Kohtulahend

sõlmitud tee avaliku kasutamise lepingud (tasuta). Tee korrashoidu teostab kogu ulatuses Luunja vald. Tee katmiseks tolmuvaba kõvakattega puuduvad vallal rahalised vahendid.

MAAKOHTU LAHEND

talle kuuluv tee korras ning tagada seal liiklusohutus ka siis, kui ta peab taluma juurdepääsuõigust. Riigikohus on osundanud, et teeseadusest ei tulene, et teeomanik vabaneb nendest kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust ja õigus nõuda selle eest tasu AÕS § 156 lg 1 alusel (3-2-1-90-11, p 12). Kuivõrd tuvastamist on leidnud, et Luunja vald teeb kulutusi puudutatud isikute omandis oleva XXX teelõigu hooldamiseks ja puudutatud isikud on jäänud tee korrashoiu kulutuste kandmise osas paljasõnaliseks, tuleb jätta puudutatud isikute taotlus TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatava hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Kohtu hinnangul ei peaks avaldaja puudutatud isikutele tee ehitamise kulusid tasuma ka kulude tõendatuse korral, sest puudutatud isikud kinnistu omanikena on seda teelõiku remondituna kasutanud praeguseks ajaks rohkem kui 14 aastat, mistõttu on nad ise saanud tee remondikulud suures osas ära tarbida hüvena, et seda teed kasutada. Samuti ei ole puudutatud isikud tee väidetava korrashoiu maksumuse tõendamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest kohus saaks lähtuda avaldajalt kui eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitise suuruse määramisel ja väljamõistmisel. 12.06.2014 kohtuistungil avaldasid puudutatud isikud, et soovivad saada juurdepääsutasu nii tee korrashoiu kulude kui nende privaatsuse pideva segamise eest kokku 2000 eurot aastas. Kohtu hinnangul on antud juhul juurdepääsutasu vaja määrata eelkõige põhjusel, et hüvitada XXX kinnistu omanike omandiõiguse riive. Seejuures tuleb kaaluda mõlema poole – avaldaja ja puudutatud isikute – huve. Kohus arvestas, et tegemist on olemasoleva ajalooliselt väljakujunenud juurdepääsuteega, mis on avalikus kasutuses, tagamaks igaühe ligipääsu Emajõe-Suursoo looduskeskusele ja -kaitsealale. Kuigi puudutatud isikutele oli 1998. a teada, et nad erastavad koos XXX maaüksusega tee, mis on ainuke olemasolev juurdepääs XXX kinnistule, tuleb lähtuda asjaolust, et juurdepääsu kasutamise intensiivsus on võrreldes 1998. aastaga suurenenud seoses looduskeskuse hoone renoveerimisega ja selle külastajatele erinevate kasutusvõimaluste pakkumisega (sh on Emajõe-Suursoo looduskeskuse kodulehe andmetel võimalik kogu keskuse rent kuni 30 inimesele). Vaidlusalune tee võimaldab juurdepääsu XXX kinnistule nii jalgsi kui mootorsõidukitega. Vaatamata sellele, et tee ei läbi puudutatud isikute koduõue (hoovi ja õueala), vaid kulgeb kinnistu servast, põhjustab mootorsõidukitega liiklemine suhteliselt hoonete lähedalt (abihoone on teest ca 6 m ja elamu ca 25 m kaugusel) rida ebameeldivusi nagu tolm, müra, liiklejate poolt mahavisatud praht, pärssides sellega kinnisasja kasutamismugavust. Kohtu hinnangul on puudutatud isikute nõutav tasu 2000 eurot aastas ebamõistlik ja juurdepääsuõiguse omajale majanduslikult koormav. Avaldaja omandab siiski üksnes õiguse läbida puudutatud isikute kinnistut – XXX kinnistu jääb jätkuvalt terviklikuks ja puudutatud isikute omandis olevaks. Kohus leidis, et õiglane ja mõistlik tasu juurdepääsutee kasutamise eest kompenseerimaks puudutatud isikute omandiõiguse riivet on 120 eurot aastas, s.o 10 eurot kuus. Kuna puudutatud isikud olid sulgenud juurdepääsu XXX kinnistule ning avaldaja ja puudutatud isikud ei suutnud juurdepääsu kohtuväliselt lahendada, oli avaldaja kohtusse pöördumine oma õiguste kaitseks ainuvõimalik viis. Kohus leidis, viidates TsMS § 172 lg 1 sättele, et põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

