Kohtulahend

Tsiviilasi nr: 2-10-37118 esindaja kuludes 8352 eurot (käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 58h ulatuses arvestusliku tunnihinnaga 144 eurot (käibemaksuga). Kulusid tõendab THOR Advokaadibüroo OÜ väljastatud arve nr 03-03M-2014-THR, millele on lisatud kulude spetsifikatsioon. Kostja kinnitas, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ning et kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Vastuseks hageja vastuväidetele märkis kostja järgmist. Kostjale jäi arusaamatuks, millel põhineb hageja väide, et kostja menetluskulud ei ole käesoleval juhul põhjendatud ja vajalikud. Kostja on juba kohtule edastatud dokumentides viidanud, et ta on oma õigusabi tarbimises olnud ülimalt konservatiivne, kuid siin tuleb arvestada, et 58 osutatud õigusabi tasustatavat tundi on kogunenud ca 3,5 aasta jooksul ning suures osas põhjustatud hageja enese tegevusest. Kui analüüsida tsiviilasja 2-10-37118 materjale, siis kostja õigusabi tarbimine on lähtunud hageja tegevusest ning sellest, et hageja on järjepidevalt oma nõudeid ümber kujundanud. Kostja on üksnes konsulteerinud vandeadvokaadiga esitamaks omapoolsed sisulised vastuväited. Kostja nõustus, et antud juhul ei ole vandeadvokaadist esindaja koostanud asjas ühtegi menetlusdokumenti, kuid see on osaks kliendi ja lepingulise esindaja kokkuleppest, sest põhjalike menetlusdokumentidega oleks kaasnenud arvestav menetluskulu, mida klient soovis vältida ning piirdus üksnes õiguslike konsultatsioonidega. V.adv Tõnu Meidra tegevuskoha vahetus ei puutu sisuliselt menetluskulude kindlaksmääramisse, sest õigusabi on osutanud Tõnu Meidra olenemata oma tegevuskohast. Tõnu Meidra tegevuskoha vahetusega on kõik need kohustused kliendilepingu muudatusega üle läinud THOR Advokaadibüroo OÜ-le. Ka sellele on RP oma 14.03.2014.a kohtule esitatud avalduses viidanud. VV viited AdvS § 49 lg-le 1 ja KMS-ile on otsitud ja ei kuulu käesoleva avalduse menetluse raames kohaldamisele. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-112-09 kohaselt on kokkulepe tulemustasu kohta lubatav AdvS § 61 lg 3 kohaselt. Käesoleval juhul ongi arveldamisele kuulunud töötasu olnud otseses sõltuvuses reaalselt töö lõpptulemusest. Kostja jäi oma seisukoha juurde, et taotletavate kulude näol on tegemist põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega, mis ei ületa kuidagi praktikas kehtivaid ja Riigikohtu osundatud põhimõtteid. Osutatud teenuse mahukus on otseselt seotud tsiviilasjaga ning selles esitatud seisukohtade, tõendite ja menetlusdokumentidega. Arvestada tuleb ka sellega, et hageja ise on korduvalt esitanud muudetud/täiendatud hagiavaldusi, millega on kostjal kaasnenud täiendav vajadus pidada nõu oma esindajaga. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et v.adv Tõnu Meidra poolt osutatud teenused ei ole otseselt seotud kohtumenetlusega, siis kuuluvad need ikkagi hüvitamisele. Kostja osundas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-138-10, mille kohaselt professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Hageja käsitlus õigusabikulude ettenähtavusest ei vasta Riigikohtu põhimõtetele (vt nt lahendid nr 3-2-1-156-10; 3-2-1-43-10, p 13; 3-2-1-171-12; 3-2-1-5-11, p 12). Hagi esitamisega seotud õigusabikulud olid hagejale ettenähtavad ning samuti pidi olema teada talle fakt, et tsiviilasja kaotamine tekitab talle kostja menetluskulude hüvitamise kohustuse. Kostjale on osutatud õigusteenust ka Riigikohtu poolt aktsepteeritud tunnihinna alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-21-115-13).

