Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

mõistlik. Hageja ostis juunis 2013 sõiduki 17 000 euro eest (läbisõit 126 000 kr, esmane reg. 2006 juunis). Varustus oli järgmine: Summum varustus, automaatkäigukast, integreeritud RTI navigatsioonisüsteem, helisüsteem, elektrilised istmed, mälud, parkimisandurid, katuseluuk, 5d diiselmootor, Heico Sportiv tuning, Borbet 19`` valuveljed, uued pidurid jne. Samasuguse varustusega autosid Eestis müügipakkumises pole, Saksamaal oli sarnase sõiduki (puudub küll Heico tuning) hind 19 900 €, kuid see pole Ocean Race’i erimudel. Vaidlusaluse sõiduki turuhind enne oli enne juhtumit seega 17 600 €. Sõidukil on kontrollitav ajalugu, müügileping kinnitab sõiduki turuhinda. Tasumata oli makse alates 22.11.2013 332,45 € 847,13*7+2,54), vraki eest sai hageja 1900 €. Selliselt kujuneb sõiduki eest hüvitatava kahju suuruseks: 15 167,55€ (17600-200-332,45-1900). Kooskõlas VÕS § 476 lg 1, 491 lg 1 peab kostja hüvitama Leedus makstud parklakulud (seoses politsei poolt parklasse paigaldamisega) 240 € ja auto Eestisse transportimise kulud 735 €, kuna transportimist Eestisse nõudis kostja ja hageja sai ka kostja 02.09.13 juhisest ning XXX OÜ. XXX OÜ käitumisest (kostja tööparnterid, XXX keeldus kostja nõusolekuta auto välja andmast) nii aru, vastasel korral võinuks hageja jätta auto Leedusse ja seal selle maha müüa. OÜ-le XXX maksis hageja hoiustamise eest 145,92€. Nii Eestisse toomise kui Eestis auto hoiustamise kulud peab kindlustandja kindlasti hagejale hüvitama, sõltumata lepingus kokkulepitust. Kokku teevad need kulud 1120,92€ (240+735+145,92). Kokku on kindlustushüvitis 16 288,47€, mille peab kostja hagejale hüvitama. Kostjal oli 12.09.2013 kogu informatsioon selleks, et kahju ulatus kindlaks teha (ka vrakk oli Eestis 11.09.2013). Hagejal on õigus nõuda viivist. Viivis on VÕS § 113 lg 1, § 450 lg 1, KÜ -03 p 15.1 järgi perioodi 13.09.2013 -07.02.2014 ehk 148 päeva eest KÜ -03 p 15.7 järgi (0,1% päevas viivitavalt summalt kuid mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast) 2410,70€ (16288,17*0,1/100*148) Kuna kostja kahju ei hüvita, siis palub hageja kostjalt välja mõista kahju hüvitist 16 288,47€, viivist seisuga 07.02.2014 2410,70 eurot ja alates 08.02.2014 viivis 0,1% päevas või alternatiivselt 08.02.2014 võlalt VÕS § 113 lg 1 järgi kuni võla tasumiseni. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 18.09.2013 edastas kostja hagejale kahju hüvitamisest keeldumise teatise põhjusel, et sõiduki teel väljasõit leidis aset juhi magama jäämise tõttu kooskõlas tingimuste p 22 ja 22.2, mis sätestab, et sõidukit ei tohi juhtide üleväsinuna. Õige pole väide, et tõendamata on asjaolu, et teel väljasõit ka sõidukikile kahjustuste tekkimine poleks seoses juhi magamajäämisega, kuna seda kinnitab hageja ise kahju avalduses, hagis ning helisalvestis, Kui juht ei suuda püsida sõidukit olles ärkvel, on ta kas väsinud või esinen haigusseisund. Väär on et terve, puhanud inimene jääks autot juhtides magama. Seda, et juhil oleks olnud haigusseisund, ei ole väidetud, seega oli juht üle väsinud. Vaatamata sellele, tehti ka puhkusi, oli hageja ise niivõrd väsinud õnnetuse hetkel, kuna ta magas. Seega ei olnud puhkepausid piisavad väljapuhkamiseks, et sõidukit juhtida. Seega põhjustas juhi magamajäämise tema üleväsinus. Oma varahommikustes selgituses teatas hageja Autoabile, et juht jäi magama sõidu ajal. Seega on rikutud tingimuste p 22 sätestatud kohustust, p 22 kohustus on sätestatud eesmärgiga vähendada risk saabumist. Selle rikkumine on seoses vaidlusaluse juhtumi tekkimisega. Üldtingimuste p 15.8 võimaldab p 22 sätestatu kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamisest keelduda ja on kooskõlas VÕS § 445 lg 2, 444. Seega oli kostjal õigus 100% kahju hüvitamisest keelduda VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi.

