Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmis AS Hansapank mh kostjatega käenduslepingud. Kuna XXX ei täitnud oma lepingulisi kohustusi kohaselt, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist vastavalt õppetoetuste ja õppelaenu seadusele (ÕÕS). Hageja täitis 21.01.2011 XXX õppelaenulepingust tuleneva kohustuse panga ees. Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 1 755 eurot, millest kostjalt II maksimaalselt 1 565,84 eurot ja kostjalt III maksimaalselt 1 789,53 eurot. Menetluskulud tuleks jätta kostjate kanda. Kostjate seisukohad Kostjad hagi õigeks ei võta ning vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Kostja II on välja toonud, et tema sõlmis pangaga käenduslepingu 2004. aastal, leping käenduseks oli summas 17 500 krooni ehk 1 118,45 eurot. Õppelaenulepingu sõlmis pank põhivõlgnikuga 2004. aastal, kuid seda järgmistel aastatel muudeti. Pank tegi kolm väljamakset: 01.10.2004 summas 17 500 krooni, 01.10.2005 summas 17 500 krooni ja 15.09.2006 summas 20 000 krooni. Põhivõlgnik maksis pangale 15.10.2010 seisuga tagasi 17 662,80 krooni ehk 1 128,86 eurot. Kuna kostja II käendas laenu suuruses 17 500 krooni, oli kostja II poolt käendatud laenukohustus seega hiljemalt 15.10.2010 täidetud. Tõendatud ei ole, et kostja II oleks käendanud ka järgnevatel aastatel antud laene, kostja II ei tahtnud käendada põhivõlgniku tulevikus tekkivaid kohustusi. Käenduslepingu p 1 ei ole tõlgendatav selliselt, et käendaja peab ühe laenuperioodi puhul tagama lõpmata arv laene, muidu ei peaks põhivõlgnik igal aastal uusi käendajaid otsima. Kohustuste täitmisel peaks esmases järjekorras täidetuks loetama esmane laen ja sellele antud käendus. Hageja ei ole tõendanud, et kogu hagiavalduses märgitud laenusumma on tänaseni tagastamata. Kostja III on välja toonud, et temale pensionärina tulevad käenduslepingus pisikeses kirjas märgitud lepingutingimused täieliku üllatusena. Tegemist on üllatustingimustega, mida tulenevalt mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest ei saa kostja III vastutuse alusena tõlgendada. Kostja III mäletab, et tema nägi käenduslepingus summat 20 000 krooni ning arvas, et tema vastutus piirdub 20 000 krooniga. Kostja III uuris hagi lisaks olevat käenduslepingut luubiga ja alles seejärel sai aru, et kirjas on 28 000 krooni. Summa on sattunud trükipildiga kokku ning ei olnud seetõttu algusest peale kostjale III loetav ega teada. Hageja ei ole tõendanud, et kogu hagiavalduses märgitud laenusumma on tänaseni tagastamata. Kostja III palub arvesse võtta, et ta on vanaduspensionär ning tema sissetulek ei võimalda nõuet terves ulatuses tasuda, mistõttu palub määrata vastutust mitte suuremate osamaksete ulatuses, kui põhivõlgniku maksegraafik. Hagiavalduses on välja toodud, et võlgnikud ei täitnud 18.03.2011 maksegraafikut täielikult. Kumbki kostja ei saa aru, miks oli 18.03.2011 maksegraafik nende jaoks siduv. Maksegraafikust tulenevad sanktsioonid ei saa kostjatele kohalduda, kuna nemad seda maksegraafikut ei allkirjastanud. Tegemist ei olnud õppelaenulepingu lisaga. Lisaks sellele sõlmis hageja maksekäsu kiirmenetluses uue maksegraafiku põhivõlgnikuga. Seetõttu on tema nõuded kehtiva kohtumäärusega täies ulatuses rahuldatud. Kostjate vastu esitatud hagi rahuldamisel toimuks nö