2(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-37118 Vastuseks hageja täiendavale seisukohale leidis kostja järgmist. Hageja on viidanud halduskohtumenetluses tehtud lahendile, mis ei ole otseselt ja üheselt kohaldatav tsiviilkohtumenetluses, sest menetluskulude väljamõistmise protseduur on erinev. Maakohtu 28.01.2014.a määrusega on menetluskulud jäetud hageja kanda. Kui hageja sellise menetluskulude jaotusega ei nõustunud, siis oleks ta pidanud vaidlustama viidatud määruse menetluskulude jaotuse osas. Seda hageja ei teinud ja kohtulahend on tänaseks jõustunud. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus saab käesoleval juhul piirduda üksnes kostja taotletava menetluskulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisega ning selle pinnalt menetluskulu kindlaksmääramisega. Vaidlus puudub selles, et kostjal on olnud välise õigusteenuse järgi vajadus ja ta on seda saanud. Samuti ei vasta tõele väide nagu kohtule või hageja polnud menetluses teada, et kostja konsulteerib advokaadiga. Seega oli nii kohtule kui ka hagejat tollal esindanud vandeadvokaadile selge, et isikul on kohtumenetluses esindaja, kes tegutseb koos kostjaga tema õiguste ja huvide kaitsmise eesmärgil. TsMS § 217 lg 2 kohaselt ei võta menetlusosalise isiklik osavõtt asjast menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat. Samuti ei võta see temalt õigust nõuda selliste kulutuste hüvitamist. Käesoleval juhul oli vandeadvokaadil esindusõigus üksnes nõustamiseks jooksva protsessi osas, mis vastas kliendi ja esindaja vahelisele kokkuleppele ning oli tingitud soovist säästlikult tarbida õigusteenust. Viis, kuidas menetlusosaline kohtumenetluses õigusteenust tarbib, ei saa võtta põhimõtteliselt kostjalt õigust esindaja kulude hüvitamisele. See läheks vastuollu tsiviilkohtumenetluse võrdõiguslikkuse printsiibiga, sest kohus asuks ebaõiglaselt eelistama ühe menetlusosalise huve teise kasuks. Hageja viidatud kohtupraktika eeldab sisuliselt, et menetlusosalisel on esindaja osas kas kõik või mitte midagi variant. Olukorras, kus kohtumenetlusega seonduvad kulud on füüsilisele isikule niigi raskesti kantavad, peaks ta sellise seisukoha järgi tarbima õigusteenust maksimaalses määras ja kuludega, et tekiks eeldus üldse menetluskulude hüvitamiseks menetluse põhjustanud või negatiivse lahendi saanud menetlusosaliselt. See on selgelt ebamõistlik ning sellisel juhul ei saa rääkida tõhusast õiguskaitsest. Menetluskulude kindlaksmääramine peab käesoleval juhul olema nii faktiliste kui õiguslike asjaolude osas selgelt suunatud just kostja õiguste kaitsele, sest temale on tekitatud põhjendamatu kulu. Kostja esindaja märkis täiendavalt, et vandeadvokaadist õigusteenuse osutaja ei saa kliendile müüa näitlikustavalt täisteenust, kui klient soovib osta osalist õigusteenust. Nn täisteenuse pakendi müümine selleks, et tekiks üksnes eeldus saada kunagi tulevikus menetluskulud hüvitatud, läheb selgelt vastuollu AdvS §-s 44 sätestatud kohustustega. Käesoleval juhul on klient soovinud tarbida tsiviilasja raames ainult nõustamise teenust ning seda on talle osutatud. Menetluses on klient viidanud, et ta konsulteerib vandeadvokaadist esindajaga, kuid menetlusdokumendid koostab ise. TsMS ei võimalda kitsendada piiratud esindusõiguse raames teostatud ja osutatud õigusteenuse eest menetluskulude hüvitamise nõudmist või välistada selline menetluskulude hüvitamine.