Samuti ei nõustu määruskaebuse esitaja maakohtu määratud menetluskulude jaotusega ning palub jätta menetluskulud Ruth Poljakovi ja Ruben Poljakovi kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole juurdepääsutasu määramine õigustatud, kuna tegemist on avalikus kasutuses oleva teelõiguga, mida on aastakümneid XXX kinnistule juurdepääsuks kasutatud. Maa erastamisel on seatud eeltingimuseks, et XXX kinnistu omanikud peavad tagama XXX kinnistule juurdepääsu XX kinnistut läbiva XXX tee kaudu. Nimetatud haldusakti kõrvaltingimus on vaadeldav maaomaniku nõusolekuna, kuivõrd maaomanikud ei ole haldusakti vaidlustanud. TeeS § 52 järgi on erateed võimalik kasutada üksnes tee omaniku nõusolekul. Seega ei ole XXX kinnistut läbiv XXX tee eratee teeseaduse mõttes. Juurdepääsutasu tuleks määrata juhul, kui AÕS § 156 lg 1 järgi kasutatakse juurdepääsuna erateed (3-2-1-90-11, p 11). Riigikohus on rõhutanud, et juurdepääsutasu osas tuleb kindlasti arvestada seda, et puudutatud isikud pidid nii tee kasutamisest tuleneva koormisega kui ka varasema kinnisasja tasuta kasutamise tavaga arvestama juba maa erastamisel (3-2-1-85-05, p 24); 2) on vastavalt AÕS § 156 lg-le 1 hüvitise määramise eesmärk taastada võimalikult lähedane olukord sellele, mis oli enne juurdepääsu määramist. Seega eeldab juurdepääsutasu määramine, et kinnistu omanikud jäävad juurdepääsu tõttu millestki ilma. Antud juhul see nii ei ole, kuna juba maa erastamisel on seatud tingimuseks, et kinnistu omanikud ei tohi takistada liiklust XXX teel, st avalikult kasutataval teel. XXX kinnistule on alati olnud tasuta juurdepääs XXX kinnistut läbiva XXX tee kaudu. Samuti kasutavad puudutatud isikud ise igapäevaselt XXX teed. Ka õiguskirjanduses on rõhutatud, et vajadus hüvitada kinnistu omanikele juurdepääsu võimaldamine ilmneb siis, kui juurdepääsutee määratakse kohta, kus seda seni ei ole olnud ja kus koormatud kinnisasja omanik seda ise ei kasuta. Hüvitise määramisel tuleb arvestada ka sellega, kas tee kasutamine selles kohas on väljakujunenud tava või rajatakse kinnisasjale täiesti uus tee (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, T. Puri. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2014, § 156 p 3.5.1); 3) on juurdepääs määratud avalikes, mitte üksnes avaldaja huvides. Varasema praktika kohaselt on kohus määranud juurdepääsutasu juhul, kui avaldaja saab endale õiguse võõra kinnisasja kasutamiseks (Harju Maakohtu 23.09.2013 määrus asjas nr 2-11-33862). Antud juhul annab juurdepääs XXX kinnistule kõigile soovijatele võimaluse külastada Emajõe-Suursoo looduskeskust ja Emajõe-Suursoo looduskaitseala objekte. Looduskeskus asub Emajõe kaldal ning pakub külastajatele palju erinevaid tasuta kasutusvõimalusi. Antud asjas on juurdepääsu määramine erandlik tavapärastest juurdepääsu võimaldamise juhtudest; 4) ei ole juurdepääsutasu põhjendanud ka seetõttu, et XXX kinnistut läbivat XXX teelõiku hoiab korras Luunja vald. Samuti ei ole XXX kinnistu väärtus juurdepääsu tõttu vähenenud ja hüvitamisele ei kuulu ka juurdepääsutee alla jääva maa maamaksu osa. Kohus on varasemale praktikale viidates öelnud, et juurdepääsutasu määramisel tuleb arvestada TeeS § 37 lg-s 3 tooduga, juurdepääsutee alla jääva ala maamaksu suurusega ja juurdepääsutee tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemisega (kui see on suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest). Puudutatud isikud ei ole taotlenud tee alla jääva maa maamaksu ega kinnistu turuväärtuse võimaliku vähenemise hüvitamist. Niisiis tuleb võimaliku tasu määramisel lähtuda TeeS § 37 lg-st 3, mille järgi on tee omanikul õigus nõuda tee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. Puudutatud isikud ei kanna tee kasutamisega (s.o kulumisega) seotud kulusid. Kogu XXX teed kui avaliku kasutusega teed hooldab aastaringselt Luunja vald. Luunja vald on kinnitanud, et jääb edaspidigi XXX teed hooldama. Puudutatud isikud väitsid, et on XXX kinnistut läbivat XXX teelõiku remontinud nii 1994. kui 2000. a, kuid ei ole esitanud selle kohta ühtegi tõendit. See ei vasta ka tõele. Selle kohta on aga kohus põhjendatult leidnud, et isegi kui kulud oleksid tõendatud, ei peaks avaldaja neid hüvitama, sest puudutatud isikud on

