E.Je hagi Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu kutsehaigusega seotud tervisekahjustuse hüvitise saamiseks ja lisakulude hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
2429,07 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. märtsi 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E.Je apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): E.J (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Siiri Grünbaum Vastustaja (kostja): Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 5. märtsi 2014 otsus, millega maakohus kohaldas aegumist ja jättis E.Je nõuded Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu rahuldamata aegumise tõttu.
Menetluskulud jaotab maakohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.E.J esitas 28. mail 2013 maakohtule Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu hagi, paludes mõista kostjalt välja hageja kasuks tervisekahjustuse hüvitis ajavahemiku
5.märtsist 2008 kuni 31. maini 2013 eest ühekordses summas 4851,27 eurot ja alates
1.juunist 2013 igakuiselt 189,26 eurot ning edaspidi igal aastal alates 1. aprillist 2014 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja hageja kasuks kutsehaigusest tingitud lisakulude hüvitamiseks 725,64 eurot ning kohustada kostjat tulevikus kuludokumentide alusel hüvitama hageja kantud kutsehaigusest tingitud lisakulud: retseptiravimid, sanatooriumituusikud (sanatoorium 10 päeva või ambulatoorne taastusravi 14 päeva), sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi, teised kutsehaigusest tingitud lisakulutused. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise. Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 13. veebruaril 2008 kutsehaigusena ärrituslik kontaktdermatiit ja karpaalkanali sündroom mõlemal käel. Kutsehaiguse põhjustas töötamine XXX pesupesija-triikijana perioodil 1983–2007, kus tööandja jättis täitmata töötervishoiu normidega tööandjale pandud kohustused. Tartu Pensioniameti arstliku ekspertiisi komisjon tuvastas hagejal 10. märtsi 2008 otsusega nr 406853 töövõime kaotuse 40% kutsehaiguse tõttu alates 5. märtsist 2008 kuni 31. märtsini 2009. Tartu Pensioniameti 26. märtsi 2009 otsusega nr 496331 tehti hagejal kindlaks töövõime kaotus 40% kutsehaiguse tõttu kuni vanaduspensioni eani (s.o 25. detsembrini 2011). Hetkel on hagejal tehtud kindlaks kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 40% kuni 31. märtsini 2018. Otsustes on märgitud tervisekahjustusest tingitud lisakuludena retseptiravimid, sanatooriumituusikud (kuni 14 päeva ambulatoorselt või 10 päeva statsionaarselt aastas) ja sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi. Hageja esitas hagiavalduses kahjuhüvitise arvestuse alates hagejal püsiva osalise töövõimetuse tuvastamisest, s.o alates 5. märtsist 2008, milles võttis aluseks 40% oma keskmisest töötasust enne kutsehaiguse väljakujunemist (5598,20 krooni), indekseerides selle iga-aastaselt tarbijahinnaindeksiga ja lahutades saadud töövõimetuspensioni.
28.oktoobril 2013 esitas hageja hagi täpsustamise avalduse, mille kohaselt tekkis hagejal tervisekahjustuse tõttu kahju 2011 juulis ja alates 2012 jaanuarist igakuiselt, kuna hageja töötas
pärast püsiva osalise töövõimetuse tuvastamist edasi ning saadud töötasu, töövõimetuspensioni ja haigushüvitiste suurus oli selline, et koheselt pärast osalise töövõimetuse tuvastamist hagejal kahju ei tekkinud. Hagiavalduse esitamisel puudusid hagejal andmed oma brutotöötasu ja haigushüvitiste kohta, mistõttu ei olnud hagiavalduses võimalik esitada kõiki andmeid hageja sissetulekute kohta.
9.detsembril 2013 esitatud nõude vähendamise avalduses palus hageja mõista kostjalt välja hageja kasuks tervisekahjustuse hüvitis ajavahemiku 1. juulist 2011 kuni 30. septembrini 2013 eest ühekordses summas 2443,41 eurot ja alates 1. oktoobrist 2013 igakuiselt 189,27 eurot ning edaspidi igal aastal alates 1. aprillist 2013 Statistikaameti poolt 1. märtsil ametlikult avaldatava tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeeritud suuruses.
