Kohtulahend

17.05.2013 esitas 2G Baltic Company OÜ (hageja) hagi AS Allando Trailways (kostja) vastu põhivõlgnevuse 1744, 40 euro ja viivise 374, 65 euro väljamõistmiseks, paludes ühtlasi määrata kindlaks hüvitamisele kuuluvad menetluskulud ning mõista kuludelt välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt toimus hageja ja kostja vahel 07.09.2011 ostu-müügitehing, mille kohta koostas hageja kostjale müügileping-arve nr 113824 summas 4094, 40 eurot, maksetähtajaks 28.09.2011. Kostja tasus arve osaliselt - 2350 euro ulatuses, jättes tasumata 1744, 40 eurot. Hageja arvestas perioodi 29.09.2011 – 17.05.2013 eest viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s.o 0,022 % päevas, kokku 374, 65 eurot (viivisearvestus tl 41). Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja esitas vastuväite asja menetlusse võtmise kohta, leides, et puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks volitanud Kreedix OÜ-d end esindama arvest nr 113824 tuleneva nõude osas. Kostja hinnangul oli hagi põhjendamata ja tõendamata. Poolte vahel ei ole lepingut sõlmitud. Hagejal ei ole õigus nõuda tasu maksmist esitatud arve alusel. Paljasõnaline ja alusetu on hageja väide, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 07.09.2011 ostu-müügitehing, mille eest kostja kohustus tasuma arve nr 113824 alusel 4094, 40 eurot. Kostja ei ole hagejalt vastavaid kaupu tellinud ning hageja ei ole kostjale neid ka üle andnud. Tõendina on hageja esitanud üksnes arve nr 113824, kusjuures muid lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid tõendavaid dokumente ei ole esitatud. Tõendamata on, et vastavale arvele oleks arve ja kauba kättesaamise kinnituseks allkirja andnud kostja. Kostja seaduslikud esindajad ei ole arvet allkirjastanud ega andnud kehtivat tahteavaldust müügilepingu sõlmimiseks. Arve või muu raamatupidamislik dokument ei ole kohustuse tekkimise alus ning sellest ei saa tuleneda õiguslikke tagajärgi. Kostja on hageja saadetud arve ekslikult osaliselt tasunud. Kuna puudub põhinõue, siis ei eksisteeri ka kõrvalnõuet viivise näol. Kostja väitel ei ole hageja viivisearvestus korrektne. Perioodil 01.07.2011 – 30.06.2012 oli viivisemäär 0,021 % päevas, mitte aga 0,022 %, nagu arvestas hageja. Perioodil 01.07.2012 – 14.04.2013 oli viivisemääraks 0,02123 % päevas, mitte 0,022 % päevas. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 29.10.2013 otsusega hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1744, 40 eurot, viivis 374, 65 eurot ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 600 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus märkis, et Kreedex OÜ-l on volitus nõude esitamiseks. Hagiavaldusele lisatud volikirja kohaselt volitas hageja Kreedex OÜ-d sisse nõudma hageja poolt volituse saaja menetlusse antud võlgnike põhivõlgnevusi ja viivist ning tegema kõiki protsessitoiminguid volitaja nimel. Volikiri sisaldas ka edasivolituse õigust. Volikirja tekstist nähtuvalt oli hageja ja Kreedex OÜ vahel pikaajaline koostöö. Maakohus märkis, et hageja näol on tegemist ettevõttega, kelle tegevusalaks on muuhulgas rehvide müük, kostja osutab muuhulgas rahvusvahelist maanteetranspordi teenust. Kostja kinnitusel on hageja ja kostja teinud perioodiliselt koostööd ligemale kümme aastat. Hageja esitatud laekumiste arvestusest nähtuvalt on kostja ajavahemikul 16.02.2012 - 08.05.2013 tasunud esitatud arvet

