Kohtulahend

1(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-50888 summalt alates raha riigi tuludesse välja mõistva kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

2(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-50888 Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale tasuma enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata arved summas 1392,34 eurot ning liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimiseks tehtud hüvitamata kulutused summas 9186,67, kokku 10 579,01 eurot. Hageja nõuded on piiratud käendaja rahalise vastutuse maksimumsummaga 18 895,33 eurot (t I kd lk 156). Hageja on 09.08.2013.a saadetud nõudeavalduses andnud kostjale 14-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostjale saadetud teatis on hagejale postiasutuse poolt 02.09.2013.a tagastatud märkega „tagastatud hoiutähtaja möödumisel“ . Võlgnevus kokku summas 10 579,01 eurot on hagi esitamise seisuga tasumata. Üldtingimuste punktis 4.8 oli kokku lepitud, et kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingulepingjärgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras. Liisinguandja arvestab viivist vastavale maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni makse liisinguandja arvelduskontole laekumise päevani (kaasa arvatud). Eritingimuste punktis oli viivisemäär ette nähtud 0,25% päevas. Kuivõrd saadetud nõudeavalduses kostjale liisinguvõtja kohustuse täitmiseks antud tähtaeg lõppes 02.09.2013.a, on kostja hagi esitamise päeva seisuga olnud viivituses (03.09.2013–28.10.2013.a) 56 päeva. Enne hagi esitamist on sissenõutavaks muutunud viivis (((953,78+190,76)1144,54+9186,67)10331,21x0,25:100x56) 1446,37 eurot. Tulenevalt eeltoodust on kostja enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise võlgnevus 1446,37 eurot. Hagi esitamisest 29.10.2013.a kuni 15.01.2014.a on sissenõutavaks muutunud viivis (10331,21x0,25:100x77) 1988,76 eurot. Seega on 15.01.2014.a seisuga hagejal kostja vastu nõudeid kokku summas (12025,38+1988,76) 14 014,14 eurot, mis mahub käenduslepingus ettenähtud piirmäära sisse. Hageja nõustus, et nõuded kostja vastu kokku ei või ületada käenduslepingus kokku lepitud kostja vastutuse rahalist maksimumsummat, so 18 895,33 eurot. Hageja ei nõustunud kostjaga, et hageja soovib panna kostjat vastutama iseenda hoolimatuse eest. Asjaolu, et liisinguese on hagejale tagastamata, ei takista hagejal liisingulepingust ja käenduslepingust tulenevate õiguste maksmapanemist, kuivõrd liisingueseme valduse liisinguandjale üleandmine on liisinguvõtja kohustus, mille täitmise eest omakorda vastutab käendaja. Kostja väited, et hageja on liisingueseme valduse taastamisse suhtunud hoolimatult, on põhjendamatud. Hageja on liisingueseme ülesleidmise ja valduse taastamise eesmärgil andnud Aktronte OÜ-le üle liisingulepingu ja -esemega seonduvad materjalid sooviga hoiustada üles leitud liisinguese Autowelt OÜ-s, Läike tee 2, 75301, Rae vald, Harjumaa. Samuti on hageja liisingueseme hagejale tagastamata jätmisega seonduvast teavitanud politseid, kes on kuulutanud liisingueseme tagaotsitavaks. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud kostjat teavitama Automonte OÜ suhtes algatatud pankrotimenetlusest, sest põhivõlgniku pankrotti välja ei kuulutatud, mistõttu pankrotimenetlust ei algatatud ja hagejal puudus seega teavitamiskohutus.