2.Kostja taotles kõigile hageja nõuetele aegumise kohaldamist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 5. märtsi 2014 otsusega E.Je hagi Viljandi linna (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vastu kutsehaigusega seotud tervisekahjustuse hüvitise saamiseks ja lisakulude hüvitamiseks rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja taotlus kohaldada aegumist põhjendatud ja hagi tuleb jätta lõppotsusega rahuldamata (TsMS § 449 lg 3 ls 3). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 järgi on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tulevase, püsiva või korduva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja arvestamisel kehtib kahju ühtsuse põhimõte, mille kohaselt saab nõude esitada kahju tekitamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamisest. Niipea kui kahjuhüvitise mingit osa saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Hageja on esitanud hagiavalduse lisadena aastate jooksul (30. aprillist 2009 11. aprillini 2012) hagi esitamise eelselt kostjale saadetud kirjad nõuetega koos kostja vastustega. Hageja esitas kostja vastu hagi 28. mail 2013. Hageja nõuded on esitatud samade kahjuliikide ja perioodide (alates 2008) osas, mille suhtes ta esitas hagi esitamise eelselt nõudekirjad kostjale. Hageja esitas menetluse kestel hagi täpsustamise avalduse, mille kohaselt hagejal 2008–2010 kahju ei tekkinud, kuid pärast aegumise vastuväite esitamist hagi muutmine sellisel määral (välistamaks aegumise kohaldamist) ei välista aegumise kohaldamist. Kuivõrd hageja on nõudnud kutsehaiguse diagnoosimise järel kostjalt mitmete aastate jooksul tervisekahjustuse hüvitist, siis puudub alus järeldada, et hageja ei olnud kahju tekkimisest teadlik. Hageja viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-177-12 p-s 10 märgitu ei ole üheselt ülekantav praegusele olukorrale, kuivõrd viidatud lahendist ei ole välja loetav hageja õigus muuta pärast aegumise vastuväite esitamist hagi aluseks olevaid asjaolusid aegumise kohaldamise välistamise suunas olukorras, kus puudub vajadus hagi täpsustada ja märkida, millal hageja sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes. Hagiavalduses on kirjeldatud, milles hageja varaline kahju seisnes ning millal see kahju tekkis. Seega saab järeldada, et aegumistähtaja kulgemine algas mitte hiljem kui 30. veebruaril 2009 (tl 53–54), mil hageja oli tema poolt avaldatust nähtuvalt saanud teada tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest. Hagiavalduse esitamise ajaks oli TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud tähtaeg möödunud. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, mille kohaselt 30. aprillil 2009 kostjale esitatud avalduse näol on tegemist kokkuleppel valuraha maksmise ettepanekuga, avaldus on esitatud ilma varalise kahju olemasolu või suuruse väljaselgitamiseta. Avalduse sisuks on konkreetselt põhistatud kahju hüvitamise nõue. Samuti on ebaõige hageja tõlgendus kostja kirja (tl 55) suhtes. Kirjas puudub
etteheide, mille sisuks oleks hageja informatsiooni kahju kohta valeks lugemine. Seega ei saa järeldada, et kostja oli teadlik, et hagejal ei ole kahju tekkinud. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et kuivõrd hageja esitas kahjunõude, oli ta järelikult kahju tekkimisest teadlik, sest kahju hüvitamise nõue esitatakse siis, kui kahju on tekkinud. Lisaks nõuab hageja kostjalt kutsehaigusest tingitud lisakulude, sh retseptiravimite hüvitamist. Kostja tõi välja, et hageja on korduvalt omandanud (hageja pangakonto väljavõttest tl 107, 109, 110 nähtuvalt aastatel 2008–2009) retseptiravimeid. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja pidi olema teadlik TsÜS § 153 lg 1 mõttes varalisest kahjust, kui ta ostis retseptiravimeid. Hageja väide, et ta ostis ravimeid oma lähisugulastele, on hageja poolt piisavalt tõendamata. Tunnistaja H.J ei osanud täpsustada, millal ta oli koos hagejaga ravimeid ostmas. H.J ei ole viibinud juures, kui hageja ostetud ravimeid tarbiti. Ka teised hageja esitatud tõendid (tl 160–173) ei too kaasa aegumise kohaldamata jätmist, sest nendest ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et hageja ostis kostja osundatud aegadel ja kohtades retseptiravimeid oma lähisugulastele.