Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
H. T eestkostja määramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-46157
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. T määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja T. K Avaldaja M. T Puudutatud isik H. T, määratud esindaja vandeadvokaadi abi Tõnu Mets Tartu Linnavalitsus
Asja läbivaatamise kuupäev
6. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2014. a ja Tartu Maakohtu 18. detsembri 2013. a määruse resolutsiooni tsiviilasjas nr 2-13-46157, lisades, et T. K avaldus tuleb rahuldada täielikult ja M. T avaldus osaliselt. Samuti muuta osaliselt nende määruste põhjendusi.
2.Sõnastada Tartu Maakohtu 18. detsembri 2013. a määruse resolutsioon tervikuna järgmiselt:
2.1.
Rahuldada T. K avaldus täielikult ja M. T avaldus osaliselt.
2.2.Määrata H. T eestkostjaks kuni 17. detsembrini 2016 T. K.
2.3.Kohus otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise hiljemalt 17. detsembril 2016.
2.4.Eestkostja on kohustatud: • esitama kohtule kirjaliku nimekirja eestkostetava vara kohta hiljemalt 28. veebruariks 2014. Nimekirjas esitatakse teave kuni nimekirja koostamiseni vara koosseisus toimunud muutuste kohta (PKS § 202 ja § 184); • esitama eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta kohtule iga-aastase kirjaliku aruande (iga aasta 1. juuniks, esimene aruanne esitada 1. juuniks 2014). Aruandes tuuakse eraldi välja tehtud kulutused ning lisatakse neid tõendavad dokumendid.
Igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta näidatakse aruandes ära igas kuus keskmiselt kuluva summa suurus ja neid tõendavaid dokumente ei lisata (PKS § 202 ja § 194 lg 2); • teatama kohtule, kui eestkostja saab teada asjaoludest, mis võimaldavad eestkoste lõpetada või eestkostja ülesandeid piirata või laiendada (PKS § 206 lg 2).
2.5.Kohus kontrollib iga kolme aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada.
2.6.Eestkostja on määratud H. T kõigi asjade ajamiseks ning H. T ei ole õigust iseseisvalt tehinguid teha. H. T on tunnistatud valimisõiguse tähenduses teovõimetuks ning ta kaotab hääleõiguse.
3.Arvata M. T määruskaebuselt 4. aprillil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.
4.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T. K (avaldaja I) esitas 1. oktoobril 2013 maakohtule avalduse, milles palus määrata oma emale, H. T (puudutatud isik) eestkostja, et kaitsta tema isiklikke ja varalisi õigusi ning tagada talle vajalik ravi ja vajadusel hoolekandeteenused. Avalduse põhjenduste kohaselt on puudutatud isiku arusaamisvõime piiratud. Ta ei tunne ära tuttavaid isikuid, ei mõista enda ümber toimuvat ega käi enam ise väljas. Puudutatud isiku hooldajaks on määratud tema teine tütar M. T (avaldaja II), kes on võõrandanud puudutatud isikule kuulunud kolmetoalise korteriomandi ning ostnud saadud raha eest enda nimele uue ühetoalise korteriomandi. Puudutatud isiku arvates kuulub korteriomand, milles ta elab, temale. Kohtuistungil jäi avaldaja I oma avalduse juurde ja palus määrata ennast puudutatud isiku eestkostjaks. Avaldaja I märkis, et puudutatud isik saaks elada tema korteriomandi müügist saadud raha eest ostetud ühetoalises korteris, hooldekodus või avaldaja I juures.
