SS hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.08.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
13 385,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXX
XXX
XX-XX
XXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel Kostja: Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984, asukoht Pärnu mnt 16, 10141 Tallinn), esindaja Kristiina Rea
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 18.08.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud Salva Kindlustuse AS-i kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
1.07.02.2014 esitas SS (hageja) Harju Maakohtule hagi Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 16 288,47 eurot, viivise VÕS § 113 lg 1, § 450 lg 1 ja KÜ-03 p-i 15.1 järgi perioodi 13.09.201307.02.2014 ehk 148 päeva eest KÜ-03 p 15.7 järgi (0,1% päevas viivitavalt summalt kuid mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast) 2410,70 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel perioodiks 02.07.13-01.07.14 sõlmitud sõiduki VolvoXC90 Ocean Race (reg.m XXXXX) suhtes kaskokindlustusleping, mis hõlmas liiklusõnnetuse riski (poliis 55929110). Lepingu lisaks on tingimused KÜ-03 ja SÜ-11, mis on tüüptingimused.
3.01.09.2013 ca kella 5.30 (kohalik kellaaeg) paiku toimus Leedus Panevežys – Aristava -Sitkunai mnt 73,58. kilomeetril liiklusõnnetus, kus SH juhitud VolvoXC90 (reg.m XXXXX) sõitis teel välja, põrkus vastu betoonist drenaažitoru ja paiskus üle katuse. Hageja oli õnnetuse hetkel juhikõrvalistmel. Hagejale kuulub eelmärgitud sõiduk, mis sai õnnetuse tulemusel kahjustusi. Sõiduki taastusremont ei ole mõistlik.
4.01.09.2013 teatas hageja telefonitsi liiklusõnnetusest ja küsis edasisi käitumise juhiseid, oletades, et juht võis õnnetuse hetkel olla kergelt suigatanud. Vastavalt kostja juhistele tegi hageja autost fotod, edastas need kahjukäsitlejale, lisaks arvas kostja, et saab auto politseiparklast ära tuua Eestisse. 02.09.2013 kontakteerus hageja kostja kahjukäsitleja RA-ga, kellega aurati vraki Eestisse toomise võimalusi, saatis hagejale puksiiriabi numbrid ja teatas, et puksiiriteenuse orienteeruv maksumus võib olla 700-800 eurot, mis hüvitatakse kindlustustingimuste järgi. 03.09.2013 tegi hageja veebilehe kaudu veel kahjuteate. Hageja edastas kostjale 06.09.13 Leedu politseist saadud dokumendid ning 09.09.2013 parkla- ja puksiiriteenuse arved. 12.09.2013 kinnitas juht kostja palvel kostjale, et oli õnnetuse hetkel roolis.
5.18.09.2013 teatas kostja hagejale, et ta kostjale SÜ-11 p 22 ja 22.2 kohaselt kahju ei hüvita. 17.11.2013 palus kostjalt sõiduki vrakki ja nõusolekut müügiks. 22.11.2013 palus kostja hinnangut sõiduki õnnetusejärgsele väärtusele ning kostjal polnud vastuväiteid selle kohta, et vraki väärtus oli 1900 eurot ja 28.11.2013 müüs hageja vraki 1900 euroga.
6.Hageja märkis, et kindlustusrisk realiseerus ja toimus kindlustusjuhtum. Hageja ei ole rikkunud kindlustuslepingu tingimuste SÜ-11 p 22 ja 22.2 (üleväsimus) ja alternatiivselt on need ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, mis pole lepingu osa. Tingimustest SÜ-11 p 7.1.14 ei tulene, et teeliikluses hooletuse/rakse hooletuse korral oleks kahju hüvitamine välistatud. SÜ-11 p 22 asub tüüptingimuste alajaos „kindlustusvõtja kohustused“. Olukorras, kus tüüptingimustes on eraldi välja toodud, millistel tingimustel kahju ei hüvitata (p 7), on välistuste peitmine muudesse punktidesse üllatuslik. SÜ-11 p 22 ja 2.2. on üllatuslikud ja arusaamatud, sh ei ole defineeritud mõistet „üleväsimus“. Põhjuslikku seost väidetava rikkumisega pole tuvastatud, silmade kinnivajumine sirgel teel hetkeks ei too kaasa vältimatut teelt väljasõitu, milline on ka Saksa kohtupraktika. Õnnetuse toimumine oli seotud muude asjaoludega. Õnnetus juhtus hommikuhämaruses, õhk oli niiske, esines udu, teemärgistus kulunud, piirded puudusid. Juht ei olnud üleväsinud. Juht oli 15.08.2013 alates puhkusel, korralikult puhanud, istus rooli ca kl 1.30 Poolas Augustowis, enne seda oli maganud, pärast 2tunnist sõitu tegi peatuse 1 tunniks Marijampoles. Augustowi ja Panevezuse vaheline ala oli 257 km, õnnetus uhtus 73 km enne Panevežyst, seega oli juht sõitnud 184 km ning mõnetunnine sõiduaeg oli mõistlik.