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E.J esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 5. märtsi 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja rahuldada hagi. Menetluskulud palub apellant jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 147 lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Kohus nõustus vääralt kostja seisukohaga, et aegumistähtaeg algas seoses hageja poolt kostjale enne kohtumenetlust saadetud kirjas kahju hüvitamise taotlemisega. Kuna kohus ei ole tuvastanud tegelikku aegumise kulgema hakkamise tähtaega, s.o millal hageja sissetulek tegelikult vähenes, st millal tekkis hagejal tervise kahjustamisest tingitud sissenõutav varaline kahju, ei saanud kohus teha ka järeldust nõude aegumise kohta; 2) rakendas kohus vääralt TsMS § 376 lg 4 p-e 1 ja 2. Pärast aegumise vastuväidet juhindus hageja Riigikohtu juhistest ning täpsustas hagi (st täiendas ja parandas faktilisi väiteid). Hageja ei muutnud hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, seega ei ole hageja hagi muutnud. Hagi täpsustamise avalduses esitas hageja andmed pärast kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamist saadud töötasu kohta. Hageja sissetuleku enne töövõimetuse tuvastamist moodustas töötasu Viljandi Linnavalitsusest, pärast töövõimetuse tuvastamist aga töötasu Viljandi Haiglast + töövõimetuspension + haigusrahad jms, mistõttu hageja sissetulek 2008–2010 ei vähenenud, vaid oli suurem. Esialgses hagiavalduses ja hagi esitamise eelselt kostjale saadetud kirjades esitas hageja kahjunõude alates 2008. a põhjusel, et hageja ei võtnud arvesse pärast töövõimetuse tuvastamist saadud töötasu, mille arvesse võtmine hüvitise arvutamisel on võlaõigusseaduse § 130 lg-st 1 tulenevalt kohustuslik. Ilma hageja töötasu arvesse võtmata ei ole võimalik tuvastada, millal hageja sissetulek vähenes. Maakohus on lahendanud aegumise küsimuse hageja nõude piire ületades ning rikkudes TsMS § 4 lg 2 põhimõtet, et vaidluse eseme ja menetluse käigu määravad ning taotluste ja kaebuste esitamise otsustavad hagimenetluses pooled. Maakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega samasisulistes aegumise vaidlustes nr 3-2-1-177-12 ja 3-2-1-148-13; 3) teadis kostja hüvitise arvutamise korda ja selgitas hagejale korduvalt (10.12.2010 ja 11.04.2012 kirjad), et kahju olemasolu väljaselgitamiseks peab hageja hüvitise arvutuskäiku täiendama ning arvesse võtma töötasu, mida ta sai perioodil, mille eest ta hüvitist nõuab. Kohus nõustus vääralt kostja vastuväitega, et kuivõrd hageja on esitanud kohtumenetluse eelselt kostjale kahjunõude, siis järelikult oli ta teadlik kahju tekkimisest, sest kahju hüvitamise nõue
esitatakse siis, kui kahju on tekkinud. Kui kostja väidab, et hageja sai kahjust teada varem, siis peab kostja tõendama, et hagejal tekkis kahju varem, st et hagejal oli varem reaalselt sissetulek vähenenud. Kostja seda ei tõendanud. Kohus pööras tõendamiskoormuse vääralt ümber hageja kahjuks, rikkudes oluliselt TsMS § 230 lg-t 1; 4) rikkus kohus ka lisakulude nõude aegunuks lugemisel oluliselt TsMS § 230 lg-t 1, kuna pööras tõendamiskoormuse vääralt ümber hageja kahjuks. Kostja viidatud maksetega ei ostetud retseptiravimeid hageja kutsehaiguse raviks ega tasutud sanatooriumituusikute eest. Hageja ostis 2008. a ravimeid ja abivahendeid emale, vennale ning elukaaslasele. 2009–2013 ostis hageja ravimeid ja abivahendeid emale ning elukaaslasele. Tartu Ülikooli Kliinikumi registratuurist ei saa osta retseptiravimeid ega tasuda sanatooriumituusikute eest. Hageja esitas tõendid (apteekide vastused hageja päringutele, OÜ Pille Sarapuu 9. detsembri 2013 tõend nr 7538), mis on piisavad selleks, et ümber lükata kostja väited. Lisakulude nõue on esitatud hagiavaldusele lisatud kuludokumentide hüvitamise nõudena. Kõige varasem kuludokument on
10.oktoobri 2011 sanatooriumituusiku kohta. Hagiavaldus esitati 28. mail 2013, seega enne 3-aastase nõude esitamise tähtaja möödumist; 5) juhul kui otsus tehakse hageja kui nõrgema poole kahjuks, siis on õiglane ja mõistlik jätta kostja kulud TsMS § 162 lg 4 alusel kostja enda kanda.
