavahemikus septembrist 2008 kuni jaanuar 2010 tellis kostja hageja arvel kütteõli nii isikliku majapidamise tarbeks oma elukohta XXXX XXXXX X, kui ka hageja asukohta Tallinn, XXXXXXX XX. Isiklikuks tarbeks hageja vara kasutamise osas leidis maakohus põhjendatult, et kostja rikkus sellega hageja juhatuse liikmena tal lasuvat lojaalsuskohustust ja mõistis 1040 eurot 60 senti hageja kasuks välja. Ülejäänud kütteõli tarnest tuleneva nõude jättis maakohus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üksnes kütteõli tellimisega hageja asukohta ei saa järeldada, et kostja tarnis õli enda isiklikuks tarbeks ja seeläbi tekitas hagejale kahju. Vastuseks poolte kaebuste väidetele seoses veokite lisaseadmete kadumisest tuleneva nõudega märgib ringkonnakohus järgmist. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et kostja oli hageja juhatuse liikmeks oleku ajal soetanud hagejale veokite lisaseadmeid 164 400 euro maksumuses ja et selle kauba laost väljaandmisel kostja ostjale arveid ei esitatud ega muul viisil kauba üleandmist ostjale ei dokumenteerinud. Seega andis kostja ära hageja vara tasu selle eest saamata. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kellele kostja kauba müüs. TsMS § 230 lg 1 sätestab üldise tõendamiskoormise jaotuse reegli, mille kohaselt peab kumbki pool kohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema väited. Hageja väitel oli kauba saajaks OÜ E F, kostja väitel tarniti seadmed aga aktsiaseltsile E. Maakohus ei nõustunud hageja väitega põhjusel, et hageja oma väidet kauba saaja osas veenvalt ei põhjendanud ega tõendanud. Kohtule esitatud kirjavahetuses oli OÜ EF kauba saamist ja hageja poolt väidetud saatelehtede saamist eitanud (I kd, lk 38), hagejal aga saatedokumendid puudusid. Kostja tõendas kaupade tellimist aktsiaseltsi E poolt e- kirjavahetusega (I kd, lk 83-88) ja tunnistaja DV ütlustega. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohtul ei ole alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja jõuda otsuses maakohtust erinevale järeldusele. Tuleb nõustuda maakohtu poolt tuvastatuga, et seadmed tarniti aktsiaseltsile E, kuigi ka aktsiaselts E ei tunnistanud kauba saamist. Tõendeid hinnates tuvastas maakohus õigesti, et hageja oli kaotanud tasunõude aktsiaseltsi E vastu. Seda kinnitas ka aktsiaseltsi E (pankrotis) 06.12.2012 nõuete kaitsmise koosolekul 06.08.2012 hageja poolt esitatud nõude tunnustamata jätmine, asjaoluga, et hageja ei suutnud oma nõuet tõendada. Samas puudusid ka võlgnikul nõuet kajastavad dokumendid ja võlgniku juhatuse liige ei osanud selgitusi anda (I kd, lk 114). Kostja väide, et nõude tunnustamise hagi esitamisel ei oleks olnud perspektiivi, ei anna alust väita, et kostja peaks seetõttu vabanema kahju hüvitamise kohustusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja rikkus TsÜS §-st 35 tulenevat üldist hoolsuskohustust hageja ees ja põhjustas seetõttu hagejale kahju. Vaidlust ei olnud asjaolus, et kostja hageja juhatuse liikmena kaupade üleandmisel ostjale ei esitanud talle arveid, ei dokumenteeritud tehingut ka muul viisil, mis oleks võimaldanud hagejal saada müüdud kauba eest tasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei toiminud korraliku ettevõtja hoolsusega ja kauba müügi dokumenteerimata jätmise tagajärjel muutus käesoleva vaidluse asjaolusid hinnates kauba eest tasu saamine ostjalt võimatuks. Kostja ei tõendanud, et ta täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kostjal tuleb hagejale tekitatud kahju hüvitada. VÕS § 127 lg 1 kohaselt oli kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud kahju suuruse, selle tekkimise hagejal kostja tegevusetuse tulemusena ja kohaldanud VÕS § 127 lg-t 6 ning jätnud 2007.a põhjustatud kahju hüvitamise nõude aegumise tõttu osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et kohtul ei olnud võimalik hinnata, millises koguses kostja täpselt aastate 2007-2209 lõikes kaupa aktsiaseltsile E müüs ja leidis, et see võis toimus 2007-2009 võrdsetes suurustes, kuna puudusid kaupade üleandmist kajastavad dokumendid. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus kahju suuruse tuvastamisel ja hagi osalisel rahuldamisel apellatsioonkaebustes väidetud menetlusnorme. Maakohus menetles kohtuasja poolte poolt esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja on menetluses täpsustanud asjaolusid, kuid mitte muutnud hagi alust, nagu kostja kaebuses väitis. Kohtuotsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8, põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud apellantide endi kanda. Samuti jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Jõustunud Riigikohtu 06.05.2015 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.