kokku üheksal korral. Sealjuures on näiteks märtsis 2012 tasutud arvet kahel korral – summas 350 ja 300 eurot. Maakohus leidis, et arve tasumisega alustamine 5 kuud peale maksetähtaja saabumist ja korduv osaline tasumine pika ajaperioodi vältel ei viita arve ekslikule tasumisele, vaid selleks vahendite puudumisele või soovimatusele kohustust täita. Hageja poolt 07.09.2011 kostjale väljastatud arvele on märgitud kauba nimetusena 385/65 R22,5 Sumo Firenza SSR055A (12 tk) ja jäätmemaks (rehvi utiliseerimine) veoauto (12 tk). Arve sisu kohaselt on paigaldatud 12 rehvi ning vanad rehvid on utiliseeritud. Maakohus leidis, et nimetatust saab teha järelduse, et rehvid paigaldati veoautole ja vanad rehvid utiliseeriti. On tavapärane, et veoautoga sõidab remonti ja muude vajalike toimingute tegemisele selle juht. Käesoleval juhul ei ole välja selgitatav isik, kes on arve allkirjastanud. Nähtuvalt viimasest esitatud majandusaasta aruandest (2010) on kostja näol tegemist rahvusvahelisi transpordi-teenuseid osutava ettevõttega, mille keskmine töötajate arv on 88. Seega on tõenäoline, et tegemist on ühega veoautojuhtidest ning tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg-st 2 oli veoautojuhile antud vastav volitus. Poolte vahel lepingu sõlmimine on tuvastatav lepingupoolte käitumisest – hageja väljastas kostjale arve ning kostja tasus seda pikema aja jooksul osade kaupa (VÕS § 9 lg 1). Kohus nõustus viivisearvestusega. Hageja on arvestanud viivist alates 29.09.2011, s.o arve maksetähtajast alates. Viivisearvestuses on kajastatud põhivõla vähenemine ning samuti ei ole hageja viivisenõue suurem sellest, mida tal on seaduse alusel õigus nõuda. Kuna kohus rahuldas hagi, jäid menetluskulud (õigusabiteenus 350 eurot ja riigilõiv 250 eurot) kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1). Kohtu hinnangul on nõutavate õigusabikulude suurus 350 eurot tsiviilasjas tehtud töö mahtu arvestades põhjendatud ning mõistlik. Nimetatud summa on väiksem kostja poolt kantud esindajakuludest, samas saab pidada kostja esindaja töömahtu asjas ka mõnevõrra suuremaks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kostja palub määrata kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja jätta need hageja kanda. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme (VÕS § 9 lg 1, TsÜS § 68 lg 3) ning seetõttu jõudnud ebaõige järelduseni, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv leping. Kuivõrd poolte vahel ei ole sõlmitud kehtivat lepingut, puudub hagejal õigus nõuda esitatud arve alusel tasu maksmist. Maakohus on otsuses ebaõigesti leidnud, et hageja lepingulise esindaja esindusõigus on tõendatud. Maakohtu poolt otsuses märgitu, et volikirja tekstist järelduvalt on hageja ja Kreedix OÜ vahel pikaajaline koostöö, on asjasse puutumatu, kusjuures sellest ei järeldu, et kõnealuse nõude osas on hageja volituse andnud. Maakohus pidanuks esindusõiguse puudumise tõttu jätma hagiavalduse TsMS § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. Kohtuotsus on üllatuslik. Maakohus on tõenditest tuletanud, et poolte vahel oli sõlmitud rehvide paigaldamise ja utiliseerimise leping, kuid pooled ei ole seda kordagi väitnud ning kohus ei ole eeltoodut menetluses ka arutanud. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Arvelt nr 113824 ei nähtu, et arve oleks esitatud rehvide paigaldamise ja utiliseerimise eest. Vastavalt hageja ja kostja vahelisele varasemasele lepingute täitmise praktikale ei sõitnud kostja autojuhid mitte kunagi ise rehvidele järele, vaid tellitud kaup toimetati kostjale kohale. Hageja ei ole kordagi väitnud, et kostja autojuht sõitis veoautoga hageja juurde kõnealustele rehvidele järele. Seega on