2.Avaldaja II esitas 27. novembril 2013 maakohtule avalduse, milles palus määrata ennast puudutatud isiku eestkostjaks ja liita enda avaldus avaldaja I avalduse alusel algatatud menetlusega. Avalduse põhjenduste kohaselt vajab puudutatud isik eestkostet, kuid eestkostja määramisel tuleb arvestada asjaolu, et avaldaja I ei ole seni puudutatud isikust huvitunud ega tema eest hoolitsenud. Seda on teinud avaldaja II. Puudutatud isiku soovil määras Tartu Linnavalitsus avaldaja II puudutatud isiku hooldajaks. Avaldaja II on puudutatud isikut pidevalt abistanud ja seda nii siis, kui puudutatud isik sai veel üksi hakkama, kui ka nüüd, mil ta vajab kõrvalist abi. Avaldaja II võttis puudutatud isiku enda juurde elama. Remondi ajaks paigutas avaldaja II puudutatud isiku ajutiselt hooldekodusse, kuid nüüd elab puudutatud isik taas avaldaja II juures, kus tal on oma tuba. Puudutatud isik on korduvalt kinnitanud, et soovib elada koos avaldajaga II. Avaldaja I on huvitatud vaid puudutatud isiku korteriomandi müügist saadud rahast, mitte aega
puudutatud isiku eest hoolitsemisest. Avaldajal I on puue, alkoholiprobleemid ja raskused võlgade tasumisega. Kohtuistungil selgitas avaldaja II, et puudutatud isiku korteriomand müüdi, kuna puudutatud isik ei suutnud selle kommunaalmakseid tasuda. Müügist saadud rahast osteti ühetoaline korter, tehti korteris remont ja osteti uus mööbel. Maakler vormistas dokumendid, et puudutatud isikul on õigus uues korteris elada, kuid kuna puudutatud isik ei saanud notari juurde tulla, jäi see tingimus korteriomandi müügilepingusse lisamata. Puudutatud isik tahtis, et avaldaja II hoolitseks tema eest surmani ja seetõttu andis raha tema kasutusse.
3.Puudutatud isik avaldas 5. detsembri 2013. a ärakuulamisel kohtule, et ta ei saa iseseisvalt hakkama, hetkel elab üksi ning väljas eriti ei käi. Avaldaja II aitab puudutatud isikut kogu aeg – käib teda vaatamas, toob süüa, küsib, kas midagi on vaja. Pensioni annab puudutatud isik avaldaja II kätte. Avaldajaga I ta eriti ei suhtle, sest avaldaja I ei käi teda vaatamas. Avaldaja I tarvitab alkoholi ja tal pole kunagi raha. Hooldekodus talle meeldis, aga oma kodus on ka hea. Eestkostjaks soovis puudutatud isik avaldajat II, sest viimane on aus ja korralik ning temaga on läbisaamine parem kui avaldajaga I.
4.Puudutatud isikule määratud esindaja oli seisukohal, et puudutatud isik vajab eestkostet, kuid eestkostjaks võiks määrata kolmanda isiku või kohaliku omavalitsuse. Avaldajad ei sobi puudutatud isiku varalisi huve kaitsma ja pikas perspektiivis võib see puudutatud isikule kahjulik olla, sest suur osa eestkostest on eestkostetava varaliste õiguste ja huvide kaitse.
5.Tartu Linnavalitsus oli seisukohal, et puudutatud isik vajab eestkostet. Tutvunud avaldajaga I ja tema tööandja antud iseloomustusega, leidis Tartu Linnavalitsus, et avaldaja I sobib isikuomaduste poolest eestkostjaks. Kohtuistungil avaldas Tartu Linnavalitsuse esindaja, et avaldaja I sobib eestkostjaks paremini kui avaldaja II, sest avaldaja II on käitunud puudutatud isikuga ebaväärikalt, kui müüs tema korteri. Kui avaldajad ei sobi eestkostjaks, on Tartu Linnavalitsus nõus eestkostjaks hakkama.