5.Viljandi linn (Viljandi Linnavalitsuse kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) lähtus kohus nõude sissenõutavaks muutumise aja tuvastamisel vastavalt TsMS § 4 lg-le 2 ja § 5 lg-le 1 õigesti hagiavaldusest, milles hageja on märkinud hagi aluseks oleva peamise asjaoluna, et on kutsehaiguse tõttu kaotanud 40% oma varasemast sissetulekust alates
5.märtsist 2008 kuni käesoleva ajani. Ka kahjuhüvitise suurus on hagis välja arvutatud alates
5.märtsist 2008. Lisaks lähtus kohus õigesti hageja esitatud tõenditest – s.o hageja
30.aprilli 2009 avaldusest kostjale, milles on märgitud, et osalisest püsivast töövõimetusest tingituna ei suuda hageja enam endale täies mahus tööga sissetulekut teenida ning tal on tervisekahjustusest tingituna järgmised lisakulud: retseptiravimid, sanatooriumituusikud kuni 14 päeva ambulatoorselt või 10 päeva statsionaarselt aastas, sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi. Seega on hageja võtnud korduvalt omaks kahju tekkimise alates 5. märtsist 2008 ning igal juhul mitte hiljem kui 30. aprilliks 2009; 2) kohaldas kohus õigesti TsMS §-i 376. Kahju tekkimise aja määratlemine on asjas keskse tähendusega, arvestades, et sellest sõltub hagejal nõudeõiguse olemasolu või puudumine. Järelikult on kohus nimetatud asjaolud õigesti lugenud hagi aluseks olevateks olulisteks asjaoludeks, mille muutmist tuleb käsitleda hagi muutmisena TsMS § 376 mõistes ja mille muutmine peale hagiavalduse esitamist ei ole lubatud. Hagi muutmise keelu mõtteks on see, et hagejal on kohustus esitada kõik asjas tähendust omavad asjaolud õigesti juba hagiavalduses ning hilisemas menetluses on kohtul ja teisel poolel õigus lähtuda hagiavalduses esitatust kui korrektsetest asjaoludest. Hageja nõude suurendamine, vähendamine, laiendamine või kitsendamine on Riigikohtu praktika kohaselt TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi lubatav vaid siis, kui suurendamine või vähendamine on ebaoluline (3-2-1-48-08, p 14). Lisaks on hageja muutnud nii hagi alust kui eset, mis igal juhul kvalifitseerub hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõistes; 3) ei ole Riigikohtu otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-177-12 ja 3-2-1-148-13 märgitu üheselt ülekantav praegusele olukorrale, kuivõrd antud juhul, erinevalt kõnealustest lahenditest, ongi maakohus lähtunud hagis märgitud kahju tekkimise ajast. Kostja ei ole soovinud tõendada, et kahju tekkis varem kui hagiavalduses märgitud (alates 5. märtsist 2008), vaid on esitanud
aegumise vastuväite hagis esitatud asjaoludest ja hagile lisatud dokumentidest lähtuvalt. Kostja poolt hageja nõudekirjadele esitatud vastustest ei saa lugeda välja kostja teadmist sellest, et hagejal alates 2008. a kahju ei tekkinud. Olukorras, kus hagis on toetutud kindlale kahju tekkimise ajale ning ka kostja on aegumise vastuväites lähtunud hagis ja hagi lisades märgitust, ei saa kohus hagi piiridest väljudes hakata tuvastama, kas kahju võis tekkida mingil muul ajal; 4) kohaldas kohus õigesti aegumist ka lisakulude nõudele. Lisakulude nõue saab igal juhul hakata aeguma alates ajast, mil tehti otsus, millega on lisakulude vajadus kindlaks tehtud (s.o 26. märtsil 2009). Viidatud otsusega pidi hageja saama teadlikuks sellekohasest kahjust, vastasel korral poleks hageja saanud seda kahju kostjalt oma 30. aprilli 2009 kirjas nõuda. Seega võttis hageja juba toona omaks, et tal on seesugused lisakulud. Asjaolu, et hagiavalduses nõutakse hilisemalt tekkinud lisakulude hüvitamist, ei tähenda, et hageja ei oleks olnud lisakulutuste tegemise vajadusest teadlik. Seda, et lisakulud hakkasid hagejal tekkima enne 2011. a, tõendab ka hageja pangakonto väljavõte; 5) ei saa ainuüksi nõrgema poole kaitsmise printsiip tööõigussuhetes olla menetluskulude TsMS § 162 lg-s 1 sätestatust erinevalt jagamise aluseks.