topelt täitmine, mis ei ole seaduslik. Nõue on esitatud osas, milles juba on olemas jõustunud kohtulahend. Kostjad paluvad kohtul kontrollida tegelikku võlgnevust hagi esitamise päeva seisuga. Hageja peaks nõudma kohustuse täitmist eelkõige põhivõlgnikult. Hageja on põhivõlgnikuga sõlminud juba kaks kokkulepet, maksegraafikut. Maksegraafik on kompromiss, mis välistab nõuete esitamise käendajate vastu, sest hageja on olnud nõus, et võlgnevust ei nõuta sisse korraga, vaid osamaksete kaupa. VÕS (võlaõigusseadus) § 587 lg 1 alusel kompromisslepinguga võlasuhe lõppeb ja seega on ka käendus lõppenud. Kostjad paluvad hagi jätta täielikult rahuldamata. Kostjad esitasid 16.09.2014 täiendava taotluse, et kohus arvestaks otsuse tegemisel, et kohtuistungil hageja oma lõplikus seisukohas ei taotlenud kostjalt III võlgnevuse väljamõistmist, vaid tema nõue oli suunatud üksnes kostjate I-II vastu,

milline asjaolu kajastub kohtuistungi protokollis ning mille parandamist ei ole hageja taotlenud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused XXX ja AS Hansapank sõlmisid 18.09.2004 õppelaenulepingu XXX (kd I, lk 64-65). Tagamaks XXX õppelaenulepingust tulenevate kohustuste täitmist, sõlmisid kostja II 30.09.2004 ja kostja III 06.09.2006 AS-iga Hansapank käenduslepingud (vastavalt kd I, lk 70; lk 74). XXX ei täitnud õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt vaatamata panga poolt saadetud meeldetuletustele nii põhivõlgnikule kui käendajatele (kd I, lk 77-82). 14.01.2011 taotles pank hagejalt põhivõlgniku kohustuse täitmist ning 20.01.2011 hageja täitis põhivõlgniku kohustuse panga ees (kd I, lk 195-200). 01.02.2011 teatas hageja põhivõlgnikule nõude üleminekust ning nõudis kohustuse täitmist endale (kd I, lk 83). Vastavalt põhivõlgniku sooviavaldusele (kd I, lk 84) sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 18.03.2011 kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel (kd I, lk 91-93), maksegraafiku pakkumisest teatati ka käendajatele (lk 85-90). Põhivõlgnik rikkus kokkulepet. Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. ÕÕS § 21 lg 1 kohaselt kui laenusaaja ei ole käesoleva seaduse §-s 18 määratud tähtaja jooksul asunud laenu tagasimaksmisele ning tema või tema käendajad või hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik või pandiga koormatud ehitise või selle mõttelise osa omanik (edaspidi pantija) ei täida õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi, tekib krediidiasutusel õigus nõuda riigilt laenusaaja või tema käendaja või pantija kohustuse täitmist laenule antud riigitagatise ulatuses. ÕÕS § 21 lg 2 järgi kui riik on käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud ulatuses täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil nõudeõigus laenusaaja ja tema käendajate või pantija suhtes kogu riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Vastavalt ÕÕS § 21 lg 3 riigi poolt krediidiasutusele tasutud summalt maksab laenusaaja või tema käendaja või pantija riigile käesoleva seaduse § 16 lõikes 5 toodud intressi riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa tagastamata jäägilt. Hageja tasus pangale põhivõlgniku õppelaenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks 2 436,81 eurot (kd I, lk 195-200). Perioodil 18.04.2011-09.05.2014 