6.Tartu Maakohus tuvastas 18. detsembri 2013 määrusega puudutatud isiku piiratud teovõime ja määras puudutatud isiku eestkostjaks avaldaja I. Menetluskulud jättis maakohus iga menetlusosalise enda kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga tõendatud, et puudutatud isik on dementne, mistõttu ei ole ta püsivalt võimeline oma tegudest aru saama ega neid juhtima ning ta vajab eestkostjat, kelle ülesanneteks on eestkostetava igapäevaelu korraldamine, ravi ja hoolduse tagamine, eestkostetava pensioni ja sotsiaaltoetuste ning muude rahaliste vahendite käsutamine, eeskostetava ülalpidamiseks ja hoolduseks vajaminevate rahaliste toimingute tegemine, asjaajamised ametiasutustes, kus on vajalik seadusliku esindaja olemasolu, eestkostetava eest hoolitsemine, lähtudes eestkostetava huvidest, vajadusel eestkostetava nimel tema varaliste tehingute tegemine. Seega on puudutatud isikul piiratud teovõime ja talle tuleb määrata eestkostja. Perekonnaseaduse (PKS) § 204 lg 1 järgi määratakse eestkostjaks füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat
määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. Mõlemad avaldajad on andnud nõusoleku hakata puudutatud isiku eestkostjaks. Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isik müüs 26. oktoobril 2012 talle kuulunud Tartus Xxxx XX–XXX asuva korteriomandi. Müügilepingu p 2.2 järgi kanti müügist saadud raha avaldaja II kontole. Kokkuleppe järgi pidi avaldaja II ostma puudutatud isikule ühetoalise korteri. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et avaldaja II ostis 31. oktoobril 2012 ühetoalise korteri Tartus Xxxxxxxxx XX–XX. 4. detsembril 2013 on selle korteriomandi omanikuks saanud avaldaja II poeg. Seega on puudutatud isiku korteriomand müüdud. Kinnistusraamatu andmetel ei kuulu talle ühtki kinnisasja. Küll on aga avaldaja II poja omandisse ostetud korteriomand. Seega on avaldaja II käitunud heade kommete vastaselt ja kahjustanud sellega puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Arvestades avaldaja II käitumist ja asjaolu, et avaldaja I soovib puudutatud isiku eest hoolitseda ning sobib isikuomadustelt eestkostjaks, tuleb puudutatud isiku eestkostjaks määrata avaldaja I ning seda kõigi puudutatud isiku asjade ajamiseks. Avaldaja I eestkostjaks määramist toetaks ka Tartu Linnavalitsus.
7.Avaldaja II esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles eestkostjaks määrati avaldaja I, ning teha uue määruse, millega määrata puudutatud isiku eestkostjaks avaldaja II või Tartu Linnavalitsus. Samuti palus avaldaja II määrata täpselt kindlaks eestkostja ülesanded.
8.Avaldaja I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata või rahuldamise korral määrata eestkostjaks Tartu Linnavalitsuse.
9.Tartu Linnavalitsus toetas määruskaebust osaliselt, paludes määrata Tartu Linnavalitsuse puudutatud isiku eestkostjaks ning määrata eestkostja ülesanded.
10.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas määruskaebust osaliselt, nõustudes määruskaebusega osas, milles eestkostja ülesanded on määramata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tartu Ringkonnakohus jättis 4. märtsi 2014. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, kuid täiendas maakohtu määruse resolutsiooni eestkostja volituste ulatuse ja tähtaja osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda. Põhjendatud ei ole määruskaebuses esitatud seisukoht, et asja lahendanud maakohtu kohtunik pidi end tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 27 lg 2 alusel taandama. Asjaolu, et kohtunik ja avaldaja I töötasid aastatel 1988–1993 koos ettevõttes Tartu Maja, ei anna alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Samuti ei anna selleks alust avaldaja II kahtlused, mis on tingitud sellest, et teda ei määratud eestkostjaks. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus menetles üksnes avaldaja I avaldust ja jättis avaldaja II seisukohad arvestamata. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja I esitas maakohtule avalduse puudutatud isikule eestkostja määramiseks. Kuigi ka avaldaja II esitas avalduse puudutatud
