Asjaõigus › Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Asjaolud ja avaldaja nõue

 Puudutatud isikud on alates 2004. aastast Reinsalu kinnistu omanikud ning kinnistu ostmisel ei teadnud juurdepääsuteest, mis oli tegelikult sisse sõidetud rada metsaveo tulemusel. Juurdepääs Laane kinnistule toimus läbi riigile kuuluva Sauma kinnistu. Alates 2007. aastast oli Sauma kinnistu rentnik kasutanud kinnistut põllumaana ja kündnud tee üles. Sellest ajast hakkas Laane kinnistu kasutama Reinsalu kinnistul asuvat teed juurdepääsuna.  Laane kinnistu endise omanikuga (avaldaja isaga) oli suuline kokkulepe tee kasutamise osas, mille kohaselt pärast 2012. aasta jaanipäeva Reinsalu kinnistul oleva tee kasutamist enam ei toimu (uus tee ehitatakse Reinsalu ja Sauma kinnistute piirile). 2016. aastal said puudutatud isikud Laane kinnistu ostjatega kokkuleppele, et ostjad ehitavad uue tee Reinsalu ja Sauma kinnistute piirile kahe aasta jooksul.  Uus juurdepääs Reinsalu ja Sauma kinnistu piiril valmis 2018. aasta juunis ja mida oli võimalik sihipäraselt kasutada. Samuti oli võimalik maanteelt mahasõidu rajamine. Vana tee Reinsalu kinnistul oli likvideeritud enne esialgse õiguskaitse määruse saamist, mille kohaselt tuli Reinsalu kinnistul tagada avaldajale juurdepääs oma kinnistule. Kuna esialgse õiguskaitse määrus oli ebaselge tee pikkuse ja asukoha osas, siis peatas kohtutäitur täitemenetluse selles asjas. Puudutatud isikutel I ja II puudus kohustus täiendavate kulutuste tegemiseks uue tee osas ja vana tee taastamiseks.  Puudutatud isikud soovisid saada tasu 45 eurot kuus kinnistu kohta (400 eurot kuus, kui majandustegevuses kasutatakse suurveokeid). Reinsalu kinnistul asuv vana tee eraldas kolmnurkse tüki põllumaast, mida ei ole võimalik kasutada, kuna sellise väikse maa-ala peal ei ole võimalik maad traktoriga harida. Puudutatud isik II ei käi tööl ja seetõttu soovib pere kasutada maad põllumaana ja kasvatada endale söögisaadusi. Igaaastane saamata jäänud kasu on 3 600 eurot. Vana tee kasutamise korral tuli puudutatud isikutel rajada aed ja istutada kuusehekk, mille maksumus on ca 28 000 eurot. Nimetatud kulusid peab hüvitama avaldaja. Puudutatud isiku III seisukoht

käigus alles selgub, kas Reinsalu ja Sauma kinnistute piirile oleks tehniliselt võimalik teed ehitada. Ka eeldaks see sissesõidu (kurvi) muutmist riigimaanteelt. Kose valla seisukoht

hekid jm rajatised) eemaldamiseks ning tee viimiseks endisesse kasutamiskõlblikku olukorda. Laane ja Veere kinnistutel puudub juurdepääs avalikult teelt oma kinnistutele. Tavana kasutasid avaldaja ja puudutatud isik III Reinsalu kinnistut. Selle kohta puudub kirjalik kokkulepe ja kanne kinnistusraamatus. Reinsalu kinnistul tavana kasutatav juurdepääs katkes (teekate eemaldatud, istutatud kuused ja paigaldatud aed) Reinsalu kinnistu omanike tegevuse tõttu 2018. aasta juulis. Juurdepääsu katkemine ei toimunud avaldaja ja puudutatud isiku III tegevuse