7.SÜ-11 p 30 oli kindlustussummaks harilik väärtus enne juhtumit ja p 40 kohaselt võetakse hüvitamisele kuuluvast summast maha omavastutus, jooksva perioodi eest tasumata kindlustusmaksed. Omavastutus oli 200 eurot. Vaidlusaluse sõiduki turuhind oli enne juhtumit 17 600 eurot. Tasumata oli makse alates 22.11.2013 summas 332,45 eurot ja vraki eest sai hageja 1900 eurot. Selliselt kujuneb sõiduki eest hüvitatava kahju suuruseks 15 167,55 eurot (17600-200-332,45-1900). Kooskõlas VÕS § 476 lg 1, 491 lg 1 peab kostja hüvitama Leedus makstud parklakulud (seoses politsei poolt parklasse paigaldamisega) 240 eurot ja auto Eestisse transportimise kulud 735 eurot, kuna transportimist Eestisse nõudis kostja ja hageja sai ka kostja 02.09.13 juhisest ning kostja tööpartneritest Alondra OÜ ja Moneklar OÜ käitumisest nii aru. OÜ-le Moneklar maksis hageja hoiustamise eest 145,92 eurot. Nii Eestisse toomise kui Eestis auto hoiustamise kulud peab kindlustusandja kindlasti hagejale hüvitama, sõltumata lepingus kokkulepitust. Kokku teevad need kulud 1120,92 eurot (240+735+145,92). Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.18.09.2013 edastas kostja hagejale kahju hüvitamisest keeldumise teatise põhjusel, et sõiduki teel väljasõit leidis aset juhi magama jäämise tõttu kooskõlas tingimuste p 22 ja 22.2, mis sätestab, et sõidukit ei tohi juhtide üleväsinuna. Kostja leidis, et hageja magamajäämise põhjustas tema üleväsimus. Seega on rikutud tingimuste p 22 sätestatud kohustust. Üldtingimuste p 15.8 võimaldab p-s 22 sätestatu kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamisest keelduda ja on kooskõlas VÕS § 445 lg 2, 444. Seega oli kostjal õigus 100% kahju hüvitamisest keelduda. Kostja leidis, et antud juhul suurendas kindlustusvõtja oma kohustuse rikkumisega kindlustusriski võimalikkust ning see suurendas oluliselt kindlustusriski võimalikkust.
10.Kindlustustingimuste p 22 ja 22.2 ei ole üllatuslikud ega arusaamatud. SÜ 11 sätestab eraldi kohustused ja tegemist on ohutusnõuetega, mis on kostjale tähtsad, milleta ei sõlmitaks lepingut ja mille täitmine pole kindlustusvõtjale ebamõistlikult raske. Keeld juhtida sõidukit üleväsinuna tuleneb ka LKS ü§ 70 lg 1, sj on võimalik sellist isikut kõrvalda sõiduki juhtimiselt LKS § 196 lg 5 järgi. Lisaks on selline keeld ka üldteada asjaolu ega saa olla üllatuslik ja arusaamatu mõistlikule inimesele.
11.Kostja leidis võrdluses 27 autoga lehel www.auto24.ee, et sõiduki turuväärtus on enne õnnetust 13 500 eurot. Seega tuleks kahju hüvitise määramisel lähtuda 13 500 eurost ja hüvitis oleks 11 067,55 eurot (13500-1900-200-332,45).
12.Kostjal ei ole kohustust hüvitada pukseerimis- ega parklakulusid ning õige pole, et pukseerimine ja parklakulud oleksid tekkinud seetõttu, et seda nõudis kostja. Kostja ega kahjukäsitleja pole andnud korraldust sõidukit Eestisse tuua ja seda siin parkida.