6.E.J esitas ringkonnakohtule ka täiendavad seisukohad, mille kohaselt: 1) on kostja käsitlus kahju tekkimise aja tuvastamisest vale. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel muuhulgas otsustama, millised asjaolud on tuvastatud. Asjaolud peab kohus tuvastama tõendite alusel. Hageja väited avaldustes ei ole tõendid. Hageja sissetuleku vähenemise aja peab kohus tuvastama hageja sissetuleku kõigi koostisosade suurust tõendavate tõendite alusel. Hageja ei ole omaks võtnud kahju tekkimist 2008–2009. Hagiavalduse väitest, et hageja ei suuda alates 2008. a teenida endises ulatuses sissetulekut, ei saa järeldada, et kahju tekkis 2008. a, sest kuigi hageja palk oli väiksem, siis koos pensioni ja haigushüvitistega oli hageja sissetulek 2008–2009 suurem kui enne töövõimetuspensioni saamist; 2) esitati esialgne hagiavaldus enne, kui hageja sai SA-st Viljandi Haigla tõendid oma palga suuruse kohta brutosummades. Ilma palga suurust brutosummades teadmata ei ole võimalik sissetuleku vähenemist järeldada. Kuna hageja keskmine sissetulek enne töövõimetuse tuvastamist on arvutatud brutosummades, siis netosummadega arvutuste tulemus näitab hageja sissetulekut väiksemana, kui see tegelikult pärast töövõimetuse tuvastamist oli; 3) ei ole hageja muutnud korraga hagi alust ja eset. Hageja vähendas nõuet ja parandas vigu kahjuhüvitise arvutustes. Tervisekahjustuse hüvitise arvutamine on keeruline, sest seaduses puudub arvutusmetoodika. Mõistlikkuse põhimõttega on vastuolus arvamus, nagu ei tohiks arvutusi parandada. Vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-48-08 ei ole asjakohane, sest viidatud põhimõte kehtib ainult töövaidluste puhul hagi eseme muutmise kohta pärast sama vaidluse lahendamist töövaidluskomisjonis; 4) ei saa hagejal lisakuludest tekkinud otsest kahju järeldada sellest, et hagejal oli vajadus teha lisakulutusi. Lisakulude tekkimise aja saab tuvastada üksnes kuludokumentide alusel, mis tõendavad hagejal reaalselt tekkinud kutsehaigusest põhjustatud lisakulusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 5. märtsi 2014 otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja maakohtule menetluse jätkamiseks eelmenetluse staadiumist.
Arvestades, et apellatsioonkaebuses taotles apellant (hageja) maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning rahuldada hagi, kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas tuleb eristada hageja kahte erinevat nõuet – nõue kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse hüvitise saamiseks ja nõue kutsehaigusest tingitud lisakulude hüvitamiseks. Maakohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et hageja mõlemad nõuded tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et aegumise kohaldamiseks ei ole hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud piisavalt välja selgitatud.
9.Maakohus on õigesti leidnud, et esitatud nõuetele kohaldub TsÜS § 153, mille lõike 1 järgi on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Samuti on maakohus õigesti lähtunud kohtupraktikas korduvalt kinnitust leidnud põhimõttest, et tulevase, püsiva või korduva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja arvestamisel kehtib kahju ühtsuse põhimõte, mille kohaselt niipea, kui kahjuhüvitise mingit osa saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Aegumistähtaja alguse osas on hageja apellatsioonkaebuses põhjendatult viidanud TsÜS §-le 147, mille lõike 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Õiguskirjanduses (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tln 2010, lk 478) on kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumisega seoses TsÜS § 147 osas selgitatud, et kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõue tekib pärast kohustuse rikkumist kahju tekkimisega. Seega on õige apellandi seisukoht, et aegumistähtaeg ei saa alata enne kahju tekkimist.