tulemusena. Tavana kasutatav tee paiknes Reinsalu kinnistu põhjaservas, asus elumajast võimalikult kaugel ning oli rajatud vastavuses kõigi tee-ehituse nõuetega, aastaringselt kasutamiskõlblik, ohutu ja erateele oli rajatud ohutustingimustele ja tee-ehituse nõuetele vastav mahasõit Kose-Purila maanteelt. Tee sobis liiklemiseks ka päästeteenistusele, prügiveoautole ning oli läbitav sõiduautodega ja jalgsi. Puudutatud isikute I ja II poolt rajatud uus teelõik Reinsalu ja Sauma kinnistu piirile (tee asub Kose ja Rapla valla piiril) ei ole sama heas seisukorras, kui seda oli tavana kasutatav tee. Kohus tuvastas, et uuel teel ei ole liiklemine sõiduautoga ja prügiautoga võimalik ning halbade ilmastikutingimuste korral raskestiläbitav ka jalgsi. Tavana kasutuses olnud juurdepääsutee oli parim võimaliku lahendusega toimiv ja ohutu tee, mis oli olemas juba 1980nendatel ja oli kasutuses ka enne Reinsalu kinnistu erastamist 2004. aastal. Uue tee kordategemine ehk uue juurdepääsu rajamine on ajaliselt ja rahaliselt kulukas projekt. Samuti ei ole teada, kas tehniliselt on nõuetekohase tee ehitus Reinsalu ja Sauma kinnistu piirile võimalik. Reinsalu kinnistul tavana kasutatav tee oli ainus juurdepääsu tee Laane ja Veere kinnistule ning seetõttu puudus puudutatud isikutel I ja II alus selle tee sulgemiseks ja vajadus uue tee rajamiseks. Sellise tegevuse tõttu sisuliselt katkes puudutatud isikute I ja II tegevuse tulemusena juurdepääs, mida Laane kinnistu elanikud (alaealiste lastega) kasutavad oma elukohana. Kohus kaalus kinnistu omanike huve (avaldaja ja puudutatud isiku III huvi kasutada tavana paiknenud juurdepääsu teed ning puudutatud isikute I ja II huvi kasutada oma maad põllumaana) ja leidis, et arvestades Reinsalu kinnistul hoonete ja teede paiknemist sh Reinsalu kinnistu suurust ja iseloomu, et talumiskohustus on mõistlik ja Reinsalu kinnistu omanike huve arvessevõttev. Kuna Laane kinnistule puudub faktiline juurdepääs, siis raskete tagajärgede ärahoidmiseks muutis kohus varasemat 16.07.2018 esialgse õiguskaitse määrust ja täpsustas juurdepääsutee asukohta. Puudutatud isikutel I ja II tuli sisuliselt taastada rikkumise eelne olukord. Lähim punkt Laane kinnistule pääsemiseks avalikult kasutatavalt teelt saab alguse Reinsalu kinnistul. Seega puudus vajadus kõigi ümberkaudsete kinnistute omanike kaasamiseks võimalike tee-ehituskohtade väljaselgitamiseks. Menetluskulud jättis kohus puudutatud isikute I ja II kanda ning otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. Määruskaebus