isikule eestkostja määramiseks, tuleb tema avaldust käsitada tema seisukohana puudutatud isikule eestkostja määramise menetluses. Eestkostja määramine lahendatakse hagita menetluse sätete järgi ning juhul, kui kohus on avalduse isikule eestkostja määramiseks menetlusse võtnud, siis teine isik, kes soovib enda määramist isiku eestkostjaks, ei pea selleks avaldust esitama. Maakohus on eestkostja määramisel hinnanud PKS § 204 lg 1 kohaselt nii avaldaja I kui ka avaldaja II isikuomadusi ja võimeid. Avaldaja II ei ole nõus, et eestkostjaks määrati avaldaja I. Maakohus lähtus eestkostjat määrates õigesti PKS §-st 204 ja määras põhjendatult eestkostjaks avaldaja I. Tartu Linnavalitsuse arvamuse kohaselt sobib avaldaja I eestkostjaks, samuti on puudutatud isikule määratud esindaja vastuses määruskaebusele kinnitanud, et avaldaja I eestkostjaks määramine vastab puudutatud isiku huvidele. Avaldaja II ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et avaldajal I on alkoholiprobleemid ja raskused puudutatud isikuga läbisaamisel. Asjaolu, et avaldaja I on osaliselt töövõimetu kõrgvererõhktõve tõttu ning on kasutanud laenuteenuseid, ei tähenda, et ta ei sobiks eestkostjaks. Kuigi puudutatud isik on ärakuulamisel avaldanud, et soovib eestkostjaks avaldajat II, on tema esindaja kinnitanud, et terviseseisundi ja puuduliku arusaamisvõime tõttu tuleb tema ärakuulamisel avaldatud seisukohta suhtuda kriitiliselt. Puudutatud isiku muutlikku meelt kinnitavad ka asjas esitatud tõendid. Seega tuleb puudutatud isiku seisukoht jätta PKS § 204 lg 3 alusel tähelepanuta. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku korteriomandi müügi ja müügist saadud raha kasutamisega võis avaldaja II kahjustada puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Avaldaja II ei ole toonud esile asjaolusid, et tema sobiks paremini puudutatud isiku eestkostjaks. Kuigi PKS § 205 lg 1 järgi võib sobiva füüsilise isiku puudumise korral määrata eestkostjaks ka juriidilise isiku, ei olnud maakohtul alust kaaluda võimalust määrata eestkostjaks Tartu Linnavalitsus, sest puudutatud isikul on kaks tütart, kes mõlemad on nõus eestkostjaks hakkama. Maakohtu määrust tuleb muuta osas, milles maakohus määras eestkostja viieks aastaks, kuigi Riigikohus on 29. jaanuari 2014. a määruses asunud seisukohale, et eestkostja määramisel tuleb lähtuda PKS § 203 lg-s 4 sätestatud kolmeaastasest tähtajast. Samuti tuleb maakohtu määrust täiendada sellega, et määrata eestkostja kõigi puudutatud isiku asjade ajamiseks ja märkida, et puudutatud isikul ei ole õigust ise tehinguid teha.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Avaldaja II esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega määrati eestkostjaks avaldaja I, ja teha uue määruse, millega määrata eestkostjaks avaldaja I või Tartu Linnavalitsus. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et maakohtu kohtunik ei pidanud end taandama, kuigi töötas aastaid avaldajaga II koos ja juhtis menetlust selgelt avaldajat I eelistades, kui lasi kohtuistungil avaldajal I rääkida ning märkis avaldaja II vastuväidete kohta, et need ei ole olulised. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et maakohus ei ole avaldaja II esitatud avaldust menetledes