maakohus ebaõigesti ja põhjendamatult asunud seisukohale, justkui oleks autojuht ise rehvidele järele läinud, mis on viinud ebaõige järelduseni, nagu oleks kostja üks autojuhtidest ka lepingu sõlmimise ja kauba vastuvõtmise kohta arvele allkirja andnud. Tõele ei vasta ka maakohtu poolt tuvastatu nagu oleks kostja tasunud esitatud arvet kokku üheksal korral, kuna hageja esitatud laekumiste arvestuse tabelist nähtuvalt on kostja teinud makseid kaheksal korral. Arve osaline tasumine ei tõenda lepingu sõlmimist poolte vahel. Kohtuotsuses ei ole märgitud, millisele õigusnormile on rajatud maakohtu järeldus, et arve tasumine pikema aja jooksul on tuvastatav kaudse tahteavaldusena. Riigikohus on 17.06.2002 otsuse nr 3-2-1-81-02 p-s 14 öelnud, et ainuüksi asjaolu, et mõlemad pooled tehingut täitsid ei muuda seda kehtivaks. Seega asjaolu, et kostja täitis osaliselt väidetavalt sõlmitud lepingut, s.o tasus osaliselt hageja poolt esitatud arvet, ei muuda vaidlusalust tehingut kehtivaks, kuna tegelikkuses ei ole oferti ja aktsepti kui lepingu sõlmimise eeldusi käesoleval juhul antud. Arve osaline tasumine ei ole ka käsitletav kaudse tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 3 mõttes. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud üksnes arve nr 113824 ning muid lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid tõendavaid dokumente ei ole esitatud. Tõendamata on asjaolu, et vastavale arvele oleks lepingu sõlmimise, arve ja kauba kättesaamise kinnituseks allkirja andnud kostja või tema volitatud isik. Kostjale ei ole ka teada vaidlusaluse arve allkirjastanud isik. Arvele nr 113824 antud allkiri on vaid kinnitus arve vastuvõtmise kohta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.12.2009 otsus nr 3-2-1-144-09, p-s 11). Allkirja ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. Seega sõltumata arve allkirjastaja isikust ei saa väita, et arvele antud allkiri on käsitletav nõustumisena arve tasumise tähtajaga. Asjaolu, et kostjal on palju töötajaid, ei tähenda veel, et kõikidel töötajatel oleks laialdased volitused osaühingu nimel tegutseda ja õigused kõikvõimalikke tehinguid teha. On ilmselge ja eluliselt usutav, et autojuhi ametikohal töötava isiku igapäevase tegevuse raames ei saa olla arvel nr 113824 märgitud väärtusega tehingute tegemine. Seadusjärgne viivisemäär hageja väljatoodud perioodidel on olnud väiksem kui 0,022 % päevas, (v.a ajavahemikus 15.04.2013 kuni 17.05.2013), mistõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, nagu oleks esitatud viivisenõue väiksem sellest, mida hagejal on seaduse alusel õigus nõuda. Kostja esitas taotluse oma juhatuse liikme VO vande all ülekuulamiseks, sest väidetavalt oskab ta selgitada poolte vahelist varasemat praktikat ning arve osalise tasumise asjaolusid. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Hageja ei ole nõus VO vande all ülekuulamisega. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus on lõppjäreldustes õige, kuid otsuse põhjendusi tuleb täpsustada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab kohtuotsuse põhjendusi. Hageja esitas kostja vastu nõude müügilepingust tuleneva tasu saamiseks. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale kaupa, mille kohta esitati müügileping-arve nr 113824 - 07.09.2011 summas 4094, 40 eurot, mis on osaliselt kostja poolt ka tasutud – kostja tasus osamaksetena kokku 2350