 Puudutatud isik III ei esitanud avaldust kohtule juurdepääsu määramiseks ja kohus ei ole sellist avaldust ka menetlusse võtnud, kuid kohus tegi puudutatud isiku III suhtes siduva lahendi – kohus ületas nõude piire. Samuti ei saanud maakohus määrata puudutatud isikule III kohustuse maksta juurdepääsu eest tasu.  Käesoleva asja lahendamine puudutas Eesti Vabariigile kuuluvat Sauma kinnistut ning kohus jättis ebaõigesti kaasamata puudutatud isikuna Sauma kinnistu omaniku.  Kohus oli erapoolik, kuna märkis 10.01.2019, st enne selgitamiskohustuse täitmist ja vaatluse läbiviimist, et juurdepääs määratakse vanasse asukohta. Menetlus oli ühepoolne ja puudutatud isikuid I ja II sanktsioneeriv.  Kohtulahendi kirjeldav osa ei vasta tegelikkusele. 26.03.2019 ei toimunud istungit ja seega ei saanud kohus istungil anda tähtaega kokkuleppe arutamiseks. Ka pärast 09.04.2019 paikvaatlust ei palunud menetlusosalised kohtult aega kompromissi arutamiseks. Kohus märkis, et avaldaja täpsustas avaldust 27.07.2018 ja 08.09.2018 – selliseid täpsustusi e-toimikust ei nähtu või neid ei ole puudutatud isikutele I ja II nähtavaks tehtud.  Kohtumäärus oli vastuoluline ning kohus ei hinnanud kõiki puudutatud isikute I ja II poolt esitatud argumente. Kohus ei arvestanud puudutatud isikute I ja II soovi kasutada oma maad põllumaana ja puudutatud isiku II tervislikku seisundit.  Laane ja Veere kinnistu omanikel oli juurdepääs oma kinnistutele. Seisukoht, et üleüldse juurdepääs puudub, ei ole õige. See, millises olukorras nimetatud juurdepääs oli, on teine küsimus. Samuti sai juurdepääsu kasutada ka prügiauto.  Kohus leidis ebaõigesti, et vana juurdepääs viis otse Reinsalu kinnistult Laane kinnistule. Vana tee läbis ka Sauma kinnistut. Seega leidis kohus ebaõigesti, milliseid kinnistuid tuleb juurdepääsuks avaldajal ja puudutatud isikul III läbida ja seega oli valesti määratud ka menetlusosaliste ring. Kohus hindas ebaõigesti võimalikke juurdepääsutee variante.  Kohus ei hinnanud kõiki tõendeid. Juhul kui kohus jättis mõne tõendi arvestamata, siis tuli kohtul seda põhjendada. Kohus jättis asjas esitatud tõendid hindamata või tegi tõenditest järelduse viisil, mida tõendite pinnalt teha ei saanud. Kohus tõlgendas ka Kose valla 03.08.2019 seisukohta ebaõigesti – Kose vald oli seisukohal, et kõige otstarbekam oli määrata juurdepääs mööda Sauma katastriüksuse kaudu. Kohus tegi aga vastupidise järelduse.  Kohus hindas ebaõigesti puudutatud isikute võimalikku õiguste riivet. Kohus arvestas valesti ka juurdepääsu alla jääva maa osakaalu, haritava maa proportsiooni ja maa viljakust. Neid küsimusi ei ole kohus menetlusosalistega arutanud. Toimikus olevad tõendid ei tõenda, et mullastik oleks väheväärtuslik.  Kohus rajas järelduste tõenditele, mida toimikus ei olnud – nimelt järeldas kohus, et vana tee taastamise kulud olid väiksemad kui uue tee rajamise kulud. Sellega rikkus kohus põhjendamiskohustust. Kohus rikkus ka selgitamiskohustust (toimikus ebapiisavalt tõendeid). Arusaamatu, mille alusel leidis kohus, et vana tee kordategemine erineb uue tee ehitamisest formaalsest aspektist (nõusolekud, kooskõlastused, ehitusload). Tõendamata oli ka asjaolu, et vana juurdepääs vastas nõuetele.  Kohus kogus tõendeid, mille osas kohus kohtulahendi tegemisel tugines, kuid mille osas ei saanud puudutatud isikud I ja II menetluses omapoolseid argumente esitada.