3(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-37118 vandeadvokaadilt dokumentide ja õigusaktide analüüsi ning peab viimasega nõu kokku 58 töötunni ulatuses, kuid ei kasuta kordagi viimase abi kohtule menetlusdokumentide koostamisel ja istungil esindamisel. Kostja on avalduse p-s 4 selgitanud, et tema ning v.adv Tõnu Meidra vahel on sõlmitud 08.09.2010.a kliendileping ja seda muudeti 15.02.2012.a seoses Tõnu Meidra kutsetegevuse koha muutumisega. Nimetatud väide on vastuolus järgneva avalduses toodud väitega, mille kohaselt sõlmiti kõnealune leping siiski kliendi ja advokaadibüroo (mitte kliendi ja advokaadi) vahel. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses sisalduva selgituse kohaselt oli väidetav kliendileping sõlmitud tulemustasu põhimõttest lähtudes ja arvestusega, et advokaaditasu kuulub osutatud teenuste kogumääras maksmisele jõustunud kohtulahendi järgselt, millega kostjal ei teki mistahes alusel kohustusi hageja ees. Nimetatud väide ei ole kontrollitav, kuivõrd kostja ei ole lisanud avaldusele väljavõtet kliendilepingu vastavast tingimusest ega mistahes teist dokumentaalset tõendit, mis vastavasisulise kokkuleppe olemasolu kinnitaks. Lisaks märkis hageja, et kuigi advokatuuriseaduse (AdvS) § 61 lg 3 võimaldab kokkuleppel kliendiga seada tasu sõltuvusse advokaadi töö tulemusest ja muudest asjaoludest, kasutatakse seda praktikas äärmiselt harva. Ei saa pidada kuigivõrd usutavaks, et vandeadvokaat soostub väidetavalt osutama õigusteenust ligemale 60 töötunni ulatuses, teadmata, kas ta selle eest üldse mingisugust tasu saab või mitte. Seda eriti veel olukorras, kus advokaat ise kohtumenetluses vahetult ei osale ega saa selle kulgu mõjutada, piirdudes vaid kliendi suulise konsulteerimisega. Lisaks eeltoodule on hagejal tekkinud põhjendatud küsimus, kuidas sai THOR Advokaadibüroo OÜ väljastada 03.03.2014.a arve v.adv Tõnu Meidra poolt mh väidetavalt ajavahemikus 2010.a september kuni 2012.a jaanuar osutatud õigusteenuse eest, kui eelnimetatud advokaadibüroo asutati äriregistri andmetel alles 23.01.2012.a ning kõnealune advokaat osutas eelviidatud ajaperioodil õigusteenust hoopis OÜ Advokaadibüroo Kasak & Missik kaudu. AdvS § 49 lg-st 1 tulenevalt saanuks arveid osutatud õigusteenuse eest väljastada üksnes viimatinimetatud advokaadibüroo nimelt, kellel tekkis õigusteenuse osutamisel maksustatav käive. Käibemaksuseaduse (KMS) § 11 lg 4 alates 01.01.2010.a kehtivast redaktsioonist tuleneb, et pideva teenuste osutamise korral loetakse selle osutamine lõpetatuks igal juhul hiljemalt 12 kalendrikuu möödumisel arvates teenuse osutamise alustamisest. Kui võtta aluseks THOR Advokaadibüroo OÜ 03.03.2014.a arve nr 03‐03M‐2014‐THR lisas märgitud andmed, mille kohaselt hakati kostjale väidetavalt õigusteenust osutama 2010.a septembris, tulnuks lugeda õigusteenus osutatuks 2011.a augustis ning seda sõltumata teenuse osutamise faktilisest jätkumisest. Seejärel tulnuks väljastada kliendile osutatud teenuse eest arve ning jätkata kirjeldatud põhimõttel arveldamist ka edasiste maksustamisperioodide puhul. Kõiki KMS-st tulenevaid eelkirjeldatud põhimõtteid ja nõudeid on käesoleval juhul teenuse eest arveldamisel eiratud, mis tekitab hagejal täiendavaid kahtlusi teenuse faktilises osutamises. Lisaks eeltoodud asjaoludele asus hageja seisukohale, et isegi, kui lähtuda eeldusest, et kostjale on tõepoolest THOR Advokaadibüroo OÜ 03.03.2014.a arvel nr 03‐03M‐2014‐THR ja selle lisas näidatud õigusteenust osutatud, ei saa teenuse mahtu 58 töötunni ulatuses mingil juhul mõistlikuks pidada. Arve lisast nähtuvalt on vandeadvokaat kulutatud kohtukutsega tutvumiseks 10min, korraldavate kohtumäärustega tutvumiseks vähemalt 20min jne. Tegemist on praktikat arvestades ilmselgelt ebamõistliku ajakuluga isiku poolt, kelle näol on tegemist professionaalse õigusnõustajaga. Õigusabikulude suuruse kindlakstegemisel tuleb kohtul lähtuda mh kohtuasja keerukusest ja mahukusest (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-143-11, p 14). Tsiviilasjas nr 2-10-37118 taandus