eurot. Kostja väitel ei ole ta viidatud dokumendi järgi kaupa saanud, kauba kätte-saamise kohta on allkirja andnud kostjale tundmatu isik, arve osaline tasumine toimus eksimuse tõttu. Maakohus leidis õigesti, et asjas on piisavalt tõendatud, et poolte vahel oli lepinguline suhe. Lepingu sõlmimise tuvastamisel lähtus kohus lepingupoolte käitumisest – hageja väljastas kostjale arve, mida kostja tasus osade kaupa pikema aja jooksul. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata teisiti. Antud juhul on hageja müünud kostjale 12 autorehvi, maksumusega (koos käibe-maksuga) 4094, 40 eurot, millest kostja on tasunud 2350 eurot, tehes seda kaheksa osamaksena alates 16.02.2012 kuni 09.04.2013 (maakohtu eksimus osamaksete arvus ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust). Küll tõendab arve tasumine pika perioodi kestel tehingu toimumise kinnitamist (arve tasumise tähtaeg oli 28.09.2011, arve järgse esimese makse tegi kostja 16.02.2012, viimase 09.04.2013 – vastav arvestus tl 39). Õige on maakohtu järeldus, et arve tasumisega alustamine mitmeid kuid pärast maksetähtaja saabumist ja korduv osaline tasumine pika perioodi vältel ei viita arve ekslikule tasumisele, vaid pigem rahaliste vahendite puudumisele või muule ebakorrektset maksekäitumist tinginud põhjusele. Ringkonnakohtul ei ole alust hinnata tuvastatud asjaolusid teisiti. Analoogset praktikat arvete tasumise viisi osas kinnitas kohtuistungil ka kostja juhatuse liige. Kaevatava kohtuotsuse põhjendusi tuleb aga muuta selles osas, milles kohus tuvastas, et kostja teostas lisaks rehvide müügile ka nende paigalduse. Sellist väidet ei ole menetluses kumbki pool esitanud, mistõttu ei olnud kohtul ka alust lugeda seda tuvastatuks. Hageja väitel oli tegemist müügitehinguga, millist suhet kostja küll eitas, kuid ei väitnud ka mõne muu tehingu sõlmimist. Siinkohal märkis kohus aga õigesti, et hageja, kelle üheks tegevusalaks on rehvide müük, ja kostja, kes osutab muuhulgas rahvusvahelist transporditeenust, on teinud omavahelist koostööd perioodiliselt ligi kümme aastat. Seetõttu ei ole eluliselt ka ustutav, et arvel oleva allkirja päritolus hakati kahtlema alles maksekäsu kiirmenetluses hageja nõudest teadasaamisel, s.o enam kui 1,5 aastat pärast arve saamist. Pigem viitab see asjaolule, et kauba vastuvõtmiseks omasid volitusi mitmed erinevad isikud. Maakohus rahuldas hageja viivisenõude perioodi 29.09.2011 – 17.05.2013 eest ning mõistis kostjalt välja seadusjärgse viivise, lähtuvalt võlgnetava summa jäägist (arvestus tl 41). VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus 7 % aastas, alates 15.04.2013 aga 8% aastas. Seega tuli lähtuda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Seadusest tulenevalt ei ole õige apellandi käsitlus, mille kohaselt keskpanga poolt iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil väljatoodud intressimäära tuleb kohaldada viivise arvestamisel tagasiulatuvalt. VÕS § 94 järgi lähtutakse võlasuhtes intressi arvestamisel keskpanga väljatoodud intressimäärast, arvestades selle järgi jooksvat intressi. Kui kohustuselt tuleb tasuda intressi, lähtutakse avaldatud intressimäärast ning arvestatakse seda kuni järgmise intressimäära avaldamiseni. Seega oli intressimääraks alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 - 1,25%, alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 - 1,0% ning alates 01.01.2013 kuni 01.07.2013 - 0,75%. Seadusjärgne viivis oli seega järgmine: alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli viivise määraks 8,25% aastas (0,0226% päevas); alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 oli viivise määraks 8% aastas (0,0219% päevas); alates 01.01.2013 kuni 15.04.2013 oli viivise määraks 7,75% aastas (0,0213% päevas); alates 15.04.2013 kuni 01.07.2013 oli viivise määraks 8,75% (0,0240% päevas). Eelnevast nähtuvalt oli päevaviivise määr alla 0,022% (ümardatult) vaid perioodil 01.01.2013 kuni 15.04.2013, ülejäänud perioodidel seevastu aga enam kui 0,022% (ümardatult). Arvestades võlgnetava summa suurust ja selle ajas muutumist (tl 41), oleks eeltoodud viivisemäära alusel kogu nõutava aja eest arvestatav viivis suurem, kui hageja seda praegu oma arvestuse kohaselt

kostjalt nõuab. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust kostjalt väljamõistetud viivist vähendada ja kaevatavat kohtuotsust selles osas muuta. Kolleegium ei nõustu apellandi jätkuva käsitlusega hageja esindaja volituste puudumisest. Maakohtu sellekohane järeldus on õige. Kostja palus vande all üle kuulata oma juhatuse liikme VO, kes teab anda ütlusi poolte vaheliste eelnevate suhete praktika ja arve tasumisega seotud asjaolude kohta. Hageja vaidles taotlusele vastu. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib ringkonnakohus hinnata esimese astme kohtu otsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui seda tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või sai kohtule teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Sellist asjaolu praegusel juhul ei esine, ka ei esine asjaolusid, mis tingiksid kohustatud poolelt vande alla seletuse võtmist hoolimata vastaspoole sellega mittenõustumistest (TsMS § 2681). Pealegi järeldus kostja sellekohasest taotlusest, et tema sooviks ei ole tõendada konkreetset faktilist asjaolu, vaid anda seletust kostja varasema majanduspraktika kohta.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Ü. Jänes

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

K. Kaijanen

I. Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.