tasuti hagejale 750,37 eurot pangale tasutud summa ja sellelt ÕÕS § 21 lg 3 alusel arvestatud intressi katteks (laekumiste tabel kd I, lk 130), 20 eurot arvestati menetluskulu katteks maksekäsu kiirmenetluses. Kuivõrd põhivõlgnevuse katteks arvestati 421,81 eurot, kujunes põhivõlgnevuseks hagi esitamise seisuga 2 015 eurot. Intressi katteks arvestati 308,56 eurot (kd I, lk 130) algselt vastavalt maksegraafikus toodud arvestusele (kd I, lk 92-93), korrigeerides arvestatavat intressi 5% aastas vastavalt sellele, millises summas tagasimaksed laekusid. Hagi esitamise seisuga oli tasumata 34,63 eurot intressi. Koguvõlgnevus oli seega 2 049,63 eurot. 10.06.2014 tasuti hagejale täiendavalt 65 eurot (kd I, lk 183). 08.09.2014 kohtuistungil avaldas hageja, et soovib vähendada oma nõuet 1 755 euroni. Kostjad heidavad hagejale ette, et hageja ei ole tõendanud, et kogu hagiavalduses märgitud laenusumma on tänaseni tagastamata. Hageja on esitanud laekumiste aruande ja pangakonto väljavõtte, samuti vähendanud kohtuistungil oma nõuet vastavalt menetluse käigus toimunud laekumistele. Negatiivse asjaolu tõendamiseks – et laenusumma on täielikult tagastamata – on hageja kohtu arvates esitanud kõik tõendid, mille esitamist saab temalt mõistlikult oodata. Kostjad seevastu ei ole väitnud ega tõendanud, et tasutud oleks enam, kui hageja on välja toonud. Kostja II väitel on kohustus, mida tema käendas, täidetud. Õppelaenu väljastas pank kolmes osas: 01.10.2004 17 500 krooni, 01.10.2005 17 500 krooni ja 15.09.2006 20 000 krooni (kd I, lk 66-68). Kostja II soovis käendada ainult 01.10.2004 väljastatud laenuga seonduvaid kohustusi. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu p 1 kohaselt vastutab käendaja laenusaaja ja AS Hansapank vahel sõlmitud ülalnimetatud õppelaenulepingust (edaspidi „leping“) ning lepingu kõigist (ka tulevikus sõlmitavatest) lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt laenusaajaga. Käendaja vastutab võlgnetava summa tasumise eest ülalnimetatud vastutuse rahalise maksimumsumma ulatuses. Ülal on nimetatud õppelaenulepingu nr XXX ja käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 24 500 krooni. Kohus leiab, et käenduslepingu punktis 1 on pank ja

kostja II otsesõnu kokku leppinud, et käendus laieneb ka õppelaenulepingu tulevikus sõlmitavatele lisadele. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja II vastuväide, et ta avaldas tahet ainult laenu summas 17 500 krooni käendamiseks. Käenduslepingu p 3 kohaselt käendaja kinnitab, et on tutvunud lepinguga ning on selle sisust ja endale käesoleva käenduslepinguga (edaspidi käendusleping) võetud kohustustest täielikult aru saanud. Lepingus käenduslepingu p 1 ja 3 tähenduses, so õppelaenulepingus nr XXX, punktides 5.4-5.6 on toodud esimese õppelaenu ja järgmiste õppelaenude väljamaksmise kord. Lepingus toodud definitsiooni kohaselt on õppelaen panga poolt igal õppeaastal väljamakstav õppelaenusumma. Lepingu p 5.1 on ka välja toodud, et õppelaenusumma maksimaalmäär kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Seega pidi kostja II olema teadlik, et igal õppeaastal väljastatakse laenusaajale täiendav laenusumma ja millises ulatuses võib laenusaaja saada laenu kokku. Hageja ei ole tõlgendanud käenduslepingu p 1 selliselt, et käendaja peaks