2-14-18550/12 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas: SEB Pank – a/a EE571010220229377229 Swedbank – a/a EE062200221059223099 Danske Bank – a/a EE513300333522160001 Nordea Bank – a/a EE221700017003510302 Riigilõivude tasumisel tuleb kasutada kohtust või avalikust e-toimikust saadud unikaalset viitenumbrit. Maksekorralduse selgituse reale märkida: Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, tsiviilasja number ja isiku nimi, kelle eest kautsjoni tasuti. Maksedokument kautsjoni tasumise kohta või maksedokumendil olevad kõik andmed selle elektrooniliseks kontrollimiseks tuleb esitada kohtule. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Viivisest Hageja on märkinud, et nõuab kostjalt 11.10.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõudelt 300 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud viivise määrast ja on arvestanud viivist kuni 07.05.2014. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Alates 11.10.2013 kuni 31.12.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,5% aastas ja 01.01.2014 kuni 30.6.2014 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas ning alates 01.07.2014 kuni otsuse tegemiseni on seadusjärgne viivisemäär 8,15% aastas. Seega moodustab viivis perioodil 11.10.2013 kuni otsuse tegemiseni järgmiselt: Perioodi algus 11.10.2013

Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale viivisena kokku 20.72 eurot. Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgituga mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 11.09.2014 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude 300 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 279.28 eurot (300 põhinõude summa – 20.72 eelmises punktis väljamõistetud viivis). Võla sissenõudmiskulude hüvitamisest Hageja nõuab kostjalt laenulepingu üldtingimuste punkti 9.3 alusel võla menetlemisega seotud sissenõudekulude hüvitamist summas 38 eurot. Sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Kõnealuse eralaenulepingu sõlmis kostja tarbijana, mistõttu kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine on tulenevalt VÕS § 1131 lg 4 keelatud. Eelnevat tõttu jääb hageja nõue sissenõudmiskulude summas 38 eurot hüvitamiseks rahuldamata. Menetluskulud Kohus määrab TsMS § 1741 lg 3 alusel hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 88% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 88% ulatuses kostja ja 12% ulatuses hageja kanda. Hageja on märkinud enda menetluskuludeks hagilt tasutud riigilõivu 125 eurot ja õigusabikulu 50 eurot, kokku 175 eurot, mis on maakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 88%, mis teeb summa 154 eurot.