 Kohus arvutas ebaõigesti puudutatud isikutele I ja II juurdepääsu eest makstavaid kulutusi ja hüvitisi. Kohus määras Veere kinnistu omanikule kohustuse maksta tasu 20 eurot kuus, samas kui lahendi põhjendavas osas on tasu suuruseks 15 eurot. Kuna uue tee osas oli saavutatud Laane kinnistu uute omanikega kokkulepe, siis pole puudutatud isiku I ja II olnud pahatahtlikud ega riivanud kellegi õigusi ehk kohus jättis põhjendamatult tee aluse maa eest nõutava hüvitise väljamaksmata. Tasu kuulus maksmisele juba alates esialgse õiguskaitse määramisest. Kohus jättis arvestamata puudutatud isikute I ja II seisukohtadega tasu suuruse osas (kasutuseelis, maamaks ja täiendavad kulud võrkaiale). Samuti ei määranud kohus kindlaks tasustamise korda ja tee korrashoiu tingimusi.  Kohus jättis põhjendamatult arvestamata paikvaatlusel nähtu.  Kohus jättis võtmata seisukoha puudutatud isiku I poolt 30.08.2019 esitatud taotluse osas seonduvalt esialgse õiguskaitse taotluse asendamisega ja sellega rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse norme.  Puudub õigusnorm, mille alusel rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus maakohtu poolt rahuldatud viisil. Kohus ei tohtinud esialgset õiguskaitset täpsustada omal algatusel, vaid selleks pidi avaldaja esitama vastava avalduse. Avaldajal puudus õiguskaitse vajadus, kuna avaldajal oli juurdepääs olemas ja abinõu oli puudutatud isikute I ja II osas ebaproportsionaalne, puudutatud isikutel I ja II puudus kohustus viia läbi taastuslike ehitustöid, puudutatud isikutel I ja II puudusid selleks ka rahalised vahendid ja kohtu poolt määratud tähtaeg tee taastamiseks oli liiga lühike. Täpsustatud esialgse õiguskaitse abinõud ei säilita olemasolevat olukorda, vaid kohus lõi täiesti uue olukorra.  Kohus jättis menetluskulud põhjendamatult puudutatud isikute I ja II kanda, kuna kohtumäärusest ei ole selge, millisest kompromissist on keeldutud (avaldaja ettepanek kokkuleppeks oli sedavõrd jäik, et puudutatud isikutel I ja II polnud võimalik sellega nõustuda). Puudutatud isikud I ja II taotlevad menetluskulude jätmist avaldaja kanda. Menetluse edasine käik ja vastused määruskaebusele

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

teha seda varasemalt. Ringkonnakohus saab ülalnimetatud menetlusnormile tuginedes määruskaebemenetluses hinnata uusi asjaolusid ja tõendeid ja põhjendada, kui ta mõnda tõendit ei arveta. Asjaolu, et kohtulahendi kirjeldav osa on väidetavalt ebaõigesti kajastatud, ei ole aluseks kohtulahendi muutmisele. Asjaolu, et juurdepääsu kasutamisel läbib avaldaja lisaks Reinsalu kinnistule ka Sauma kinnistu nurka, ei tähenda, et avaldaja oleks pidanud avalduse esitama ka Sauma kinnistu omaniku vastu ja kohus oleks pidanud määrama juurdepääsu ka mööda Sauma kinnistut. Avaldajal on õigus ise valida, kelle vastu ta kohtusse pöördub. Avaldaja ja Sauma kinnistu omaniku omavahelised suhted ei puuduta puudutatud isikute I ja II õigusi. Menetlusosaline saab kohtusse pöörduda vaid