käendama lõpmatu arv põhivõlgniku laene. Kostja II on sõlminud käenduslepingu õppelaenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste käendamiseks. Kohtu hinnangul on nii 2004., 2005. kui 2006. aastal laenusaajale väljastatud summad väljastatud ühe ja sama õppelaenulepingu alusel. Asjaolu, et lepingu täitmise kord oli kokku lepitud selliselt, et summasid väljastatakse iga-aastaselt teatavas maksimumulatuses, ei tähenda, et iga aasta sõlmiti uus leping. Kostja II on veel välja toonud, et juba 15.10.2010 seisuga oli põhivõlgnik laenu põhiosast tasunud 1 128,86 eurot. Kostja II vastutuse maksimummääraks on 1 564,84 eurot. Käesolevaks ajaks on laenu tagastatud üle kostja II vastutuse maksimummäära. Esmases järjekorras tuleb lugeda laen tasutuks ja kohustused kantuks esmase laenu ja käenduse osas. Kohus kostja II käsitlusega ei nõustu. Kohus on juba põhjendanud, et kõik summad väljastati ühe ja sama lepingulise suhte alusel. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastutus laieneb kokkulepitud kohustusele täies ulatuses, milles kohustus on täitmata. Vastutuse rahaline maksimumsumma tähendab, millises rahasummas maksimaalselt peab käendaja põhivõlgniku kohustuse täitma. See ei tähenda, et kui põhivõlgnik on täitnud kohustuse küll käendaja vastutuse maksimumsumma ulatuses, kuid kohustus on osaliselt siiski täitmata, siis käendaja ülejäänud kohustuse täitmise eest ei vastuta. Puudub igasugune seos põhivõlgnikupoolse kohustuse täitmise ja käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma vahel. Käendust ei anta ainult nende kohustuste täitmise tagamiseks, mille põhivõlgnik ka reaalselt täidab. Kostja II käsitlust järgides kaotaks käenduse instituut igasuguse mõtte. Kostja III väitel tulevad talle pensionärina käenduslepingus pisikeses kirjas märgitud lepingutingimused üllatusena, mistõttu ei saa pisikeses kirjas märgitud kohustusi tema vastutuse alusena tõlgendada. Kostja III ei mäleta, et käenduslepingus oleks olnud muu summa kui 20 000 krooni. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja III on pensionär või et kostja III ei soovinud endale selgeks teha lepingu tingimusi, ei muuda seda, et kostja III avaldas käenduslepingu allkirjastamisega tahet käendusleping sõlmida ning selles märgitud kohustused endale võtta. Kostja III ei ole vaidlustanud, et käenduslepingul on tema allkiri. Käenduslepingus on selgesti märgitud, et kostja III vastutuse rahaline maksimumsumma on 28 000 krooni. Puutuvalt kostja III soovi, et kuna kostja III sissetulek ei võimalda nõuet terves ulatuses täita, siis määrata talle vastutus mitte suuremate osamaksete ulatuses, kui põhivõlgnikuga sõlmitud maksegraafik, selgitab kohus, et ei saa kohustada hagejat maksegraafiku sõlmimiseks. Kumbki kostja ei saa aru, miks oli 18.03.2011 maksegraafik nende jaoks siduv. Maksegraafikust tulenevad sanktsioonid ei saa kostjatele kohalduda. Kohus saab aru, et kostjad II-III peavad sanktsioonide alusel silmas kohtusse pöördumist. Kuivõrd hageja on esitanud kostjate vastu nõude nendega sõlmitud käenduslepingute alusel, on vastuväited 18.03.2011 maksegraafiku siduvusele kostjate suhtes, mille sõlmisid omavahel hageja ja põhivõlgnik, asjassepuutumatud. Õigus pöörduda kohtusse on põhiseaduslik õigus, mitte kokkuleppest tulenev sanktsioon.