13.Kostja vaidles vastu viivise arvestusele, märkides, et kostja tegi keeldumise otsuse 18.09.2013 ja seega saaks viivist nõuda alates 19.09.2014 ja seda vaid parkla ja puksiirteenuste summalt 975 eurot, sest Moneklar OÜ-le maksis hageja tasu 145,92 eurot ära 28.11.2013 ja seega saab viivist sellelt nõudelt nõuda alles 29.11.2013. Viivist saab nõuda vaid KÜ-02 p 15.7 järgi mitte rohkem 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Kokku oleks viivis hagi esitamise aja seisuga 1315,07 eurot. Maakohtu otsus
14.18.08.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 12 067,55 eurot, viivist kokku 07.02.2014 seisuga 1318,25 eurot ja alates 08.02.2014 tasumata kindlustushüvitiselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni. Hageja menetluskulud jättis maakohus 82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18% ulatuses hageja kanda.
15.Maakohus tugines otsuses VÕS § 422 lg-le 1, § 423 lg-tele 1 ja 2, §-le 444, § 445 lg-le 2 ning § 452 lg-le 1 ja lg 2 p-le 2.
16.Kohus tõi otsuses esile vaidlustamata asjaolud ja leidis, et neil asjaoludel leidis pooltevahelise lepingu kehtivuse ajal aset kindlustusjuhtum, kuna saabus risk, mille vastu kindlustati VÕS § 423 lg-te 1 ja 2 järgi. Kuna kindlustusjuhtumi tõttu tekkis hagejale sõiduki kahju (varakahju), siis on kostjal kui kindlustusandjal tekkinud VÕS § 422 lg 1 järgi kindlustusvõtja ehk hageja ees lepingu täitmise kohustus.
17.Kohus leidis, vaidluses ei ole tähtsust hageja väitel, et sõidukitingimuste SÜ-11 p 7 ja 7.1.14 järgi ei ole kindlustusjuhtumiks kindlustusvõtja raske hooletus, va teeliikluses sõidukile tekitatud kahju, mistõttu on vaidlusaluse juhtumi näol kindlustusjuhtumiga. Seda seetõttu, et kostja ei ole seda vaidlustanudki ega selle alusel kahju hüvitamisest keeldunud. Kohus märkis, et tähtis on kas sõiduki juht, kelle eest hageja vastutab, rikkus kindlustuslepingu tingimusi selliselt, et see põhjustas kahju tekkimise ning kas kostjal oli üldse õigus täies ulatuses kahju hüvitamisest keelduda, vabaneda vastutusest.
18.Järgnevalt käsitles kohus hageja väidet, mille kohaselt tingimuste p 22 ja 22.2 tulenev välistus on üllatuslik, arvestades tema asukohta ja võrreldes KÜ-03 p 7 ning mõiste „üleväsimus“ on ebaselge ja arusaamatu mõistlikule inimesele, mistõttu pole need muutunud lepingu osaks või on tühised. Seejuures tugines maakohus VÕS § 37 lg 1 lausele 1 ja lg-le 3, § 39 lg-le 1. Tüüptingimuste KÜ-03 p-le 15.8 viidates leidis kohus, et seega sätestavad KÜ-03 tingimuse p 15.8 kindlustusandja vastuse välistamise ja vähendamise tulenevalt sellest, kas kindlustusvõtja või isik, kelle eest ta vastutab, on rikkunud kohustust, millel oli mõju kahju tekkimisele. Samuti viitas maakohus sõidukitingimuste SÜ-11 p-dele 22 ja 22.2 ja leidis, et seega on viidatud p-s 22.2 sätestatud sõidukijuhi niisugused kohustused, et takistada riski saabumist ja kindlustusjuhtumi tekkimist, olles kohtu arvates kooskõlas VÕS § 444 sätestatud kohustusega – hoida ära riski suurenemist. Samas võimaldab p 22.2 toodud rikkumine koostoimes KÜ-03 p 15.8 igal juhul kahju hüvitamisest keelduda täielikult. Viidates VÕS § 445 lg-le 2, § 452 lg-le 1 ja § 427 lg-le 1 märkis kohus, et arvestades seda, et SÜ-11 p 22.2 koostoimes KÜ-03 p-ga 15.8 võimaldab kohaselt hüvitise maksmisest täielikult keelduda, kui sõiduki juht rikkus viidatud kohustusi, siis on üldtingimuste p SÜ-11 22, 22.2 ja KÜ-03 tingimuste p 15.8 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust (p 22.2), tühised, sest on vastuolus VÕS § 427 lg-ga 1. Seega ei võinud kostja tuginedes SÜ-11 p 22, 22.3 ja KÜ03 p 15.08 keelduda kohustuse täitmisest täielikult põhjusel, et kostja arvates oli sõiduki juht rikkunud p 22.2. kohustust (üleväsinud).