Antud juhul suurendas kindlustusvõtja oma kohustuse rikkumisega kindlustusriski võimalikkust ning see suurendas oluliselt kindlustusriski võimalikkust. Kindlustustingimuste p 22 ja 22.2 ei ole üllatuslikud, arusaamatud, on kehtivad SÜ 11 p 7 on loetletud välistusjuhtumid, mida ei loeta kindlustusjuhtumiks, st millal ei loeta risk saabunuks, SÜ 11 sätestab eraldi kohustused, tegemist on ohutusnõuetega, mis on kostjale tähtsad, milleta ei sõlmitaks lepingut ja mille täitmine pole kindlustusvõtjale ebamõistlikult raske, nende täitmine on elementaarne. Ebamõistlik oleks olukord, et kindlustusandja võtaks endale kohustuse hüvitada kahju, kui juht on joobes, haigus - või muus seisundis, mis loovad riski õnnetuse tekkimiseks. Keeld juhtida sõidukit üleväsinuna, tuleneb ka LKS ü§ 70 lg 1, sj on võimalik sellist isikut kõrvalda sõiduki juhtimiselt LKS § 196 lg 5 järgi. Lisaks on selline keeld ka üldteada asjaolu ega saa olla üllatuslik ja arusaamatu mõistlikule inimesele. Sõiduki turuväärtus on kostja andmeil enne õnnetust 13 500 € (www.auto24.ee, võrdlus 27 sõidukiga), arvestada tuleb asjaolu, et sõiduki nn ajalugu pole teada, kuna toodud Saksamaalt. Seega tuleks kahju hüvitise määramisel lähtuda 13 500 eurost ja hüvitis oleks 11067,55 € (13500-1900-200-332,45). Kostjal pole kohustust hüvitada pukseerimis- ega parklakulusid ning õige pole, et pukseerimine ja parklakulud oleksid tekkinud seetõttu, et seda nõudis kostja. Hageja ise palus kontakte, millised ettevõtted võiksid sõiduki Eestisse tuua. Kuna R, Ausmeel sai teada, et hagejal pole seda kuskil parkida, siis andis ta kontaktid, kuhu hageja võiks sõiduki parkida. Kostja ega kahjukäsitleja pole andnud korraldust sõidukit Eestisse tuua ja seda siin parkida. Hageja ei ole kordagi sõiduki jäänukit kostjale ega kahjukäsitlejale üle andnud. Viivise arvestusele vaidles vastu. Kostja tegi keeldumise otsuse 18.09.13, seega saaks viivist nõuda 19.09.2013 ja seda vaid parkla ja puksiirteenuste summalt 975€, sest XXX OÜ-le maksis hageja tasu ära 145.92 € 28.11.2013 ja seega saab viivist sellelt nõudelt nõuda alles 29.11.2013. Viivist saab nõuda vaid KÜ -02 p 15.7 järgi mitte rohkem 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Viivis on järgmine: • 19.09.2013 oleks sissenõutavaks muutnud vaid 12042,55€ (11067,55+240+735) ja seega oleks viivis lepingu järgi 19.09.2013-27.12.2013 1204,25 € (12042,55*0,1/100*100) • 28.12.2013 alates saab viivist nõuda VÕS § 113 lg 1 järgi: 28.12.2013-07.02.2014 eest (intressimäär 7%+0,25%) 12042,55-t € 42 päeva eest ((12042,55*0,0725)/365)*42= 100,46€ • 29.11.2013 oleks muutunud sissenõutavaks parkimistasu 145,92€, viivis oleks 10,36 € (145,92*0,1/100*71) perioodi eest 29.11.2013-07.02.2014. Kokku oleks viivis hagi esitamise aja seisuga 1315,07€. Kostja vaidles hageja vastusele vastu. Heale tavale viidates on hageja jätnud tähelepanuta, et EKSL sõidukindlustuse kirjalikes seisukohtades on juhitud tähelapanu kindlustusandjate õigusele hüvitist vähendada ja kindlustusvõtjate kohustustele ohutusnõudeid täita. Tõendamata on et sõidukil oleks olnud Heico Sproting tuning, Volvo Summum seeria alla kuuluvad kõik VOLVO Ocean Race sõidukid ja neil on Summum põhivarustus, sõidukil olid tegelikult veljed 18``, navigatsioonisüsteem RTI paigaldatakse tehases, mis Eestis ei tööta, mis on miinus. Sõiduki spetsifikatsiooni kohaselt oli sellel High Perfom System helisüsteem ja tõendamata on, et see oli vahetatud, et oli Premium Sound System, alarmsignalisatsioon ei olnud töökorras