Kostjad on välja toonud, et põhivõlgnikuga on sõlmitud kaks maksegraafikut: 18.03.2011 ja maksekäsu kiirmenetluses. Kostjate arvates on tegemist kompromisslepingutega, mis on lõpetanud varasema võlasuhte ja sellega on ka kostjate käenduskohustused lõppenud. VÕS § 578 lg 1 kohaselt kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Maksegraafikutega on kokku lepitud, et põhivõlgnik ei pea kogu kohustust täitma korraga, vaid võib tasuda osamaksetena, nende osamaksete suurus ja maksmise tähtajad. Ei ole tegemist olukorraga, kus pooled vaidleksid kohustuse olemasolu või ulatuse või sissenõutavuse üle ning fikseeriksid selle siis uue kokkuleppega. Seetõttu ei nõustu kohus kostjatega, et maksegraafikud on kompromisslepingud VÕS § 578 lg 1 tähenduses. Kostjad leiavad, et põhivõlgniku kohustuste täitmise nõudmine kostjatelt kui käendajatelt on vastuolus hea usu põhimõttega. Põhivõlgnikuga on hageja sõlminud maksegraafikud. Kostjad tegid hagejale ettepaneku, et hageja algataks maksekäsu kiirmenetluses põhivõlgnikuga sõlmitud maksegraafiku sundtäitmiseks täitemenetluse (kd I, lk 164-166), kuid hageja keeldus (kd I, lk 167168). Nõude esitamine käendajate vastu, kui põhivõlgnikult isegi ei proovita võlga kätte saada, on põhjendamatu. Kohus kostjate seisukohaga ei nõustu. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kummagi kostjaga sõlmitud käenduslepingus ei ole kokku lepitud, et käendaja vastutaks ainult juhul, kui nõuet põhivõlgniku vastu ei õnnestu rahuldada. Solidaarvastutus tähendab, et võlausaldaja võib ise valida milliselt solidaarvõlgnikult ta täitmist nõuab. Vastavalt VÕS § 65 lg 1 kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostjad on välja toonud, et 16.04.2014 koostas maksekäsuosakond põhivõlgniku ja käendajate XXX ja XXX osas maksekäsu, milles sisaldus maksegraafik. Seega on kehtiva ja jõustunud kohtumäärusega hageja nõuded täies ulatuses rahuldatud. Hageja on esitanud hagi nõude osas, milles on juba jõustunud kohtulahend. Hagi rahuldamisel saaks hageja oma nõudeid topelt täita. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Maksekäsu kiirmenetluses tehti lõpplahend põhivõlgniku, XXX ja XXX suhtes, kostjate II ja III osas ei ole lõpplahendit tehtud. Asjaolu, et ühe kohtulahendiga on ühelt solidaarvõlgnikult nõue välja mõistetud, ei tähenda, et teiselt solidaarvõlgnikult ei tohi enam täitmist nõuda või tema vastu kohtusse pöörduda. Kohus juhib uuesti kostjate tähelepanu VÕS § 145 lg 1 ja § 65 lg 1. Kostjad on oma vastuväites põhjendamatult ühte põiminud nõude rahuldamise ja täitmise. Hageja on põhjendatult viidanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-136-12 (p 19), kus on selgitatud, et võlausaldaja võib esitada hagi nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. See aga ei tähenda, et solidaarvõlgnike suhtes tehtud kohtulahendeid võiks kokku täita suuremas ulatuses kui käendatav kohustus. Suuremas ulatuses sundtäitmine oleks lubamatu ning solidaarvõlgnik saaks kasutada täitemenetluse seadustikus sätestatud õiguskaitsevahendeid. Vastusena kostjate 16.09.2014 täiendavale taotlusele, et kohus arvestaks otsuse tegemisel, et kohtuistungil hageja oma lõplikus seisukohas ei taotlenud kostjalt III võlgnevuse väljamõistmist, selgitab kohus, et vastavalt TsMS § 424 ja § 429 saab nõude tagasi võtta või sellest loobuda esitades kohtule vastavasisulise avalduse. Kuni hageja ei ole esitanud avaldust ühegi menetluses oleva nõude tagasivõtmiseks või ühestki loobumiseks, ja kohus pole teinud lahendit, mis lõpetaks nõude menetlemise, on kõik nõuded, mis kohus menetlusse võttis, jätkuvalt kohtu menetluses ning kohus lahendab need kohtuotsuses. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Vastavalt käenduslepingutele on kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma 24 500 krooni ehk 1 565,84 eurot ja kostja III vastutuse rahaline maksimumsumma 28 000 krooni 1 789,53 eurot. Kohus

mõistab nimetatut silmas pidades kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 755 eurot, millest kostjalt II maksimaalselt 1 565,84 eurot. Kohus leiab, et esitatud nõude kontekstis ei oma tähendust, et põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks on pank sõlminud käenduslepingud ka muude käendajatega (lepingud vastavalt kd I, lk 69, 71, 72, 73), mistõttu kohus nimetatud tõendeid ei hinda. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda solidaarselt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.