Kostja vastuväited

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-50888 vahel sõlmitud käenduslepingu p-le 2.1 ei oma hageja nõue summas 2558 eurot seaduslikku ega ka lepingulist alust. Kostja leidis, et hageja soovib panna kostjat vastutama iseenda hoolimatuse eest, sest hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mida ta on teinud liisingulepingu nr 170354 esemeks olnud sõiduki saamiseks oma valdusesse. Erinevalt hagejast puudub kostjal võimalus teada saada, kes on liisinguesemeks oleva sõiduki kasutajana kantud sõiduki tehnilisse passi. Kostjale jäi arusaamatuks, miks hageja ei ole taotlenud sõiduki tehnilises passis kasutaja osas muudatuse tegemist. Kostja asus seisukohale, et kui hageja ei ole teinud midagi omandi valduse saavutamiseks, siis sellise tegevusetuse tulemuseks on kahju tekitamine käendajale, sest kostjal ei ole võimalust esitada nõuet liisinguvõtja vastu. Samuti puudub kostjal, juhul, kui hagi rahuldatakse, võimalus ise liisingueset realiseerida, et hüvitada osaliselt talle Automonte OÜ poolt käenduse andmisega tekitatud kahju. Kostja pööras tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole kostjat teavitanud Automonte OÜ suhtes algatatud pankrotimenetlusest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 146 lg 2 kohaselt oli hagejal peale OÜ Automonte pankrotimenetlusest teadasaamist kohustus viivitamata sellest teavitada kostjat. Hageja on jätnud oma seadusest tuleneva kohustuse täitmata. VÕS § 146 lg 3 kohaselt tuleb seega vähendada hageja nõuet kostjale tekkinud kahju ulatuses. Kostja hindas kahju suuruseks 9186,67 eurot, so liisingueseme jääkmaksumus liisingulepingu nr 170354 ülesütlemise hetkel, kuna kostjal puudub võimalus esitada nõuet OÜ Automonte vastu ja võimalus hagi rahuldamise korral võtta üle liisingueseme omand ning selle müügist saada osaliselt hüvitatud talle tekitatud kahju. Kostja leidis, hageja ei ole oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toiminud heas usus ning tema eesmärk on eelkõige kahju tekitamine kostjale. Arvestades eeltoodut tuleb hageja nõuet vähendada 9186,67 euro võrra.