19.Kohus ei nõustunud hageja väitega, et p 22.2 toodu on võrreldes KÜS-03 p 7 nn välistus. Kohu tuvastas, et KÜ-03 p 7 olid loetletud juhtumid, mis pole kindlustusjuhtumiks, kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et käesolev juhtum poleks kindlustusjuhtum ning SÜ11 p-st 22.2 ei tulene, et kui juhtum leiab aset SÜ-11 p 22.2. toodud rikkumise tõttu, ei loeta sellist juhtumit kindlustusjuhtumiks. Seega pole tegemist nn kindlustusjuhtumi välistamisega. Samuti ei nõustunud kohus hageja väitega, et mõiste „üleväsinud“ pole arusaadav, on üllatuslik ega pole seetõttu lepingu osa VÕS § 37 lg 3 järgi. Kohus viitas LS § 70 lg-s 1 sätestatule ja leidis VÕS § 39 lg 1 järgi sõnastusi kõrvutades, et tingimuste p-s 22.2 sätestatud mõiste üleväsimus, mis on seostatud sõiduki ohutu juhtimise takistamisega, pole ebatavaline, arusaamatu sõiduki suhtes lepingu sõlminud kindlustusvõtjale, sõidukijuhile, arvestades, et mõlematele tuleb omistada kõrgendatud teadmine sõidukiga sõitmise/liiklemise ohtlikkusest ja sellega kaasnevatest
tagajärgedest. Eeltoodu alusel leidis kohus, et lepingu p-s 22.2 sätestatu, sh mõiste „üleväsinud“ on lepingu osa.
20.Järgnevalt vaatles kohus, kas sõiduki juht oli väsimusseisundis, mis takistas tal liiklusolude täpset tajumist ja milline mõju oli sellel juhtunule. Kahju hüvitamine on välistatud põhjusel, kui kahju on tekitatud tahtlikult VÕS § 452 lg 1 järgi.
21.Hinnates hageja vande all antud ütlusi ning tunnistaja SH-i ütlusi, leidis kohus, et tõendatud on, et tunnistaja oli enne rooli asumist eelnevalt puhanud, ei olnud autot juhtinud enne vahetust Poolas, teel oli tehtud mitu puhkepausi ning õnnetus juhtus veidi pärast juhtide vahetust pärast veelkordset pausi olukorras, kus oli hämar, udune. Seega kaotas juht hetkeks kontrolli sõiduki juhtimise üle seoses suigutamisega, kuid suutis saada tagasi sõiduki juhitavuse, kui sõitis teelt nn põllule, millel oli aga pimedas nähtamatu drenaažitoru, mille otsa auto sattus. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja on tõendanud enda vande alla antud seletuste ja tunnistaja ütlustega väidet, et nii tema kui juht olid teinud kõik endast sõltuva, et tagada ohutu sõit: vahetanud juhte, eelnevalt välja puhanud, teinud mitmeid pause, sj polnud SH samal päeval enne vahetuse tegemist Poolas autot juhtinud, et tal oli varasem pika maa ja öise sõidu kogemus. Sellega on kohtu arvates hageja ümber lükanud kostja väite, et SH oli autot juhtima asudes väsimusseisundis (üleväsimus) SÜ-11 tingimuste p 22.2 tähenduses ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja, kes vastutab ka lepingu järgi SH-i eest, ei ole rikkunud lepingu tingimuste SÜ-11 p 22.2 kohustusi ning kostjal ei olnud õigus tingimuste KÜ-03 p 15.08 ja p 22.2. ning VÕS § 445 lg 2 järgi hüvitise maksmisest keelduda.