4(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-37118 vaidlus pigem faktilistele asjaoludele kui õiguslikele küsimustele, mistõttu seda ei saa pidada õiguslikult kuigivõrd keeruliseks ega mahukaks. Hageja nõuete sisulise läbivaatamiseni seejuures ei jõutudki. Ka eeltoodust lähtuvalt ei ole kostja taotlus menetluskulude hüvitamiseks tema poolt nõutavas ulatuses põhjendatud. Antud seisukohta põhistab veelgi Riigikohtu praktika, mille kohaselt pool saab teiselt poolelt nõuda vaid selliste menetluskulude hüvitamist, mis olid teisele poolele ettenähtavad (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-87-09, p 15; 04.02.2011 nr 3-2-1-162-10, p 11 jt). Menetluskulude hüvitamise nõude esitamine kostja poolt taotletavas summas ei saanud olla hagejale kuidagi ettenähtav. Vastupidi – kuna kostja avaldas tsiviilasjas nr 2-10-37118 toimunud menetluse käigus korduvalt, et esindab end ise, eeldas hageja põhjendatult, et kostjal ei teki menetlusega seonduvalt mistahes esindaja kulusid. Kostja seisukohtadele märkis hageja vastuseks järgmist. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-46-12 p-s 33 avaldatud seisukohad menetlusosalise esindaja kulude väljamõistmise kohta on hageja hinnangul analoogia korras kohaldatavad ka tsiviilkohtumenetluses. Riigikohus selgitas viidatud lahendis, et üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja menetlusosalise õigusnõustamine ei muuda isikut menetlusosalise esindajaks. Kohtu hinnangul tähendab esindus esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist. Kohtukolleegium selgitas, et kui väidetav esindaja ei ole kohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada menetlusosalise esindajaks ega esindaja kulusid teiselt poolelt välja mõista. Hageja palus maakohtul kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollides ülalviidatud Riigikohtu seisukohaga arvestada. Hageja hinnangul kinnitab Riigikohtu seisukoha kohaldatavust tsiviilkohtumenetluses mh TsMS § 175 lg 1 kolmas lause, millest nähtuvalt on seadusandja ette näinud, et menetlusosalise lepinguliseks esindajaks saab pidada advokaati või muud õigusalaste eriteadmistega isikut juhul, kui viimane menetluses faktiliselt osaleb ja esindatava nimel tegutseb (mitte ei piirdu üksnes väidetava õigusalase konsulteerimisega).

Maakohus jättis 21.05.2014.a määrusega avalduse rahuldamata.

Määruse põhjenduste kohaselt on kostja avaldus tähtaegne ja vastab TsMS § 174 lg-te 3 ja 6 nõuetele. Avaldusest nähtub, et kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 8352 eurot (käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 58h ulatuses arvestusliku tunnihinnaga 144 eurot (käibemaksuga). Poolte vahel on tekkinud vaidlus selles, kas kostjal üldse oli menetluses lepinguline esindaja. Kohus on poolte seisukohad välja toonud ülalpool ning ei korranud neid määruse põhjendavas osas. Kostja on märkinud, et teda esindas vandeadvokaat, kes kulude kokkuhoiu eesmärgil menetlustoimingutel ei osalenud, vaid nõustas kostjat õiguslikes küsimustes, misjärel kostja koostas ja esitas kohtule menetlusdokumendid iseseisvalt. Hageja leidis, et selline esindus ei kuulu TsMS-i alusel hüvitamisele, lisaks ei olnud sellised kulud ettenähtavad. Kohus leidis, et üksnes menetlusosalise õigusnõustamine menetlusdokumentide koostamisel ei muuda isikut menetlusosalise esindajaks. Nagu ka hageja on õigesti viidanud, tähendab esindus esindaja aktiivset menetluses osalemist ja esindatava nimel aktiivset ja ka teisele menetlusosalisele ning kohtule nähtavat tegutsemist. Selline on ka TsMS § 175 lg 1 viimase lause mõte – lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kuivõrd kostja väidetav esindaja ei ole kohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada menetlusosalise esindajaks ega esindaja kulusid teiselt poolelt välja mõista. Tähtsust ei oma ka asjaolu, et kostja on menetluse käigus kohtule teatanud, et ta kasutab menetlusdokumentide koostamisel vandeadvokaadi abi. Kohus rõhutas veelkord, et kulude