menetlusõiguse normi rikkunud. Avaldaja II esitas sarnaselt avaldajale I avalduse puudutatud isikule eestkostja määramiseks ja palus liita avaldused ühte menetlusse, kuid maakohus ei ole seda teinud. Seega ei ole maakohus avaldaja II avaldust lahendanud. Kohtud ei ole põhjendanud, miks tuleb eelistada eestkostjana avaldajat I, mitte avaldajat II. Jääb selgusetuks, milliseid isikuomadusi kohtud kaalusid ning miks ei arvestatud asjaolu, et avaldaja I on osaliselt töövõimetu, tal on alkoholiprobleem ja ta on võlgades, mis viitab ohule kuritarvitada puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Samuti jätsid kohtud põhjendamatult arvestamata puudutatud isiku soovi ja tema esindaja arvamuse, et eestkostjaks tuleks määrata Tartu Linnavalitsus. Kohtud asusid põhjendamatult seisukohale, et avaldaja II on käitunud heade kommete vastaselt ja kahjustanud puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Avaldaja II ei ole käitunud heade kommete vastaselt, sest puudutatud isik müüs oma korteriomandi ja andis müügist saadud raha avaldajale II enne insulti, s.o ajal, mil tema arusaamisvõime ei olnud piiratud. Avaldaja II ja puudutatud isik leppisid kokku, et korteriomandi müügist saadud rahast peab avaldaja II puudutatud isikut kogu elu ülal, mida avaldaja II on seni ka teinud. Kohtumääruse resolutsioonist ei tulene üheselt, milliste ülesannete täitmiseks on eestkostja määratud. Kuna puudutatud isik elab avaldaja II juures, täidab faktiliselt eestkostja ülesandeid avaldaja II, kuid õiguslikult on eestkostjaks avaldaja I.
13.Avaldaja I vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata. Juhul kui kohtu arvates ei peaks avaldaja I sobima eestkostjaks, tuleb puudutatud isiku eestkostjaks määrata Tartu Linnavalitsus, kelle nõudel peaks avaldaja II kandma kõik puudutatud isiku kulud, mis ületavad puudutatud isiku pensioni. Õige ei ole kaebuse väide, et puudutatud isik elab avaldaja II juures. Alates 16. märtsist 2014 elas puudutatud isik avaldaja I juures ning pärast terviseriket paigutas avaldaja I puudutatud isiku hooldekodusse, kus tema eest hoolitsetakse. Avaldaja I sõlmis oma nimel hoolduslepingu, kuid hoolduskulud peab kandma avaldaja II, kes lasi puudutatud isikul korteriomandi müüa ja sai raha sellest endale.
14.Puudutatud isikule määratud esindaja ei toetanud määruskaebust ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtud lahendasid asja objektiivselt ja määrasid põhjendatult eestkostjaks avaldaja I, kes on praeguseks asunud ka selgitama puudutatud isikule kuulunud korteriomandi müügitehingu asjaolusid. Asjaolu, et avaldaja I on osaliselt töövõimetu ja kasutanud laenuteenuseid, ei tähenda, et ta ei sobiks eestkostjaks, sest hooldekodu töötajate edastatud info kohaselt on puudutatud isiku ja avaldaja I suhted südamlikud ning avaldaja I hoolitseb puudutatud isiku eest. Puudutatud isiku arvamusega ei saa arvestada, sest tema arvamus on menetluse vältel olnud muutlik ja mõjutatud sellest, kelle juuresolekul ta seda avaldab. Juhul kui kohtu arvates ei peaks avaldaja I eestkostjaks sobima, tuleks määrata eestkostjaks Tartu Linnavalitsus.
15.Tartu Linnavalitsus ei toetanud määruskaebust ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata. Tartu Linnavalitsus jäi varem avaldatud seisukohale, et avaldaja I sobib puudutatud isiku eestkostjaks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse resolutsiooni ja osaliselt ka põhjendusi.
17.Avaldaja II vaidlustas ringkonnakohtu määruse osas, millega määrati puudutatud isiku eestkostjaks avaldaja I, mitte avaldaja II. Riigikohus kontrollib TsMS § 695 ja § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu määrust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
18.Avaldaja II arvates jättis ringkonnakohus põhjendamatult maakohtu määruse eestkostja valiku osas muutmata esmalt seetõttu, et maakohtus menetles asja kohtunik, kes oleks pidanud end taandama, kuna töötas aastatel 1988–1993 samas ettevõttes avaldajaga I ega saanud olla seetõttu asja lahendades erapooletu. Kolleegiumi arvates asus ringkonnakohus põhjendatult seisukohale, et asjaolusid arvestades ei olnud alust kahelda maakohtu kohtuniku erapooletuses. Seda tehes ei ole ringkonnakohus diskretsioonipiire ületanud, mistõttu ei ole kolleegiumil alust selles osas ringkonnakohtu määrust tühistada.