22.Kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitamise osas viitas kohus VÕS § 476 lg-le 1, § 127 lg-le 1, § 132 lg-le 1 ja lepingu tingimuste SÜ-11 p-le 30, märkides, et lepingu p 8 järgi on kindlustusväärtus kindlustusobjekti harilik hind. Samuti märkis kohus, et vaidlusalusel poliisil on määratud, et kindlustusväärtus on objekti harilik hind (lk 12, I kd). Vaidlus puudus selles, et kahjustusi saanud sõiduki taastamine polnud mõistlik ning tegemist polnud uue sõidukiga. Seega tuleb kahju hüvitamisel arvestada VÕS § 127 lg 1 ja SÜ-11 p 30 järgi asja väärtust vahetult enne kahjujuhtumi saabumist. Kahju tekkimine leidis aset 01.09.2013, mistõttu ei saa kahju kindlaksmääramisel arvestada vaidlusaluse sõiduki müügilepingujärgset hinda juunis 2013 17 000 eurot. Kostja taotlusel läbiviidud ekspertiisi käigus on ekspert tuvastanud, et vaidlusaluse sõiduki kohalik keskmine hind oli enne õnnetust 14 500 eurot (akt 14-193, II kd lk10jj), sj on ekspert lähtunud eeldusest, et sõiduk oli tehniliselt korras, läbinud hooldused ja kontrollid, mida on hageja ise ka tõendanud (esitanud vastavad e-kirjavahetuse SH-i ja autoteeninduse vahel, väljavõte hooldustoimingutest, lk 171-182, I kd.). Kohtul puudub alus kahelda eksperdi kui eriteadmistega isiku arvamuses, kes on piisavalt põhjendanud ka oma järeldust ja mis on seetõttu veenvam võrreldes Auto 24.ee väljavõttes üldistel tehnilistel kirjeldustel põhinevate pakkumistega ning Salva Kahjukäsitluse OÜ ekspertkomisjoni otsuses toodud lühida põhjenduse ja järeldusega. Eeltoodud ekspertiisiakti alusel leidis kohus, et vaidlusaluse sõiduki harilik hind tingimuste SÜ11 p 30 järgi oli enne õnnetust 14 500 eurot, mitte 17 600 eurot nagu väitis hageja ega ka 13 500 eurot nagu väitis kostja.
23.Kohus leidis, et seega on tõendatud hageja kahju ulatus VÕS 1, § 476 lg 1 ja § 132 lg 1 järgi 14 500 eurot ning kostjal on kohustus tingimuste SÜ-11 p 30, § 476 lg 1, § 127 lg 1 ja § 132 lg 1 hüvitis hagejale välja maksta, millest on maha arvatud tingimuse p 40.1 ja 40.2 järgi omavastutus ja jooksva perioodi eest tasumisele kuuluvad maksed. Vaidlus puudus selles, et omavastutus oli
eurot, tasumata kindlustusmaksed jooksva perioodi eest olid 332,45 eurot ning et hageja sai vraki eest 1900 eurot. Eeltoodut
arvestades on kindlustushüvitis, mille kostja peab hagejale hüvitama 12 067,55 eurot (14500-200-332,45-1900). Kuna kostja keeldub sõidukikahju hüvitamast, on hagejal õigus nõuda lepingu täitmist kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1 p 1, 108 lg 1 ja VÕS § 476 lg 1, 132 lg 1, § 422 lg 1, § 423 lg 1, § 127 lg 1.
24.Samuti leidis kohus, et kuna kostja viivitab hüvitise maksmisega, on hagejal õigus nõuda ka VÕS § 101 lg 1 p 6 ja tingimuse KÜ03 p 15.7 viivist 0,1% päevas. KÜ-03 p-le 15.1 ja VÕS § 450 lg-le 1 tuginedes ja arvestades, et 11.09.2013 oli vrakk Eestisse toodud, et otsuse tegemiseks on vajalik kindlustusandja poolt materjalid käsitleda ja analüüsida, siis leidis kohus, et kostja täitmise ulatuse kindlakstegemise vajalikud toimingu olid lõpetatud 18.09.13 kui kostja teatas kahju hüvitamise keeldumisest ning seega on hagejal õigus nõuda viivist mitte alates 13.09.2013, vaid alates 19.09.2013 nagu väitis kostja.
25.Kohus viitas VÕS §-le 451 ja märkis, et perioodil 19.09.201307.02.2013 on 142 päeva ehk viivis oleks tingimuste p 15.1 järgi 1713,59 eurot, mis aga ületab tingimuste SÜ-11 p 15.1 sätestatud 10%-list piirmäära. Nii ei peaks kostja maksma tingimuste järgi viivist pärast 100-ndat viivitatud päeva ja hageja ei saaks nõuda viivist ülejäänud viivitatud aja eest ehk käesoleval juhul järgneva 42 päeva eest. Seega on tingimuste p 15.1, mis piirab hageja õigust saada kostjalt viivist üle 10% väljamaksmisele kuuluvast summast, tühine. Kohus leidis, et kokku on viivis 19.09.2013-07.02.2014 eest 1318,25 eurot. Kooskõlas TsMS § 367 on hagejal õigus nõuda alates 08.02.2014 hüvitiselt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni.