5(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-37118 hüvitamiseks peab esindaja tegevus olema nähtav, st kohtutoimiku vahendusel tuvastatav ja kohtu poolt kontrollitav. Kohus, tulenevalt osutatud õigusteenuse iseloomust, asus seisukohale, et v.adv Tõnu Meidra oli menetluses kostja nõustajaks ning nõustaja kulud TsMS § 175 lg 2 kohaselt hüvitamisele ei kuulu. Ka kostja ise on oma viimastes menetlusdokumentides sedastanud, et kostjale osutati nõustamisteenust. Seoses lepingulise esindaja kulude ettenähtavusega märkis kohus, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh ka sellega, milliseid kulusid sai vastaspool ette näha. Nimetatud põhimõtet on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus ja Tallinna Ringkonnakohus ning tegemist on kulude suuruse kindlaksmääramisel olulise kriteeriumiga. Menetlusosalise menetluslik käitumine sõltub enamikul juhtudel ka kaalutlusest, kuidas mingi toiming või protsessuaalne taotlus mõjutab menetluskulude suurust. Kuivõrd kostjal puudus menetluse vältel faktiliselt menetluses osalev (menetlusdokumentide koostamine, istungil osalemine, kohtuga suhtlemine, vastaspoolega läbirääkimiste pidamine jne) esindaja, siis ei saanud hageja oma menetlusliku käitumise planeerimisel ette näha, et talle ebasoodsa lahendi korral tuleb tal hüvitada ka vastaspoole lepingulise esindaja kulud. Kui kostja esindaja oleks osalenud menetluses nähtavalt ja aktiivselt, oleks hageja saanud sellega arvestada, et talle ebasoodsa lahendi korral tuleb tal hüvitada põhjendatud ja vajalikus ulatuses ka vastaspoole lepingulise esindaja kulud. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Kohus ei analüüsinud käesolevas määruses hageja ja kostja vahelist vaidlust kliendilepingu osas, samuti esitatud arve vastavust käibemaksuseadusele, kuivõrd nimetatud asjaolud ei oma tähtsust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise menetluse seisukohalt ega kuulu selle esemesse. Kuivõrd kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäi rahuldamata, ei analüüsinud kohus poolte väited kulude põhjendatuse ja vajalikkuse ning kulude piirmäära osas.

6(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-37118 kes ei olnud nõustaja TsMS „nõustaja“ instituudi tähenduses, vaid esindaja TsMS § 175 lg 1 ja § 218 tähenduses. Kostja leidis ka, et TsMS-is sisalduv menetluskulude hüvitamise regulatsioon on tervikuna ebaselge. TsMS § 144 p 1 kohaselt hüvitatakse menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud kui kohtuvälised kulud, samas TsMS § 175 lg 2 II lause järgi nõustaja kulusid ei hüvitata. Lisaks tõusetub käesolevas olukorras põhimõtteline õigusküsimus, kes hüvitab kostjale tekkinud kahju, mis on otseselt põhjustatud hageja poolt alusetu hagi esitamisest. Maakohus on asunud seisukohale, et antud juhul menetluskulud hüvitamisele ei kuulu, kuna need ei olnud ettenähtavad. Samas on kostjale kahju tekkinud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-80-11 ja TsMS § 174 lg 7 alusel puudub kostjal võimalus ka eraldiseisva kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Selline olukord läheb selgelt vastuollu põhiseaduse §-ga 25, mis näeb ette, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kostja jäi ka oma varasemate seisukohtade ja põhjenduste juurde, mis puudutavad kohtumenetluses õigusteenuse tarbimise viisi ja vandeadvokaadist õigusteenuse osutaja poolt teenuse müümise viisi.

7(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-37118 kohtupraktikaga, milliste kohaselt TsMS § 175 regulatsiooni alusel nõustaja kulud hüvitamisele ei kuulu. Kaebuse väide, et kostjal puuduvad muud võimalused tema kantud õigusabikulud hüvitatud saada, ei saa olla aluseks kostja avalduse rahuldamiseks.

Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).

Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.