Esimese astme kohtu otsus

4(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-50888 jätmise tõttu ütles hageja liisingulepingu 20.07.2012.a üles. Vara liisingulepingu maksegraafiku järgseks jääkväärtuseks ülesütlemise seisuga oli käibemaksuta 9186,67 eurot. Hageja palus välja mõista tasumata arvete põhiosa võlgnevuse 953,78 eurot, käibemaksuvõlgnevuse 190,76 eurot, tasumata arvete intressivõlgnevuse 133,58 eurot, tasumata arvete viivisevõlgnevuse 114,22 eurot, liisingueseme soetamiseks tehtud hüvitamata kulutuste võlgnevuse 9186,67 eurot ja viivise. Hageja oli seisukohal, et tema nõuded on piiratud käendaja rahalise vastutuse maksimumsummaga 18 895,33 eurot (t I kd lk 156), seda ületavat osa hageja kostjalt välja mõista ei palunud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on liisingulepingu üles öelnud 05.07.2012.a teatisega alates 20.07.2012.a. Liisingulepingu lisaks olevast maksegraafikust ja tasumiste väljavõttest nähtub, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli liisingumaksete võlgnevus 1392,34 eurot, millest põhiosa on 953,78 eurot, käibemaks 190,76 eurot, intress 133,58 eurot ja viivis 114,22 eurot. Kostja ei ole nimetatud võlgnevuse arvestust vaidlustanud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et liisinguvara hagejale tagastatud ei ole, ning et liisinguvara soetamiseks tehtud hüvitamata kulutuste võlgnevus (jääkmaksumus) on 9186,67 eurot. Seega on hagejal liisingulepingust tulenev nõue liisinguandja vastu VÕS § 367 lg 1 alusel 953,78 + 190,76 + 133,58 + 9186,67 = 10 464,79 eurot. Liisingulepingu lisaks olevast maksegraafikust ja tasumiste väljavõttest nähtub, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli viivis liisingumaksete võlgnevuselt 114,22 eurot. Liisingulepingust nähtuvalt on pooled kokku leppinud viivisemääraks 0,25% päevas. Hageja on arvestanud 15.01.2014.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summaks (10331,21*0,25:100*77) 1988,76 eurot. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise summa 114,22 + 1988,76+(10331,21*0,25/100*76 = 1963) kokku 4065,98 eurot. Järgnevalt hindas kohus kostja vastuväiteid hagile. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud sellele, et 20.07.2012.a seisuga oli liisingulepingu eseme jääkmaksumus summas 9186,67 eurot käibemaksuta, kuid oli seisukohal, et nimetatud summat ei saa kostjalt välja nõuda, sest hageja ei ole püüdnud liisingeseme valdust tagasi saada. Seega peab kohus hindama, kas antud asjaoludel võib olla VÕS §-st 367 tuleneva kahjunõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS 6 lg-st 2 tulenevalt võiks VÕS § 367 alusel hüvitusnõude esitamine olla vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui hagejal oleks hõlpsalt võimalik liisinguese oma valdusse saada, kuid ta ei tee seda eesmärgiga kostjale kahju tekitada või kostja arvelt rikastuda. Kohus leidis, et hageja ei ole liisingueseme valduse nõudmisel käitunud eesmärgiga kostjale kahju tekitada või kostja arvelt rikastuda. Hageja on liisingueseme üles leidmise ja valduse taastamise eesmärgil andnud Akronte OÜ-le üle liisingulepingu ja -esemega seonduvad materjalid sooviga hoiustada üles leitud liisinguese Autowelt OÜ-s, Läike tee 2, 75301, Rae vald, Harjumaa. Kuigi „Koostööpartnerile edastatud dokumentide üleandmise-vastuvõtu akt“ (t I kd lk 158) on sõnastatud üsna üldisel viisil, järeldas kohus sellegipoolest nimetatud aktist, eriti selle viimasest punktist hoiustamise kohta, et hageja on volitanud Akronte OÜ-d leidma ja hoiustama liisinguvara. Kohus märkis ka, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on liisingueseme hagejale tagastamata jätmisega seonduvast teavitanud politseid, kes on kuulutanud liisingueseme tagaotsitavaks. Kostja valdavaks etteheiteks hagejale on, et hageja ei ole teinud päringut liikluskindlustuse fondi tuvastamaks, kes on teinud sõidukile liiklus-

5(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-50888 kindlustuse, mis kehtis veel jaanuari 2014 seisuga. Hageja on omaks võtnud päringu tegemata jätmise, kuid on küll istungil väljendanud valmisolekut anda selle tegemiseks vajalik volikiri kostjale. Kohus leidis, et päringu tegemata jätmisest ei saa järeldada, et hageja eesmärk oli kostjale kahju tekitada või kostja arvelt rikastuda. Hageja on kutselise liisingupakkujana andnud liisingueseme otsimise käsunditäitjale OÜ-le Akronte ja võib eeldada, et kõikide liisingueseme otsimisega seotud küsimustega tegeleb käsunditäitja. Liisingulepingust ega liisingulepingu sätetest VÕS-is ei tulene liisinguandja kohustust tegutseda aktiivselt liisinguvara otsimisega. Liisinguvara tagastamine on VÕS § 189 lg 1 kohaselt liisinguvõtja ülesanne. Kohus kordas seisukohta, et hageja vastutab VÕS § 6 lg 2 järgi liisingueseme otsimisel passiivsuse eest üksnes olukorras, kus ta käitub passiivselt selge eesmärgiga kostjale kahju tekitada või kostja arvelt rikastuda. Nimetatud eeldusi kohtu arvates käesoleval juhul täidetud ei ole. Hageja ei ole rikkunud VÕS § 146 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustust võlgniku pankroti osas. VÕS § 146 lg-st 2 koos pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg-ga 5 tuleneb, et võlausaldaja peab käendajale teatama võlgniku pankroti väljakuulutamisest. Käesoleval juhul võlgniku OÜ Automonte pankrotti välja ei kuulutatud, vaid pankrotimenetlus rauges pankrotti välja kuulutamata. Samuti puudub alus arvata, et pankrotimenetluses oleks olnud võimalus liisinguvara tõhusamalt taga otsida. Eelnevast tulenevalt ja VÕS § 367 lg 1 ning VÕS § 142 lg 1 alusel tuleb tasumata lepingumaksed (1392,34 eurot) ja vara jääkmaksumus (9186,67 eurot) kostjalt välja mõista.