26.Seoses hageja seisukohaga, mille kohaselt peab kostja hüvitama talle ka parkimiskulud ja sõiduki Eestisse toomise kulud, leidis kohus, et pooltel puudub kokkuleppe selles, et kostja peaks hüvitama tingimuste p 5.6 järgsed kulud ehk parklakulud ja sõiduki Eestisse toimetamise kulud. Eeltoodu alusel ei ole kostjal ka sellist kohustust VÕS § 76 lg 1 järgi, mida ta on kohustatud täitma. Märgitud sõiduki Eestisse toimetamise kulud ja parklakulud ei ole sellised kulud VÕS § 476 lg 2 järgi, mis oleks sõiduki hävimisega kaasnevad vältimatud kulud. Kohus leidis tunnistaja RA ütlusi ja hageja poolt kohtule esitatud RA e-kirja (02.09.2013, I kd lk 34) hinnates, et nendest ei nähtu, et RA oleks nõudnud või andnud korralduse sõiduki vrakk Eestisse tuua ning seda mõnes parklas hoida. Hageja vande all antud ütluste kohaselt sai tema aga nii aru, et sõiduk on vaja tuua Eestisse ja hoida valvega parklas. Seega on hageja vande all antud seletused RA ütlustega otseses vastuolus ning kuna e-kirjas ei ole ühtegi korraldust selle kohta, et sõiduk tuleks tuua Eestisse ja valvega parklas hoida, leidis kohus, et tõendamata on hageja väide, et kindlustusandja või kahjukäsitleja oleks sellise korralduse hagejale andnud.
27.Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus, et hagi kuulub osalisele rahuldamisele ca 82% (12067,55+1318,28)/(16288,47+2410,70)*100)). TsMS § 163 lg 1 alusel jättis
maakohus hageja menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
28.11.09.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 18.08.2014 otsuse osas, milles hagi rahuldati ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
29.Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et kindlustusvõtja ei ole rikkunud kindlustuslepingus sätestatud ohutusnõudeid ning et kindlustusandjal puudub õigus kahjuhüvitist vähendada või hüvitamisest keelduda, mistõttu on kohus mõistnud alusetult kostjalt välja kindlustushüvitise ning viivised. Kostja selgitab, et kindlustuslepingu kohaselt oli kindlustatud riskiks antud juhul liiklusõnnetuse risk. Samuti peab kostja oluliseks rõhutada, et sõidukikindlustuse lepingu eesmärgiks ei ole kindlustada sõidukit otseselt juhi psüühilisest või füüsilisest seisundist tulenevate riskide vastu (üldtingimuste p 22 toodud loetelu). Viidates Riigikohtu lahenditele nr 32-1-59-05 ja 3-2-1-17-08 ja Eesti Kindlustusseltside Liidu (EKsL) sõidukikindlustuse hea tava p-s 8 on selgitatud ohutusnõuetele leiab kostja, et nii Riigikohus kui ka EKsL on seisukohal, et kindlustusandjate poolt sõidukikindlustuse lepinguga kehtestatud ohutusnõuete täitmata jätmise ning seetõttu kindlustusriski võimalikkuse olulise suurendamise korral on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada või kahju hüvitamisest keelduda. Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt on kostja üldtingimuste SÜ-11 p-d 22, 22.2 ja KÜ-03 tingimuste p 15.8 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitis maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust (p 22.2), tühised.