juhul kui esineb selleks õiguskaitsevajadus. Juhul kui kokkuleppe saavutamine on kohtuväliselt võimalik, siis puudub avaldajal vajadus kohtusse pöördumiseks Sauma kinnistu osas. Vaidluse lahendamisel oli maakohtule ja ka menetlusosalistele teada Harju Maavalitsuse kui Sauma kinnistu valitseja seisukoht uue juurdepääsu tee rajamise osas Sauma kinnistule (Harju Maavalitsuse 19.09.2017 kiri nr 8-3/2328, mis oli esitatud avalduse lisana). Maakohus arvestas lahendi tegemisel nimetatud seisukohaga. Kuna maaomanikul tuleb avaldada seisukoht eelkõige enda maa kasutamise osas ning puudub kohustus seda teha teiste isikute maa osas, siis polnud kohtul vajadust Sauma kinnistu omaniku kaasamiseks. Ka TsMS § 198 lg 3 kohaselt ei ole isik menetlusosaline ainuüksi seetõttu, et ta tuleb seaduse kohaselt ära kuulata või et kohus peab seda vajalikuks. Muude ümberkaudsete kinnistute omanike kaasamine ei olnud käesoleva vaidluse lahendamisel vajalik, kuna menetlusosalised ei toonud esile ja kohus ka omal algatusel ei tuvastanud muid variante juurdepääsu kaasamiseks. Maakohus arvestas, et Laane ja Veere kinnistud on ümbritsetud põllumaa- ja metsamassiividega ning lähim avalik tee on Kose-Purila maantee ja lähim juurdepääs kulgeb üle Reinsalu kinnistu. Veere kinnistu omanik (puudutatud isik III) teatas maakohtule oma soovis saada avalduses toodud tingimustel juurdepääs oma kinnistule avalikult kasutatavalt teelt mööda Reinsalu kinnistut. Puudutatud isiku III nõuet maakohus eraldi menetlusse ei võtnud, kuid lõpplahendis rahuldas avalduse ka puudutatud isiku III kasuks. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis puudutatud isiku III esitatud avalduse menetlusse võtmise vormistamata. Ringkonnakohtu arvates tuli maakohtul puudutatud isikut III käsitada kohtumenetluses samuti avaldajana TsMS § 198 lg 1 p 2 tähenduses ja võtta avaldus menetlusse. Ringkonnakohtu arvates ei ole aga tegemist käesoleval juhul menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maakohtu määrust tühistada. Ka Riigikohus on erinevates hagita menetlustes leidnud, et avalduse menetlusse võtmise vormistamata jätmine ei ole sedavõrd oluline rikkumine, mis tingiks kohtulahendi tühistamist (Riigikohtu 05.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-14, p 19; 08.05.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-13 p, 12 ja 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29). Määruskaebuses ei ole selgelt esile toodud, millised asjaolud jäid puudutatud isikutel I ja II esitamata ning kuidas oleks puudutatud isiku III avalduse eraldi menetlusse võtmine mõjutanud lõpplahendis juurdepääsu asukoha määramist. Maakohus tuvastas kõik vajalikud asjaolud juurdepääsu määramiseks sh kaalus puudutatud isikute I-III huve ning mõistis puudutatud isikult III välja tasu juurdepääsu kasutamise eest. Ringkonnakohus ei tuvastanud puudutatud isiku I ja II õiguste sellist rikkumist puudutatud isiku III avalduse rahuldamise tulemusena, mis tingiks maakohtu lahendi tühistamise.