Kohtu põhjendused VÕS § 422 lg 1 kohaselt peab kindlustuslepingu järgi kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. VÕS § 423 lg 1 järg on kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse ning lg 2 järgi on kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. VÕS § 444, mis sätestab, et kindlustusvõtja ei tohi ise või lubada isikutele, kelle et eest ta vastutab, ilma kindlustusandja nõusolekut suurendada riski saabumise võimalikkust ja on kooskõlas § 445 lg 2, mille kohaselt vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist ja kindlustusvõtja on rikub käesoleva seaduse §-s 444 sätestatud kohustust. VÕS § 452 lg 1 sätestab et kindlusandja vabaneb täitmise kohustusest üldse, kui kindlustusvõtja põhjustas juhtumi tahtlikult ning samas ei või § 452 lg 2 p 2 järgi või Kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: - Poolte vahel oli sõlmitud perioodiks 02.07.13-01.07.14 sõiduki VolvoXC90 Ocean Race (reg.m XXX) suhtes kaskokindlustus leping, mis hõlmas liiklusõnnetuse riski (poliis XXX) - Lepingu lisaks on tingimused KÜ 03 ja SÜ-11, mis on tüptingimused - 01.09.2013 ca kella 5.30 (kohalik kellaaeg) paiku toimus Leedus Panevežys – Aristava -Sitkunai mnt 73,58. kilomeetril liiklusõnnetus, kus XXX juhitud VolvoXC90 (reg.m XXX) sõitis teel välja, põrkus vastu betoonist drenaažitoru ja paiskus üle katuse- saabus risk, mille vastu oli kindlustatud sõiduk ning tegemist on kindlustusjuhtumiga, sõiduki juht oli õnnetuse hetkel suigatanud (magama jäänud) - Hageja kui kindlustusvõtjana on vastutav XXX käitumise eest sõiduki juhtimisel - Õnnetuse tulemusel sai sõiduk kahjustusi, sõiduki taastusremont ei ole mõistlik - Leedus makstud parklakulud (seoses politsei poolt parklasse paigaldamisega) on 240 €, Eestis olid auto hoiukulud, mille eest hageja tasus on OÜ-le XXX, 145,92€. - Auto Eestisse transportimise kulud on 735 €, - Omavastutus on 200 €, tasumata kindlustusmaksed jooksva perioodi eest on 332,45 €, hageja müüs vraki 1900 euro eest - Kostja keeldus 18.09.2013 kahju hagejale hüvitamast. Kuna eeltoodud asjaolude üle ei ole vaidlust, siis leidis ülaltoodud asjaoludel aset pooltevahelise lepingu kehtivuse ajal kindlustusjuhtum, kuna saabus risk, mille vastu kindlustati

VÕS § 423 lg 1, 2 järgi. Kuna kindlustusjuhtumi tõttu tekkis hagejale sõiduki kahju (varakahju), siis on kostjal kui kindlustusandjal tekkinud VÕS § 422 lg 1 järgi kindlustusvõtja ehk hageja ees lepingu täitmise kohustus. Tüüptingimuste KÜ-03 p 15.8 ja SÜ-11 p 22, 22.2. Vaidlus puudus selles, et kindlustulepingu suhtes kohaldab kostja tema poolt väljatöötatud tüüptingimusi KÜ-03 ja SÜ-11. Hageja väitis, et sõidukitingimuste SÜ-11 p 7 ja alap 7.1.14 järgi ei ole kindlustusjuhtumiks kindlustusvõtja raske hooletus, va teeliikluses sõidukile tekitatud kahju, mistõttu on vaidlusaluse juhtumi näol kindlustusjuhtumiga. Märgitud väide on iseenesest õige, sest et sõidukitingimuste SÜ-11 p 7 ja alap 7.1.14 järgi ei ole kindlustusjuhtumiks kindlustusvõtja raske hooletus, va teeliikluses sõidukile tekitatud kahju ja seetõttu on vaidlusalune juhtum kindlustusjuhtumi lepingu tähenduses, küll aga pole kostja seda vaidlustanudki ja sellele alusel pole kostja ka kahju keeldunud hüvitamast 18.08.2013. Sellist põhjendust ega viidet kostja 18.08.13 teatest ei tulene. Eeltoodu tõttu ei ole hageja väitel vaidluses tähtsust. Tähtis on kas sõiduki juht, kelle eest hageja vastutab, rikkus kindlustuslepingu tingimusi selliselt, et see põhjustas kahju tekkimise ning kas kostjal oli üldse õigus täies ulatuses kahju hüvitamisest keelduda, vabaneda vastutusest. Hageja väitis, et tingimuste p 22. 22.3 tulenev välistus on üllatuslik, arvestades tema asukohta ja võrreldes KÜ-03 p 7 ning mõiste „üleväsimus“ on ebaselge, arusaamatu mõistlikule inimesele, mistõttu pole need muutunud lepingu osaks, või on tühised..