30.Samuti on ebaõige maakohtu järeldus, mille kohaselt oli sõidukit liiklusõnnetuse ajal juhtinud SH enne rooli asumist puhanud, ei olnud sõidukit juhtima asudes väsimusseisundis ega olnud seega rikkunud kindlustuslepingu üldtingimuste SÜ-11 p-s 22.2 sätestatud ohutusnõuet. Sellise järelduse tegemisel on maakohus jätnud tähelepanuta kõik tunnistaja SH ning hageja kohtuistungil antud ütlused, millest nähtuvalt oli tagasireis Berliinist Tallinnasse (so ca 1600 km) planeeritud ette ebamõistlikult ning selliselt, et hr H asus sõidukit juhtima öösel ning ajal, mil tal esines üleväsimusest tingitud liiklusohtlik terviseseisund. Kostja on seisukohal, et antud juhul on tunnistajate ütluste ning muude asjaoludega tõendatud, et SH juhtis sõidukit väsimusseisundis, rikkudes sellega kindlustuslepingus sätestatud ohutusnõuet. Kostja viitab kaebuses istungil antud ütlustele ja leiab, et nendest nähtub, et reis planeeriti selliselt, et Berliinist jõutakse Tallinnasse (s.o 1600 km) 22-24 tunniga, juhte ei vahetatud sõidul korduvalt, vaid ainult üks kord Poolas, sõidu ajal tehtud puhkepeatuseid ei kasutatud magamiseks, sõidukit juhtinud SH on pigem hommikuinimene, SH asus juhtima sõidukit ajal, mil ta tavapäraselt oleks maganud juba 2,5 h ööund – seega ta juhtis sõidukit oma tavapärasel uneajal, SH oli sõidukit juhtima asudes viimati hästi maganud eelmisel ööl ning sõidukit juhtima asudes oli ta olnud järjest ärkvel 15 h ning liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli SH olnud ärkvel 18 h ning tavapärase argirutiini kohaselt hakkas saabuma tema hommikune ärkamise aeg. Kostja märgib, et graafiku kohaselt oleks hr H pidanud olema ärkvel ning seejuures veel tegelema sõiduki kui suurema ohu allika juhtimisega ajal, mil ta on magamata olnud järjest 28 tundi. Kostja arvates on sellega tõendatud, et hageja ei ole teinud endast kõike võimalikku vältimaks toimunud liiklusõnnetust. Liiklusõnnetust ei oleks antud asjaoludel toimunud juhul, kui sõitu Berliinist Tallinnasse ei oleks planeeritud nii lühikesse ajavahemikku või kui sõitmine ei oleks toimunud sõiduki juhi tavapärasel uneajal või kui oleks tehtud puhkepause, mil sõidukijuhid oleksid saanud korralikult
magada või kui juhtide vahetus oleks toimunud tihedamalt. Kohtuasja materjalidest nähtub, et hageja ja SH ei ole järginud tavapäraseid liikluses nõutavaid ohutusreegleid ning LS § 70 lg 1, § 33 lg 11 p 2, mistõttu on kahetsusväärselt toimunud ka liiklusõnnetus Leedu Vabariigis.
31.Kostja leiab, et üleväsimuse ning magamajäämise fakt on tõendatud muu hulgas ka asjaoluga, et sõiduki juht ei mäleta sirgelt teelt väljasõidu põhjust ega seda, kas ta keeras rooli vastavas suunas. Samuti märgib hr H, et ta ei mäleta paari-kolme sekundilist aega vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist, mis kinnitab, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel ei olnud ta teadvusel, vaid magas. Hagejapoolne sõidukikindlustuse tingimustes sätestatud ohutusnõude rikkumine on otseselt ja oluliselt mõjutanud kindlustusriski saabumist. Kostja on seisukohal, et üleväsimusest tingitud liiklusõnnetuse põhjustamise korral on õigustatud kindlustusandja poolne väljamakstava hüvitise vähendamine või hüvitise maksmisest keeldumine sõltuvalt rikkumise raskusest. Käesoleval juhul on kindlustusvõtja poolt tingimuste p-s 22.2 sätestatud ohutusnõuet oluliselt rikutud. Kostja leiab, et antud juhul on tuvastatud mõlema Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-17-08 märgitud tingimuse (kindlustusvõtja suurendas oma kohustuse rikkumisega kindlustusriski võimalikkust ning see suurendas oluliselt kindlustusriski võimalikkust) esinemine ja kindlustusandjal on õigus kindlustushüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda. Kostja on seisukohal, et kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingu tingimustes sätestatud ohutusnõuet niivõrd olulisel määral, et selle rikkumise mõju kindlustusriski saabumisele on 100% ning kindlustusandjal on õigus selles ulatuses ka hüvitist vähendada, s.o kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus on käsitlenud nõutava põhjalikkusega juhtunud liiklusõnnetuse tagajärjel kahju tekkimise asjaolusid ja kahju ulatuse küsimust ning selgitanud piisava selgusega, miks tuleb hagi kostja vastuväidetele vaatamata rahuldada.
34.Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad tuginevad endiselt ekslikule eeldusele, et kostjal ei ole kohustust maksta hagejale kindlustushüvitist ja on seetõttu asjakohatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele juhib kolleegium esmalt kaebaja tähelepanu sellele, et VÕS § 452 lg-s 1 sätestatud imperatiivse reegli vabanev kindlustusandja hüvitise maksmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas sündmuse toimimise tahtlikult ehk õigusvastaselt. Nimetatud põhimõte on kehtestatud kindlustusandaja kaitseks ja seetõttu ei on sätte eesmärgiks välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Seda silmas pidades ei ole kindlustuslepingu pooltel keelatud leppida kokku ka selliselt, et kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas kahjujuhtumi raske hooletuse tõttu (vt sarnase käsitluse kohta nt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-70-11, p 13).