10.Kuna aegumise kohaldamisel on määrava tähendusega see, millal hakkas aegumistähtaeg kulgema, on kahjuhüvitise saamise nõude puhul antud juhul oluline tuvastada, millal hagejal tegelikult kahju tekkis (st hageja sissetulek vähenes). Maakohtu seisukoht, et kuivõrd hageja esitas kahjunõude, oli ta järelikult kahju tekkimisest teadlik, sest kahju hüvitamise nõue esitatakse siis, kui kahju on tekkinud, ei põhine seadusel. Ringkonnakohus leiab siinkohal vastupidiselt maakohtu arvamusele, et käesolevas tsiviilasjas on asjakohane lähtuda muuhulgas Riigikohtu juhistest 30. jaanuari 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, kus tsiviilkolleegium on p-s 10 selgitanud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Viidatud tsiviilasjas tsiviilkolleegiumi poolt kohtule antud juhistest järeldub selgelt, et juhul kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada, millal hageja sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes. Samas tsiviilasjas on Riigikohus teinud veel teisegi lahendi –
8.jaanuari 2014 otsuse nr 3-2-1-148-13, kus Riigikohus on selgitanud poolte tõendamiskoormust. Tsiviilkolleegium on lahendi p-s 13 märkinud, et juhul kui hageja väidab, et kostja tekitas talle varalise kahju, peab ta oma väidet tõendama. Samuti peab ta tõendama, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Juhul kui hageja kahju tekkimise aeg enne hagis märgitut asja lahendamise jaoks tähtsust ei oma, ei ole kohtul vaja kindlaks teha, kas hageja kahju tekkis
hagis märgitust varem. Kui kostja esitab hagis aegumise vastuväite ning väidab sealhulgas, et hagejal tekkis kahju hagiavalduses märgitust varem ja et hageja sai seega teada või pidi teada saama varem ka kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust, siis peab kostja oma väited tõendama. Samuti märgiti (otsuse p 14), et ringkonnakohus peab andma kostjale võimaluse esitada täiendavaid asjaolusid ja tõendeid, tõendamaks, et hageja kaotas kostja tegevuse tõttu sissetuleku varem ning et hageja sai teada või pidi teada saama kahjust ja kostjast kui selle kahju hüvitama kohustatud isikust varem kui kolm aastat enne hagi esitamist. Seega ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja poolt menetluse kestel esitatud hagi täpsustamise avaldus, mille kohaselt hagejal 2008–2010 kahju ei tekkinud, ei välista aegumise kohaldamist.
11.Vastuseks kostja väidetele vastuses apellatsioonkaebusele, kus kostja leiab, et hageja on muutnud oma täiendavate avaldustega nii hagi alust kui ka hagi eset, mis peale hagiavalduse esitamist ei ole aga lubatud, märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 376 eesmärki ja sätete omavahelist seost on selgitatud 1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS muudatuste eelnõu seletuskirjas, mille kohaselt on hagi muutmise piirang põhjendatav ka sellega, et nt hagi aluse muutmine lõike 1 tähenduses (võrdle seda eelkõige lg 4 p-ga 1) tähendab hagi aluseks olevate eluliste sündmuste kirjelduse täielikku muutmist, st tegelikult muudetakse kogu vaidluse tuum teiseks; vaidlus hakkab toimuma hoopis teise elulise sündmuse üle. Siis aga oleks reeglina juba õige esitada uus hagi. Riigikohus on 13. jaanuari 2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 (p 11), kus samuti oli tegemist kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse hüvitamise vaidlusega, selgitanud, et sellisel juhul saavad hagi aluseks olla hagejal kutsehaiguse tekkimine, töövõime kaotus, sissetuleku vähenemine, õigusaktide ettekirjutuste rikkumine kostja poolt ning põhjusliku seose asjaolud. Samuti on Riigikohus kahju hüvitamise nõuete osas leidnud, et ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule, ei ole hagi eseme muutmine (Riigikohtu 11. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 11). Seega ei ole kahju tekkimise aja näol tegemist hagi alusesse kuuluva olulise asjaoluga nagu leiab kostja, vaid esitatud faktiliste väidete parandamisega, mida TsMS § 376 lg 4 p-st 1 tulenevalt ei loeta hagi muutmiseks. Samuti on TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi lubatav hageja nõude vähendamine viisil nagu seda praegusel juhul on tehtud. Vastupidisele seisukohale ei anna alust ka kostja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-48-08 p-s 14 toodu. Samas isegi juhul, kui tegemist oleks hagi eseme muutmisega, on kostja oma 6. veebruaril 2014 esitatud vastuses hageja seisukohtadele (I kd, lk 181) ja 13. veebruaril 2014 toimunud kohtuistungil (I kd, lk 183 pöördel) nõude vähendamisega nõustunud. TsMS § 376 lg-st 1 tuleneb tõepoolest keeld muuta samaaegselt nii hagi alust kui eset. Nimetatud keelu eesmärgiks on kaitsta nii menetlusosalisi kui kohut olukorra eest, kus vaidluse objekt muutub algsega võrreldes täiesti teiseks. Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole.