VÕS § 37 lg 1 I lause järgi on tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada ning lg 3 järgi ei loeta lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. VÕS § 39 lg 1 järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse seda tingimuste kasutaja kahjuks. Tüüptingimuste KÜ-03 (XXXAS-i kindlustuse Üldtingimuste) p 15.8 sätestab, et kui „ kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustus kohustust (sh ohutusnõudeid, tõendite esitamise kohustust), on kindlustusandjala õigus kindlustushüvitise maksmiseks keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise ulatuse kindlakstegemisele. Seega sätestavad KÜ-03 tingimuse p 15.8 kindlustusandja vastuse välistamise ja vähendamise tulenevalt sellest, kas kindlustusvõtja või isik, kelle eest ta vastutab, on rikkunud kohustust, millel oli mõju kahju tekkimisele. Sõidukitingimuste SÜ-11 p 22 sätestab, et sõiduki kasutamisel tuleb jälgiga viidatud punktides sätestatud nõudeid, ja p 22.2 järgi ei või sõidukit juhtida haigena, üleväsinud, või reaktsioonikiirust mõjuvate ravimite, alkoholi, narkootilise või psühhotroopse ainete mõju all olles või mistahes muus tervislikus seisundis, mis takistab sõiduki ohutut juhtumist, vastasel

korral vabaneb kindlusandja hüvitamise kohustusest. Seega on sätestatud viidatud p 22.2 sõidukijuhi niisugused kohustused, et takistada riski saabumist ja kindlustusjuhtumi tekkimist, olles kohtu arvates kooskõlas VÕS § 444 sätestatud kohustusega – hoida ära riski suurenemisest. Samas võimaldab p 22.2 toodud rikkumine koostoimes KÜ-03 p 15.8 igal juhul kahju hüvitamisest keelduda täielikult. Tulenevalt VÕS § 445 lg 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise vaid tahtlikult. VÕS § 427 lg 1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lg 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Arvestades seda, et SÜ-11 p 22.2 koostoimes KÜ-03 p 15.8 võimaldab kohaselt hüvitise maksmisest täielikult keelduda, kui sõiduki juht rikkus viidatud kohustusi (suunatud riski suurenemise ärahoidmisele), siis on üldtingimuste p SÜ-11 22, 22.2 ja KÜ -03 tingimuste p 15.8 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust (p 22.2), tühised, sest on vastuolus VÕS § 427 lg 1. Seega ei võinud kostja tuginedes SÜ -11 p 22, 22.3 ja KÜ-03 p 15.08 keelduda kohustuse täitmisest täielikult põhjusel, et kostja arvates oli sõiduki juht rikkunud p 22.2. kohustust (üleväsinud). Mis puudutab hageja väidet, et p 22.2 toodu on võrreldes KÜS-03 p 7 nn välistus, siis kohus sellega ei nõustu. Eelpool tuvastas kohus, et KÜ-+3 p 7 olid loetletud juhtumid, mis pole kindlustusjuhtumiks, kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et käesoleva juhtum poleks kindlustusjuhtum ning SÜ-11 p 22.2, ei tulene, et kui juhtum leiab aset SÜ-11 p 22.2. toodud rikkumise tõttu, et sellist juhtumit ei loeta kindlustusjuhtumiks. Seega pole tegemist nn kindlustusjuhtumi välistamisega. Mis puudutab hageja väidet, et mõiste „üleväsinud“ pole arusaadav, on üllatuslik ega pole seetõttu lepingu osa VÕS § 37 lg 3 järgi, siis kohus sellega ei nõustu. LS § 70 lg 1 lg 1 sätestab, et Juht ei tohi olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning käesoleva seadusega või selle alusel kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist (edaspidi liiklusohtlik terviseseisund). Mõiste üleväsinud ei ole selline termin, mida tavakasutaja ja mõistlik isik ei tunneks ega teaks ning on olemuselt rõhutavat laadi: on rõhutatud seda, et väsimusseisundis ei tohi sõidukit juhtida kui see takistab ohu tajumist. LS § 70 lg 1 sätestab keelu juhtida sõiduki väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist. Kõrvutades neid sõnastusi VÕS § 39 lg 1 järgi, leiab kohus, et tingimuste p 22.2 sätestatud mõiste üleväsimus, mis on seostatud sõiduki ohutu juhtimise takistamisega, pole ebatavaline, arusaamatu sõiduki suhtes lepingu sõlminud kindlustusvõtjale, sõidukijuhile, arvestades, et mõlematele tuleb omistada kõrgendatud teadmine sõidukiga sõitmise/liiklemise ohtlikkusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lepingu p 22.2 sätestatu, sh mõiste „üleväsinud“ on lepingu osa ning õige pole hageja väide, et see pole lepingu osa VÕS § 37 lg 3 järgi.