seda teelõiku remondituna kasutanud praeguseks rohkem kui 14 aastat, mistõttu on nad ise saanud tee remondikulud suures osas ära tarbida seda teed igapäevaselt kasutades; 5) ei riiva juurdepääs puudutatud isikute omandiõigust. Kohus on vastupidisele seisukohale jõudnud üksnes tuginedes puudutatud isikute alusetutele ja tõendamata väidetele. Seeläbi on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 (koostoimes TsMS § 463 lg-ga 2) ja TsMS § 5 lg-t 3 (koostoimes TsMS § 477 lg-ga 5). Kohus peab ise koguma tõendid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu (3-2-1-170-12, p 11). Maakohus ei ole ühtegi asjaolu ise välja selgitanud ega nende kohta tõendeid kogunud. Avaldaja on tõendanud, et XXX kinnistule juurdepääsu võimaldamine ei kahjusta XXX kinnistu omanike huve. Teelõik ei läbi XXX kinnistu n-ö privaattsooni. Aastakümneid kasutuses olnud XXX tee kulgeb mööda XXX kinnistu ühte serva. Mõningase liiklusega on puudutatud isikud sunnitud leppima, kuna erastasid maatüki, mida läbib avalikus kasutuses olev tee; 6) ei ole juurdepääsutasu määramine antud juhul mõistlik ega õiglane. Kohus peab juurdepääsutasu väljamõistmisel lähtuma mõistlikkuse põhimõttest (Harju Maakohtu 17.02.2014 määrus nr 2-13-45508) ning määrama juurdepääsu eest üksnes õiglase tasu (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2014, § 156 p 3.5). Olukorras, kus mitmed kinnistute omanikud tagavad XXX tee kasutamise vabatahtlikult ja tasuta, oleks äärmiselt ebaõiglane määrata XXX kinnistut läbiva teelõigu kasutamise eest aastatasu 120 eurot. Sellise lahendi jõustumine tekitaks naaberkinnistute omanike vahel ebaõiglust ja vaenu (mh ka avaldaja suhtes). Samuti annab selline lahend inimestele vale signaali, nagu oleks alati mõistlik kõigele vastu vaielda, avalikus kasutuses olev tee päeva pealt sulgeda ning asuda teed kasutada soovivatelt inimestest juurdepääsu eest raha nõudma; 7) juhul kui kohus asub seisukohale, et juurdepääsutasu tuleb siiski määrata, palub avaldaja tasu suurust vähendada. Võttes arvesse, et puudutatud isikud ei ole juurdepääsutasu arvestamisel palunud arvesse võtta ei maamaksu proportsionaalset suurust ega kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist, kõik tee korrastuskulud kannab Luunja vald ja puudutatud isikute omandiõiguse riive kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit, oleks äärmiselt ebaõiglane määrata juurdepääsutasu 120 eurot aastas. Kohus ei ole sellises suuruses tasu määramist ka millegagi põhjendanud. Varasema praktika kohaselt ei ole peetud põhjendatuks niivõrd kõrget juurdepääsutasu olukorras, kus kinnistu omanik ei kanna tee hooldamisega seotud kulusid. Tavaliselt on tasu arvestamisel lähtutud juurdepääsutee alla jääva ala maamaksu proportsionaalsest suurusest; 8) oleks kohus pidanud TsMS § 172 lg 1 lause 2 järgi jätma menetluskulud puudutatud isikute kanda. Kohtu viidatud õigusnorm (TsMS § 172 lg 1) ei võimalda jätta menetluskulusid menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isikud sulgesid XXX kinnistule juurdepääsu ilma õigusliku aluseta, rikkudes ka erastamiskorralduse eeltingimust tagada juurdepääs XXX kinnistule XXX kinnistut läbiva XXX tee kaudu. Hoolimata avaldaja palvetest puudutatud isikud väravat ei avanud. Neilt, kes XXX kinnistule pääseda soovisid, küsisid puudutatud isikud raha. Probleemi lahendamiseks pöördus avaldaja ka valla poole. Seega on ilmselge, et avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma üksnes tulenevalt puudutatud isikute õigusvastasest käitumisest. Avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma, et kaitsta ka avalikku huvi.