12.Ülaltoodust tulenevalt tuleb asjas kahjuhüvitise saamise nõudele aegumise kohaldamise taotluse osas arvestada hageja väidet, mille kohaselt tekkis hagejal tervisekahjustuse tõttu sissetuleku kaotuse vähenemise näol kahju 2011 juulis ja alates 2012 jaanuarist igakuiselt.
13.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega ka selles osas, kus maakohus luges aegunuks hageja kutsehaigusest tingitud lisakulude nõude. Hageja on hagiavalduses nõudnud kutsehaigusega seotud lisakulusid tagasiulatuva perioodi osas summas 725,64 eurot, mis hagiavaldusele lisatud tõendite kohaselt on tekkinud 11.-21.10.2010, 10.-15.10.2011 ja jaanuaris 2013 (I kd, lk 62–66).
Maakohus on lugenud lisakulude nõude aegunuks lähtudes hageja esitatud pangakonto väljavõttest, kust nähtuvad aastatel 2008–2009 erinevates apteekides ja SA TÜ Kliinikumi registratuuris tehtud kaardimaksed (I kd, lk 107, 109, 110). Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja on omandanud nimetatud maksetega retseptiravimeid ning hageja esitatud tõendid, sh tunnistaja ütlused, ei ole piisavad, et jätta aegumine kohaldamata, kuivõrd nende alusel ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et hageja omandas osundatud maksetega retseptiravimeid oma lähisugulastele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siinkohal eksinud tõendamiskoormuse jagamisel. Hageja ei ole nõudnud kostjalt kõnealuste maksete kui kutsehaigusest tingitud lisakulude hüvitamist, vaid hageja esitas oma pangakonto väljavõtte eesmärgiga tõendada kohtule oma sissetulekuid alates 2008. aastast. Juhul kui kostja leidis, et hageja on enne 28. maid 2010 (hagiavaldus esitati kohtule 28. mail 2013) kandnud kutsehaigusega seotud lisakulusid retseptiravimitele või sanatooriumituusikutele ja sõidukuludele raviasutusse või sanatooriumi, oli kostjal kohustus oma väidet asjakohaste tõenditega tõendada (vajadusel taotledes tõendite väljanõudmiseks kaasabi kohtult). Alles kostja poolt vastavate tõendite esitamisel oleks hagejal omakorda olnud kohustus esitada tõendeid kostja tõendite ümber lükkamiseks. Ringkonnakohus märgib, et apteekides ja SA TÜ Kliinikumi registratuuris tehtud kaardimaksetest ei saa iseenesest järeldada, et maksetega omandati retseptiravimeid (või sanatooriumituusikuid) hageja kutsehaiguse raviks. Hagejale ei peagi tõendama negatiivset asjaolu, st et enne 2010 oktoobrikuud ei ole ta kandnud kutsehaigusest tulenevaid lisakulusid retseptiravimitele ja sanatooriumiravile. Tegelikult on hageja aga kohtule esitanud hulgaliselt tõendeid, millest nähtuvalt ei olnud kostja viidatud maksete puhul tegemist retseptiravimite ostmisega hageja kutsehaiguse raviks. Ringkonnakohtu arvates ei saa ka hageja 30. aprillil 2009 kostjale esitatud avalduse (I kd, lk 53-54) alusel teha järeldust, et hagejal olid selleks ajaks tekkinud kutsehaigusest tulenevad lisakulud. Nimetatud nõudekirjas ei ole hageja nõudnud kostjalt lisakulude hüvitamist ning kirjas üldsõnaliselt toodud viide, et hagejal on tervisekahjustusest tingitud regulaarsed lisakulud: retseptiravimid, sanatooriumituusikud (kuni 14 päeva ambulatoorselt või 10 päeva statsionaarselt aastas), sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi, põhineb pensioniameti otsuses toodul. Küll aga nähtub hagejal lisakulude tekkimine hageja 29. novembril 2010 kostjale esitatud nõudekirjast (I kd, lk 56), kus hageja palub hüvitada seoses sanatooriumiga tehtud kulutused summas 5950 krooni ja sõidukulud sanatooriumi summas 190 krooni, st samas summas, mille hüvitamist nõutakse ka esitatud hagiavalduses ning mille kohta on hagiavaldusele lisatud vastavad tõendid (I kd, lk 63, 66).