Kahju tekkimine, kahju hüvitis, viivis Tingimuste p 22.2 järgu ei tohtinud juht olla seisnudis, mis välistaks tal tajumast sõitmise /liiklemise ohtlikkust. Järgnevalt vaatleb kohus, kas sõiduki juht oli väsimusseisundis, mis takistas tal liiklusolude täpset tajumist ja milline mõju oli sellel juhtunule. Kahju hüvitamine on välistanud põhjusel, kui kahju on tekitatud tahtlikult VÕS § 452 lg 1 järgi. Kohtule esitatud hageja kahjukindlustuse avaldusest nähtuvalt oli juht XXX sõidu ajal korraks suigatanud kui õnnetus juhtus (lk 32, I kd). Kostja esitatud hageja e-kirjast nähtub et juht jäi magama (lk 101, I kd). Hageja vande alla antud seletuste kohaselt oli ta koos XXX puhkusel Saksamaal ja nad hakkasid Eestisse sõitma Berliinist päeval kl 14 paiku, hageja oli roolis, vahepeal tehti puhke -ja söögipause. Enne sõidu päeva olid nad eelmisel õhtul läinud magama kella 11 paiku, et välja puhata. Öösel kl 1 -1.30 paiku Poolas vahetasid nad juhte ja XXX hakkas sõitma, kuid enne seda oli XXX maganud ca 1 tund. Pool tundi enne õnnetust oli olnud veel üks paus. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt on temal pikkade maade, so 600-1000 km, sõidukogemus olemas, mitte ühtegi rikkumist ja nn miinuspunkte ei ole tal olnud. Vaidlusalune avarii oli tal elus esimene avarii. Enne seda, kui tema Poolas sõitma hakkas, so ühe- poole kahe paiku öösel, oli ta enne maganud, vaid hageja oli olnud seniajani alates Berliinist roolis. Eelmisel päeval oli nad end korralikult välja puhanud. Kui õnnetus juhtus, oli hämar, väljas hakkas helendama, oli udu, maantee polnud kõige paremas korras. Ütluste kohaselt olid tal silmad korraks kinni vajunud, õnnetus juhtus tähelepanematusest. Ta oli sõitnud asfaldi pealt teepeenrale, ja kui tähelepanu oli tagasi, siis suutis autot juhtida nii, et see ei käiks üle katuse, kuid auto sõitis põllu peal mingi betoonasja otsa, mida polnud näha. Kui seda betoonist asja poleks olnud, oleks masin seisma jäänud. Ütluste kohaselt oli tehtud kogu sõidu ajal korduvalt pause, et puhata, süüa, end värskendada, kuid enne juhi vahetust ta sügavalt ei maganud, ütluste kohaselt oli ta teinud eelmisel päeval kõik, et olla sõiduks valmis: välja puhanud. Unne suikumist seletas ta sellega, et sõit oli muutunud monotoonseks, ees ei olnud ka enam autot (mõni aeg enne oli nende ees sõitnud üks Audi). Sellist unnesuikumist, vaatamata pikaajalistele kogemustele, sj öösel sõitmise kogemusele, pole kunagi tal varem esinenud. Hinnates hageja vande all antud ütlusi ning tunnistaja ütlusi, leiab kohus, et tõendatud on, et tunnistaja oli enne rooli asumist eelnevalt puhanud, ei olnud autot juhtinud enne vahetust Poolas, teel oli tehtud mitu puhkepausi ja ning õnnetus juhtus veidi pärast juhtide vahetust pärast veelkordset pausi olukorras, kus oli hämar, udune. Seega kaotas juht hetkeks kontrolli sõiduki juhtimise üle seoses suigutamisega, kuid suutis saada tagasi sõiduki juhitavuse, kui sõitis teelt nn põllule, millel oli aga pimedas nähtamatu drenaažitoru, mille otsa auto sattus. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendanud enda vande alla antud seletuste ja tunnistaja ütlustega väidet, et nii tema kui juht olid teinud kõik endast sõltuva, et tagada ohutu sõit: vahetanud juhte, eelnevalt välja puhanud, teinud mitmeid pause, sj polnud XXX samal päeval enne vahetuse tegemist Poolas autot juhtinud, et tal oli varasem pika maa ja öise sõidu kogemus. Sellega on kohtu arvates hageja ümber lükanud kostja väite, et XXX oli autot juhtima asudes väsimusseisundis (üleväsimus) SÜ -11 tingimuste p 22.2 tähenduses ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja, kes vastutab ka lepingu järgi XXX eest, ei ole rikkunud lepingu tingimuste SÜ-11 p 22.2 kohustusi ning kostjal ei olnud õigus tingimuste KÜ-03 p 15.08 ja p 22.2. ning VÕS § 445 lg 2 järgi hüvitise maksmisest keelduda. VÕS § 476 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis

kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine kahju eelsesse olukorda, seega õnnetusjuhtumi eelsesse olukorda. VÕS § 132 lg 1 tuleb asja hävimisel maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamise kuludele ning arvestada tuleb ka kulumist, kui väärtus on hävimise hetkel vähenenud. VÕS § SÜ-11 p 30 järgi piirneb kindlustushüvitis sõiduki või selle osa hariliku hinnaga ja harilikuks hinnaks loetakse sõiduki või selle osa rahalist väärtust vahetult enne kahjujuhtumi saabumist, va uue sõiduki korral, kui on täidetud p 8.1. esitatud tingimused. Lepingu p 8 järgi on kindlustusväärtus kindlustusobjekti harilik hind. Vaidlusalusel poliisi on määratud, et kindlustusväärtus on objekti harilik hind (lk 12, I kd). Vaidlus puudus selles, et kahjustusi saanud sõiduki taastamine polnud mõistlik ning tegemist polnud uue sõidukiga. Seega tuleb kahju hüvitamisel arvestada VÕS § 127 lg 1 ja SÜ-11 p 30 järgi asja väärtust vahetult enne kahjujuhtumi saabumist. Kahju tekkimine leidis aset 01.09.2013, mistõttu ei saa kahju kindlaksmääramisel arvestada vaidlusaluse sõiduki müügilepingujärgset hinda juunis 2013 17 000 eurot. Hageja väidetel oli sarnase sõiduki müügihind Eestis 17 600 €, mille tõendamiseks on esitatud kohtule ka Auto24.ee väljavõte. Kostja esitatud XXXOÜ ekspertkomisjoni otsusest (I kd lk 102) nähtuvalt oli sarnase sõiduki keskmine müügihind 01.09.2013 oli 13348€, ning komisjon on arvestanud oma otsuses vaidlusaluse sõiduki erisusi (Ocean Race pakett), sarnase sõiduki läbisõitu, esmase registreerimise aega ning hindu juulis 2013, ning leidnud, et vaidlusaluse sõidukiga sarnase sõiduki keskmine müügihind, arvestades pakkumiste kõikumist 5-10%, on 13 500 €. Kostja taotlusel läbiviidud ekspertiisi käigus on ekspert tuvastanud, et vaidlusaluse sõiduki kohalik keskmine hind oli enne õnnetust 14500 € (akt 14-193, II kd lk10jj), sj on ekspert lähtunud eeldusest, et sõiduk oli tehniliselt korras, läbinud hooldused ja kontrollid, mida on hageja ise ka tõendanud (esitanud vastavad e-kirjavahetuse XXX ja autoteeninduse vahel, väljavõte hooldustoimingutest, lk 171-182, I kd.). Kohtul puudub alus kahelda eksperdi kui eriteadmistega isiku arvamuses, kes on piisavalt põhjendanud ka oma järeldust, ja mis on seetõttu veenvam võrreldes Auto 24.ee väljavõttes üldistel tehnilistel kirjeldustel põhinevate pakkumistega ning XXXOÜ ekspertkomisjoni otsuses toodud lühida põhjenduse ja järeldusega. Eeltoodud ekspertiisiakti alusel leiab kohus, et vaidlusaluse sõiduki harilik hind tingimuste SÜ-11 p 30 järgi oli enne õnnetust 14500 eurot, mitte 17600 €, nagu väitis hageja ega ka 13500€, nagu väitis kostja. Seega on tõendatud hageja kahju ulatus VÕS 1§ 476 lg 1, § 132 lg 1 järgi 14500 eurot ning kostjal on kohustus tingimuste SÜ-11 p 30, § 476 lg 1, § 127 lg 1, § 132 lg 1 hüvitis hagejale välja maksta, millest on maha arvatud tingimuse p 40.1 ja 40.2 järgi omavastutus ja jooksva perioodi eest tasumisele kuuluvad maksed. Vaidlus puudus selles, et omavastutus oli 200 €, tasumata kindlustusmaksed jooksva perioodi eest olid 332,45 € ning et hageja sai vraki eest 1900 €. Eeltoodut arvestades on kindlustushüvitis, mille kostja peab hagejale hüvitama 12067,55 € (14500-200-332,45-1900). Kuna kostja keeldub sõidukikahju hüvitamast, on hagejal õigus nõuda lepingu täitmist kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1 p 1, 108 lg 1 ja VÕS § 476 lg 1, 132 lg 1, § 422 lg 1,§ 423 lg 1, §127 lg 1. Kuna kostja viivitab hüvitise maksmisega, on hagejal õigus nõuda ka VÕS § 101 lg 1 p 6 ja tingimuse KÜ -03 p 15.7 viivist 0,1% päevas. KÜ -03 p 15.1 ja VÕS § 450 lg 1 alusel muutub kindlustusandja lepingu täitmise kohustus sissenõutavaks täitmise ulatuse kindlakstegemiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Vaidlus puudus selles, et sõiduki vrakk saabus Eestisse 11.09.2013 ja selleks ajaks pidi olema kostjal kõik olemas, et otsustada selle üle, kas kahju

hüvitada või ei ning täiendavaid küsimusi kostja ei esitanud. Seega pidi olema kostjal 12.09.2013 kogu informatsioon ning hageja nõuab viivist alates 13.09.2013. Kostja teatas keeldumisest 18.09.2013. Arvestades, et 11.09.2013 oli vrakk Eestisse toodud, et otsuse tegemiseks on vajalik kindlustusandja poolt materjalid käsitleda ja analüüsida, siis leiab kohus, et kostja täitmise ulatuse kindlakstegemise vajalikud toimingu olid lõpetatud 18.09.13 kui kostja teatas kahju hüvitamise keeldumisest. See ei ületa ka VÕS § 450 lg 3 tulenevat tähtaega, mis sätestab, et kui kindlustusandja täitmise ulatuse kindlakstegemiseks vajalikke toiminguid ei ole lõpetatud 1 kuu jooksul juhtumi teatamisest, võib kindlustusvõtja nõuda kindlustusandjalt täitmise kohustuse arvelt raha maksmist ulatuses, mida kindlustusandja vastavalt asjaoludele peab maksma. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda viivist, kuid mitte alates 13.09.2013, vaid nii nagu väitis kostja, alates 19.09.2013. VÕS § 451 kohaselt on tühine kokkulepe, mille järgi kindlustusandja ei pea maksma viivist oma täitmise kohustusega viivitamise korral.. Perioodil 19.09.2013-07.02.2013 on 142 päeva ehk viivis oleks tingimuste p 15.1 järgi 1713,59€, mis aga ületab tingimuste SÜ-11 p 15.1 sätestatud 10%-list piirmäära; see 100% oleks 1206,75€ vaid saja päeva eest alates 19.09.2013 kuni 27.12.2013 ehk tingimus piiraks hageja õigust saada viivist kuni kohustuse täitmiseni. Nii ei peaks kostja maksma tingimuste järgi viivist pärast 100-ndat viivitatud päeva ja hageja ei saaks nõuda viivist ülejäänud viivitatud aja eest ehk käesoleval juhul järgneva 42 päeva eest (hagi esitamise seisu arvestades) ja edaspidigi. Seega on tingimuste p 15.1, mis piirab hageja õigust saada kostjalt viivist üle 10% väljamaksmisele kuuluvast summast, tühine. Kostja ei ole põhimõttelistelt vaidlustanud asjaolu, et hageja saaks viivist nõuda alates 28.12.2013 seadusjärgses määras kohase täitmiseni, ehk VÕS § 113 lg 1 II lause järgi, mis on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Enne 01.07.2014 oli viivise määr seega (8+0,25) 8,25% ehk päevas 0,022%. Seega on viivis perioodi eest 28.12.2013-07.02.2014 111,50 €. Kokku oleks viivis 19.09.2013-07.02.2014 1206,75+111,50=1318,25€. Kooskõlas TsMS § 367 on hagejal õigus nõuda alates 08.02.2014 hüvitiselt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni. Eeltoodu alusel kuulub hageja nõue, mis tuleneb sõiduki kahju hüvitamisest, osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista hagejale VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1 II lause, § VÕS § 476 lg 1, § 132 lg 1, § 422 lg 1,§ 423 lg 1, §127 lg 1 kindlustushüvitist 12067,55 €, viivist kokku 07.02.2014 seisuga 1318,25 € ja alates 08.02.2014 tasumata kindlustushüvitiselt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni. Hageja leidis, et kostja peab hüvitama talle ka parkimiskulud ja sõiduki Eestisse toomise kulud, millist kohustust kostjal tema arvates pole. VÕS § 476 lg 2 järgi peab asja