35.Öeldut silmas pidades võiks hageja jätta kahjuhüvitise välja maksmata üksnes juhul, kui pooled oleks VÕS § 452 lg 1 lubavat regulatsiooni kasutades leppinud kokku selliselt, et hageja ei hüvita kahju, kui see on põhjustatud raske hooletuse tõttu. Praegusel juhul aga on pooled vastupidiselt leppinud hageja poolt ettepandud tüüptingimusi kasutades
kokku selles, et hageja hüvitab kahju ka juhul, kui see on põhjustatud raske hooletuse tagajärjel. Seega tuleb lisaks VÕS §-le 452 lg-le 1 hinnata kostja vastutusest vabanemise aluseid ka tüüptingimuste järgi.
36.Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltevahelise kindlustuslepingu kehtivuse ajal toimus kindlustusjuhtum VÕS § 423 lg 1 ja 2 tähenduses. Kuna kindlustusjuhtumi tõttu tekkis hageja sõidukile kahju, siis on kostjal kui kindlustusandjal tekkinud VÕS § 422 lg 1 järgi kindlustusvõtja ehk hageja ees lepingu täitmise kohustus. Pooled on seaduses ettenähtud regulatsiooni täpsustanud leppides tüüptingimuste SÜ-11 p-s 7.1.14 kokku, et teeliikluses tekkinud kahju hüvitatakse ka juhul, kui see on põhjustatud kindlustusvõtja raskest hooletusest. Kuna erimeelsust ei ole selles, et kahju tekkis teeliikluses ja kostja ei tuginenud väitele, et kahju tekitati tahtlikult, on maakohus hagi õigesti rahuldanud.
37.Kaebuse viited Riigikohtu otsustele nr 3-2-1-59-05 ja 3-2-1-17-08 ei ole asjakohased, kuna käesoleval juhul ei ole tuvastatav, et kindlustusvõtja oleks rikkunud kindlustuslepingust tulenenud kohustusi ning et see rikkumine oleks oluliselt suurendanud kindlustusriski realiseerumise võimalikkust. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kindlustusvõtjale ei saa kindlustusriski realiseerumise olulist suurendamist ette heita, kuna öisel ajal sõitmine on lubatud nii õigusaktide kui kindlustuslepingu kohaselt. Samuti on tunnistaja SH ütluste ja hageja poolt vande all antud seletustega leidnud tõendamist, et juhid olid enne õnnetust läbitud pika distantsi läbimise vajadusega arvestanud ja seetõttu juhte vahetati ning tehti regulaarselt puhkepeatusi. Õnnetuse ajal roolis olnud SH on tunnistajana selgitanud, et ta ei tundnud end roolis väsinuna. Ka hagejal ei jäänud tema käitumisest vastupidist muljet ning hageja seletuse kohaselt oli õnnetuse ajal roolis olnud SH enne juhtima asumist maganud (II kd, tlk 59-64). Kostja ei ole vastupidist tõendanud ning seetõttu on kostja väited juhi üleväsimuse või kehva tervise kui liiklusõnnetuse toimumise põhjuse kohta oletuslikud ja paljasõnalised. Erinevalt kostjast on kolleegium seisukohal, et maakohus on hinnanud kogutud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegium nõustub uuritud tõendite pinnalt tehtud maakohtu järeldustega ega näe kaebuses esitatud kriitika põhjal alust asuda kahju tekkimise põhjuse kohta maakohtu seisukohtadega võrreldes teistsugusele järeldusele ega vajadust maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata (TsMS § 654 lg 6).
38.Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohti ka väljamõistmisele kuluva kahjuhüvitise suuruse osas. Õige on kohtu järeldus, et kuna sõiduk oli kindlustatud 01.07.2013 pidades silmas selle turuväärtust 17 000 eurot, on kaks kuud pärast kindlustamist juhtunud õnnetuses hävinud sõiduki väärtuse ja vraki käitlemise kulude eest 12 067,55 euro suuruse hüvitise maksmine põhjendatud. Hüvitise vähendamine alla selle summa tähendaks vastuolu kindlustuse eesmärgiga, mille kohaselt võtab kindlustusandja enda kanda kindlustatud riski ja kohustuse kindlustusjuhtumi puhul hüvitada kannatanule kogu kindlustusvõtja poolt tekitatud kahju.
39.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud
esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.