1). Maakohus ei ületanud tasu määramisel diskretsiooni piire. Maakohus ei hinnanud eraldi maamaksu, kuid arvestas tasu maa maksustamishinnalt. Kuivõrd maamaksu arvestatakse protsendina maksustamishinnalt, siis võiski maakohus tasu selliselt välja arvutada arvestades tee pindalat. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus maakohtu arvutuskäigu muutmiseks. Muid tasu komponente hindas maakohus sisuliselt kokkuvõtlikult. Seega hindas maakohus kõiki tasu komponente. Maakohus leidis, et kuna tee kasutamine väljakujunenud kohas oli tavaks, ja puudus vajadus uue tee rajamiseks, siis oli põhjendatud hüvitise vähendamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul oli põhjendatud hüvitise vähendamine ja tasu välja mõistmata jätmine õiguste riive, kasutuseelise ja kulutuste (võrk ja kuusehekk) eest. Maakohus ei ole esialgse õiguskaitse kehtivuse aja eest tasu puudutatud isikutele I ja II välja mõistnud. Kehtiv kohtupraktika näeb ette, et kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu (Riigikohtu 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul maakohtule etteheidetav tasu väljamõistmata jätmine, kuna puudutatud isikud likvideerisid juurdepääsu tee sisuliselt samal ajal kui maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset ehk sisuliselt ei olnudki avaldajal võimalik menetluse ajal juurdepääsu esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal kasutada. Lisaks peatas kohtutäitur esialgse õiguskaitse määruse täitmise. Seega puudus puudutatud isikutel I ja II õigus saada juurdepääsu tasu esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajal. Kohus võib lahendi täitmise korra määrata kindlaks vastava taotluse alusel (TsMS § 445 lg 1). Selle kindlaksmääramata jätmine ei ole maakohtu lahendi tühistamise alus. Samuti ei nähtu puudutatud isikute I ja II poolt esitatust, milline peaks täpselt olema tasustamise kord. Maakohus määras juurdepääsu tasu aastase summana. Ringkonnakohtu hinnangul on see piisavalt täpne. Puudutatud isikud I ja II heidavad ette, et tee korrashoiutingimusi pole kindlaks määratud. Maakohus määras, et juurdepääs erateel on tähtajatult tagatud liikumiseks jalgsi ja igat liiki mootorsõidukiga. Seega peab korrashoid vastama sellisele tasemele, et liikumine oleks võimalik maakohtu poolt määratud viisil. Kuna menetlusosalistel puudus tingimuste üle vaidlus ja kohtu ette pole toodud tingimusi, millele tee korrashoid peab vastama, siis saab lugeda käesolevat olukorda piisavalt selgeks ning puudus vajadus täpsemate tingimuste kindlaksmääramiseks. Lisaks nähtub, et puudutatud isikud I ja II ei kasuta oma elamutele pääsemiseks igapäevaselt sama teed. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus tingimuste täpsemaks reguleerimiseks. Puudutatud isiku III osas leidis maakohus, et kuna juurdepääs on temale vajalik vaid suveperioodil, siis tuleb tasu määramisel sellega arvestada ja vastavalt sellele tasu vähendada. Maakohus võis Veere kinnistu tasu määramisel arvestada juba Laane kinnistule väljamõistetud tasu, sest sellisel juhul on kohus arvestanud tasu samadel alustel ja mõista Veere kinnistule tasu vastavas proportsioonis ehk 20 eurot aastas (50 eurot :12 kuuga * 5 kuuga (eeldatav aeg suvekuudel toimetamiseks mai-september) = ca 20 eurot). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon, seega tuleb lähtuda maakohtu määruse resolutsioonis märgitud tasust 20 eurot ja põhjendustes märgitud tasu 15 eurot tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd täidetav on lahendi resolutsioon.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega esialgse õiguskaitse täpsustamise vajalikkuse ja põhjendatuse osas ning leiab, et puudutatud isikute I ja II väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks esialgse õiguskaitse osas. Puudutatud isikud I ja II olid teadlikud enne menetluse algust asjaolust, et avaldaja soovib vormistada ja jõuda puudutatud isikutega I ja II kokkuleppele juurdepääsu kasutamise osas seoses asjaoluga, et avaldaja soovib kinnistut müüa. Puudutatud isikud I ja II likvideerisid tavana kasutatava juurdepääsu ja rajasid uue juurdepääsu aga sellise, mis ei võimalda seda kasutada samaväärselt seni kasutatud olemasolnud teega. Ka Laane kinnistu uued elanikud avaldasid, et uus tee ei ole kasutuskõlblik. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Puudutatud isikud I ja II poleks tohtinud ka ilma esialgse õiguskaitse määruseta olemasolevat teed likvideerida senimaani, kuni on kõigi puudutatud osapooltega leitud konsensus. Kinnisasja omaniku õigusi võib seaduses ettenähtud juhul kitsendada ja üheks kitsenduse liigiks on juurdepääsu lubamine (AÕS § 156). Juhul kui puudutatud isikutel I ja II oli suulisi kokkuleppeid tee kasutamise ja tasu osas, siis ei nähtu, mis takistas nende kokkulepete vormistamiseks. Ka AÕS § 156 lg 1 lähtub eeldusest, et osapooltel tuleb enne kohtusse pöördumist omavahel ise jõuda kokkuleppele. Seetõttu ei ole määravat tähtsust, millal esialgse õiguskaitse määrus puudutatud isikutele I ja II kätte toimetati. Kohus möönab, et kohalik omavalitsus ei olnud varasemalt reformide elluviimise ja maa erastamistoimingute tegemise ajal piisavalt aktiivne juurdepääsu probleemide lahendamisel. See ei anna aga alust olemasolevat juurdepääsu likvideerida. Maakohus jättis lahendamata puudutatud isiku I taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks või alternatiivselt abinõu asendamiseks. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus rikkus menetlusõigust ning oleks pidanud selle taotluse lahendama. Samas ei ole selle taotluse lahendamata jätmisega tegemist menetlusnormide olulise rikkumisega, mis toob kaasa maakohtu lõpplahendi tühistamist. Esialgne õiguskaitsega saab reguleerida õigussuhteid menetluse ajal ja kohus ei ole lahendi tegemisel kohustatud jõudma samale lahendusele nagu menetluse ajaks paika pandud. Käesolevas asjas oli esialgse õiguskaitse eesmärk juurdepääsu tagamise otsustamine avaldaja kinnistule avalikult kasutatavale teele menetluse ajaks. Arvestades menetluse käiku, maakohtu selgitusi menetluse ajal ja maakohtu lõpplahendit, nähtub, et maakohus ei pidanud põhjendatuks kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamist või muutmist selliselt nagu 30.08.2019 taotluses oli märgitud. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui maakohus oleks taotluse lahendamise nõuetekohaselt vormistanud, siis poleks see mõjutanud lõpplahendi sisu ega ka esialgse õiguskaitse täpsustamist lõpplahendis.

läbi 09.04.2019 (paikvaatluse protokoll ühes fotodega II kd, lk 153-157) ja tuvastas avalduse lahendamiseks vajalikud asjaolud piisavalt. Paikvaatlusel veendus maakohus, et Reinsalude kinnistut läbinud nn vana teed enam ei eksisteerinud ja et näha oli endiselt teelt pinnase teisaldamist ja kaugemal Reinsalu kinnistul oli näha kuhjatud kivi- ja kruusahunnikuid. Maakohus tuvastas, et varasem juurdepääsutee Reinsalu kinnistult oli tahtlikult kõrvaldatud ning selle asemel rajatud uut juurdepääsu ei olnud võimalik kasutada sõidukiga ning et jalgse läbipääs oli problemaatiline. Esitades ringkonnakohtule korduva paikvaatluse taotluse teostamise taotluse, tuli kaebuse esitajal taotluse esitamisel märkida, millist asjas tähtsust omavat asjaolu soovitakse tõendiga tõendada. Puudutatud isikud I ja II ei ole seda teinud. Seega ei selgu, milles seisneb korduva vaatluse läbiviimise vajadus ja tõendi kogumise eesmärk. Määruskaebuses toodud asjaolud ei ole korduva vaatluse läbiviimise aluseks. Vaatlusprotokoll on üks tõenditest, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. Vaatlust korraldaval kohtunikul on suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda. Vaatlusprotokolli mõte on kajastada kirjelduse kaudu esmajoones kohtu poolt vahetult tajutud asjaolusid (Riigikohtu 21.05.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08 p-d 16 ja 17). Ringkonnakohus ei vii uuesti läbi vaatlust põhjusel, et puudutatud isikud I ja II ei ole rahul maakohtu poolt 09.04.2019 teostatud vaatluse protokolliga ja kohtulahendiga.

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.