14.Ringkonnakohus leiab, et ei saa teha asjas hageja nõuetele aegumise kohaldamise taotluse osas ise uut otsust. Kostja on senises menetluses tuginenud hageja poolt esialgses hagiavalduses esitatud väidetele ja samuti asjaolule, et hageja on esitanud kostjale kohtueelselt juba 30. aprillil 2009 avalduse tervisekahju hüvitise saamiseks. Kostja ei ole omalt poolt toonud esile mingeid muid asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda hagejal kahju tekkinuks varasemalt, kui hageja hagi täpsustamise ja nõude vähendamise avaldustes väidab (sh mis viitaksid hageja tehtud arvutuste ebaõigsusele). Kuna maakohus ei ole kostja tähelepanu selles osas seisukohtade esitamise vajadusele juhtinud, rikkudes selgitamiskohustust, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule alates eelmenetluse staadiumist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda kostjale võimalus esitada oma seisukoht hagejal kahju tekkimise kohta lähtudes hageja poolt asja menetluse käigus esitatud täpsustustest, st anda kostjale võimalus esitada soovi korral tõendeid selle kohta, et hageja sissetulek vähenes kostja tegevuse tõttu juba enne 28. maid 2010 (arvestades, et hagiavaldus on kohtule esitatud 28. mail 2013) ning et hageja sai või pidi saama kahjust ja kostjast kui selle kahju hüvitama kohustatud isikust teada enne 28. maid 2010.
Eeltoodu on põhjendatud ka seetõttu, et nõustuda tuleb hageja märgituga, et tervisekahjustuse hüvitise arvutamine on keeruline, sest seaduses puudub konkreetne arvutusmetoodika. Samas kohtupraktikas on selles osas välja kujunenud seisukoht, et hüvitatava kahju suuruse määramisel tuleb arvesse võtta nii tervisekahjustuse tõttu saadavad pensionid ja toetused kui ka kannatanu poolt pärast tervisekahjustust saadav töötasu. Kuna maakohus on jaotanud tõendamiskoormuse ebaõigesti ja rikkunud sellega seoses selgitamiskohustust ka lisakulude nõudele aegumise kohaldamise taotluse osas, saadab ringkonnakohus ka selles osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule alates eelmenetluse staadiumist. Ehkki ringkonnakohtu arvates ei ole ülalpool (otsuse p-s 13) toodu alusel praeguseks hetkeks esitatud tõendite alusel võimalik lugeda tõendatuks, et hageja oleks kandnud enne 2010 oktoobrikuud mingeid kutsehaigusega seotud lisakulusid, tuleb ka selles osas maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumise tõttu anda kostjale võimalus soovi korral vastavaid tõendeid esitada, st tõendada, et hageja on teinud kutsehaigusest tingitud lisakulutusi retseptiravimitele või sanatooriumituusikutele ja sõidukuludele raviasutusse või sanatooriumi juba enne 28. maid 2010.
15.TsMS § 173 lg 5 kohaselt tuleb menetluskulud jaotada maakohtul asja sisulise lahendamise käigus.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.