VASTUSTAJATE VASTUVÄITED

kohus on määranud õiglase juurdepääsutasu. XXX kinnistu võimaldab juurdepääsu ööpäevaringselt nii jalgsi kui mootorsõidukitega, mis toob kaasa ebameeldivused nagu pidev autode ja busside voorimine, mis keerutab üles ohtralt tolmu, müra, mida tekitavad külastajad hilisöösel ja varahommikul, kuulates muusikat, selle taustal üksteisega valjult kõnelemine ja pidutsemine, liiklejate mahavisatud praht, sh suitsukonid, suitsupakid, söögipakendid, taara, mida kinnisasja omanikud peavad koristama suveperioodil igapäevaselt. See kõik pärsib kinnisasja normaalset kasutamist; 2) võis kohus määrata valesti tee liigi, ent sisuliselt see kohtumäärust ei muuda. TeeS § 52 alusel on tegemist erateega, kuid puudutatud isikud on pandud olukorda, kus nad peavad taluma, et nende erateed kasutatakse kui avalikku üldkasutatavat teed. TeeS § 33 lg 8 ls 2 sätestab, et omanik peab lubama teed tasuta kasutada juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud. Antud juhul ei ole olemas avalikult kasutatavat teed ning puudutatud isikud on seatud ebaõiglasesse olukorda, mil nad peavad lubama pidevalt võõraid inimesi oma maale ja taluma sellega kaasnevaid ebameeldivusi. Avaldaja väide, et puudutatud isikud pidid sellise tee kasutamisega arvestama juba maa erastamisel, on väär. Puudutatud isikud erastasid kinnistu 1998. a. 2000–2004 renoveeriti looduskeskus ning juurdepääsu kasutamise intensiivsus on märgatavalt tõusnud (sh on looduskeskuse kodulehe andmetel võimalik kogu keskuse rent kuni 30 inimesele); 3) lisaks Luunja vallale hooldavad teed ka puudutatud isikud. Lisaks peavad puudutatud isikud pidevalt korrastama tee ääri, korjates sealt olmepürgi suveperioodil iga päev. Vaatamata sellele ei nõua puudutatud isikud tee alla jääva maa maamaksu hüvitamist ega ka turuväärtuse vähenemist seoses juurdepääsu kasutamise intensiivsuse kasvamisega. Juurdepääsutasu maksmine on õiglane ja vastab seaduse eesmärgile; 4) kannab TsMS § 146 lg 1 p 1 alusel menetluskulud menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud isik, seega on selleks Riigimetsa Majandamise Keskus. TsMS § 172 lg 7 alusel, kui kohus algatab hagita menetluse isiku tegevuse või avalduse tõttu, võib kohus jätta menetluskulud menetluse põhjustanud isiku kanda, kui menetlus on põhjendamatu ja põhjustati isiku poolt tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Avaldaja määruskaebus on täiesti põhjendamatu, seega tuleks jätta kõik kohtukulud avaldaja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

piire ületanud ning on seejuures kõiki esile toodud asjaolusid õigesti hinnanud. Määruskaebuses esitatud seisukoht, et juurdepääsutasu suuruse määramisel peaks arvestama üksnes juurdepääsutee alla jääva ala maamaksu proportsionaalset suurust (antud juhul 2,9 eurot aastas), ei ole õige ning sellist seisukohta ei toeta ka kohtupraktika. Nii on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-41-08 asunud seisukohale, et minimaalse tasu suuruseks võiks olla maatüki osale vastava maamaksu suurus. Antud vaidluse asjaolud on teistsugused ning talumiskohustuse intensiivsuse suurenemine on antud juhul peamine, miks maakohus määras juurdepääsutasu suuruseks 10 eurot kuus. See, et mitmed teised kinnistute omanikud tagavad XXX tee kasutamise tasuta, ei tähenda, et puudutatud isikutele juurdepääsutasu määramine oleks ebaõiglane. Määruskaebuse esitaja vastupidine väide on ekslik. Määruskaebuse esitaja viide TeeS § 37 lg-le 3 ei ole asjakohane, kuna maakohus on arvestanud, et juurdepääsutee korrashoiukulusid on kandnud kohalik omavalitsus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.