Apellatsioonkaebus

6(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-50888 liisinguesemeks olevat sõidukit enda valdusesse saada. Hageja ei ole tõendanud, et ta on pöördunud Politsei- ja Piirivalveameti poole liisinguesemeks olnud sõiduki tagaotsitavaks kuulutamise avaldusega. Samuti ei ole hageja vaatamata 11.03.2014.a istungil antud lubadusele väljastanud kostjale volitust, mis võimaldaks kostjal endal tegeleda liisinguesemeks oleva sõiduki tagasisaamisega. Seega ei tee hageja jätkuvalt ise midagi liisingueseme valduse saamiseks, samas nõuab jätkuvalt kostjalt viivist. Eeltoodust on ilmne, et hageja tegutseb selge eesmärgiga suurendada kostja kahju. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite tegeliku sisu – hageja enda osa kahju tekkimisel. Hagejale väidetavalt tekkinud kahju on suures osas tekkinud tema enda tegevusetuse tagajärjel. Seega tulnuks kohtul otsust tehes arvestada ka VÕS § 139 lg-t 1 ja vähendada kostjalt nõutavat kahjuhüvitist kostja poolt näidatud summas 9186,67 eurot. Kohus on ekslikult piirdunud VÕS § 146 lg 2 tõlgendamisel koosmõjus PankrS § 31 lg 5 grammatilise tõlgendamisega. On ilmne, et VÕS § 146 lg 2 puhul oli (ja on) seadusandja tahe, et võlausaldaja on kohustatud käendajat teavitama menetlusest, mis on algatatud pankrotiavalduse alusel. Kohus oleks pidanud lähtuma viidatud sätte ajaloolisest tõlgendusest, arvestades, et 2010.a jõustunud pankrotiseaduse muudatuste ettevalmistamise ja vastuvõtmise käiku on eelnõud ettevalmistanud ametnikel ja selle vastu võtnud Riigikogul jäänud tähelepanuta vajadus teha vastavad täpsustused seadustes (sh VÕS-is), mida tehtud muudatused mõjutavad. Teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu võeti kostjalt võimalus OÜ Automonte pankrotimenetluses enda huvisid kaitsta, nt esitada taotlus keelata OÜ Automonte äriregistrist kustutamine seniks, kui liisinguesemeks oleva sõiduki asukoht oleks kindlaks tehtud ja see oleks tagastatud hageja valdusse. VÕS § 146 lg 3 kohaselt tuleb seega vähendada hageja nõuet kostjale tekkinud kahju 9186,67 euro ulatuses.

Vastustaja seisukoht

Ringkonnakohtu seisukoht

7(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-50888 summa, mille maakohus kostjalt kui käendajalt välja mõistis. Hageja tegi auto tagasisaamiseks konkreetseid jõupingutusi. Hageja saatis põhivõlgnikule liisingulepingu ülesütlemise teate, milles nõuti auto tagastamist, samuti pöördus hageja auto tagasisaamiseks oma koostööpartneri poole, kelle abiga hageja tavaliselt sõidukeid tagasi nõuab. Seega ei saa väita, et hageja ei ole mitte midagi teinud selleks, et autot tagasi saada. Seda, et käendaja ei saa keelduda omapoolse kohustuse täitmisest siis, kui ta leiab, et võlausaldaja ei ole näinud piisavalt vaeva selleks, et sooritust põhivõlgnikult saada, käsitles ringkonnakohus eespool.

8(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-50888

Kaupo Paal allkirjastatud digitaalselt

Indrek Parrest allkirjastatud digitaalselt

Indrek Soots allkirjastatud digitaalselt

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.