kindlustamise korral kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. Kohtule esitatud poliisilt nähtub, et reisikatkestuskulude kohal on märge: kindlustushuvi puudub. Tingimuste SÜ-11 p 5.6 järgi sõidu katkestamisel p 5.1 (liiklusõnnetus), 5.5 nimetatud riskidest tulenevate kindlustusjuhtumite tagajärjel hüvitatakse sõiduki lähimasse valvega parklase või kinnisele territooriumile esmase toimetamise põhjendatud kulud kuni 300 € ulatuse. Eeltoodud asjaolusid hinnates leiab, et pooltel puudub kokkuleppe selles, et kostja peaks hüvitama tingimuste p 5.6 järgsed kulud ehk parklakulud ja sõiduki Eestisse toimetamise kulud. Eeltoodu alusel ei ole kostjal ka sellist kohustust VÕS § 76 lg 1 järgi, mida ta on kohustatud täitma. Märgitud sõiduki Eestisse toimetamise kulud ja

parklakulud ei ole sellised kulud VÕS § 476 lg 2 järgi, mis oleks sõiduki hävimisega kaasnevad vältimatud kulud (sellised kulud võivad olla näitaks asja põlemisel tekkivad koristamiskulud). Kostja tunnistaja XXXütluste kohaselt oli hageja ise avaldanud soovi sõiduk Eestisse tuua, kindlustusandja andis vaid nõu, teavitas hagejat, millised võivad olla vastavad hinnad, samuti millistes parklates võib sõidukit hoida, kuid mingeid nõudeid, et sõiduk oleks vajalik kahju käsitlemiseks Eesisse tuua, ei ole tema hagejale andnud ega nõudnud. Tunnistaja ütluste kohaselt on võimalik kahjude käsitlemisel toimuda mitut moodi, seda võib teha nii välisriigis kui Eestis. Hageja poolt kohtule esitatud XXX e-kirjast (02.09.2013, I kd lk 34) nähtuvalt on XXX teatanud, milline on võimalik puksiiriabi teenuse hind, mis hüvitatakse vastavalt kindlustustingimustele. Ütluste kohaselt pidas XXX selle all silmas seda, et kui vastavalt kindlustustingimustele kvalifitseerub see juhtum kindlustusjuhtumiks, siis pukseerimiskulud hüvitatakse piirmäärale. Hinnates XXX ütlusi ja mainitud e-kirja, ei nähtu nendest seda, et XXX oleks nõudnud või andnud korralduse sõiduki vrakk Eestisse tuua ning seda mõnes parklas hoida. Hageja vande alla antud ütluste kohaselt sai tema aga nii aru, et sõiduk on vaja tuua Eestisse ja hoida valvega parklas. Seega on hageja vande all antud seletused XXX ütlustega otseses vastuolus ning kuna e-kirjas ei ole ühtegi korraldust selle kohta, et sõiduk tuleks tuua Eestisse ja valvega parklas hoida, siis leiab kohus. et tõendamata on hageja väide, et kindlustusandja või kahjukäsitleja oleks sellise korralduse hagejale andnud. Kuna lepingus puudub kokkulepe selliste kulude hüvitamiseks (reisikatkestuskulu – kindlustushuvi puudub), ei ole hagejal ka õigust nõuda VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1, 108 lg 1, 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 422 lg 1 alusel kostjalt sõiduki Eestisse toomisega kantud kulude kui sõiduki Eestis ja Leedus hoidumise kulude kui kahju hüvitamist ja nendelt viivist. Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista hagejale VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p1, 6, § 113 lg 1 II lause, § VÕS § 476 lg1, 132 lg 1, § 422 lg 1,§ 423 lg 1, § 127 lg 1 kindlustushüvitist 12067,55 €, viivist kokku 07.02.2014 seisuga 1318,25 € ja alates 08.02.2014 tasumata kindlustushüvitiselt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel Hagi kuulub osalisel rahuldamisele ca 82 % (12067,55+1318,28)/(16288,47+2410,70)*100)). TsMS § 163 lg 1 aluse jäävad hageja menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude avaldus koos kulu tõendavate dokumentidega esitatakse maakohtule 30 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest. /digitaalne allkiri/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.