19.Avaldaja II väitel tuleb kohtute määrused vaidlustatud osas tühistada ka seetõttu, et tema avaldus on jäetud lahendamata. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis avaldaja II esitatud avalduse menetlusse võtmata ja praeguse kohtuasjaga liitmata. Kuna avaldaja II esitas 27. novembril 2013 maakohtule avalduse, milles palus määrata ennast puudutatud isiku eestkostjaks, ja taotles avalduse liitmist avaldaja I avalduse alusel alustatud kohtumenetlusega, sh tasus avalduse eest ka riigilõivu, ei saanud maakohus käsitada avaldajat II kohtumenetluses puudutatud isikuna. Sellest tulenevalt on väär ka ringkonnakohtu seisukoht, et avaldajat II tuli käsitada menetluses puudutatud isikuna, kuna avaldaja I oli juba esitanud avalduse eestkostja määramiseks. Kolleegiumi arvates ei ole aga tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 697 mõttes, mis toonuks kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maa- ja ringkonnakohtu määrust tühistada. Kolleegiumi arvates tuli küll avaldajat II käsitada kohtumenetluses avaldajana TsMS § 198 lg 1 p 2 tähenduses, kuid tulenevalt eestkostja määramise kohtumenetluse olemusest ei ole sellel rikkumisel praeguse asja lahendamisel olulist tähtsust. Nimelt on piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine TsMS § 475 lg 1 p 5 järgi hagita asi. TsMS § 476 järgi algatab kohus hagita menetluse omal algatusel või avalduse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud, et kohus võib menetluse algatada üksnes avalduse alusel. PKS §173 lg 1 esimese lause järgi koosmõjus PKS §-ga 202 otsustab kohus piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkoste seadmise üle hagita menetluses kas omal algatusel või avalduse alusel. Kuna kohus saab eestkoste seadmise otsustada ka omal algatusel, sh kui kohtule teatatakse PKS § 171 lg 2 järgi koosmõjus PKS §-ga 202 eestkostet vajavast piiratud teovõimega täisealisest isikust, ei ole eestkostja määramise menetluses avaldusel sellist tähendust nagu üksnes avalduse alusel toimuvas hagita menetluses. Isikule eestkostja määramiseks kohtule avalduse esitamise peamine ülesanne on anda kohtule märku vajadusest algatada eestkostet vajavale piiratud teovõimega täisealisele isikule
eestkostja määramise menetlus, kuid eestkoste määramise menetluse algatamiseks ei ole avaldust tingimata vaja. Tulenevalt kohtu aktiivsest rollist sellises hagita menetluses juhib menetlust kohus ning erinevalt hagi- või üksnes avalduse alusel toimuvast hagita menetlusest ei saa menetlusosalised menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada. Samuti peab kohus TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi sellises hagita menetluses selgitama ise asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja koguma selleks vajalikud tõendid. Praeguses asjas on kohtud puudutatud isikule eestkostjat määrates selgitanud välja olulised asjaolud, kaalunud nii avaldaja I kui ka avaldaja II avalduses esile toodud asjaolusid kummagi eestkostjaks sobivuse kohta ning puudutatud isikule eestkostjat määrates lahendanud tegelikult nii avaldaja I kui ka avaldaja II avalduse. Kuna avaldaja II ei ole toonud esile, et tema puudutatud isikuks pidamine oleks toonud talle menetluses kaasa muid negatiivseid tagajärgi kui see, et kohtud jätsid tema avalduse lahendamata ja rahuldamata, ei ole kolleegiumi arvates alust maa- ja ringkonnakohtu määrust menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ega uueks läbivaatamiseks saata. Kolleegiumi arvates tuleb siiski maakohtu määrust täiendada, kuna määruse resolutsioonis on jäänud märkimata, kas ja millises osas tuleb avaldused rahuldada. TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 tuleb hagita asja lahendades kohtul mh otsustada, kas avaldus tuleb rahuldada. Kuna kumbki avaldaja taotles puudutatud isikule eestkostja määramist, sh taotles kumbki avaldaja enda määramist eestkostjaks, ja maakohus määras puudutatud isiku eestkostjaks avaldaja I, tuleb avaldaja I avaldus rahuldada täielikult ja avaldaja II avaldus osaliselt.
20.Avaldaja II arvates ei ole lisaks eeltoodule kohtud piisavalt põhjendanud, miks tuleb puudutatud isikule eestkostjat määrates eelistada avaldajat I avaldajale II, sh miks ei tule arvestada avaldaja II esile toodud asjaolusid avaldaja I isikuomaduste kohta ja puudutatud isiku soovi. Samuti asusid kohtud avaldaja II arvates vääralt seisukohale, et avaldaja II ei sobi puudutatud isiku eestkostjaks, kuna ta on käitunud heade kommete vastaselt ja kahjustanud puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Kolleegiumi arvates on kohtud asunud kõiki asjaolusid arvestades siseveendumuse alusel põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku eestkostjaks tuleb määrata avaldaja I.Kolleegiumil ei ole alust kohtute otsustuses kahelda ega sellesse sekkuda. Kohtud on arvestanud asjas esitatud asjaolusid ja piisavalt põhjendanud, miks ei ole avaldaja II esiletoodud asjaoludel tähtsust ning miks ei saa puudutatud isiku avaldatud soovi arvestada. Kolleegium järgib selles osas TsMS § 695 ja § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu määruse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Õige ei ole aga kohtute põhjendus, et avaldaja II ei sobi eestkostjaks selle tõttu, et ta on puudutatud isiku korteriomandi müügiga kahjustanud heade kommete vastaselt puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Avaldaja II väidab, et tal oli kokkulepe puudutatud isikuga, et ta peab korteriomandi müügist saadud rahast puudutatud isikut kogu elu ülal. Kohtud ei ole võtnud seisukohta avaldaja II väite kohta, et tema on puudutatud isikut seni ülal pidanud ja avaldaja I ei ole. Maakohtu järeldus, et kokkuleppe järgi pidi avaldaja II ostma korteriomandi müügist saadud raha eest puudutatud isikule korteri, on põhjendamata. Sellist kokkulepet ei nähtu iseenesest ka avaldaja II ja puudutatud isiku
vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingust. Eeltoodu tõttu tuleb eelnimetatud põhjendus maakohtu määrusest välja jätta. See ei muuda aga kolleegiumi arvates kohtumääruse lõppjäreldust.
21.Kuna puudutatud isiku eestkostjaks määrati avaldaja I, siis on asjassepuutumatu määruskaebuse väide, et kohtud jätsid eestkostja ülesanded selgelt määramata. Kuna avaldajat II ei määratud eestkostjaks, siis ei riiva eestkostja ülesannete kindlaksmääramine tema seadusega kaitstud õigusi ja huve. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada, et ringkonnakohus täiendas maakohtu määrust ja lisas, et eestkostja tuleb määrata puudutatud isiku kõigi asjade ajamiseks. Ringkonnakohus on eestkostja ülesanded selgelt määranud. Küsimus, kus puudutatud isik faktiliselt elab, ei seostu eestkostja ülesannete selgusega.
22.Eeltoodud põhjendustel ei ole alust määruskaebust rahuldada. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja II määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kuigi kassatsioonimenetluse kulud tuleks määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta üldjuhul (TsMS § 171 lg 1 järgi) määruskaebuse esitaja kanda, on kolleegiumi arvates põhjendatud jätta need praeguses asjas TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.